Et iseendast ja kogu inimkonnast tolku saada,  pean ma küsima ka säärast asja, et mis on armastus? Asja teeb sogasemaks see, et armastus ei ole üks  ja ainumane, vaid armastusi on terve pinu. Erootilise romantiline armastus, kodumaa armastus,  ligi mese armastus, venna arm jumala armastus,  loodus, armastus ja ka loomaarmastus. Kui me selle va erootilise romantilise armastuse puhul peame  kõnelema ka vastamata või õnnetust armastusest,  siis looduse ja loomade puhul me reeglina ei hala,  et minu kass või kuldkala ei armasta mind enam  või et loodus jättis mu maha ja läks teise juurde. Kuulge, vabandage, meil on teletöö käsil,  olge nüüd, olge nüüd. Nii. Sel maja Salme Jack rosseli terjerid seitse nädalat vanad. Ilmselt on tegemist tõuga, mida Eestis linnapildis kohtab  väga sageli. Aga see kõik ei ole nii lihtne. Kui te tahate endale terrerikutsikat, peate arvestama  keskeltläbi 1000 euroga ja vastutus on väga suur. Nüüd nunnumeeter põhja, sest midagi armsamat kui neli  väikest terjerikutsikat peale tüdrukute veel Vello  ja Volli on endale raske ette kujutada. Fotograaf Tiit Plaat ja tema pere on juba aastaid veendunud koerainimesed. Positiivne kogemus rotveileriga andis julguse proovida ühist  elu ka koos Jack Rasseli terjeriga. Ja kui majja toodi Silvi, siis oli see armastus esimesest silmapilgust. Koera on temas märgatavalt rohkem kui, kui,  kui kasv eeldaks. Et iseloomult hästi hästi tugevad, hästi enesekindlad ja,  ja, ja ärapäised ikkagi terrerid, eks ju. Koos sellega siis kaasneva jahinstinktiga. Ja lõbusam, targad. Sõbralikud. Kuna Rottweller olid mul oli tõesti suurepärane  ja hästi koolitatud tark koer, siis siis tema kõrval ei oleks,  ei oleks viletsamat koera enam. Teist tahtnud. Silvi. Sa võiksid ka tulla vahepeal pildi peale tahad või? Et jahikatsel sa sai silviga käidud just sellepärast,  et, et välja tuua ka siis seda külge, milleks ta on loodud  ja arendada seda külge, nimelt siis jahiinstinkt. Ja silvil on see väga hea jahiinstinkt. Kas midagi negatiivset on ka midagi, mida sa oled Rasseliga  koos elades saanud teada? Mis ei ole nii, nii vahva tõu kui sellise puhul Ausalt öeldes ma ei oska küll ühtegi punkti välja tuua,  et ma ei kujuta tegelikult üldse, et. Mul ei ole elus väga palju erinevaid koeri olnud,  aga need vähesed, kes mul on olnud, et minu arust koer on  sõna otseses mõttes inimese kõige parim sõber  ja ja, ja kõik sõltub sellest, kuidas sa oled koera kasvatanud,  et kui koer on Hästi kasvatatud, siis sul on temaga lust elada elu lõpuni  tema elu lõpuni. Praegu toimub ajalooline kohtumine vanaema Velda Eesti  esimene Eestis sündinud JackRassel kohtub oma lapselastega  ja siin on ema Silvi Tiit peremehe süles  ja seal on neli mõnusat kutsikat. Nii Velda. Ei näegi nagu öelda, kes seal on. Velta vaata, seal on lapselaps. Kardad või? Veel, ta kardab. Ema Silvile väga ei meeldi, vanaema vanaema vaatab laps. Vanaema saab ju aru, kui. Vanaema Velda kuulub loomaarst Elo Võõsale  ja veterinaaride hulgas on Jack rasseli terjerid kui  intelligentsed koerad ja tõelised teha tahtjad. Üldiselt armastatud tõug. Nende aretamise au kuulub inglased kirikuõpetajale John Jack rasselle,  kellel oli tarvis sobiliku urukoer rebasejahiks. Viimastel aastatel on Jack rasselli terjerist saanud  nii maailmas kui Eestis. Tõeline moekoer. Ühegi tõupopulaarsus pole tulnud kasuks sellele tule endale  lihtsalt hakatakse neid