Tere möödunud nädalal vaatasime, kuidas inimene saab hakkama  veealuse maailma vallutamisega. Seekord aga pürgime kõrgustesse ja vaatame,  kui halvasti meie kehakõrgustega kohaneb. Filmi aitab meil sisse juhatada Tartu Ülikooli  spordibioloogia ja füsioteraapia instituudi teadur Raivo Puhke. Miks me oleme siis nii hädised kõrgustes  ja miks me tunneme ennast palju paremini merepinna kõrgusel,  ometigi me ju kunagi emakõhus ka väga palju hapnikku ei saanud. Meie probleemiks on peamiselt hapniku osarõhu langus. Ekslikult arvatakse, et kesk ja kõrgmäestikus õhku ei ole  või õhk on vähe. Tegelikult on õhurõhu muutus meile saatuslik selles mõistes,  et meie töövõime langeb, kuna hapniku omastamine organismis  on raskendatud. Peale selle on mägedes väga suur kiirguskoormus. Mägedes on meie kehale väga suur termiline stress  ehk öösel on seal külm. Päeval on seal soe. Me ei ole kohanenud sellega ja sellest meie töövõime  ka väga oluliselt langeb. Filmis muuhulgas demonstreeriti ka õhupalliga lendamist  ja see tänapäeval vist ei ole enam väga ohtlik tegevus  või siiski. Kõik need. Ettevõtmised, mis ei ole otseselt seotud meie harjumuspärase  keskkonna ga, võivad osutuda ohtlikeks, kui me ei ole  sellest teadlikud või me ei ole selleks ette valmistanud. Inimene kohaneb paremini nende tegevustega  mida ta teeb füüsiliselt. Kui me räägime hapnikupuudusest, räägime hüpoksiast,  siis inimene kohaneb paremini. Hüpoksiaga, mida ta kogeb füüsilise tegevuse käigus,  kui on tegemist kiiresti tekkiva hüpoksiaga,  nagu on seda lennates kas siis õhupalliga  või lennukiga siis seda me tajume väga kehvasti. Millega siis inimese tuleviku ja võimaliku sellist  tehnoloogilise arengut silmas pidades me peaksime kohanema. Mis on need asjad? Mille peale me peaksime mõtlema, et meie järgmised  ülejärgmised põlvkonnad peavad hakkama saama? No ainuüksi mõtlemisest on meil vähe, ega meie kohaneme  ikkagi nende tingimustega, millele milline keskkond meile seab. Kui me räägime suurest tulevikus, siis võimalik,  et elu kosmoses, Marsi vallutamis, plaanid nagu nagu  praegusel hetkel väga kõrgelt hinnatakse,  siis see keskkond eeldab mitte ainult organismi kohanemise  kohanemist sellega, vaid me peame olema ka valmis  tehnilisteks abivahenditeks millist, mismoodi inimene seal  hakkama saaks. Kui palju tänapäeval tehakse niisuguseid uuringuid  või katseid, et kuidas meie füsioloogia võiks paremini  kohaneda kaalut? Kindlasti tehakse sellepärast, et kaaluta olek on üks. Nii-öelda mudelkeskkond paljudele terviseriskidele maismaa tasapinnal. Noh, nii näiteks on luuhõrenemine väga kiire. Kaalutaoleku tingimustes väga suured muutused tekivad meie  skeletilihastes lihastes, lihasatroofia tekib seal. Need kõik seostuvad tulevaste kosmoselendudega või,  või ka eluga kosmoses. Nüüd kindlasti neid uuritakse. Palju ja sellega tegeletakse palju. See, mis puudutab nüüd neid kaalutleolekuid  ja kosmoseuuringuid, see ei ole väga avalik aga neid  uuringuid tehakse palju, kõik need riigid,  kus tegeletakse kosmoseuuringutega, need uuringud on möödapääsmatud,  et üldse seal ellu jääda. Need on möödapääsmatud, neid ei avalikustada väga palju,  sest need on seotud otseselt sellise nii strateegiliste  uuringute Või huviga kui kõige muuga aga nendega tegeletakse  ja tegeletakse, võimalik, et rohkemgi kui klassikaliste  füsioloogiliste uuringutega. Aitäh filmi sisse juhatamast Raivo Puhke. Ja mõelgem siis seda filmi vaadates sellele,  et milliseid füsioloogilisi omadusi võib-olla meie  järeltulevad põlved enam vajavad, kui meie praegu.
