Tere, armas väike sõber. Teate, vahel juhtub, et ilmad on väga-väga petlikud nagu sellelgi talvel, millest räägib minu jutt? Juba v? Rarry kuu lõpul tõmbus taevas siniseks ja tõusis nagu natukene natukene kõrgemale. Räästad hakkasid tilkuma ja järjest kahvatumaks muutuva lumevaibal hakkas jooksma, veenireisid. Hakkasid puhuma eel kevadised pehmed soojad tuuled. Metsad kohisesid ning muutusid tumedamaks ja salapärasemaks. Aga siis ilmusid kohale ka esimesed kuldnokad, kolm vallatud lindu, kollanokk, pikk saba, Jahvele tiib. Kogu selle pika aja, mil meil oli talv, olid nad olnud ühes paljude teiste kaaslastega kaugel õige õige, kaugel lõunas. Siis olid need aimanud aga kevade lähenemist ja asunoteesiga kaaslasi ootamata teele suurte merede ja võõraste-tundmatute maade. Ai pikk ja väsitav oli see tee. Hädaoht varitses kõikjal, kuid kolm sõpra jõudsid õnnelikult kohale. Väsinuna istusid nad puulatwaja, silmitsesid ümbrust aga siis otsisid üles eelmisel sügisel maha jäänud pesakastis ja puhkasid. Teisel päeval hakkasid nad häälde seadma oma vilesid, mis kaua olid vaikinud. Ai päevad olid soojad ja ööd olid ilusad, sellised pehmed. Kuid siis tuli külm öö. Küll ajasid nad suled kohevile ja peitsid pea tiiva alla, kuid külm kippus ikka pigistama. Esimesena ärkas sel ööl kollanokk ning ruttu lendas ta otsima pikk saba, kes oli kolmest linnust kõige vanem ja kogenum ja julgem. Vaikides puges ta sõbra pesa kastikesse. Juba oli ärkvel ka pikk saba ning vaevalt olid jõudnud kullana kohale, kui ilmus juba hirmunult ja ärevalt Cavele tiib. Vana lendasime tänavu kohale, ütles viimaks väle dipool sosinal. Jah, kinnitas kollanokk. Kuid nii ilus oli ju mõelda kodukohale ja kündjale ja rohelisele murule. Pikk saba oli hoopis kurb ja ohkas. Haaja. Vanemad linnud teavad, kui petlikud on mõnikord ilmad, ütles ta tiibu kohendades. Eriti aga kevadel. Külmale suudame ehk panna veel mõned päevad vastu, aga kui tuleb uuesti lumi ja tuisk, siis meie sureme nälga. Mõlemad kaaslased teadsid, et pikk sabal on õigus. Ka põhjamaal elab alaliselt linde. Suvel ja talvel. Ei karda parajat külma. Ei karda parajad külmaga kuldnokad. Kuid toit. Sellega on lugu päris halb. See on tõsi. Ja mõnikord sunnib see meid lahkuma lõunapoolega neid linde, kes meil muidu alaliselt elavad. Samal ajal, mil kolm sõpra istusid muremõtteid mõlgutades vanas pesa kastikeses tõmbus ilmika külmemaks ja külmemaks. Torm jooksis mööda välja ja müristas naerdes maja nurkade taga. Vallatud tuulepoisid raputasid kuldnoka pesakasti ja puhusid selle sisemusse järjest rohkem külma. Oi, siis pistis kõige vallatume paha loomulisem tuulepoistest, kelle ema oli ristinud päris kiireks pea läbi lennuaugu ja silmitses tükike aega liikumatult Lemitavaid linde. Pingutas ta siis suure rõõmuga oma jääkülma tuulepillipraad. Siin on meie jaoks midagi. Siis lahkus ta kuhugi, kuid varsti oli päris kiire jälle tagasi. HK. Või teie arvasite meie jõu murtud, tulite äga kohale, no on o eks meie vaatame, ähvardas ta. Ajas palged punn ja puhus jääkülma õhku otse kolmele sõbrale. Oya jõe jagu kohkunud, tundsin, et kuidas küll tungis nende sulgkate alla ja tuimestus