valimatult paaritama  ja aretama ja kaovad ära need omadused, mis sellele koerale  väga tähtsad on, et noh, paariliste valikul ei vaadata seda  nagu väga et noh, Russellil just on see,  et nad on, nad on läinud väga ilusaks välimikult. Aga hakkab ära kaduma see tööpool kahte ühesugust jarasselit,  ma mõtlen nüüd välimuse poolest ei ole olemas. Ei, absoluutselt mitte kõigil on erinevad värvimärgised,  nad võivad olla erinevates kohtades. Et nad võivad olla sarnased, aga ühtemoodi kindlasti mitte. Millised ohud varitsevad sellist perekonda,  kes võtab Jackrasselli terjeri endale selle pärast kutsika,  et ta on nii armas? Kui ta ei ole valmis selleks energiaks, mis  selle koera sees on, et ta on tore koer,  selline, kes niimoodi lamab ilusasti ja magab,  et kui ta on, tema energia on maandatud. Kui sa ei saa muud teha, siis õpeta talle kasvõi lollusi trikke. Õpib niimoodi. Rassel on lastega pere koer? Jah, on, kui pere teab, kelle ta võtab seda koera ei tohi  võtta lapsele. See koer on ikkagi täiskasvanud inimese koer. Et sellel täiskasvanud inimesel peavad olema,  peab olema teadmine, mida ta sellelt koeralt ootab,  tahab, ja teadmine, kuidas ta selle koera energiat maandab. Laps, lapse lükkab Jack rassel väga sujuvalt lihtsalt karjas  endast tahapoole ja siis tekivad probleemid. Jätame koerasülemi raske südamega maha aga ees terendab  võimalus näha Jak krasseleid tegemas ja õppimas seda,  milleks nad tegelikult loodud on. Selleks tuleb sõita Jõgevamaale. Roosiaia talus on täna tähtis päev. Jack Rasseli omanikud tulevad oma koertega jahikoolitusele. Minul koera kaasas ei ole, taks on kodus,  aga selle eest on mul kingitud. Tänasele koolitajale Mikule. Rebane Mikut ja tema perenaist Marju Merilat teavad  ja tunnevad paljud jahikoerte omanikud. Koolituspäev On oodatud hetk kõigile osapoolte le. Rebane Mikk teab, et saab ähmi täis koeri ninapidi vedada  ja sellele järgneb isegi autasu vastavalt  siis arbuus, kana või midagi muud maitsvat. Jack rasselite niigi pidurdamatut energiat on hommikust  peale täiesti võimatu ohjeldada ja kõrgendatud meeleolus on  ka peremehed. Aga kõigepealt harjutatakse nii veterane kui uustulnukaid oludega,  rebasekäikude simulatsiooniga. Oi kui tubli, oi kui tubli. Tubli, kolmas katse õnnestunud ilma treenerita praegu tähtis see. Ta urus Harjuks, et ta ei oleks nagu raske seal nagu liikuda  ja ta ei kardaks. Kas see, kas see kanal, kus nad jooksevad,  on rebase, uru mõõtu? Pisut on ports veterane, kes teavad, mis juba toimub nagunii,  et nendega ei ole üldse vaja harjutada ja. Tahaks ainult rebastel saada. See on veel õnnest puudu. Muidugi rosselite puhul on see, et nad üldiselt ei karda et  rebaste ka üldiselt nad ikkagi ei karda,  et ta võib olla, kohe ei lähe käima, aga ta ei karda vähemalt,  et et ja kuna, kui hirmu ei ole, siis on võimalik kõik  õpetada ka. Nii Annu, sul on kolmas katse, kolmas kassaainu  ja siis tuleb rebane. Miku saabumine muudab üksteise kuulmise,  saati siis rääkimise mõneks ajaks ilmvõimatuks. Terjerid peavad ennast lahti haukuma ja keskeltläbi peaks  see kestma 10 minutit. Miku perenaine seisab sel ajal tema selja taga,  et loom tunnetaks turvalisust. Ka rasselite hulgas on vapramaid ja vähem vapraid,  aga üldine reegel on see, et konkurents paneb hirmu unustama  ja üksteise ületrumpamine tõmbab terjerid hästi käima. Miku on samal ajal turvaliselt mustkunstnikupoksi  meenutavates