Täna kuulete teist osa saatest, kuidas loomad järglasi saavad. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Seekord räägime imetajatest ja alustame rebastest, kes tunnevad end ka linnas üsna koduselt. Kuidas nad linnas endale partneri leiavad? Kõikidel imetajatel tegelikult partneri leidmisel väga oluline lõhn, lõhn on see, mille järgi partneritest leitakse jälgi jätavad need rebased igale poole, nad jätad Skivide pealsed, väiksed hunnikud, siis nad urineerivad aiapostide juurde ja tee peale need nad kogu aeg käivad mööda lõhnastatud rad aegu siis vastassoost rebane seda lõhna tunneb, eks ta siis hakkab see jälgi ajama ja kuna rebasid on meil päris palju juba linnades ja näeme neid siin ühtepuhku ja ega ta urgu lihtsalt niisama uisapäisa tegema hakka, eks ta ikka siis on midagi plaaninud ette võtta seal uru ümbruses ja küll ta siis hoolitseb selle eest ka, et see vastassugupoole esindaja tema üles leiaks. Nimetate selliseid mänge nii nagu lindudel, kes tantsivad ja ehitavad igasugused lehtleid ja värki, et selliseid asju imetajatel ei ole samuti see ei ole neil sellist kõva häälitsemine. Mõned hirv, lased on sellised, kes ikka pulma ajal siis päris kõva sihukest häält teevad, aga enamasti nimetad siiski vaiksed sellepärast et alati on see oht, et kui sa seal kõvasti lärm, siis kuuleb ka see, keda sa ei taha, et ta kuuleks. Ja temal ei pruugi üldse olla mingisugust sellist huvi sinu juurde tulla, sind vaadata, kui ilus sa oled või kui valmis paarituma oled, vaid tema tuleb puhtalt kulinaarselt huvist ehk hambad irevil ja püüab siis sind sööma hakata. Ja sellepärast on kõige parem viis ikkagi paikne olla. Aga kuidagi on vaja ikkagi endast teada anda ja, ja siis on see lõhn ja enamasti need võõrad lõhnad teisele liigidega väga palju. Ütle küll. Kui ikkagi rebane näiteks jänest otsib või hiiri otsib, siis juhindubkaa lõhnajälgedest. Aga ikkagi see lõhn on natuke ohutum kui näiteks aktiivne häälitsemine, enda näitamine või tantsimine või mingi muu viisi. Kas Rebane otsib partnerit üksnes öösiti või teeb ta seda ka päeval? No üldiselt on nii, et jooksuaegadel need loomad ikkagi laiendavad oma tegutsemisaega, kui ta tavaliselt on ööloom, siis ta jooksu ajal kipub päeval ennast näitama, sest see vajadus leida partnerit juhib ikka seda loomu nii intensiivselt, et ta kaotab juhatuse ja suguse ohutunde. Ja see ohutunne ei ole tal nii sügav, nagu tal on näiteks tavalisel perioodil või siis, kui ta poegi kasvatab. Poegade kasvatamise perioodil on väga raske tegelikult loomi näha, sest siis hoolitsevad kahe elu eest enda järglaste elu eest ka. Aga jah, sel ajal, kui nad siis partnerid otsivad, siis nad on natuke vähem ettevaatlikult ja noh, inimestel on tegelikult sama moodi, et et sel ajal, kui siis ollakse kurameerimas, siis kaotatakse ettevaatus ja ja tähelepanu ja tehakse igasuguseid selliseid suhteliselt ootamatuid liigutusi ja tegelikult inimese maailmas armastus ei ole ka midagi muud kui sobiv lõhn. Keemia keemia jah, süda ei mängi üldse mingit rolli armastuse juures, tema pumpab verd ja ja noh, vahel lööb seda verd natuke intensiivsemalt, kui süda puperdama hakkab. Väga erutunud oled, aga, aga tegelikult jah, on see puhas lõhna keemia ega paistab, et ei teagi, mis seal teisel inimesel mõjub, ühtäkki järsku hakkab mõjuma ja ongi kõik ja ja midagi teha ei saa. Ja loomadel on ilmselt täpselt samamoodi, ainult et loomadel on siis terve rida rituaale tavaliselt veel selle jooksuaja sees niimoodi, et nad püüavad siis tõestada, et nad on kas siis tugevad või heas seisundis või väga head isad näiteks paaviani, teil on tähele pandud, et kõige edukamad neri leidjad on need isased, kes siis aitavad emastel hoolitseda järglaste eest ja võtavad aeg-ajalt näiteks poegi enda selga, kannavad neid ringi ja, ja igatpidi on sellist tähelepanelikud ja, ja siis ka, kui nad on näiteks väga jõuliselt karja eest seisvad. Ta on julge ja tähelepanelik ja temal on suurem võimalus, kui sa oled lihtsalt ainult julge emased paavianid väga hindavad ka seda, kes, nagu poegadest hoolitseb, et nendel on tavaliselt järglaste arv umbes kaks korda suurem kui nendel, kes on ainult tugevad ja ja võimsad, ja jälle, kui me vaatame inimeste maailma, siis siis tihtipeale selline hoolitsev käitumine või