Mida teeb üks lüüriline inimene suure sügise ajal tegelikult  juba talveajal, kui ta eile ikka kella õiges suunas keeras. Ta seisab selle Juhan Liivilikult madala taeva all otsib  pilguga lahkuvaid linde. Ja hüüab neile hääles lahkuminemise valu  ja kurbus. Tulge kevadel jälle tagasi. Siis aga näeb ta kormorane. Mida ta neile hüüab. Teadagi, mida? Teie, ärge kevadel tagasi tulge. Üks selle sügise viimaseid kuldseid vananaiste suve päevi Lõuna-Eestis. Istume linnumees Ivar Ojastega võõpsusadamast paati,  et sõita mööda Võhandu jõge Lämmijärvele. Meie sihiks on kormoranid ja soov teha lähemalt tutvust linnuga,  keda rahvas pigem põlgab kui armastab. Paadimees Madis tõi meid Lämmijärve saarele,  mis selle saare nimi on? Salu või salo saar. Kuidas rahvas kutsub salo, kohalik on ikkagi murraku järgi  on ta ikka salosaar. Ta on muidugi saladuslik saar ka sellepärast et teda ei ole  Eesti kaartide paljudel. Kui, kui vaadata Eesti kaarti ja seda Lämmijärve piirkonda niimoodi,  siis teda enamus juhtuda siin ei ole. Väga pisike saar ei olegi ta nagu laiu moodi ei ole,  nii et ma ei oska öelda, miks teda saab. Kaartide peal ei ole. Aga kuulub, kellele see saar. Rahva jutu järgi. Edgar Savisaarele ja nähtud teda siin kandis ei ole. Kasvõi kala püüdmas ei ole käinud, aga, aga siin on saare. Ta mitu korda käin, et seda noh, ta ikkagi teab,  et Tartu saal siin all. No meie tulime siia kormoranide pärast. Kuus aastat tagasi nad ilmusid ka, räägivad,  et ta pidi hirmsal kombel kala hävitama. No võib-olla sellepärast ka Lämmi järves oli kala oluliselt rohkem,  vanasti aga praegu on kala vähemaks jäänud. Ta pidi olema hirmus hirmus kala õgard, et ei oska öelda  täpselt niimoodi. Nii et need kohalikud ikka suhtuvad pigem sellise  negatiivsusega Pole lind, et kui niisugust musta tonti näed niimoodi,  no ega keegi ei suhtu niisuguse musta tonti väga hästi. Mustade tontide koloonia lahkub kohe, kui meie paat saarele läheneb. Jääb lootus, et kormoranid rahunevad ja tulevad mõne aja  pärast istumispaika tagasi. Aga meie teine lootus kuiva jalaga maale pääseda kustub juba eos,  sest vesi on paadi jaoks liiga madal. Ei aita isegi Räpina poest värskelt soetatud osoonikummikud. Ei olnudki külm ju? See oli mul täna teist korda vees käia. Hommikul käisin meres, seal oli natuke külmem,  aga see oli päris mõnus. Siin on koprad teinud tööd ja mitte vähe. Täiesti värsked hambajäljed. See saar on meile tegelikult mõlemale päris paras üllatus,  ta näeb palju parem välja, eks ju, kui me tegelikult arvasime. Hästi suur üllatus keset Lämmijärve. Aga see, mis teisel pool meid ootab, see kormoranide koloonia,  ilmselt sa oled neid varem ka elus näinud,  millised need välja näevad? Need on päris suured pesad ja, ja siin salusaarel pesitsevad  nad puude otsas. Ja tegelikult on Eestis ainult üks kolm kohta,  kus nad on puude otsas üldse pesitsevad,  üks on siin Salusaarel, siis teine koht on Võrtsjärve tondi saarel. Ja kolmas on Hiiumaal Käina. Lahel et, et mujal igal pool on Kormari koloonias kõik maa  peal Ja meil on täna see plaan, et me loeme pesad  ka kokku. Märkvik on kaasas ilusti jah? Ja loome loome nad uuesti kokku. Suvel oli Salo saarel 260 kormoranipesa aga kuna  pesitsusperiood on pikk, vanalinnud pesitsevad aprilli  keskel ja noored alles kuu aega hiljem, siis võib pesi olla  sügiseks juba palju rohkem. Esimese müüdi oleme Ivari abiga. Purustanud, et kormoranid on merelinnud ning lavastavad  