See siin on sulaselge talv. Lumi sätendab, päikene paistab linnuke säutsu  ja teraselt kuulates võib ristmiku poolt vahetevahel kuulda  varatalvist plekikolinat. Idüll kui teie nüüd aga aknasse vaatate,  siis ega ma küll täiesti kindlalt ei tea,  kuid väga suure tõenäosusega pole seal talvest enam jälgegi. Suur ja porine pimedus. Seda teab paremini Kristo Elias aga tema räägib nüüd  hoopiski Tallinna linnurände ja jalgrattateedest. Lõunasse rändavad linnud liiguvad oma rände teel  ka otse üle Tallinna linna ja kasutavad peatumis  ning toitumispaikadeks ka erinevaid säilinud rohealasid. Täna sõidame rattaga läbi Lääne-Tallinna rändetee  ja vaatame, millised tingimused siin, lindudele  ja ka inimestele on. Lindude rändeinstinkt on välja kujunenud aastatuhandetega  lennuks valitud teekond on juba looduslik seaduspärasus  ning palju hiljem siin tegutsema asunud inimene on  tegelikult vaid kõrvaltvaataja. Üks esimesi peatuspunkte, kuhu Soomest saabuvad linnud peale  80 kilomeetrist väsitavat Ülemererännakut jõuavad on  Paljassaare poolsaar, mis on vaieldamatult Tallinna  linnurikkaim paik. No siin paljassaarel on lindudel ikkagi väga head tingimused  ja põhjus on selles, et siin on hästi palju erinevaid elupaiku,  mis sobivad väga erinevatele linnuliikidele. Nii et kui lind tahab tulla põõsasse putukaid otsima,  siis põõsastik on siin päris korralik, siin on lehtmetsa,  siin on rannikulindudele merelindudele ideaalsed tingimused. Nii et selliseid häid toitumisalasid on kogu see Paljassaare  põhjaosa täis, aga miks nad just merelt siia tulevad? No ilmselt on juba kaugele näha, et siin on selline suurem  roheline ala ja siit siis juba vaatavad edasi,  et kuhu neil linn ja linnaplaneerijad on lasknud edasi liikuda,  et leiavad siin endale rohekoridorid, mida mööda  siis hakkavad liikuma edasi järgmistesse  ja suurematesse rohemassiividesse. Üle 200 erineva linnuliigi on loendatud siin Tallinna  kesklinnast vaid viie kilomeetri kaugusel olevas linnuaasis. Talv aga tungib peale ning lindude edasine teekond viib juba  üle tiheda inimasustuse, kus on betoon, asfalt  ja autod. Ka ratturitel on linnaliikluses juba palju  suuremat tähelepanu vaja, kuid õnneks jõuame suuremate  sekelduseta peagi jälle looduse keskele,  Kopli lahe äärde. Nii nüüd me oleme jõudnud siis Rocca al Maresse,  mis moodustab omapärase niisuguse rändekoridori,  kus ühel pool on meri ja teisel pool on suur tee  ja inimasustus. Et mis on siin ohud ja tingimused ränderindadele. Sellistes väga kitsastes kohtades, mida nimetatakse  ka rändpudelikaelteks, võib ohuks olla see,  kui siia ehitatakse mingi hoone, mis näiteks on üleni klaasist,  kaetud klaasiga või siis on sellel hoonel sellised aknad,  mis, mille peegeldustegur on liiga kõrge. Et siis võib juhtuda see, et, et linnud lendavad vastu seda klaasi. Ja miks nad seda teevad, et mitte rumalusest,  vaid sellepärast, et klaas ei kuulu nende maailmapilti,  nad ei tea sellist mõistet, mida tähendab klaas  ja seepärast siis nad arvavad, et see, mida nad näevad  klaasilt peegelduvat, et see ongi päris. Või siis noh, näiteks ütleme, et näeb klaasi peal taevast,  näeb klaasi peal ilusat metsatukka ja nii need õnnetused juhtuvad. Klaasist maja on juba inimese otsus, kuid selliseid õnnetuid hukkumisi,  nagu need siidisabad või pöialpoisid siin saaks vältida,  kui lindude rände ajal sügisel ja kevadel aknad märgistada,  katta või valida sobiv klaas juba maja planeerimisel. Lindude rännet on huvitav jälgida ka ratta seljast. Igapäevasel liikumisel põrkuvad