džentelmen käitumine avaldab päris tugevalt muljet ka tütarlastele ja naistele, et kui ollakse viisakas ja hoolitsev ja, ja siis on suuremad võimalused kui lihtsalt jõu ja ilu numbreid demonstreerides. Kui veel rebasest rääkida, siis rebast peetakse ju kavalaks loomaks. Kui paljude oma kavaluste jooksu ajal kasutab. Ei ole nagu mingeid erilisi teateid selle kohta küll olemas, et ta nii veganeid, kavalusi kasutaks seal noh vaevalt, et ta käib nüüd kusagil nii, nagu inimesed teevad, et läheb parfümeeria kauplusse, valib efekt selle sõna välja, siis tupsutab enda üles, läheb klubisse või restorani rebastele kahjuks siukseid asju ei ole. Tema näitused, kunstlikke lõhnavahendeid ei kasuta, kõik, mis tal pakkuda on, on see tema enda lõhn ja kui see meeldib, siis meeldib ja ja kui ei, siis ei välimus mängib suurt rolli, noh, eks ikka kui sa oled suurem, tugevam, siledama karvaga, puhtam, see läheb paremini peale emaloomale kui see, kes on sihuke rääbakas ja niru ja saba sorgus ja et sa pead ikka jah, ilus välja nägema. See ilu mängib väga suurt rolli, sest see tähendab, et sa oled saanud korralikult süüa, tähendab, suudad, toitub nüüd. Sa oled puhas, ei ole parasiitidest vaevatud, see tähendab too parasiit ega pessa endale. Milline on rebaseurg. Igatahes seal midagi imet ei tee, nüüd ta kaevab sihukse suhteliselt pikka uru. Eelistab liivast maad, sest liiv on kuiv. Ja kui me looduses teeme, siis neid rebasurgiusest, liiva, kallastes ja ja liivase pinnase. Hästi näeme, sest see on sihuke hõre, seal niiskus läheb hästi ära, sinna toob natuke sammalt või lehepudi või midagi ka kaasa, mis pehmemaks teeb, aga mitte olulisel määral. Ja, ja noh, rebase uru tegelikult siis, kui ta poegi toidab, kõige paremini tunneb ära lõhna järgi, sest tahan suhtsuke räpakas tegelane, ta jätab omane söömisjäänused sinna urusuu juurde, kõik päikese kätte, seal nad hakkavad siis vaikselt mädanema ja ja kõduneb maa, kõik see, see kraam ja see hais siis levib päris kaugele. Rebaseuru võib suvel nagu lõhna järgi üles leida, metsas käiakse vähe, aga loomaaias natuke rohkem. Siis ma arvan, et kõik, kes on loomas käinud, need on seda rebaselõhna seal puuri juures hästi tundnud, see on juba mitme mitmepuuri kaugusel tunda, et nüüd me läheneme rebasele ja leban seal seal kusagil meid ootamas. Loomaaias aitab inimene loomal õiget partnerit leida, aga see ei pruugi alati õnnestuda. Jah, väga sageli tuleb ette seda, et nende iseloomud ei sobi ja, ja siis siis ei ole midagi, nad omavahel kaklevad ja me ei saa neilt järglasi, tuleb siis leida keegi, kes on talle sobivam vastuvõtlikum. Eks see kõik ole loomaaias natukene keerulisem kui päris looduses, aga aga paljud loomaaiad siiski on ära õppinud selle, kuidas loomi edukalt paljundada ja on sellest väga edukalt, nad on saanud sellised head paarid, kes omavahel sobivad, oskavad juba aru saada, millal see jooksuaeg hakkab, siis lastakse need paarid kokkust enamasti isased ja emased on ikkagi enamikel loomadel eraldi puurides, sest väljaspool jooksuaega võib neil tekkida päris segaseid konflikte. Ja väga paljudel juhtudel isane ei ole nagu kõige parem seal siis, kui pojad sünnivad, et ta võib neile poegadele häda teha, et parem on ta siiski poegade juurest eemal hoida. Tavaliselt isa ema koos hoolitsevad poegade eest, siis hoolitsus eeskätt on see, et ta kaitseb vaenlase eest keda ei ole loomaaias või hoolitseb söögi eest, mille eest hoolitsevad talitajad, taldav õiget sugust rolli seal ei ole. Tema ainuke roll on siis anda need seemnerakud üle emasele ja pärast seda siis tuleb ta oma etele paigutada, jätta kõik emase ja tallitajate hooliks. Põtradele on jooksuaeg väga tormiline. See jooksuaeg, ega ta väga pikalt kesta ei saa, see kurnab loomi, sest isastel need turniirid on ikkagi jõudu vad ja jalad on jõuetud pärast neid turniire ja kui ta jõuetus tähendab, ta on sellele, kes teda süüa tahaks, suhteliselt hõlpsasti kätte saada, võtabki, kaalustan, võtab ikka jah, et see, see ei ole nali, seal trampida päid vastakuti kogu aeg ja kolistada nende sarvedega. Loomulikult võtavad nad kaalust alla ja, ja siis nad unustavad selle söömisega. Ega nad väga palju ei söö sellel ajal ja igatpidi see jooksuaeg neid traumeerib. Ja kõik sellepärast, et oma geenid siis edasi anda. Isastel