käikudes ja teab, et meeletust klähvimisest  hoolimata koerte hambad tema ni ei ulatu. Seitse aastat tagasi tõid jahimehed marjule hüljatud vaevu  peopesa suuruse rebase kutsika, kellest kasvas  täisväärtuslik pereliige. Kas Mikko iseloomu poolest on hea koolitaja väga. Super. Ta peab ikkagi seal käigus liikuma piisavalt hästi. See liikumine on nagu kõige tähtsam seal just  ja eks ta aeg-ajalt peab ikka häält ka tegema,  koertele, et, et noh, millega see koer muidu haugub,  kui seal mingi passiivne asi. Üks Jack Rasseli omanik enne ütles, et Miku on täielik Sen rebane,  et, et ta tegelikult on oma meelelaadilt. Selline rahumeelne, väga-väga. Ma võin tal tõepoolest ka suust toidu ära võtta,  kui tahan, selline ääretult rahumeelne. Aga kui koer ikka, karjub ta peale, siis ikka ütleb oma sõna  sekka küll tugevalt kohe. Millised need päevad on, kui Miku tööd ei tee? Armastab emmega mängida. Sa olete te, mina olen emme, mina istun paku peal  ja siis käib ümber minu ralli ja üle minu ralli  ja ja siis meil on seal oma tirimismängud,  kinnast tirime ja palli mängime. Kui te midagi Miku käest õppinud olete? Siis, mis see võiks olla üks asi on koeri pidada,  eks ju, aga teine asi on pidada hoopis teistsugust looma. Mikult on vot mis on kindlasti selline uus ja,  ja mille vastu ei tohi eksida, on see usalduse hoidmine? Mitte üks kord ei tohi teda petta, ta peab olema sinust  täielikult kindel. Kui tööpäev läbi saab, ootab Mikut preemia. Kuna naaberkorteris elab uus noor rebane  ja kamraad pätu, läheb arbuus jagamisele. Ausalt öeldes tunneb pätu rambivalgusest rohkem rõõmu kui  suure vaeva nägija Miku, kes eelistab telekuulsusele puhkust. Puhata saavad ka terjerid ja nende omanikud. Aga kuidas kirjeldada inimesi, kes on suure hingega väikeste  koerte fännid Eestis? Et Eestis valdavalt Jack Grasseli võtjad,  on noored aktiivse elustiiliga inimesed,  kes tahavad endale seltsi koera, kellega koos sporti teha,  kellega koos looduses palju käia. Kusjuures valdavalt on need inimesed, kes võtavad endale  esimest koera. Ja see, et te aretate temas ka, või arendada temas  ka seda jahiinstinkti, see on lihtsalt selline boonus  selle asja juures. Noh, seda see sõltub jah, et kuidas selle peale vaadata,  et tegelikult see jahiinstinkti alalhoidmine on,  on, on nagu selleks, et hoida selle koera iseloomu sellisena,  nagu ta on, et ta oleks selline särtsakas,  hakkaja isemõtleja tegija ja kui see kaob,  siis mis järele jääb? Järele jääb ainult välimus. Ja tegelikult see iseloom Ei ole ainult see, et ta, et ta on kõva rebasehaukuja,  et, et seal on just selle, sellepärast inimesed seda koera võtavadki,  et ta on võimeline oma pead tegutsema. Et ta on, et on tõeline terjer. Palju on ilmas koeri, kasse. Võtsin erinevatest pakkumistest aritmeetilise keskmise  ja sain, et meie planeedi peal on üks koer  kaheteist-kolmeteist inimese ja üks kass seitsme kaheksa  inimese kohta. Eestis oleks neid seega kokku umbes 300000. On ka teistsuguseid hinnanguid. Üks Eesti loomakaitse seltsi juhatuse liige on ütelnud,  et Eestis on hulk kuvate loomade arv nii miljoni  ja pooleteistkümne vahel üks teine isik,  kes on seotud kassimajandusega, on aga väitnud,  et Eestis võib-olla kaks miljonit hulkuvat kassi. Ei või olla, ütlen mina. Aga eks igalühel meist on vabadus uskuda  või mitte uskuda juba kolme nädala pärast saabuvat maailma  lõppu jõuluvana või ka kahte miljonit