jalgratturid aga tihti  lindudele üsna sarnaste takistustega. Väikse jalgratastega liiklejatele on üsna. Üsna ära hakitud see võrgustik, et on tehtud päris pikke  juppe niimoodi linna äärtes ja ja, ja rohealadel ja,  ja rohkem sellise pühapäevaratturitele mõeldes aga vähem  võib-olla sellise tervikliku võrgustikuna,  mis tegelikult ühendaks siis neid. Erinevaid, ma olengi isegi nimetanud, et ongi nagu omaette  nagu saared, et vahepeal peab kas hääletama või,  või praami võtma, et et järgmise peale hüpata,  aga, aga noh, tegelikult see on kõik ju ka harjumise asi,  et on väga palju selliseid igapäevaseid rattureid,  kes, kes leiavad, need mugavamad teed ja  ja mugavamad. Liikumiskoridorid enda jaoks, aga noh, ilmselgelt on see nii,  nagu on vaja rohevõrgustiku arendada, on  ka siis seda kergliiklusteede. Nii et arenguruumi meil veel on küll, aga seda küll jah. Rattaentusiast Mari ja linnukaitsja Meelisega süstime veel  kord Tallinna liiklus keerisesse, et nii olemasolevate kui  veel puuduvate rattateede abil jõuda meie viimasesse  rohelisse peatuspunkti Õismäe taga. Me oleme Astangul, see on üks vana raudteetamm. Mis siis läheb läbi paepanga või paeklindi  ja nüüd sellest sügisest on siis avatud siin uus selline kergliiklustee,  mis ühendab. Praktiliselt Lääne-Tallinna erinevaid asumeid võib Hiiu Hiiu  jaama siit välja sõita niimoodi, et ilma mingisuguste  katkestus katkestusteta. Et siin ka tegelikult siis roheline kiirtee,  jalgratturid. Jah, praktiliselt siin on sellist rohelise kiirtee põhimõtet kasutatud,  et, et, et siit saaks nagu edasi veel ehitada seda  tegelikult sinna samasse kohta välja, kus me eelmine kord  peatusime sinna Rocca al Mare pudelikaela nii-öelda. Et ohutult jalgrattaga ühest linnaservast teise jõuda,  on veel palju arenemisruumi, kuid loodetavasti jõuame  peatselt ka vanale Euroopale lähemale. Meelis, meie jõudsime siia Astangule suhteliselt lihtsalt,  kuigi pidime ületama õismeid ja ristmike,  et kuidas linnud siia jõuavad nüüd lõpuks välja. No loodetavasti läheb neil täpselt sama hästi  ja need, kes siia astangule nüüd siis lõpuks välja jõuavad,  nendel on esiteks hea toidulaud siin kohe kaetud astangu  kliendi all ja klindi peal. Ja samas saavad nad kohe edasi rännata, sest kohe algab siin  linnapiir ja, ja loodusmaastikud. Ja Astangu on üks Tallinna suuremaid rohealasid,  ma saan aru. Jah, ja selle Astangu selline tegelik väärtus,  see selgus alles paar aastat tagasi, kui siin piirkonnas  hakati aktiivsemalt elustiku-uuringuid tegema. Tuli välja, et see on üks kõige suurema lindude  pesitsustihedusega piirkond Tallinnas ja samuti siin. Astangu metsades pesitseb äärmiselt palju kaitsealuseid  linnuliike aga lisaks lindudele on siin ka muid,  vaid loomi, näiteks roomajate fauna on siin hästi rikas. Samuti kahepaiksed on siin. Siin on hästi palju häid lompe, kus kudeda. Nii et see on siin Tallinnas üks kõige liigirikkamaid alasid ilmselt. Säilitagem siis neid linna rohekoridore lindudele mugavamaks  rändeks ja puhkepaikadeks või inimestele looduse nautimiseks  ja linnas tervislikult ning ohutult liiklemiseks koos elades  ja üksteisega arvestades on kõigil Parem. Viimased linnuparved on juba lõuna poole teel,  meie saame siin ratastega kasvõi aastaringselt sõita. Osoon. On teadagi keskkonnasaade, aga mis asi on keskkond? Kõige lihtsamaid asju on paraku kõige keerulisem sõnastada,  sestap võetakse neid tihtipeale omaks enesestmõistetavatena,  et siililegi selge. Ehkki selge, pole tegelikult midagi. Kui aga kord on juba keskkond siis