muidugi on see see tegelikult suhteliselt lihtne, sellepärast et see seemnerakkude tootmine ei võta väga palju energiat. Sellega saab väga kergesti hakkama, aga emastel vastupidi, nende munarakkude tootmine ja hiljem järglase kasvatamine nõuab tohutult palju energiat Temased jooksu ajal ja on suhteliselt tähelepandamatult ja valivad siis seal isase välja. Pärast paaritumist hiilivad nad vaikselt minema ja, ja keskenduvad selle järglase eest hoolitsemisel. Alguses küll ainult sellel söövad palju ja kuni see järglane temas Eestis kasvava järglased tema sees kasvavad. Aga see isane jah, tema möllutab seal, sest tema soov on see, et võimalikult paljudele emastele oma geenid edasi anda ja siis oleks võimalikult paljuga temal järgusidelt oma geenid leviksid aktiivsemalt. Temale on see energeetiliselt väga vähe kurnav, ta ei kurna ennast üldsegi, kui ta selle paaritumise läbi teeb. Kaks suudeid rohtu ja on jälle uus portsjon seemned valmis, aga ka näiteks jah, emastel läheb, läheb nende järglaste kasvatamine muidugi raskeks, aga samas emased mõnedel juhtudel püüavad jällegi, et see isane jääks tema juurde. Vahel on ka niimoodi, et näiteks mõningatel liikidel optilistel liikidel osaleb järglaste kasvatamisel, noh mitte ainult ei saa, vaid ka näiteks mingi teine isane veel. Vahel ongi nii, et need kaks isast on kooslus emasega on siis ütleme haarem, aga teistpidi kui tavaliselt on ja ja, ja isased lepivad kui sellise kooseluga, et noh, parem ütleme, viiest järglast kakski endale saada, kui, kui see sul ühtegi järglastele ei ole ja siis ta on valmis natuke ennast ohverdama teise isase järglaste kasvatamisel. Üldiselt väga vähestel liikidel sellist altruismi sellist kooselu esineb, tavaliselt on vastupidi, et on üks isa ja siis on kümneid või isegi nagu hüljestel näiteks sadu emaseid ühes haaramis. Ta küll püüab nende kõigiga paarituda kogu seda haariumid valvata, aga ikka lipsab mõni sihuke noorem isane kusagil haaremiserval jälle stsenaariumisse sisse, üritab ise seal paaritumis käia, nii et noh, ega see suur haarem ka jälle väga kindel ei ole. Aga noh, kuna poegade suremus on, neil ei ole väga suur lonthüljestel kuna nad ei ole suurt asja vanemad, no selles mõttes näiteks isane ta kaitseb haaremita, kui ta seal ikkagi läheb näiteks teisi ära tõrjuma teisi isaseid, siis ta läheb sealt kõigest üle. On see poeg või, või ema või kes iganes neist kõigist rullib üle ja kui ta on seal neli tonni raske ja poeg on liiva peal, no siis sellest pojast midagi, jääd seal selle paaritumishooaja lõpuks võib-olla kolmandik nendest poegadest on lõpuks need, kes üldse vette pääsevad ja, ja ka täiskasvanuks saama, osa neist sureb nälga, osa rullitakse siis nende isaste või, või ka teiste emaste poolt ära. Osa puretakse nende teiste emaste poolt ärases poeg, pärast kolme nädalat jääb täiesti omapäi. Ta tahab süüa, ta näljane, ta läheb see piima otsima võõra emase juurde, aga võõras emane teda endale ei taha, siis ta kipub seda hammustama. Kui need hammustused on väga sellised jõulised, siis siis sammustustesse see poeg võibki surra. Elu on karm Kasel nende loomade hulgas, et see ei ole nii väga lust ja lillepidu, et on sul haarem küll 100 abikaasaga, samas sul kogu aeg haaramiga sekeldamist ja selle haaremi kaitsmise nimel sa vahel hävitada omaenese järglasi, et noh, sihuke kummaline tegeleda evolutsiooni mõttes päris raske seletada, et kuidas see siiski niimoodi on käima läinud. Loomade kuningal lõvil on haarem. Temal on ka tihtipeale haarem, tal võib-olla seal mitu ema looma, kellega ta paaritub. Kui see jooksuaeg peale hakkab, isegi mu aeg peale hakkab, siis kõigepealt isased annavad endast teada jõuliste möiret. Ega temal ei ole nüüd vaja peita ennast kellelegi Eestis ega keegi seda lõvi nii väga murdma nüüd ei tule. Tema teeb kõva häält ja näitab, et tema on, on tugevdalan territoorium, ta suudab oma poegadest seitstaja. Kui te paaritumine on suhteliselt pikaajaline protsess, Nad võivad paarituda seal mitmeid tunde ja mitmeid kordi niimoodi ja see on suhteliselt karm värk, kõrvaltvaatajale see isane emasel kaelast kinni hammastega siis emane jääb nagu liikumatuks. Kui emalõvi tassib poegi, siis okkapojal kaelast kinnispoegib liikumatuks, noh, ilmselt sama efekti kasutab see isanes ema