hulkuvat kassi. Mina usun, et pisitasa muutume me kõik looduse suhtes  hoolivamaks ja minu usk sai taas kord kinnitust,  kui Lõuna-Eesti jõgedel avati kaladele uued läbipääsud. Teaduslikul katsepüügil kalateadlase Rein järve küljega  kammisime leevi jõe ühte kärestikulist osa,  et hinnata, milline on kalade olukord ja liigirikkus sellel  lühikesel lõigul kahe paisu vahel. Nonii siin esimene kord tuli kolm ahvenat,  kohe kahva üks suurem ahven ja kaks väikest. Suurem läks oma teed. Pisike ahvenake on olemas, ahven on levi jõest tavaliseks  liigiks aga ahvenaongi ühtlasi ka see liik,  kes on nagu indikaator liik sellest, et jõel on palju  paisjärvesid sest ahvena põhiliseks elupaigaks ongi järved  ja paisjärved. Kui kui siin paisjärvi poleks, siis ei oleks siin  ka tõenäoliselt ahvenat. Et ahvena nii-öelda ei ole sellele jõelõigule tegelikult  tüübi omane liik ta on tehislikult nii-öelda kunstlikult  siia tulnud just selle tõttu, et inimene on paisjärved  ja paisud raja. Kui me jõe seisundit hindame, siis keda me siin leida sooviks? Need oleks võib olla need tüübispetsiifilised liigid  nii-öelda sellele jõelõigule looduslikult omased liigid,  praeguse püügi eesmärk ongi vaadata, kas väikseid forelle  siin on. Ilmselt nad on kuskil kudenud siin lähedal selles kudemispaigas. Jah, see aasta on kudepesa üks kudepesa kahe paisu vahel  olemas aga nüüd saame i näha, et kas ka möödunud aasta on  siin kudemine toimunud. Kui siin paise ees ei oleks ja forellidel oleks vaba  võimalus rännata ülesse allavoolu siis sellel kärestikul Noh. 20 väikest samasuvist forelli ikka peaksime saama,  see oleks nagu siis. Normaalne ja hea tulemus. Ahaa, nüüd tuligi väike võldas, et see on sama suvine võldas. Paneme selle vange. No see näitab, et vähemalt üks sellele jõe lõigule  looduslikult omane liik on nüüd siin käes. Nii, nii, mis kala see on? Vaatame? See on väike samasuvine turg. Meil on siin juba kolm eri liiki kalu. Turg on nüüd ka sellele jõelõigule omane liik,  et see peaks ka ilma inimmõjudeta siin olemas olema. Aga forelli, mida me ikkagi soovime saada,  siit veel praegu veel näha, praegu veel näha ei ole  ja nüüd on üks kahesuvine lepamaim lepamaim on  ka sellele jõelõigule omane kala, niisugune tume joon külje  peal selle järgi tunnete hästi ära. Nüüd on juba neli liiki kala. Ahaa, nii midagi tuli nüüd on, nüüd ongi üks samasuvine  väike forell, ega me päris kindlad olla ei saa,  kas ta pärineb siit lõigust, ta võib ka olla ülevalt tuld,  sest mõned sama, kuigi enamik samasuvistest jääb enda kodukärestikule,  siis osa neist hakkab ikkagi sügisel ka liikuma  ja ta võib olla ka ülevalt tuld. Et kui me nüüd siit neid neli-viis tükki saaksime,  siis me võime öelda, et tõenäoliselt eelmine aasta siin  kudes forell. Aga kui ta üks jääb või kaks siis on nii,  et, et väga tõenäoliselt ta on ikkagi ülevalt vooluga alla tulnud. Inimene on ehitanud jõgedele paisusid, mis takistavad kalade liikumist. Nüüd on käes kalade rõõmuaeg, sest viimasel ajal on avatud  Eestis üha uusi kalateesid. Surve jõgede kalastiku hea seisundi tagamiseks tuleb juba  Euroopa Liidu raamdirektiividest ja Eestil on tegelikult  kohustus juba lähiaastatel kalade rändeteed avada. Selleks on kaks peamist varianti. Paisu lammutamine või kalatee rajamine. Vastsere osas valiti kalade rajamine ning selleks rajati  Vaidva jõele väikese kaldega looduslähedane tehissäng  ehk mööda viik