ainult meresaarja laidusid. Ma vaatasin maas, nüüd mingisugused valged laigud siin on  ilmselt märk nagu sellest, et siin üleval on  siis kormoranit kusagil tegutsenud ja ja vaata,  seal on veel merikotka sulg oas. Et me just ennist nägime siin merikotkast lendamas,  et see on nagu märk sellest, et see saar on ikka mitte  ainult kormoranide saar, vaid see on ka väga paljude teiste,  sealhulgas merikotka saar. Näe, näe, näe, need merikotkas on seal kaskede taga. Kormoran on selles mõttes meie Merotkaste jaoks täiesti uus toiduobjekt. Kindlasti Meri kotkas ei jõua temaga ära lennata. Pigem võetakse selliseid haigeid linde nagu looduses ikka on. Aga nüüd on nagu Hitchcooki filmis, me lähme edasi  ja vaatame, kui hirmsaks see vaatepilt võib minna. Lähme siitsamast metsa alt kus pesa on ilmselt just nende  suurte puude otsas siin. Millegipärast Ivar arvatakse, et kormoranid on Eestis  selline viimase paari 30 aasta nähtus et neid varem justkui  ei olnud. Kas tegelikult on ka nii või? Ei, tegelikult see esimesed kormorani luude taasleiud on  dateeritud kiviaega. Mis tähendab seda, et kormoran oleks, on Eestimaal  tegelikult põlisasukas. See tähendab seda, et tegelikult Cormaron on siit ilmselt  inimese tagakiusamise tagajärjel kadunud ja,  ja uuesti siia tagasi tulnud. Kuni 80.-te alguseni oli kormoran suhteliselt haruldane  nähti üksikuid linde parve siin-seal lendamas,  aga esimene pesitsus on teada siis 9983.-st aastast Soome lahe. Eesti kormoranipopulatsiooni saavutas oma tipu 2009,  kui oli hinnati umbes 13007. Seda paari. Tänaseks on arvukus alla läinud. Ma arvan, üks võib-olla üks kaks-kolm 1000 paari on  kindlasti vähem juba ja, ja on teada näiteks,  et Matsalu Rahvuspargis sellel aastal ei pesitsenud ühtegi. Kormorani lindude populatsioonide selline tsüklilisus on  täiesti normaalne. Nähtus ja, ja see käibki looduses niimoodi lainetena. Kord on kormorane rohkem, siis jälle vähem  ja nende asemele tulevad uued liigid. Nii et inimeste pimedat viha kormoranide suhtes Ivar ei jaga  ega nõustu ka kalameeste omakohtu või ametlike instantside  püüetega linde, hävitades nende arvukust inimese kontrolli  alla saada. No nii, vaatasin ülespoole, seal on päris suur mütakas nagu  puu otsas, koloonia servaaladel elavad nagu noored linnud alles,  kes alustavad pesitsemist. Ja, ja vanad kogenud linnud on siis koloonia keskel oma pesa rajanud. Ja targad uuringud on näidanud ka seda, et sellise  elujõulise asurkonna, kes nagu seda sugu  siis jätkab kormoranil. Need pojad kooruvad just sealt koloonia keskelt. Kormoran elab keskmiselt 15 kuni 20 aastat vanaks a  pesitsema kolmandal-neljandal eluaastal Neil lindudel,  kes pesitsenud rohkem kui kolmel korral on paarisuhe tervem  ja pesapaigad ruudus tugevam. Kui aga esimene pesitsus ebaõnnestub, siis reeglina  vahetatakse partnerit. Mune on kormorani pesas kolm kuni viis, aga elujõulisteks lindudeks. Kasvab neist vaid üks, kaks. Siin on üks pesa. Ülevalt alla kukkunud, see on ilmselgelt  selle aasta selle aasta pesa vist olnud. Sest kui ta oleks vanem, siis ta oleks juba ära lagunenud laiali. Ja sealt eemalt leidsime ühe kormoroni muna ka. Ilmselt võib arvata, et, Et on siis ka kas kajakad või varesed, on? Rüüstanud seda pesa. Ta kanamuna suurune iseenesest enam-vähem. Ta on umbes kanamuna suurune, natukene ovaalsem. Talveks jäävad Eesti vetesse vaid üksikud kormoranid,  ülejäänud lahkuvad Kesk-Euroopasse kohe. Kui