Tere algab saade, laste lood MINA, OLEN Kadri kiisel. Kadri Hinrikus kirjutas raamatu, et head haldjad sind hoiaksid. Kadrioru Saksa Gümnaasiumi kolmanda klassi lapsed, Doris nurk, Mihkel Jakobson, Leho Lõhmus, Mari aas ja Anete Randma lugesid raamatu läbi. Jutustavad kohe sullegi raamat, see selline on. Aga esmalt loeb Toris raamatust ühe katkendi. Mina olen lõigu peatükist, mille pealkiri on jõulukaardid. Palun paist sulatest, tuulele, kahemad, tsaka, lume uhke kaardi. Tuulel vajus suu lahti, ta vaatas klassivenna Sammektroonidesse silmadesse ega taibanud kaarti vastugi võtta. Jürgens hõõrus kaardi tuule pihku. Homseni viipas poiss. Tuule punastas heameelest. Alles siis ikka nii uksest välja oli jõudnud tulla Lääne elu sisse. Kihutas poisile järele oma kingituse Jürgenile. Jürgeni nägu lõi särama kooli õuel jakis Kärt suurenud tugema juurde ema ema, ma kaotas nuku kingitud jõulukaarti ära. Ema kallistas tütart. Tees, istuti autosse ja sõideti minema. Õde-venda asusid koduteele, tuulepõlvevalu oli kui peoga pühitud. See raamat oli väga põnev, rääkis kahest lapsest, ühe nimi oli Uku ja teise nimi oli tuule ja nende emalis on, et sellepärast meil oli ainult isakassid, olid ka seal, nad päästsid ühe kassi ära. Pärast võtsite endale kassi, nimeks sai roosi. Isa hakkas pärast peale laste eest rohkem hoolitsema. Ja sellele isa Talle meeldis nende õpetaja Laura leevike. Ja lõpus tegin suure peo ja igaüks kutsus oma sõbra peategelased nuku, tuule, isa ja nemad olid põhilised tegelased. Milline poiss Uku oli? Talle meeldis väga ja raamatuid lugeda ja tal ei olnud väga palju sõpra, siis ta oli nagu omaette ei ole kes igasuguseid raamatuid. Tuule Ta oli selline tüdruk, kellele meeldis ka raamatuid lugeda ja ta sai endale palju sõpru. Ja talle meeldis üks poiss, kelle nimi oli Jörgen. Milline isa oli? Alguses olin natuke pahurad ka, pärast sai aru, et tähendab lastega rohkem tegelema ja siis ta enam nii väga ei pahu, võta nüüd ja tegi neile kingitusi. Mulle meeldis ise aeta nagu maalis pilt. Ühel päeval tahtis isa nendest pilti maalida kaane, tal läks natuke untsu, aga lõpuks tuli välja ja nad eriti ei hoolitsenud enda lasteaiast, nagu rohkem tegeles. Et rohkem tahtis, et nad ise tega läksid. Aga miks ta sulle siis meeldis? Isegi huvitavaid tegevusi, mine Äärost. Minule meeldis kõige rohkem hukku, kuna ta oskas palju asju ja talle meeldis väga lugeda. Mulle meeldib lugeda. Minule meeldis Kaukumi, mulle meeldib ka raamatuid lugeda. Mulle meeldis, kas roosi sellepärast, et meil oli ka umbes sama lugu, et emmeli leidsime kassimaalt ja päästsime ta ära. Mis seal raamatus teile kõige rohkem meeldis, millised kohad olid kõige toredamad siis, kui nad kassi päästsid? Sellepärast et seda oli lahe lugeda, kuidas isa läks sinna puu otsa ronis? Mulle meeldis ka kõige rohkem, kus nad kassi ära päästsid, sest isa ärkas ülesse, siis isa läks neile appi ja siis nad said koos selle kassi ära kasta. Mulle meeldis sees, kui Hugo täi kooli mandariini ja siis suured poisid võtsid, viskasid seda üksteisele ja siis, kui Juku lõpuks kätte sai, oli see nagu vedel või niimoodi. Mulle meeldib selliseid küsimusele, et kas see lõpeb hästi või ei, aga see lõppen minu arust eriti hästi, et mandariin jäi lödiks. Mulle meeldis see koht, kus isa hakkas nendest pilti tegema, sest minu meelest on nii nunnu, kuidas tahetakse kassiga pildi peal? Vaata ja siis on tükk tegemist, et pildi peale saada, siis