pääs, mis juhib kalad kaarega paisust mööda teed,  otsivad silmud, olid kalapääsu avamisel juba kohal  ning valmis jõe edasi-tagasi rändama. Aleevi jõel hakatud külajärve ja Veski järve paisu maha  lõhkuma vaid rajati veelgi mastaapsemad kalapääsud. On tehtud erinevaid kalatreppe ja ükski neist ei ole õieti toiminud. Aga miks te arvate, et selline keeruline agregaat nüüd kalad  liikuma pääseb? Kaladel on vaja saada ülesvoolu liikudes. Võimalik. Väikest langu, et nad oleksid. Võimelised liikuma. Jahuma vastuvoolu ja et ei oleks selliseid kõrgeid takistusi ees. Leevi jõel on kokku vähemalt seitse paisu jõe alam,  keskjooksul, külajärve ja veski. Järve paisud on nendest kõige alumised ning esimeseks  takistuseks kalade rände teel. Kohalik mittetulundusühing Leevi jõe seisundi parandamine  korraldas riigihanke, algasid ehitustööd  ja suure projekti esimene etapp valmis selle aasta novembris. Kindlasti on praegune lahendus võimalikult kalasõbralik. Ta on võimalikult väikese languga tehtud,  aga seest on ta jälle hästi pikk. Näiteks siin, kus me praegu viibime, selle sõlme juures on  jõe ja järve pinna vahe circa kaks pool meetrit. Ja siia on rajatud siis üle 100 meetri pikk kalapääs. Ja selle kalapääsu lõppu on siis ka ette nähtud. Paigutada kalaloendur, nii et tulevikus saame kontrollida  täpselt kas siin kalad liiguvad läbi või nad ei liigu  ja kui liiguvad, siis millised kalad siit läbi liiguvad,  kui suured kalad läbi liiguvad. Et meil on siin otsene objektiivne informatsioon olemas,  mis siin tegelikult toimub? Kalapääsu avamine oli kohalikule rahvale sündmuseks,  kuna külasse jäeti alles ja renoveeriti ajaloolised paisjärved. Samas on loodud võimalus kalade liigirikkuse säilitamiseks. Väga oluline oli projekti juures ka see,  et ehituse oli kaasatud ka elustikuekspert. Probleem oligi, et nagu paljud Eesti õed,  nii on ka leevijõgi tükeldatud paisudega üksteisest  isoleeritud jõelõikudeks ja kalad nende jõelõikude vahel  liikuda ei saa. Ja sellest sündiski see leevijõe kalapääsu. Mõte ja idee, et tagada siis kaladele liikumisvõimalus jões,  et kõik kalad saaksid siis otsida endale  nii sobivad sigimispaigad kasvualad talvitumispaigad  ja kasutada jões olevaid elupaiku kõige paremal võimalikul kombel. Et selle kalapääsu unikaalses ongi see, et ta on võimalikult  looduslähedane nagu päris käest. Kärestikuline jõgi. Jaa, ja mis Levi külajärve ja veskijärve kalapääsude puhul  on just väga oluline, ongi see, et need on esimesed  kalapääsud Eestis, mis projekteeritiki kärestikuliste. Kalapääsudena enne neid leivijõe kalapääse on nagu peljanud  rajada ja projekteerida kärestikulisi kalapääse  sest eks insenerile alati meeldib projekteerida võimalikult  korra pärast ja korrastatud arvutatavat asja. Ja natukene tundub kahtlane sellise ebaregulaarse  loodusilmelise kärestiku rajamine. Ilmselt põhiprobleem on selles, et sellise kalapääsu puhul  pole projektis kunagi võimalik täpselt ära näidata iga kivi asukohta,  täpselt öelda selle kivi suurust ja kuidas seda kivisid  omavahel paigutada. Et see ongi nii inseneri mõte kui ka sellise. Kunstisegu võib-olla. Kust selline teadmine üldse tuli, et teha selline täpselt  selline kalapääs? Miks miks see looduslähedane kärestikuline kalapääs on kõige  paremaks peetav praegu? See tuleb sellest, et lisaks sellele, et kalad sinna  siseneda tahavad ja, ja Seda läbida suudavad, on veel see. See on ka