juures, et et see emane oleks liikumatu. Siis ta paaritub temaga ja tegelikult see paaritumine ise on suhteliselt lühikene. Nii nagu teistele kaslastele. Lõvi paaritumine tegelikult väga valulik protsess, sellepärast et lõvi venis, on igasugune Kidaline, kuidas välja tõmbab, siis ta rebib seda emast päris tugevasti ja põhjustab valu ja siis emale tahab teda jälle tänutäheks natukene hammustada. Aga tegelikult vihmasele valuta jällegi ei vabane need munarakud ja siis, kui need munarakud ei vabane sisa midagi viljastada. Nii et väga selline keeruline ja valulik protsess on kaslaste paljunemine sama leopardi del ja parditel ja kõigi teiste, et nad teevad päris tugevat valu ema loomadele. Ja see paaritamine ei ole mitte ühekordne, vaid neid toimub järjest seal 15 20 korda päeva jooksul, võib-olla isegi rohkem mõnikord. Ja siis emane kannatab päris hästi seda valu, sellepärast et pärast seda, kui kui paaritamine lõppenud, ta kohe valmis uuesti jälle seal isasega paaritamine, et see, see valu läheb kiiresti meelest ära. Suhteliselt masohhistlik suhted lõvidele kaslastele üldse. Ja siis, kui see partus tsükkel on läbi, siis isane jääb sinna ümbrusesse eraldi elama, emased elavad omaette grupina ja tegelevad järglaste eest hoolitsemisega, et kui lõvipojad sünnivad pimedad ja, ja abitud ja, ja emane siis toidab meid piimaga. Imetajatel on üks huvitav asi, nemad toidavad poegi juba juba sellise valmis produktiga seal see piim, et piima suhteliselt toitaineterikas Nendel liikidel erinev, et noh, ahvide on see niisugune kolmeprotsendise rasvasisaldusega, meil inimestel ka kusagil kolm pool neli siis seal mõningatel liikidel neli, viis protsenti näiteks mõningatel hüljestel on kuni 50 protsenti rasvu joovadki isegi mitte vahukoort, vaid veel kangemat kraami, kui vahukoor on pooleldi või juba on see, mida nad siis söögiks saavad, aga seal on see energiakuluga nii suur seal Gröönimaal, kus need Grööni hülged elavad, et nendel peab lihtsalt olema nii suur rasvasisaldus ja väga suur rasvasisaldus on ka nendel lonthüljestel, kellest me rääkisime, kes seal Falklandi saartel elavad, et neil see kolm nädalat, mis emane neid poegi toidab, siis selle aja jooksul pojad kasvavad kolm korda suuremaks ja emane samal ajal noh, selle kolme nädalase toitmise jooksul umbes 30 protsenti oma kehakaalust kaotab ära ja siis on ta nii läbi, et ta läheb minema. Pojad jäävad omapead ja nad peavad vastu pidama vähem veel kusagil poolteist kuni kaks kuud, enne kui nad merre pääseda. Elemendile kuulub õige mitu rekordit ja üks rekord on seotud poja kandmisega. Temaga annab poega väga pikka aega. Jah, temal see kand aegult tõesti pikk, erinevad andmed on erinevad, aga ütleme see võib-olla siis kusagil 18 kuud kuni 24 kuud, kui see poeg sünnib, siis ta kaalub kõige mitusada kilo, et ta on niisugune paras põntsu, kui ta siis sinna maailma potsatab. Ja tegelikult elevant on väga huvitav, sellepärast et tema kasvatamisel see pisikeseks elevandikasvatamisel osaleb siis kogu see kari seal on nii vanaema, kui ema tädid on seal, siis võivad olla ka vanemad õed, siis kes tema eest veel hoolitsevad, ta on võimeline kohe ringi liikumine, praktiliselt tund pärast sündi läheb maailma avastama, ta on päris suur, aga no muidugi, elevantide maailmas on ta väga tilluke, aga ikkagi ja, ja ta on sihuke naljakas, kohmakas, ta ei saa üldse aru näiteks, et miks tal tolgendab sihuke pikk asi seal multifilmgi tehtud kunagi, kuidas elevant endale londi sai? Elevandid joovad ju nii, et nad võtad vandi vett täis ja siis pane suhu selle v väike elevant, siis tema laseb käpuli maha ja siis püüame niimoodi suuga seda vett ahmida, ta ei oska seal lonti joomise juures kasutada, läheb mingi paar-kolm kuud, enne kui teraapia. Et sellest ripatsit mingit tolku võib ka olla elus, tal lähebki alguses päris pikka aega harjuda oma kehaga. Ja elevandikasv on tegelikult väga aeglane, tema jõuab ka piima, nii nagu teised imetajad. Ja, ja huvitav on see, et näiteks elementidel on selline lutitamis TMK olemas õed, kes ei ole siis järglasi andnud või tädid käib, lihtsalt imeb seda kuiva nisa seal ja, ja see on siis niisugune luti eest, et ta sealt piima ei saa, aga lihtsalt Lutsutab nii nagu väikesed lapsed meil saavad selle luti ja sellega siis