Maakondade keskkonnaosakondade inimesed tulid Võrtsjärve äärde limnoloogiajaama kus seminari korras said nad tarkust manu. Siinsed ihtüoloogid ja kalauurijad, teadurid samuti põllumajandusülikoolist liitus ka ministeeriumi kalandusosakond mere Instituut, nii et võiks öelda Eesti parimad jõud. Kuna ka maakondades on erinevad veekogud ja erinevad võimalused ja huvid, siis me ei hakka seda seminari tervikuna kordama. Küll aga sobib siin Võrtsjärve kaldal, kus täna päris hea tuul puhub. Küsida Aini arvaltilt ühelt esinejalt, kuidas Võrtsjärv praegu elab, sest mullu ta läks ju madalaks ja kardeti, et põhi hakkab paistma mulgi rannas, isegi keeli levis jutt, et osa noori pikemaid poisse käivad jala kaldast, tondisaarele on vett rohkem ja laine on paras. Kuidas siis kalastik elab? Praegusel hetkel peaks ütlema, et veetase on veidikene paranenud, enam nii madala ei ole kui eelmisel aastal ja päris jalgsi üle v tulekut ei maksa üritada. Eriti nüüd, kus vesi, küll, aga Võrtsjärve kalastik, ehk on see need vaat vee seisund küllaltki hästi üle elanud isegi ootamatult hästi? Ta hapnikutingimused olid siin kui 96. aasta talvel väga halvad ja igasugused kirjanduse aeg andmete järgi oleksid nad pidanud olema ammu surnud osa liike, aga õnneks mingitel tegurite kokkulangemisel seda ei juhtunud. Ja praegusel hetkel on Võrtsjärve kala küllaltki heas seisus, võiks öelda, kuigi mõnede liikide, näiteks koha arvukus on looduslikest põhjustest tingituna suhtelises madalseisus. Kuid juba esimesed märgid näitavad ka seda, et, et koha arvukus läheb uuesti lähema paari aasta jooksul. Tõusuteed, kas see on õige, et haugi arvukus on alla kukkunud ja kuna haug on nüüd otseselt seotud? Tema kudealad, sõltuvalt sellest, kui suur või kõrge on veetase järves, kas luhad on üle lõpetatud või mitte, sellest nüüd sõltub ka haugi kudemisvõimalused ja nüüd on järjestikku olnud väga madalad veeseisud, sellepärast on haugi kude läinud. No ütleme kergelt aia taha juba mitmed aastad järjest ja selle tõttu on ka haugi olukord järves üsna kehvakene. On olnud aastaid, kus on saadud Võrtsjärvelt sisse toodud angerja arvel muidugi kogu saak 100 tonni. Nüüd aga, kus klaasangerjate toomine jätkub vahelduva eduga, on statistika väga kokku kuivanud ja siin ihtüoloog Kangur ütles, et hästi ei usu kalurite poolt kokku pandud saake, sest on ju olemas ka kogemused teistest arvetest Euroopas, kuhu angerjad pidevalt sisse tuuakse ja kui meil omal ajal 100-st sisse toodud kalast püüti ligi 10 tagasi, siis nüüd 1,7 100 kohta ei ole ilmselt tõelähedane, aga see on hoopis teine probleem. Angerjat on? Jah, peaks ütlema, et angerjat on, kuigi nüüd mitte selle rekordaasta 1988. aastasaja kolme tonni tasemel, kuna lihtsalt vahepealsetel aastatel ei leitud raha või, või ei suudetud koguda, et angerjamaimu sisse osta ja kui teda ei ole ostetud, siis teda ei ole ka lootust püüda nii palju. Aga eks see jääb iga kaluri enda südametunnistusele, palju ta nüüd kirja paneb või mitte, aga meie ülesanne on seista kalavarude eest ja neid siis nende teiste meetoditega määrata seda arvukust ja võimalikku väljapüüki, siis meie peame küll ütlema, et need numbrid, mis päris ametlikus statistikas ringlevad et neid võib julgelt kolmandiku või isegi poole võrra suurendada, nii et angerja ka ei, ei ole asi lootusetu. Mäletan oma tudeng aega ja siis me saime Võrtsjärvelt, siin polnud veel limnoloogiajaam olemaski. Teadlased asusid siit lõuna poole niinimetatud Petseri talus ja saime siis rääbist ja saime tinti ja sääraseid väiksemaid, aga, aga häid kalu, kuidas nendega praegu loodan? Kahjuks on niimoodi, et hääbist praktiliselt ma ei julge