väga väärtuslik elupaik kaladele. Väga tõenäoliselt asuvad siia peagi elama väiksed forellid  ja harjused siia tõenäoliselt leiavad forelli  ja harjus siia väga head sigimispaigad. Ja, ja lisaks kaladele tulevad ka siia elama põhjaloomad. Millal aga saaksime siin siis juba kala püüda? Ülejärgmine. Aasta suvel, siis võiksid juba väikseid korelle otsida  ja leida. Esimene kala läheb siis mööda kala pääsu ülespoole teele. Kui me kõneleme tõuaretusest, peame ka silmas loomi,  aga aga üle-eelmise sajandi vahetuse paiku rääkis näiteks  Jaan Tõnisson, et eestlased peaksid ka iseenda jaoks seadma  sisse tõuraamatud just samamoodi nagu karjakasvatuses. 88 aastat tagasi asutati Eestis selts tõutervis,  mille põhikirjaliseks sihiks oli tsiteeri võidelda eesti  rahvatõu omaduselise tasapinna langemise vastu. Eesti eugeenikute üheks lausungiks oli muide,  et me peame saama suureks vaimult mitte arvult. Et ennast tõesti suurematena tunda nii vaimult kui  ka ihult vaatame nüüd midagi endist, märksa pisemat,  nimelt ohaka lindu. Tänase tuisu ilmaga oleme me tulnud vaatama,  mis teevad ohakalinnud. Ikka lind on värviline ja ilus lind. Kellele peale jäälinnu Eestis vastast ei leia? Aga kuna jäälind on vee ääres? Siis võime julgelt nimetada ohakalinnu selle talve värvide päästjaks. Ehk siis maismaal ei ole temale vastast. Kui me tahame leida talves värve, siis peame vaatama  ohakalinde oakalinnu punane nägu, musta kollase. Kirju tiivad, hallikas, pruunikas kõhualune on väga-väga ilus. Vaadata. Selline atraktiivsus on saanud ohakalinnulage saatuslikuks. Parimad paigad ohakalinde kohata on teeäärsed,  umbrohuväljad ja muud tühermaad. Ehk siis sellised kohad, kus kasvavad ohakad  ja takjad ja muud korvõielised mida inimesed nimetavad umbrohtudeks. Enamasti on linnusalgal käsil mitu umbrohuvälja. Kui ühe juures häiritakse, lennatakse kohe teise juurde. Ja kuna need taimed ei ole väga kõrged, mille peal nad  toituvad siis on vaja alati, et keegi puu otsas jälgiks,  et ega ei ole ühtegi vaenlast ümbruskonnas. Ja nii nende tegevus toimubki. Üks lind on puu otsas valvel ja teised toituvad ohakate  ja muude umbrohtude peal. Vahepeal käiakse puu peal ja võetakse paar nokatäit lund  ja minnakse edasi oha. Head ründama ohaka lind on meil Eestis ulgulind. Ehk siis linnuparmed ulguvad ringi mööda maad  ja otsivad parem. Head toitumiskohti, samas teised linnud lähevad hoopis lõuna poole,  et seal paremat elu otsida. Miks on ohakalinnu ilu saanud talle saatuslikuks? Inimesel on selline komme, et ta tahab midagi ilusat nähes  seda taskusse pista ja kaasa võtta. Ehk siis omada. Ammustel aegadel linnupüüdjad teenisid selle pealt head raha,  et püüdsid ohakalinde ja müüsid neid inimestele. Tänapäeval enam ohakalinde püüda ei tohi. Vangi loodusest ja nüüd vilja. Kahjuks Lõuna-Euroopa maades püütakse siiani röövpüügi,  noh linde ja müüakse puurilindudeks. Meie siin Eestis saame aastast. Ringi jälgida ohakalindude põnevaid tegevusi. Keegi neid siin ei ohusta, ehk siis puurilindudeks neid ei püüta. Olgu, see linnu-looma ligimese või mistahes muu armastus  meil Pole tema eest pääsu sest just armastus on see,  mis paneb mateeria erinevad vormid tõmbuma  ja segunema. Nii väitis juba kahe ja poole 1000 aasta eest mpedokles. Ja mina noogutan takaid just nimelt just nimelt üksnes  armastuse vägi suudab täita tühjuse ja peletada üksinduse. Ärge selle eest siis plehku pange.