mõnulevad, niimoodi teeb siis elevandipoeg ka, ainult et talle keegi kummist lutipoest ostmas, et tal on see tädisele lutti Eestis tädi paiku. Ta on väga palju seda emasesse, väike elevant on suhteliselt aktiivne ja kui ta siis on aktiivne, siis ema üksi ei jõua temaga tegeleda, siis tihtipeale ta mängib koos nende õdede-vendade või tädidega, kes siis aitad tema silma peal hoida sel ajal, kui ema siis söömas käib. Vahel on ka nii, et seal karjas võib olla mitu elevanti, kellel on siis pojad olemas ja kui juhtub, siis selle emaga midagi, siis enamasti need pojad on hukule määratud teiste liikide puhul, aga elevanditädid võtavad selle poja eest hoolitsemise üle. Et elevantide on suur perekond, kes siis selle väikese elevandi eest hoolt kannab ja, ja teda kasvatav. Kuidas elevantide armumängud välja näevad? Isased omavahel võitlevad, jaa jaa. Neil on suhteliselt veretus, armu mängmad lihtsalt ajavad kõrvu, laialipõhisemad teevad kõva häält ja kasutavad siis seda infraheliga ka selleks, et teist natuke hirmutada. Ja enamasti on see, et kes on ikkagi suurema koguga, see, siis suudab need teised sead kõrvale tõrjuda. Noh, ja see paaritumine toimub neil nii nagu, nagu ikka enamikel imetajatel on, et see suur nii pool tonni kaaluv isane ronib emasele selga ja, ja seal siis natukene niimoodi toime pannaksegi, et see on kaunis jõuline protsess ilmselt. Aga noh, egas emane ka nüüd mingi väike ei ole, temaga on üle kolme tonni ja kui see paaritamine läbi on, siis isane jällegi läheb omaette, isased elavad üksi, et mingeid lapse eest hoolitsemist disa loomadel ei ole, et sellega tegelevad tegelikult tema elevant. Ja kui uus jooksuaeg kätte tuleb, siis on ka uus partner. Ega seda vist päris täpselt ei ole teada. Elevant rändavad, nad ei ole ühe koha peal, sõltub, kelle territooriumile see kari satub, kus need emased parajasti on. Tõenäoliselt see ei ole sama. Aga võib ka mõnikord juhtuda, et on, et see on selline ettemääramatu protsess, et neil ei ole mingit sellist perekonna sidet olemas isastel elevantidele, emastel elementidel, aga kuidas on teiste loomade puhul enamasti ikkagi on nii et ega see paarid ruudus nii väga loomulik ei ole ka huntidel, keda me peame nagusuguseks suhted paari truudeks loomadeks, siis ka neil on niimoodi, et ikkagi järgmisel aastal enamasti vahetub, see seisab partner. Vähemalt Venemaal tehtud uurimused näitavad seda, et partner vahetab suht harva on sama isana järgmisel aastal. Et igal aastal algab ikkagi see kogu mäng otsast peale ja kes siis sellel aastal parem on see, see on siis võidumees ja, ja saab selle perekonna loomise ja oma geenide jätkamise võimaluse enda kätte. Kuidas isaskaelkirjakud omavahel mõõtu võtavad? Neil on täielikult pidurid peal, teineteise, mitte vigastamiseks. Kaelkirjakut, teil on, esijalad on väga tugevad ja kui nad kasutaksid neid esialgu omavaheliseks võitluseks, siis istutatakse kaelkirjakut sugu ammu ära kadunud maa pealt ja nemad siis kasutavad tegelikult omapäid ja kaelu selleks võitluseks, nendel toimub siis selline kaelte painutamine või nad nagu löövad neid kaelu ja päid kui ja siis suruvad teise pead allapoole ja kelle pea siis niimoodi alla painutatakse, noh, see on siis kaote, peab ära minema ja siis isane, kes seal see selle võidu on saavutanud, tema siis paaritub lähedal oleva emase, kelle pärast see turniir käis või ka mitme emasega vahetevahel kaelkirjakupoega areneb selle emase ees seal kusagil aasta kuni aasta ja kolm kuud, kui ta siis lõpuks sealt Lotte kestast välja ronib, emane lakub ta seal ilusti puhtaks, kukub kõrgelt, kukub kõrgelt potsti vastu maad kohe ja ja siis noh, seal ootekest rebeneb, ajab püsti ennast suhteliselt kiiresti ja, ja siis, kui ta püsti enne välja sirutanud, siis ta on päris aukartust äratavate mõõta, aga et väike kaelkirjak on kusagil peaaegu kaks meetrit pikk, kaelkirjak isegi lase ennast pikali, Nuud ja sebrad ja kõik seal savanniservad saavad loomad, et nemad viskavad korraks pikali. Sünnitamine on ka praktilised, paari minuti küsimus ja siis kohe poeg püsti ja viie minuti pärast juba kappab ta koos selle karjaga edasi rändel. Näiteks luudel on see, et see poeg sünnib just rände ajal ja see ränne on seotud toiduga või toidu puudumisel või et nad liiguvad edasi, otsivad toitu seal, kus