nüüd küll 100 protsenti endale võtta sellist julgust, et, et ma ütlen, et teda üldse ei ole, aga viimaste ütleme aasta kuue seitsme jooksul ei ole rääbist enam vähemalt kätte saanud. Minu teada võib-olla keegi on, aga ei ole sellest teada andnud. Aga ühe kala, mis on alati Võrtsjärvega seotud ka siis, kui ta väga liistakaks muutus. Jätsime nagu kõrvale see latikas, kuidas tema seisab, latika seis on hea. Ta võiks öelda isegi väga hea, võrreldes nende aegadega, kui teda järves oli küll arvuliselt hästi palju, aga kui neid oli hästi palju ja toitu vähe, siis on teada, mis juhtub, et kõik on sellised näljast võetud ja näljast nõrkemas ja kõhnad, nii nagu kirved, tera. Vabandust ja, aga nüüd, kus kirves vastupidi, kirves, vastupidi, jah. Tähendab aastaid tagasi võeti latikat maha kõik püügipiirangud, nimelt et võib teda püüda kudeajal täiesti sõltumata missise suurusest või pikkusest, ta on. Ja nüüd ka viimaste aastakümnete jooksul on järjest latikapüügid suurenenud otse vastupidi sellele, mis võis oodata, et kui ta piirangud ära võetakse, väikseid välja püütakse, selgus, et tõsiasi, et nendele jätkub toitu, kasvavad palju kiiremini, palju suuremaks, on rasvasemad ja võib öelda, varsti astub oma suure venna Peipsi latika kõrvale julgelt ja need on toredad sõnumid, sest järv on suur ja järve pärast on vaeva nähtud ja teadlaste uuringud peavad ka kuidagi ju jälle viia kandma soovituste näol või vahel ka keeldude näol ja paistab, et siin on loodusega see sina sõbragi leitud ja nii et võime vist siis jah, talvele vastu minna. Et laskaanetab, kevadel on jälle kaladel liikumist ja kudemist ja ja nii et teie siin olete üsna optimistid, mulle tundub. Jah, ma tahaks loota väga, et ei tule, väga raske ja erandlik talv jälle selles mõttes, et tuleb palju ja hirmus külm ja ilma suladeta. Et nüüd, kui olud halvaks läheksid loodame, et tuleb normaalne talv, et nüüd, kus sügisvihmad on ka üsna appi tulla või tulnud, et Veetase hakkab siiski tõusma ja maapind lõpuks oma vee kätte saab. Ja siis võib üsna lootusrikkalt talvele vastu minna. Siinolijatest jäi minu kõrguskil kõige väiksemaks, aga selle eest sellel kõrgusel olev taimestik mulle väga hingelähedane, sest kui mul on valida, kas lumised mäed või meeldiva taimestikuga alpiaasad, siis ma parem valin selle viimase ja seda ma sain tõesti päris mitmes kohas näha ja ja omal jalal tõusta sinna Alpiaasadele mööda tähistatud rada. Ja mitte ainult rada, vaid ka sääres olevatel taimedel olid nimetused juures. Need olid tõesti väga meeldiv kogeda, millised on meil Eestis ja need nimetused olid siis kohalikus keeles ja ladina keeles, nii et kui natukene ladinakeelseid nimetusi teada, siis ei olnud probleem ka nende taimede nimede teadasaamisega, kui just ära ei tundnud. Kui ta ei olnud selline, mis meilgi siin leidu on. Nendesamade radade kõrval mäest alla tulevad mägijõed. Ja nendest tekivad sellised erilised looduse kooslused. Mind toitsid antud hetkel need rohkem kui lumised mäed ja ma olen väga tänulik. Treieri seal olid mõned sõbralikud, aga, aga ometi ju samal ajal või lähedasel ajal. Mäed olid väga kurjad ka õppinud meestele ja inimestele. See ei puuduta teie grupi, aga aga nii see sel aastal oli. Oli küll jah. Ja veelkord ütlen, et meile olid mäed suhteliselt sõbralikud, võib-olla ainult nii palju juurde lisada, et kui meie seongus alla tulime, tipule juba võetud, siis 3,8 kilomeetri kõrguselt alla tulles, see osa on rohkem mägironimise osa. Kaljude peal. Hakkas sadama rahet. Kolmveerand tundi tuli lausrahet, me nägime ka selle mägedes oleva pikse ära, saime ka oma nahal tunda, niiet. Ma olen ära märgistatud pikse