siinsetele vetele tekib esimene jää See ei ole mingi saladus, et Eestis on vähemalt kalamehed  kormoranide peale väga pahased ja, ja on  ka olnud ikkagi programm. Kuidas nende vastu võidelda ja ma saan aru,  et, et üks meetod, kuidas kormoranidest lahti saada,  on nende munade õlitamine. Jah, ta poolest seda on keskkonnaameti juhendamisel tehtud. Selge on aga see, et seda ei saa teha haudumise lõppjärgus,  kui see loode on juba siin suureks kasvanud,  ta on kohe koorumas. On ju tibu põhimõtteliselt küll veel munakoore sees ja,  ja seetõttu, kui seda munade õlitamist tehakse,  siis seda on tehtud just haudumise all. Staadiumis, kui kurn on veel just värskelt muretud ja,  ja sellisel juhul Miks seda veel aktsepteerida? Aga aga oluline on just aru saada nagu sellest,  et loodus suudab ennast reguleerida tükimaad tõhusamalt,  kui seda suudab teha inimene. Ja öelda, et inimene kormoranidest kasu lõigata ei oska,  kindlasti ei saa, sest näiteks Hiinas pannakse needsamad  linnud kalameeste heaks ja turistide lõbuks tööle. Hiinas Indias, Peruus aga ka näit näiteks 16. sajandi  Inglismaal kasutati kormorane kalapüügil umbes samamoodi  nagu pistrike jahipidamisel. Kodustatud kormoranile pannakse ümber kaela,  metallvõru või nöörist ling. Et lind ei saaks kala alla neelata, lastakse ta vette  ja hiljem pistakse nii-öelda kala linnul kõrist välja. Eestis niisugust kalastusviisi ei tunta,  aga mitte seepärast, et meie kultuur oleks kuidagi ühem  või kehvem. Vaid meil pole lihtsalt olnud kormorane kogu aeg võtta. Nagu mitmete teistegi liikidega on nendega olnud nii,  et kord lähevad, siis tulevad, siis jälle lähevad,  siis jälle tulevad. Seevastu seeni on meie metsades olnud alati lausa tuhandeid liike. Iseasi, et tavainimene tunneb neist vaid tosinat  või paari mõni üksik ehk 100 konda. Kes rohkem tunneb, pole enam miski tavainimene. Vello Liiv elab Saaremaal Viidumäel, sest vanameister ihkas  oma kodu rajada paika, kus kasvab palju seeni,  eriti punalehikuid ja siin neid kasvab. Ja kuigi Vello Liiv on õppinud sisearhitektiks,  on ta rohkem oma aega pühendanud seenemaailmale. Ma istun täna siin äärmiselt unikaalsel toolil  mis on väga mugav. Mis on värviline Ja millel on väga omapärane lugu Mis lugu selle tooliga on? Lugu on kõigepealt selles, et, et see tool on On eelmise sajandi algupoolest 1918 19 tähendab,  sõltub sellest, kas mõelda esmavalmimist  või juba see, mida hakati tootma. Ja see on Hollandis pärit tool ja, ja peetakse ta  siis 10 10 kuulsama tooli hulka, mis maailmas üldse on loodud. Ja ta on kahtlemata oma ajastust, oli nii palju ees  ja selle tooli Kuulsaks vast teeb ikka tema tema eripära,  mida on paljud üritanud jäljendada, aga aga pole keegi  saavutanud sellist niisugust taset nagu selle tooli puhul. Ta välja kukkus ja ja, ja siiamaani peetakse ta siiski  rohkem küll, ütleme skulpturaalseks. Auväärse tooli legend on ka selles, et tooli kingitakse  kuulsatele arhitektidele juubelite puhul. Vana traditsioon kehtib maailmas siiamaani. Vello Liiv otsustas aga tooli endale ise kinkida  ja seepärast ta sellega ise tegi. 60.