on muidugi  ka keskkonnaküsimused ja enamgi veel on keskkonnaministeerium,  mida juhib keskkonnaminister. Täna saangi ma enam-vähem pidulikult teadustada. Keskkonnasaates keskkonnaminister Keit Pentus Rosimannus. Osooni võttegrupp on parasjagu teel väga tähtsale võttele,  ent loodus mängib meile hoolega vingerpusse. Lisaks aasta esimesele lumele, mida praegu taevast alla sajab,  on keset teed järsku ka selline puu ees. Osoon suundub täna metsamatkale siia Oandu looduskeskuse  lähedale kaunitesse metsadesse ja meie kaaslaseks on  keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus  ja selleks on Väga hea põhjus. Nimelt võttis valitsus tänavu suvel vastu Eesti looduskaitse  arengukava aastani 2020. See on dokument, mis hakkab järgmise kaheksa aasta vältel  kujundama siinse looduskaitse prioriteete  ja tegevusi. Ministri kinnitusel on tegemist ühe pikemalt ette  valmistatud arengukavaga Eestis, mille kallal erinevad  osapooled aastaid tööd tegid. Aga ega siis hooaja esimest talveilma kaunis looduses saa  kohe tööjutuga alustada. Kui sageli teil metsa ja loodusesse pääseda? Et. Minu amet on selline erakordselt priviligeeritud amet,  et mul käib töö sisse see, et ma, mul on võimalus hästi  tihti looduses käia. Ja kuna see mulle endale väga meeldib, siis ma kasutan seda  võimalust nii palju, kui, kui vähegi võimalik. Olen selline suur metsas käia ja et kui aega ei ole  kaugemale linnast välja sõita, siis Tallinna inimesena  Pirita metsad, Nõmme metsad, pääsküla raba. Seal on uitamist küll ja veel. Need metsad siin on fantastilise seenesaagiga tavaliselt kas  õnnestus tänavu midagi purki ka korjata? Vähe õnnestus, et me ikka käime perega igal aastal seenel  ja ma olen suur kuuselisikate sõber aga sel aastal õnnestus  käia küll, aga saak oli mõnevõrra varasemaga võrreldes  kesisem või oleks lootnud suuremat saaki. Aga õnneks on varud varasematest aastatest  nii suured, et jõuluajal igal juhul oma tehtud kuuseviisika  purk on laua peal. Ka seda võimalust, et minna lihtsalt metsa uitama  ja veel seda enam seenele väga paljudes riikides ei ole ja,  ja mets ise on üks üks meie väga suuri rikkuseid. Mis olukorras Eesti mets on, sellest on palju räägitud,  et küll teda raiutakse palju ja küll teda kasvab palju,  et kus see tõde siis on? Tõde on pigem ikka selle poole peal, et me oleme oma  metsadega väga targalt ringi käinud ja õnneks me oleme  osanud metsa hoida. Mets on meie jaoks olnud. Muidugi alati ka tõesti see koht, mis annab inimestele leiba ja,  ja mida on raiutud sellepärast, et selle pealt teenida  ja raha eest kas lapsi koolitada või, või seda kuidagi muidu  targasti kasutada. Aga, aga ma ise olen üldiselt seda meelt  ja selle hoiakuga, et mets ei ole lihtsalt selline puude  põld vaid mets on kodu hästi paljude liikide jaoks ja,  ja sellepärast teda tuleb. Tuleb mitte ainult raiuda, aga ka hoida ja kaitsta. Looduskaitse värske arengukava sisaldab kolme suurt sammast. Esimene neist on loodusharidus ja teavitus,  mis seab eesmärgiks, et inimesed tunnevad,  väärtustavad ning hoiavad loodust ja oskavad oma teadmisi  igapäevaelus rakendada. Kui see selline hoiakute kujundamine tõesti juba väga  väiksest peale pihta hakkab, siis see lootus  ja tõenäosus, et paarikümne aasta pärast on meil neid inimesi,  kes seda Eesti loodust oskavad väärtustada  ja ja mõistavad neid protsesse, mis meil looduses toimub. Et neid on enamus. Ja ja kindlasti üheks viisiks on muuhulgas see,  et ega looduse looduses toimiva õpetamisega on ju nii,  et ega seda ainult paberi