poolt, sain pikselöögi seal. Omapärane kogemus. Ja pikne mägedes on endiselt ohtlik. Kuna me olime Est mägede keskel kaljuronimine oli poole peal, siis meil oli otseste tagasi tulla tulla veel edasi alla pärast selle kolme kolmveerandtunnist. Sadu või minna üle üles. Otsustasime ühiselt, et tuleme alla. Ja kõik lõppes õnnelikult. Meiega koos, üks inglane hakkas liustiku peal kukkuma libisema. Siis me saime ta ära päästa. Lõpus andsime esmaabi, kõik lõppes õnnelikult. Millega karastunud mägironijad, alpinistid juba käidud radasid korrates satuvad hätta ja, ja nagu tänavu informatsiooni agentuurid teatasid ei hukkunud mitte üks või kaks inimest, neid oli rohkem. Mis see on, see, mis lööb siis nagu jalust. Aga ma arvan, et see on hooletus oma jõuülehindamine ja kui juba, kui juba tõesti tipp on võetud, et see eufooria tunne, et sa oled kõigeks võimeline, kaob enesekontroll. Ja loomulikult asjaolude halb kokkusattumus, kui loodusjõud on ikka tugevamad kui meie. Aga aga ma arvan, et meist olenevatel põhjustel ikkagi need põhjused, mis juba sai öeldud. Kuigi see väga suur vaheldus noh, kui me siit põhja poolt hakkasime minema, siis lõuna poole näha, ära kurgipuumetsad näha Ära eukalüptipuu näha pidevalt aedades kasvamas äädikapuud. Jaa jaa ja noh, kõik see taimestik ja, ja kõik need kivimite vööndid erinevad. Nii et see on väga suur erinevus, samasse marsruut ei olnudki nii suur, nii et see oli täielik üllatus kõikidele, et noh, et selle ühe marsruudi sisse mahtus niivõrd palju erinevat looduslikku. Nii maastikutaimestikku Vaatasin taimedega oligi tore. Me käisime paari looduskaitsealal, kus sisulise vastav etikateerimine ja niiviisi ja alguses pisut hirm, et, et kõik on puhtalt võõrasse kohutavalt eksootiline, aga me olime ju tegelikult selles samas kliimavöös, kus me praegu siin Eestimaal elame ja tegelikult midagi üllatusliku nad ei olnud. Paar natuke imeliku asja oli küll endale kõik meie enda kodumaine, mis tavalises kuusemetsas kasvab ja seal kuskil lumepiiri peal oli siis niisugune suur must lint, kollanokk, pääseda killukest, ilusat lõbusat, samuti me arvasime, et see on mingi kuldnokk või mingisugune rästas veni. Vaat sellega läksime, andsed tuli vares alpivares. See oli päris seal kuskil 3000 viie-kuuesaja meetri kõrgusel ja, ja väga inimsõbralik ja ümbritses seal siis pisut kirjas neid turiste. Mis puutub lõunapoolsesse Vahemere äärsesse taimestikku, siis no see oli algusest lõpuni üks suur eksootika meie jaoks. Ja muidugi me läbisime ka kultuurivööd alates Rooma ajast kuni tänapäevani välja arhitektuuri alates jällegi siis Kristuse sündimisest kuni tänapäevani. Ja muidugi võib-olla kõige elamuslikum siiski meile oli sümpaatne, vaikne, esinduslik ja pidulik ja kõike muud ilusaid misse juurde, võib rääkida Šveits oma külaarhitektuuriga, oma põldudega, oma mägimetsadega ja pöögi hariliku pöögimetsadega, millest, mis seal korduvalt läbi sõitsime. Meile tuli väga suure üllatusena Prantsusmaal järved ja järveäärne, väga ilus linn, NS-i, mis oli kohe eriline võrreldes seni käiduga. Mille poolest? Kuidagi kodususe oma roheluse oma puhta järve. Alles see oli tõesti võrratu prantsuse linnakenevast kõige tüüpilisem sellele maastikule üldse. Järvekene, millest voolas välja jõgi, jõgi oli selline, mis isegi kiriku alt voolas b kirikule tema peale ehitatud ja seal võiksid kiindluse case, oli sellel samal jõel Saartena ja seal oli siis üks tõesti suurejooneline park on erilise kaitse all, on vist ilmselt mingisuguse Unesco nimestikesse jõudnud ja see on siis Napolion kolmanda ajal rajatud ja tema nimega 1000 parku, kus on maailma toredaid eksoote koos, sealhulgas