-ks sünnipäevaks. Hollandis pärit originaaljooniste järgi. Siin on palju raamatuid, aga siin on ainult seeneraamatud. No paraku küll tõesti seeneraamatud ja, ja teatmeteosed  eelkõige sõnastikud see on, on jah teatud osa minu minu kollektsioonist,  vähemalt see osa, mis siin on, on, on nii-öelda sekundaarse  tarbimisega üleval teisel korrusel on siis need raamatud,  millega ma tõesti aktiivselt ka tegelen. Aga siin riiuli peal on väljas ka äärmiselt huvitavad raamatud. Kus te ise olete olnud kaasautor. No tinglikult ütleme, et siin on, on minu,  minu määratud ja kirjeldustega liigid sees kümmekond liiki  Euroopale uut liiki. Ja, ja siis on ka On ka minu minu maalitud, kuna ma olen 10 aastat  maalistuudiumit õppinud, siis minu maalitud illustratsioonid  on siin sees. See tegemist on ühe suhteliselt suure arvulise  seeneperekonnaga punalehikud. Neid on Euroopas ligikaudu 300 liigi ümber ja,  ja mina olen nüüd Selle perekonnaga konkreetselt tegelenud 15 aastat  ja ja olen ast kuskil natukene üle 100 liigi  ka Eestist leidnud neid seeni. Laual on ka üks paksudest kaustadest, mis on nii-öelda eeltöö. Siin on ülimalt täpsed joonistused, ka eoste joonistused,  kirjeldused, mikrotunnused, asukohtade andmed. Üleval korrusel on väike labor, kus käib põhiline töö. Mis konkreetselt siin siis toimub? No põhiline on ikkagi juba nii-öelda seente määramine siin  on on, ütleme. Seal nurgas on siis selleaastased seened,  mis on juba kuivatatud, on osaliselt määratud ja,  ja nüüd siin toimub siis nii-öelda nagu lõplik dateerimine,  kus sildikesed juurde kirjutada takseja ja kaasa arvatud  siin juba arvuti peal. Ühesõnaga, kooskõlastatakse pildid ja, ja,  ja kõik need numbrid, GPSi andmed tulevad juurde ja. Ja olulisem osa on muidugi siin mikroskopeerimine  ja kaasa arvatud siis ütleme, pildistamine. Mikrodetailide pildistamine. Praegugi on laual töö pooleli korrektselt vormistatud  andmetega seened rändavad siit toast edasi juba Tartu  Ülikooli loodusmuuseumisse. Selleaastane saak on umbes 300 seeneliiki. Ühe aastaga oleks võimalik hea tahtmise juures 300 liiki  selgeks teha endale aga, aga niisama lihtne see ei ole,  seda ma tean juba oma 40-st aastast, ega esialgu see väga  libedalt ei läinud ja ega ei lähe ka nüüd. Kas vahel jääb mõni liik määramata, mitte vahel,  aga väga sageli? Paraku on küll nii, et, et ma pildistan nüüd seinast seina,  tähendab, et, et kõik visuaalselt, mida võiksid seeneks  nimetada ma pildistandneid ja, ja ühtlasi,  kui ma olen juba pildistanud, siis ma tavaliselt võtan  ka herbaarmaterjali. Oktoobrikuu tavalisele seenelisele enam kuigi suurt  kulinaarset elamust ei paku, aga Vello Liivi jaoks on aeg  veel igati huvipakkuv ja sügiseselt kirju. Igatahes rahuliku elu viidumäel naudib Vello Liiv nüüdseks  juba 28 aastat. Hääled meie selja taga viitavad sellele,  et ka koera jaoks on see siin paradiis. Aga kui me seentest kogu aeg räägime ja elust maal,  siis kas seenetoidud on teie lemmikud ka või? Ma ei saa vist nii öelda või õigemini ma peaks vist ütlema  niimoodi nagu öeldakse, et kõige parem seen on sealiha. Eestis on orienteeruvalt 2500 kuni 4000 seeneliiki,  täpset arvu ei tea keegi. Lõuna-Euroopa maad on mõistagi seenerikkamad. Siin on üks üks vana vana puiduladestuskoht ja,  ja need on alati väga atraktiivsed just hilissügisel. Oktoober, november, kui päris lund maha ei tule,  siis on nad alati nagu seeni täis ja, ja eriti. Jahutanuk. Seesama seen, mis kasvab puidujäätmete peal kändude peal  ja on mürgine seen. Mida aetakse segamini tavalise kännumampliga? Iga aasta Euroopas leitakse kindlasti paarkümmend liiki  juurde uusi liike. Ja see ei tähenda seda, et nad pole varem olnud. Nad olid varem, ainult nad pole määratud. Natuke kõndimist mööda searada, natuke jahedat seenevihma  