pärast ta tahab veel ise ka sinna maalida midagi. Kas raamat äkki pani teid kuidagi teistmoodi mõtlema ka asjade peale? Ma mõtlesin, et kui augud kiusati, et kui näiteks mul läks mandariin, seda visatakse is? Läks ka väga kurb, et ma tahaks seda kätte saada ja niimoodi. Minul on väga kahju nendest lastest, kellel ei ole ema või isa, sellepärast et kui mõlemad vanemad, siis on ikkagi palju toredam ja parem. Panin ka mõtlema. Ma sain teada, et neil ei ole Makuna. Mina näen, kui ma ei saa väga harva, kuna ma ei ela oma isaga koos. Kas oleks osanud soovitada midagi nendele lastele, mida nad oleks võinud teha paremini või, või mismoodi mingid olukorrad lahendada või kui nad tahtsid kassi maalida, siis me oleks teinud niimoodi, et ma oleks hoidnud kassi hästi tugevasti kinni ja mäeks, pigem sidunud Talle nööri külge ja et kui ta tahab ära minna, siis ta ei saa, et jääb ikka sülle. Rääkisin selle kassi kohe mingi mänguasja või maiuse ka enda sülle meelitanud. Et siis, kui Ukult võeti tema apelsin võeti ära siis ta oleks võinud õpetajale öelda, et need suured poisid võtsid ära. Et kui nad nägid neid poisse kassi piinama, siis mina ei julgeks küll nendega võitlema minna, sest ma kardan, ennal, lööksin mind jalgadega. Lööksin mul ninad veriseks, ma kardan selliseid asju. Mina oleksin nende suurte poiste asemel sellasemine tukul mandariine la võeta, mina oleksin selle mandariini olla tagasi anda hukut, mitte kiusanud. Poisid tantsida kassid kiusasid, siis ema oleks kutsunud mõned täiskasvanud kohale. Kas raamatust siukseid, ebaloogilisi asju oli ka, et noh, et niimoodi tegelikult ei saa olla või, või et noh, niimoodi tegelikult mitte keegi ei käitu. Mare päriselt kellegi isa ei ranniks mingist kitsast aknast, kuuria ei päästaks mingit kassipoega, härra, kas veel küünistapkaa teda? Kui nad läksid, oi, et siis minul on ka niimoodi, et isa magab hästi kaua, aga minu arust on natuke imelik, et minge ise nagu ei viitsiks need kooli üldse aktusele saatma minna. Kas te oskaksite seda raamatut kritiseerida, kas midagi oleks võinud olla paremini? Et see tema oleks? No te elus, et ma olen andsizexe juht, on veel lahedaid sündmusi. Draamate pildid, mis seal raamatus oli, see oleks võinud olla värvilised, siis on palju huvitavam ja naljakam lugeda. Et kui on mingi naljakas pilt, selline, siis ei ole niuke, et seal raamatus ongi elu, kõik must-valge. Kuidas lugeda, oli lihtne Mei jõe ääres, tal oli see paras lugemiseks, et kui sa oled hea lugeja, mõnesid sõnu oli vahepeal keeruline välja hääldada, aga siis proovisin mitu korda ja siis lõpuks ikkagi said. Need sõnad olid väga lihtsad, aga selle pära, sest et kui lauset ja sõnad on väga lihtsalt, siis võiks minu arust olla natuke paksem raamat. Mina juba mainisid siin pilte, need pildid on joonistanud Anu Kalm. Millised on selle raamatu pildid? Minu arust toredat pilti oleksid võinud olla värvilisemad jale sundpilte natukene rohkem kaalne mulje kaks pilti meelde, et see, kui need suured poisid viskasid seda auku apelsin. Kui Uku jooksis seal staadionil ja minu lemmikpilt oli see lõpupoole, siis sa tahtis põrandaid pesta ja siis väike kass ronis sinna veeämbrisse, siis ta sealt välja tuli, oli läbimärg. See oli armas. Mulle meeldis teatripilt, et seal oli nagu hästi palju lahedaid kostüüme, selliseid. Mulle meeldis pääse pilt, kus on etenduste nukud, sellepärast et etendusi on tore vaadata ja nukumuuseumis on ka pärast käid ja tore