peal teha ei saa. Ma arvan, et see töö, mida on tehtud erinevate võimaluste loomisel,  me ise oleme siin praegu ühel matkarajal kus,  kus lisaks sellele, et metsas käimine on tehtud  nii mugavaks kui üldse olla saab, et inimene,  kes, Ei taha läbi võsa ennast murda, et tal on võimalus tõesti  väga hästi ette valmistatud. Metsas või metsaraja peal jalutada? Kogu sellele mugavale looduskogemusele vaatamata mõni aeg  tagasi vestlesin ühe kooli õpetaja, kes ütles,  et 90 protsenti tema kooli gümnasistidest ei ole elus  kordagi soos ega rabas käinud. Et kas me selles valguses ikkagi oleme veel eestlastena  loodusrahvas või, või kuidas me need noored ikkagi siia  metsa saaksime? Üks võimalusi, kuidas tekitada rohkem huvi,  on nendesamade kaasaegse tehnoloogilise vahendite  ärakasutamine ära kasutamine selles mõttes,  et oleks võimalus selle abil metsas ringi liikudes noh,  mitte kõrvaklappidest muusikat kuulata, vaid kasutada ju ti  telefoni selleks näiteks, et kui sa kuuled mõne linnu häält,  siis sa küsid omale foni käest, mis linnuga tegu on. Ma arvan, et, et võiks olla nii, et kui laps  lasteaiavanusest välja saab ja kooli läheb,  et, et juba selles vanuses ollakse metsas käinud  ja et meil ei oleks tekkimas seda olukorda,  kus metsa minekut peljatakse, sest ei osata ette aimata  ja teada, mis, mis seal metsas ees ootab. Metsas ning mujal looduses ees ootav seostub aga otseselt  arengukava teise sambaga milleks on liikide  ja elupaikade soodsa seisundi ning maastike mitmekesisuse tagamine. Mujal Euroopas on üha enam kuulda arvamusi,  et selline toetuste põhine ja just ühe või paari liigi  keskne looduskaitse ei ole väga pikas perspektiivis jätkusuutlik. Et me ei saa nagu lõputult raha sinna sisse panna,  et loodus peaks ikkagi kokkuvõttes iseendaga hakkama saama  või ei peaks leidma mingisuguse teistsuguse majandusmudeli. Eks see arutelu selle üle, et kuidas meie,  looduskaitse täpselt Korraldatud peab olema ja kus see teravik peab olema suunatud,  et need arutelud ja vaidlused on vähemalt sama pikad kui  ilmselt looduskaitse ise Eestis. Et kas kaitsta rohkem siis poollooduslikke kooslusi,  kus, kus kaitsetegevuseks muuhulgas on hooldamine  või siis peaks olema põhirõhk suunatud? Sellistesse. Ka selle selle kaitsesuuna peale, mille sisuks on,  on tegelikult puutumatuse tagamine ja, ja looduslike  protsesside omal käel või omasoodu toimida laskmine. Aga eks see tasakaal jällegi on kuskil vahepeal,  et Eestis on kaks suunda, et üks suund on tõesti needsamad  sood-rabad põlismetsad, kus on oluline tagada just nimelt  puutumatus ja see, et me ei sekku. Ja teine pool on, on see, kus kaitse tagamiseks me  ka ise hooldustöödega tegeleme, mis siis on poolloodusliku  hoolduskoosluste hooldamine? Mõlemad on olulised. Kolmanda peatükina tähtsustab arengukava loodusvarade  pikaajalist püsimist ning ökosüsteemse lähenemise  põhimõtteid nende kasutamisel. Meie selline õnn ja õnnetus korraga on, on meie era  erakordselt väärtuslik maavara põlevkivi,  mille kasutuselevõtt kasutamine loodust paratamatult mõjutab,  mitte kõige positiivsemas võtmes, see on  ka kõigile teada. Aga, aga kui me põlevkivi kõrvale jätame,  siis siis me oleme osanud loodust hoida ja tõesti midagi  sellist väga. Seda tüüpi otsuseid, mida tagantjärgi kahetsema peaks. Küll ei ole. Arengukava eesmärkide saavutamise ja rahaliseks maksumuseks  on arvutatud 582 miljonit eurot. Keskkonnaminister kinnitab, et prioriteediks ei ole  võimalikult suur kaitsealade hulk vaid  looduskaitse-eesmärkide kõige mõistlikumal