krae vahele ja vanameister üllatab meid seentega,  mida mina poleks osanud seente alla kategoriseerida. Tegemist on siis maakeelega eesti keeles. Geoglossum on ta on ta siis nagu ladinakeelne nimetus  ja õigemini öeldes on ta veel triclossu ja  ja triclossum, hirsutum on tema ladinakeelne nimetus. Uus ja Eestis on võib-olla selliseid peaaegu identseid. Seeni on on kuskil 15 liiki ja need 15 liiki on jagatud juba  kolme perekonda. Teie ei lähe kunagi metsa niimoodi, et lihtsalt lähen vaatan,  mis, mis päev toob, vaid te lähete. Asi on selles, et, et et jällegi, et ma olen  nii palju ratsionaalne, et et mul on alati eesmärk ja,  ja, ja tavaliselt ka seene perekondade osas ma juba noh,  enam-vähem tean, mida ma otsin. Kuigi ma pole teda kunagi näinud. Ma tean, missugune ta välja näeb ja, ja ma lihtsalt  ühesõnaga täidan seda, kuidas, kuidas ütelda seda. Seda tühi miku markide reas, mida mul ei ole. Et, et seda ma otsin ja on juhtu juhus, et ma  ka leian Need on see on nüüd vesinuttide perekonna üks üks niisugune  atraktiivne esindaja, vesinutid on üldse väga värvilised ja,  ja on sügise seened ja, ja suuremas osas on nad just  niisuguste karjamaade ja, ja, ja. Tuur murud ja seened. Ja, ja see on siis üks nendest värvilistest seentest,  neid on veel viis-kuus tükki samasugused. Ja see on ladina keeles on ta koktsiine ja sarlak. Vesinutt peaks ta eesti keeles olema, aga vesinutt on veel  siin veel päris mitu. Aasvesinutt. Ka samasugune pealt õige natukene natukene limane ja,  ja on lima nuttidega väga sarnane perekond või,  või õigemini sageli on nad isegi nagu kokku kokku lükatud. Ilusaid, kuid siiski mitte söödavaid vesinutt on siin  ridamisi papagoi vesinutt ja kuhik vesinutt  siis veel kollane torujalg ja kõige viimaks  ka üks kuulsatest punalehikutest, kellele vanameister on  pühendanud 15 aastat. Mulle jäi kõrva, et Vello Liiv ei lähe metsa niisama,  vaid tal on ikka eesmärk, siht. Tõesti, tõesti, inimesel on väga raske tegutseda mõtestamatult,  eesmärgita kuidas minna lihtsalt niisama heast peast,  kuhugi jalutama, lonkima teadmisest, et see on hea meie  ihule ja vaimule ei pruugi üksinda piisata. Ikka mingit stiimulit oleks veel justkui tarvis. Näiteks, et lähed ja paned ennast kuhugi kirja,  raiud ennast raamatusse. Just niisugust innustamisviisi kasutatakse  ka nii kuulsal matkamismaal, nagu seda on Norra. Mart, kui sa ütlesid mulle, et me läheme Norra matkama raja  peale ma küll ei arvanud, et me keset põldu oma retke alustame. Aga miks mitte, et ega siin need matkarajad on sellised,  et see on küla igas külas peaaegu matkarada  ja ega see matkarada on tekkinud niimoodi,  et lihtsalt külainimesed käivad jalutamas  siis tuleb järjest rohkem inimesi ja, ja see enamasti see  info selle matkaraja kohta on nagu suusõnaline  ja näiteks siin on kohalikel klubidel on internetileheküljed,  kus siis on kirjeldus, kus kohast, millise maja juurest rada hakkab. Olgugi, et Kesk-Norras avastame ühel hetkel end ümbritsetuna  kodusest loopealsest kadakad orhideedega vaheldumisi Mart kuule, me oleme tükk aega käinud juba,  aga ma pole veel ühtegi triibuliseks värvitud puud näinud. Ega need rajad ongi siin välja kujunenud niimoodi,  et võimalikult vähe loodusesse märki jätta  ja kes tahab, leiab selle raja ka ilma märgistuseta üle. Et linlasi siin väga palju ei käi, et enamasti ikkagi kohalikud. Hall ookeani pind juba kauguses paistmas,  kui märkame kaljurünka otsas