on vihmad ja, ja kui see poeg siis ei ole valmis kaasa liikuma seal, siis on nad mõlemad hukule määratud poeg sellepärast, et et seal ei ole lihtsalt midagi süüa sealkandis, kus ta parajasti sündis, ta peab lihtsalt edasi liikuma ja, ja niimoodi on see miljonite aastate jooksul juba toimunud ränne ja uut elu ja nad on sellega päris hästi kohastunud, nii et see Kruude arvukus maakeral on praegu päris võimas ja, ja ei ole eriti vist karta, et nende arvukus ka oluliselt vähemaks hakkaks jääma. Tõeline imeloom on känguru. Tema poeg on sündides kõigest mõne grammi raskune. Suurtel känguludel poekus, nüüd tuleb siis Klaagist välja ja siis ta peab hakkama sinna taskusse, kus need lisad on sinna sinna roomama. Ja, ja ta on jah nii tillukene seal paari sentimeetri suurune, siis tal on nagu siuksed küünised, millega ta karvade külge kinnitab, et tal on mingi kaks 30 sentimeetrit vaja siis sinna lisade juurde minna, sinna taskusse. Ja jääge ema teda ei aita, ema võib seal rahulikult süüa või ei pane tähelegi, et see poeg nüüd on sündinud ja ronib talle sinna taskusse. Ja siis, kui poeg on sinna taskus, jõudnud ta kinnitusse nisa külge ja esimene kuu aega on niimoodi, et isegi kui ta tahaks, ta ei saa seda nisa suust välja, sellepärast et see nisa paisub ja täidab terve tema suhu ulatuse, ta ripub seal nagu kasvaks kokku, tegelikult ta ei kasva kokku, aga aga ta nagu vaakumiga sinna külge pandud. Ja siis, kui poeg kasvab kusagil kuu-poolteist, siis saab ta juba nii suureks, et hakkab oma lõugu liigutama ja siis ta saab sealt aeg-ajalt ka nisa küljest ennast lahti lasta, hakkab seal kukrusse veidi ringi liikumas. Aga üldiselt ta toitub piimast kuni üheksa kuud on ta seal tasku sees, eriti sealt välja ei tule ja ta võib piimast toituda kuni poolteist aastat. Alguses ta ronib tagasi sinna kukrusse, aga siis, kui ta kasvab, ta ei mahu sinna hästi enam. Ja siis ta ainult pea topib sinna sisse ja jäime. Ja huvitav on see näiteks, et vahepeal võiks sündida juba teine poeg, kes ise roomab jälle sinna kukrusse ja krohv toodab kummassegi lisasse erineva kontsentratsiooniga piima eri rasvasusega, suurem saab veidi lahjemad ja see väiksem saab veidi rammusat piima. Kuidas see mehhanism täpselt toimub, veel, seda me täpselt ei tea. Osa on ka selliseid kukkurloomi, kellel seal päris kukrut ei olegi, opossum ja Possumitel näiteks on väga karm värk, opossum kusagil pealt 20 poja tavaliselt korraga, aga neid lisasid on tal ainult 13. Ja need pojad, nüüd alustavad seda võidujooksu sündinud pojad 13 tükki, kes sinna nisa külge jõuavad, nemad siis saavad süüa ja ülejäänud siis saavad hukka ka. Ja no näiteks on üks huvitav looma kukkur saarmas, tema kukkur on niimoodi kusepoeg, sinna kukrusse läheb ja nisa külge kinnitub siis iga kord, kui ema sukeldub, siis ta tõmbab selle kukru nagu kinni niimoodi, et see vesi sinna sisse ei lähe ja poeg on siis selle kukru sees. Nii et väga omapärased mehhanismid on ka nendel väikestel kukkurloomadel. Kui rääkida ninasarvikute, sest siis ma olen lugenud sellist fakti, et nad võivad autot isasloomaks pidada ja seda sel põhjusel rünnata. Ninasarvik on niisugune, et tema ei näe hästi, temal on väga kehv nägemine ja tema näeb suhteliselt lühikesed vahemaalt ja siis ta võib tõesti näiteks vahel autot rünnata selle pähe, et ta peab seda teiseks isaseks ninasarvikuks, jookseb oma territooriumi tema eest kaitsma ja niisuguseid asju on ette tulnud, aga noh, muidugi mitte väga sageli, et see on pigem mingi haru. Ta on erand, kui, kui nüüd reegel, et iga auto, mis seal savanni son, saab kohe linasarviku rünnak kohale, siis enamasti nad ei pööra talle mingit tähelepanu. Loomadel ikka on nagu mingi selline üldine pilt sellest, missugune tema liigikaaslane välja näeb, et on nagu olemas, aga vahel võib siis asi suures ärrituses või ärevuses untsu minna, siis võib juhtuda siukseid äpardusi ka, aga põhiline on ikka lõhn ikka ikka jaa, jaa, linasarviku isased siis märgistavad selle territoorium väga omapärased, need on sellised suured alad. Ja siis sinna ala servadesse tekitavad nad siis siuksed väljaheitekuhilad nagu väiksed tornikesed ja siis nad käivad seal kogu aeg uurimas ja kontrollimas. Ja siis, kui keegi satub teine isane näiteks selle kuhila lähedusse, siis see on tema