moel saavutamine. Me oleme oma looduskaitsega selles etapis,  et et tõesti suur osa Sellisest kaitsealadele kaitsealade laienemisest on on vast  ära tehtud ja selja taga, et meil on maismaa territooriumist  umbes 18 protsenti kaitse all ja merealadest kolmandik,  et see on protsentuaalselt päris suur number,  aga see põhimõte peab olema ka see, et kui me kaitsealade  üle arutame, siis peab olema väga põhjalikult läbi kaalutud,  kas sellise territoriaalse kaitseala moodustamine on alati  kõige parem viis, kuidas seda konkreetset väärtust kaitsta. Võib-olla on sedasama eesmärki võimalik saavutada hoopis  hoopis teisel moel vähemalt sama efektiivselt  või veel paremini. Eesmärk on see, et, et liigid, elupaigad saaksid meil  hakkama Eestis, nende seisund oleks soodne. Et inimesed saaksid aru, miks seda sellisel kombel on,  on mõistlik ja vajalik hoida ja oskaksid seda oma igapäevase  tegevuse planeerimisel ka arvesse võtta. Ma arvan, et seesama inimeste, sellise laiem arusaam ja,  ja mõistmine, et et loodus ei tohi olla kaitstud mitte  ainult kaitseala piires, et ei tohi olla nii,  et kui on kaitseala silt, siis kui ma selle üle piiri astun,  siis ma loodust kaitsen. Aga kui ma olen teisel pool piiri, siis ma  selle peale ei mõtle. Ma arvan, et me oleme väga heal järjel oma looduskaitsega siis,  kui sellist riigipoolset kuidagi käskude-keeldudega  sekkumist on võimalikult vähe vaja ja et et  selle looduse hoidmise Arusaam ja hoiakud on on tõesti kuidagi nii iseenesestmõistetav,  et selleks ei pea ilmtingimata kaitseala moodustama  või kaitseala tegema. Keskkonnaminister loodab, et arengukava elluviimisel hakkab  silma peal hoidma mitte ainult riigiaparaat vaid ühiskond tervikuna. Selline arusaam või, või uskumine ikkagi,  et, et looduse kaitsmist saab ja peabki tegema,  ütleme riik läbi käskude-keeldude. Et see on, on, on kuidagi väga juurdunud  ja ma arvan, et kõige drastilisemad näited sellest on siin  hiljutised hästi sellised kurvad õnnetud näited,  kus üks näide on Merikotka maha laskmisest,  mis väga paljudele väga valusasti hinge läks  ja teine näide, mis siin hiljuti ka päevavalgele tuli,  puudutas siis vähkide mürgitamist samamoodi,  et no need on asjad, mida ei saa seadusega  või käskude keeldudega kuidagi olematuks teha. Et kultuurituse vastu ja sellise vastutustundetuse vastu  võitlemine Riigi poolt sekkumise kaudu on on väga keeruline. Et sellist, et see võib-olla ei olegi niivõrd mitte  looduskaitse selline valupunkt, vaid laiem,  sellise mõistmise ja, ja, ja kultuuri ja,  ja looduse tajumise ja omaks võtmise valupunkt. Aga jah, see on selline asi, mida muuta saab läbi igaühe  enda hoiakute. Arengukava nüüd vaatab Eesti looduskaitset järgneva kaheksa  aasta jooksul. Samas hiljuti me tähistasime tinglikult Eesti looduskaitse  sajandat sünnipäeva. Kui te nüüd veel kaugemale ette vaatasid  ja võrdleksite seda möödunud sajandit ja tulevast sajandit. 100 aasta perspektiivis. Oleme me hästi toimetanud siis, kui meil seda,  mida hoida ja kaitsta, on 100 aasta pärast sama võrra kui,  kui praegu. Kui me suudame oma järgmistele põlvedele jätta  selle Eesti looduse sama rikkana ja edasi anda sama rikka,  nagu ta täna on ja et see olukord liikide  ja elupaikade osas läheks ikka paremaks. Loodushoid on viimase sajandi jooksul olnud inimsoo Suuremaid aateid tõeliselt ülev idee. Paraku. Juhtub kõigi ideedega niimoodi, et tegelikkuseks saades nad  käivad suuremal või vähemal määral alla. Võõranduvad endist lähevad reaalsusega raksu. Ilmekaimaks näiteks on