on vaadata neid nukke, millega neid etendusi tehtud. Mille poolest see raamat erineb teistest? Tavaliselt on raamatutes lastele ema elus ja see raamat oli vahepeal kuidagi kurvem kui teised raamatud tavaliselt Käia kehalise kasvatuse õpetaja kogu aeg. Selle korvpalliga ringi. Tavaliselt ei mõtle lapsed raamatutes kui isegi siis kui nende ema on surnud, et nende ema elab kuskil haldjariigis ja lendleb mehel häste seljas. Lapsed rääkisid oma Nonii, äredasid seda kassi päästma minna, et veel südaöösel siis minu isa küll ei läheks minuga kassi päästma, ütleksin, et minu arst sellepärast neline natuke. Aga kas kahju oli või kurb oli? Miskit kurvaks tegi seda raamatut lugedes. Mind tegi see kurvaks, kui need poisid kiusasid hukut, kunagi kiusid neid kassipoegi, seega kui nad seal bussi juba sõitsid kuhugi teise peatusesse ja siis väike laks oleks seal ja siis seal kukkunud vette. Tuulest niisugust väga kahju, sellepärast et neil ei olnud Emajõe sinepi difel, mine muude kooli ja neil ei olnud üldse sõpru peaaegu. Ja siis oli veel kahju, et kui see kärpakust, tuulele oma telefoniga helistada, et siis tuule tahtis nii kangesti helistada, et vali mingi täiesti suvalise numbri. Minu arust oli seekord koht kui Kevin hetkes, et prilli papaks homme lukku, kes on täitsa puhku Juku. Vassili, pigem kurb raamat või pigem rõõmus raamat. Ma arvan, et see oli ikka rohkem kurvem kui rõõmus. Minu arust oli rõõmus sellepärast, et Uku ja tuule said endale vanaema. Minu arust oli pigem kurvem, aga lõpus oli rõõmus. Minu arust oli mõlemat. Aga mis te arvate, kes seda raamatut eelkõige lugeda võiksid? Näiteks nendele, kellele ei ole Nendele, keda kiusatakse koolis? Ütlesin ma arvan, et kui neil ema ei ole, et siis ei ole nagu maailma lõpp, et mõnedel ei ole ka ema, et see nagu enam-vähem kaalutab. Minu arust võiksid ka need lugeda, kellele ei, ei ole ema või isa, sellepärast et need näevad, et nendel ei ole kõige halvemini, et saab olla veel palju halvemini. Ma arvan, et need, kes pole eriti tundlike titt hakkadiga kurva asja peale nutma Lõpetuseks Loebane ette katkendi viimasest peatükist. Pärast mõningast kobistamist esikusse juhatas tuuletuppa võõra vanamemme. Saage tuttavaks, pöördus tuule kõigi poole, meie vanaema toas valitses vaikus. Tuulam, sa tead, et meie mõlemad vanemad on, alustas isa. Kuula, isa, ma räägin ühe loo, tule juhatas vanamemme diivanile istuma, istus ise tema kõrvale ja vanakesel käest kinni hoides jutustas loom kuidas nad omavahel tuttavaks olid saanud, rääkis telefonikõnest, mille ta sügisel Kärti mobiiliga huupi noorele inimesele oli teinud, rääkis enese Mariks luiskamisest ja uuest telefonikõnest, mille oli teinud alles hiljuti pärast nukumuuseumis käimist. Siis ma tunnistasin külasse. Tegelikult Marivaid ainult tuulam. No ma nii väga tahaksin endale vanaema lõppedes tuule ikka väikselt ja mina tahaksin nii väga endale lapselast lises vanamemm juurde. Aga kuna minu enda tütretütar Marie on kogu aeg välismaal, siis mõtlesin, et äkki võiksin ma olla Natoga tuule vanaemaks ja minu vanaemaks süüdisuku. Kadri Hinrikus raamatust, et head haldjad sind hoiaksid, jutustasid Kadrioru Saksa Gümnaasiumi kolmanda klassi õpilased Doris Nurk, Mihkel Jakobson, Leho Lõhmus, Marje Aas ja Anete Randma. Saate toimetas Kadri diisel. Täname Eesti Lastekirjanduse keskust, raamatut soovitamast. Kuule, laste lugude saateid internetis, vikerraadio kodulehel ja lastelehel meie oma.