jaoks otsustuse küsimus, kas minna üle ja kohtuda selle territooriumi omanikuga, kui ta tunneb ennast niimoodi kindlana või on sellele selge, et siin on aed ees ja siit ma enam üle ei lähe, et ma pean siia selle hunniku taha seisma jääma või parem kui natuke kaugemale ära läheks. Et selline infovahetus neil käib. Ja siis see hunniku lõhn, noh, see levib päris kaugele. Värske sõnniku lõhn, elevandid, ninasarvikud on päris päris tugev. Ja meie haistmine suhteliselt niru, võrreldes nüüd ninasarviku või kellegi teise haistmisega, kes seal suurtest loomadest elab, nemad tunnevad juba kaugelt, sadade meetrite kauguselt oskavad teha neid otsustusi, ta ei pea nina sinna hunnikusse torkima, siis mõtlema. Hakkam kas jah või et ta saab selle otsuse teha juba piisava distantsi pealt. Räägime inimahvidest ka, kuidas nendel pulmaaeg möödub. Nad on kõik väga erinevad, tegelikult, kui vaatame jälle endale pulmarituaalid on ka väga erinevad. Kui hakkame seal Kagu-Aasias elavatest ahvidest peale näiteks Cybonitest kõige pikema esijäsemetega või kätega ahvid ja kes elavad puude otsas on väga osavad puudele liikujad siis nendel on see pulmaaeg täis laulu, isased laulad väga ilusti, ajavad huuled kenasti torru ja laulavad kõrgel puulatvades armulaule ja see on siis emastele täiesti vastupandamatu signaal, et siis nad tulevad kohale ja kes kõige ilusamini kõvemini laulab, et seega siis hakatakse pulmi pidama. Kui need pulmad peetud on, siis enamasti jällegi neid eriti koos ei nähta. Nüüd Orangeri on asi teistmoodi, langutan, tema on siis selline, kes siis pulmamängu ajal on ääretult galantne, ta isegi korjata lilli emale korjab orhideesid ja ega tal tegelikult muud väljapääsu ei ole, sest kui me teda vaatame pildi peal, need isased Orangid, nad on päris ilusa väljanägemisega, ilmselt ta peab ennast kuidagi atraktiivseks tegema ja see lillekimbu gene õiekene on siis see, mis aitab tal nagu seda väljanägemise puudujääke kompenseerida. Need on natukene noh, ilmselt ta päris nii ei mõtle, aga, aga me võime inimestena vähemalt arvata. Tema ka niimoodi torutab huul ja püüab nagu laulujoru üles võtta ja, ja, ja näidata, kui ilus ja tugev on ja ja siis, kui see pulmategemise aeg on, siis nad kusagil vaikselt paarituvad ja ja enamasti see pere jääb nagu kokuga elama lisana siis hoolitseb selle eest territoorium oleks neil olemas ja süüa oleks seal territooriumil, ajab teisi natukene rohkem eemale sealt. Nüüd kui me tuleme Nende teiste inimahvide juurde, kes Aafrikas elavad šimpansid ja Ponobot kääbusšimpansid ja siis veel ka gorillad, siis Nendel selliseid laule ei ole, aga ilmetega nad püüavad siis seda Emmast võluda, eriti Ponoobude šimpansid. Nemad siis Vanavat näol oma parima naeratuse, kui tal on seal pulmaaeg kätte jõudnud ja siis ta naeratas, nii et ajab huuled niimoodi pikalt, torru natuke tõmbab siis huuled laiali, aga siis samast need huuled on nii suured, et hambaid ta ei paljastanud. Pean siis naeratus, kästi silmaga silma tegemist ei ole nagu täheldatud, aga aga jah, naeratus manatakse näole või mis iganes selline meie nimetamisel, naeratus, kuidas nad ise seda käsitlevad, seda me muidugi ei tea. Simpatsitel on ka väga tugev hierarhia, et tegelikult seal paaritub ikkagi selle karja Emmastega see, kes on karja juht, see kõige tugevam isane ja ta vaatab väga kiivalt, et nooremad, väiksemad seal emase juurde ei saa ja kui siis mõni kipub seal just sellel kiima ajal selle emase juurde üritab temaga paarituda, siis ta saab päris paras puusalduse osaliseks, nii et seal kordan kõva majas, et kui on ikkagi minu haarem, siis seal minu haarem sinna kõrvaltegelasi juurde ei lasta. Gorillade kohta ma ei ole trehvanud kusagilt lugema, kuidas nende pulmamäng täpselt käib, et mida nad täpselt teevad. Nad on nii sellised varjulise eluga loomad, et nende kohta ei oska öelda, aga neil on ka range hierarhia, tähendab, neil on karja juht niuke vanaisaloom, kelle ära tunneb siis sellise halli selja järgi ja see on siis see, kes tõenäoliselt on kõigi nende laste isa, aga väiksematel ahvidel on ikka seesama hierarhia, süsteem on väga paljudel olemas paarilise eluviisiga kääbusahvid. Need, kes seal Lõuna-Ameerikas elavad näiteks Tammariinid ja teised sellised tillukesed ahvid, nendel on tihtipeale nii, et