metskitse. Paistab, et teisel pool küngast on midagi inimesest hirmsamat,  sest sokk tuleb otsejoones meie poole. On ikka, neid on päris palju siin saare peal,  et et see on igapäevane vaatepilt. Aga miks siin käiakse, selliseid pisikesi radu on palju,  et loodetakse siin siis loomi näha või tuleks mere õhku hingama. Ütleks, et see on eluviis, et lihtsalt aktiivne liikumine,  et kas enne tööpäeva pärast tööpäeva ikkagi suur osa  inimestest käib looduses väikse ringi ja see on selline  kahe-nelja kilomeetriseid ringe on ikkagi iga küla lähedal  ja inimesed käivad ja. Matkaradasid hooldab ja arendab kohalik kogukond. Ühiste talgute ja tegemiste kaudu toimib matkarada omaette  suhtluskeskkonnana kontakti saavutame meiegi. Retke lõpuosa viib meid üha kõrgemale, kuni jõuame  mäeseljandiku harjale. Ühelt poolt paistmas ookean oma arvukate kaljusaartega,  teiselt poolt reljeefne Averoi saare panoraam. Oleme jõudnud teekonna lõpp-punkti. Ja kui Eestis õhtuti konetakse pingolotot vaatama  või nooremad vaatavad Facebookis palju nende Nende pilte on like tud, et siis siin jalutatakse  ja vaadatakse värisevatel kätel seda raamatut. Mis siin kirjas on, siis siin on kirjas,  kes on käinud, mis päeval, mis kell ja kõige tähtsam mitmes  kord sellel aastal. No siin me näeme kohe, et, Et on 110 korda käidud Ossa raks ja siin on nagu värisevatel kätel,  siin on näha, et siin on üks võistlus, üks on 119 korda  käinud ja kell on 10 57 10 57. Tööpäev, ja kes päeva täna on juba käinud siin viis inimest  ja tegelikult on ka paljud inimesed, ma tean,  kes on öelnud, põhimõtteliselt nemad siia ennast kirja ei pane,  et neile sellised mängud ei meeldi. Ja mis siis võitja saab? Siin on nüüd niimoodi, et et see on selline selline programm,  siis mis kohalik omavalitsus ja selline kohalike  omavalitsuste võrgustik üle Norra on siis teinud,  et see on 10.-st maist kuni esimese novembrini  ja igal kohal on selline kood. Kui sa nüüd käid siin matkarajal ära, siis toksid  selle koodi internetti ja kui sa oled vähemalt seitse kohta  ära käinud, siis sa saad auhinna, milleks on see matka tops  ja see on siis tehtud selleks, et motiveerida inimesi ikkagi  rohkem looduses käima. Just lahkus siit kohalik naisterahvas, kes kirjutas raamatusse,  et see oli tema 77. kord. Inimene elab siinsamas ja see on tema igapäevane käik. Kes teab, kas sarnane võistluslik moment meelitaks  ka eestlasi igapäevaselt loodusesse aega veetma mitte Pirita  teele rulluisutama ja sudu sisse ahmima või nädalavahetusel  järve äärde õlut jooma vaid lihtsalt niisama,  ilma suure kära ja organiseerimiseta. Näiteks pärast esmaspäevast osooni metsaserva jalutama  kohaliku kombe kohaselt jätame ka endast pühasse raamatusse  märgi maha. Paneme siis osooni meeskonna siia raamatusse kirja. Ja kellaaeg oli 10. Paneme siia 59. Ja kordi, mis me siin käinud oleme, on üks. See norrakate matkamise fenomen on mulle ikka parajaks mõistatuseks. Normaalne inimene ei lähe ju pimedal sügisõhtul heast peast  kuhugi välja kondama. Ta istub hoopiski soojas toas ja vaatab televiisorit. Nagu teiegi. Kuid võib-olla on Norra riigil kohe selline poliitika,  et televisioon peab tootma hästi kehvasid saateid. Nii kehvasid, et inimesed lausa tuiskavad vihaga kodunt  minema metsa, mägedesse, ükskõik kuhu. Ma jäi mõtlema. Võib-olla peaks ka meie saade missioonitundest rahva tervise  nimel olema hoopiski selline. Nädala pärast näete, milline. Kolm osoon.