liikmeid. Nad hoidsid üksteisele veelgi lähemale, peitsid endid peaaegu üksteise tiiva alla ja palusid, et tuulepoiss lahkuks. Kuid see ainult naeris. Kena arusaamine pilkas ta. Nii võib järgi tulla juba jaanuarikuus ka kevadine ütelda, oi lahkuge, aga nüüd kõik teie tuisude tormid, muidu külmub kangeks. Sinilillekese ninaats juba mätast väljas. Ei saa ilma võitlemiseta mitte kui midagi ikka jõud jõu vastu. Puhu selle tuulepois karged külma kuldnokkade pesa kastikesse ja naeris oma kurje naeru. Ühe öö kannatasid kuldnokad ära, kuid suur oli nende imestus hommikul. Mustad laigud väljadelt olid täiesti kadunud. Kadunud olid juba enne koiduga meeletu külmapoiss. Ilm oli tõmbunud uuesti pehmemaks ja ja nüüd hakkas langema Suhhuri laiu lumeräitsakaid. Esimesena püstistel hommikul pea lennu augukesest välja kollanokk. See, mida ta nägi. Oi, vaat see oli ilus. Nii ilusaid, ta ei saanud kuidagi teisiti, kui hakkas vilistama igati R ja R R R. Siis hüppas ta oksaga sellel lennuaugu ees. Kui lennuaugukesele ilmus väle tiiva kollane nokk, nägi ta kollanokka lendavas läbi pehme lumesajupuu latva. Kaob väle tiib muutus rõõmsamaks kuid hoopis tõsiseks jäi pikk saba ja seda võis karta, ütles ta. Sest eelkevadised ilmad on ikka tujukad. Täna paugub pakane, homme sajab lund ja tuiskab. Nüüd kattub kogu maa uuesti paksu lumega. Nii ei leia enam nüüd meie üldse toitu. Kui elatunud pikk sabal oligi õigus. Peaaegu kogu päeva kestis lumesadu ja maa muutus uuesti valgeks. Õhtul tõmbus taevas pilve tühjaks ja ilm muutus uuesti külmaks või küll vaadati ringi. Ei ei leitud aga lähedalt ümbruskonnast mitte ühtegi tõuku mitte ühtegi ussikest, ühtegi kärbest ega marjatera nokitseda raagus okste kallal ja püüdi urgitseda lahti isegi kuivanud puukoort. Väga vähe leiti aga söödavat. Ja ühel ööl ilmus jälle tuulepoiss päris kiire. Oi, nüüd oli ta veelgi vihasem. Veelgi marulise raputase lõhkus ümberringi nii, et puud oigasid ja värisesid sajataseneedis lennuaugul ning laskis kuuldavale kõige koledamaid ähvardusi. Sest paar päeva oli päike kõrvetanud juba päris tugevasti ta nahka ning seda pidas ta kuldnokkade süüks. Kui külm ja nälg muutasid kuldnokkadel juba väljakannatamatuks, ei hoolinud nad enam millestki. Üksteise järel lahkusid kolm sõpra pesa kastikest, kus elatud päevad koos 11 soojendades. Seal lohutades tuli minna otsima ükskõik missugust toitu ja ükskõik kuhu. Aga ka nüüd ei lasknud tuulepois päris kiirenid silmist. Lennulgi püüdistan näpistada kord kollanokka, kord aps, väletiiba, sisene pikk saba seejuures vilistades ja vingus ta vihaselt. Ning siis ei tea, kuidas see juhtus. Märkasid kolm kuldnoka praokil ust ja lendasid hämarasse ruumi. Siin oli vaiksem ja soojem ning tuulepoiss ei järgnenud neile vihaselt keerles ta ümber maja, lüües kättemaksuks kinni ukse. Oi küll kangutas ta majanurkade kallal, kuid need olid tugevad. Külmast, näljast ja hirmust olidega kuldnokad nii väsinud, et uinusid otsekohe. Siinkohal mu armas sõber, meie jutt täna pooleli. Aga homme, homme kuuled sa kindlasti seda juttu edasi, kuni ütleme nii, kuni selle õnneliku lõpuni, aga nyyd püüa rahulikult magama jääda ja tööd.