lisaks isale emale hoolitsevad siis selle järelkasvu eest. Kas siis niuksed noored, isased või noored emased, neil võib olla kuni üheksa väikest ahvi ja vaja neid selleks, et, et nad liiguvad kogu aeg ringi, neil ei ole siukest pesa ja neil on vaja siis poegi kaasas kanda ja isa nii väga need poegi tassida ei taha, et need kaks poega kas siis ema seljas või kui, kui ema ei ole, siis vot need noored isased, kes sinna karjagandiitunud neidis lubatakse poegi tassida ja nende poegadest hoolitseda ja, ja vahel on ka noored emased ja, ja vahel on ka nii, et näiteks karjajuht või see, see pere peas isane paaritub nende noorte emastega, aga nendest kunagi järglasisad järglasi saadakse ikkagi ainult sellega, kes on see päris naine või see hierarhia pulga peal. Esimene kuidas see mehhanism täpselt on, seda veel ei teata, aga aga sihuke kummaline perevorm on nendel siis noh, kui me tuleme väga hästi uuritud paavianid juurde, siis Paavia, nendel on ka väga selge hierarhia ja neil on, on siis see vanaisaloom, kes on karja juht, tal võib-olla seal terve suur haarem, seal on siis need emasid palju, aga seal on ka noori, isaseid. Roll on teistsugune või vist kunagi rääkisime ka, et need on siuksed luurajad ja ja muidugi üritavad need noored isased ikka aeg-ajalt, jällegi kui see vanaisa on selja pööranud ja mõni emane on jällegi valmis paaritumise, noored üritavad ja kuidas siis tabatakse teolt, siis tema saatus on suhteliselt kurb. Saab ta ikka väga kõva keretäie ja, ja siis seal karjast tegelikult nende poegadest hoolitsetakse nagu lasteaias tegelikult, et kõik nagu peavad poegadel silma peal ja ja kannavad nende eest hoolt. Ja, ja see tegelikult on karja kui terviku seisukohalt väga hea, sellepärast et see üks ema ei jõua alati silmas pidada seda poega ja need pojad on väga vallatud ja jooksevad ja ja samas oleks kohtliku näiteks teised, siis suhtusid väga niimoodi karmilt nendesse poegadest neid eemale tõrjuksid ja, ja sellepärast see struktuur toimib päris hästi, et et onud, tädid aitavad kareid poegi, puhastavad neid ja ja õpetavad ja kasvatavad ja mängivad, nendega mängimine on ju nende noortepoegade jaoks tegelikult väga oluline ja noh, kui seda mängu vaadata, siis noh, mitte ainult. Ma võin, kõigi teiste mängu juures on alati mingeid selliseid elemendid. Seal rünnatakse, uuritakse, midagi, võetakse mingi kivi või heinanutsakas, pööratakse ühtepidi teistpidi, seal teevad nii väikesed leopardid kui gepardid, kui ahvid, siis joostakse 11 taga ajades. Lõvipoeg näiteks võib tulla ja haarata emase tumedat sabaotsa, sakutada seda hirmus hooga ja vahel päris valusasti juba purevad need emasid sellepärast et hambad on nendel nelja-viie-Kuuste kutsikatel päris suured juba. Ja, ja selle mängu käigus nad tegelikult õpivad väga paljusid praktiliseks eluks vajalikke asju, nii sotsiaalseid oskusi kui ka siis neid puhtalt küttimise oskus. Sellel mängul on siis kas poosid või siis väga paljudes mängudes sellised kõrged bet hüppad üles ja jooksevad sinna-tänna ja noh, me oleme kõik kutsikaid näinud või kassipoegi näinud, kes tuleb täitsa niimoodi suure jooksuga karvad püsti, seisab niimoodi, nagu väike pallikene kutsub, seal tormab jälle sihitud kuhugi teise suunda. Need sellised mänguelemendid tegelikult on emadele ja vanematele väga olulised signaalid nende signaalide järgi, ta saab aru, et mingit tõsist ohtu ei ole, et lapsed mängijaid, sest kui tõsine oht on, siis peab. Noh, kui ta iga mänguliigutuse peale kogu aeg peaks sekkuma ja vaatame, kas oli ohtu, ei ole siis ta kurnaks endani ära. Ja ilmselt sellepärast on siis välja kujunenud sellised erilised mänguvormid ja mänguelemendid, mängu poosid kohe, mille järgi siis ema saab aru, et vot nüüd asi ei ole tõsine, vaid lapsed lihtsalt hullavad. Tegelikult, kui me nüüd rahulikult järgi mõtlemise loomade elu peale siis kogu see, nende tegevus, need mängud ja kõik need rituaalid ja kõik need sulestiku karvastiku, kõik ju tegelikult on seotud sellega, et järglast ilmale loomine või järglaste andmine see programm ellu viia. Et see on nagu nende jaoks kõige olulisem kõik söömised ja muud asjad seal kõrval, see on lihtsalt toetav tegevus. Nii nagu inimesed armastame öelda. Te kuulsite keskööprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