see, kuidas üllast kommunismiteest  sündis jõhker vägivallariik, mis 70 aasta pärast oma  eneseraskuse all kokku vajus. Pangem tähele, et looduskaitse on kestnud kauem kui kestis  kommunism ja kestab veel ja veel, kui asju ikka mõistlikult aetakse. Kas saab siis loodushoiu asjus olla ka ebamõistlik,  kuidagi üle pingutada? Saab küll. Roheliste partei haarab riigis võimu, kehtestatakse roheline diktatuur,  kõik teisitimõtlejad saadetakse välja või likvideeritakse,  keelatakse ära elekter, nafta, gaas, lubatakse vaid mahemajandust. Kahandatakse rahvasündivust ja soodustatakse suremist. Kõik looduse. Ma võin veel koledamaid pilte maalida kiusu pärast,  aga mis ma sellest õhtust ikka rikun. Võtame nüüd parem suitsupääsukest ehk Hirundo rustikat otsetõlkes,  muidu oleks ta kas külapääsuke või siis lihtne pääsuke. Praegu on küll juba tumine sügis lumigi kohal aga  ega sellest pole kaua aega möödas, kui lahkusid linnud,  kes minu jaoks sümboliseerivad suve suve tulekut  ja minekut. Kuulnud linnapoisina hiliskevadel pääsukese laulu,  teadsin, et suvi pole enam kaugel. Vabanemine pole enam kaugel. Vanarahvas on kasutanud ütlust pääsuke, toob päevasooja  ööbiku öösooja meil tegutsevatest pääsukestest rahvuslinnu  staatuse pälvinud üks suitsupääsuke, kes teistest meil  pesitsevatest pääsukese liikidest paistab silma just nende  erksinise rüüp. Ja pika harksabaga. Minu kokkupuuted suitsupääsudega on suuremalt jaalt aset  leidnud maakodu rehe alusel. Hiliskevadel suve alguses on ikka ja jälle ilmunud rehealuse  põrandale täpilised munakoored ning mõni pesalajal oleks  justkui üleöö eluga täidetud. Nõnda ka sel aastal. Mööduvad päevad ning juba on pesast paista suletuustidega  ehitud peanuksud. Kuuldes vanemate lähenemist, sirutatakse kaelad võimalikult  kõrgele võitlust oidu nimel on see võtmesõna,  mis pääsukesepoegi tagant utsitab. Vahel võib juhtuda, et pesa ei kannata poegade siplemist välja. Nii olen leidnud pääsupoja põrandalt. Kui tegu on õnneliku õnnetusega, leiab poeg tänu väikesele  abile teepessa tagasi. Kuid vahel võibki see jääda viimaseks väljalennuks. Juba nädala-pooleteise pärast vaatavad sulle pesast otsa  suuremad peanupud siis näed, et need suvepäevad on väga  kähku möödunud. Need hetked on küll nukrad, kuid samas on  ka hea meel, et vanemad on taaskord. Viis poega üles kasvatanud. Ühel hetkel on armsaks saanud pojad avastamas rehe all uusi mängumaid. Viis poeg üritavad lennata kõikjale, kuhu kannatab. Mõnikord jäävad pidama laelust le taladele,  puuriitadele, traatidele. Ka see mängumaa jääb kitsaks. Nüüd üritavad pojad väljas vaadata, mida uut huvitavat  maailm pakub. Kui ka kodu ümbruses kitsaks jäi, pakkisid pääsukesepojad  põhilised õpetussõnad kaasa ning lahkusid vanemate valvsa  pilgu alt. Ka minu silme alt. Pärast poegade väljalendu jäid vanemad oma pesapaigale  truuks ja panid aluse järgmisele pesakonnale. Pojad aga liikusid oma teed ning ühinesid teiste pääsukestega. Nad peatusid õesti roostikese ning esimeste päikesekiirte  saatel tuli vine ja udutäis hommikutel end puuvõrastikesse soojendama,  puhastama, sotsialiseeruma, et siis jälle suure kambana  edasi liikuda. Minu poolt jälgitud pääsukese poed on nüüdseks jõudnud Kesk  ja Lõuna-Aafrikasse. Ja õigesti tegid, et lahkusid, sest jahedad ilmad oleksid  nende vastu olnud halastamatud. Meil on oma rahvuslind, meil on oma rahvusloom,  meil on oma rahvuskala, meil on oma rahvuslill,  meil on oma rahvus kivim ja meil on ka oma rahvusringhääling. Selle sees aga teadagi, mis. O kolm. Osoon.