on hiidsekvoia näiteks siis on seal Kinkopilooba hästi ilusad eksemplari ja, ja siis pea kõik Vahemere maades kasvavad männid. No neid on ikka hulk kollast mändi ja, ja siis ta kuulsat piinijat ja ja see kõik on niukses eas, küpses eas niisugune 100 102 kolmekümneaastane park, eks ole, nii et tõesti see väikelinn ilmestas meil järgneva matka kuni kuni lõunasse välja. Mina. Lõpetuseks omalt poolt vastu paluks sellele põnevale eksootilisele, ütleksin üle ühekul Reegi prantslase sõnad Eestis suve lõpus, kui ta vaatas meie Eestimaal ringi sõites meie maastikku ja ütles, et no küll on kõik roheline, küll on kõik suve lõpus nii roheline ja nii rahustav. No siin on teatavad protseduurireeglid, mis tuleb ennem nagu täita ja üks on see, et keskkonnaminister Seal peab kõigepealt andma sellest teada, et selline kogus müüki tuleb ja nüüd sellise esimese pakkumise järgmises on siis 98. aasta esimese poolaasta kohta planeerime teha nagu novembri alguses ja siis tuleb müügile kuskil pool miljonit tihumeetrit metsamaterjali, mida hakatakse siis järgmise aasta alguses üles töötama. Ja need paketid on siis noh, ütleme 10-st kuni 10000 tihumeetrini paberipuud müüakse nagu suurtemate pakettidega siin 25 kuni 30000 tihumeetrit. Palgipakkumised nii suured ei ole, sest noh, on ikkagi arvata, et palgiostjad on, on sellised väiksemad üritajad ja noh, oluline, Meie jaoks on see, et me ei noh, tähendab tõenäoliselt me ei kavanda seda ostjale, need müügi käigus nagu müüksime üle 35 protsendi ühte kindlat sortimenti, see võib lõpuks meid panna temasse väga palju sõltumus sõltuvusse. Ja olukorra muutudes ta võib meid lihtsalt vägagi kergelt selili väänata. Nii et selline noh, see muidugi seda on väga raske avaldada, sest kui ta nüüd läbi mingite tütarfirmad on ikkagi see 35 protsenti ületab ega seda kontrollida ei saa ka, noh me püüame seda nagu välistada. Ja paberipuupaketid on siis noh, sellised ütleme, mõistlikud kogused me teame, et paberipuud Eestis ümber ei töödelda ja tõesti meie arvates võiksid neid paberipuid osta siis meie käest need otsetöötlejad või nende siis väga lähedal seisvad firmad, kellel on siin Eestis esindused. Haavapaberipuud Me planeerime müüa sellise kolme paketina 15000 tihumeetrit paketis kuuse ja, või okaspuu paberipuu puhul on siis 25 tuhanded paketid ka kolmekaupa ja kasepaberi puhul on ka selline analoogia. No kindlasti see protsess nüüd novembris käivitub ja ega ta nüüd nii nii sujuvalt ei lähe. Hääled olid novembri jooksul kõik läbi saab, aga noh, eks me ikkagi oma esialgsetest sellistest kogemustest püüame seda asja paremaks teha. Nii et. Me näeme ja ma arvan, et meil on põhjust selle teema juurde tagasi tulla, kui me kunagi olema nagu esimesed vitsad kätte saanud ja vaadata Anto naismaailma metsanduse 11. kongress. Kongress avati, nagu öeldud, juba 13. oktoobril ja avamisel osales Türgi riigi juhtkond eesotsas president Sulemaindiumi Velliga. Kongressil osaleb üldse 148 riiki ja peale selle on rahvusvahelise organisatsiooni alates ÜRO-st kuni lõpetades viisiga kuskil ligi 20 ringis. Eestlaste delegatsioon koosneb üheksast metsanduse inimesest eesotsas siis keskkonnaminister Villu Reiljaniga. Eesti delegatsioonil on tänasel päeval kavas kolm ettekannet. Pill ja nendeks ettekandjateks on siis Kalle Karolesi, kes räägib metsade majandamisest ökosüsteemide kaitsest. Hardi Tullus räägib valge lepaga seotud küsimustest. Peeter muiste valgustab maailma metsandus siis alternatiivsete kütuste kasutamise võimalustest Eestis. Väljatöötamine ja siis nende ühiste seisukohtadega tulevikus elluviimine sest kuigi kõik räägivadki metsade säästlikust kasutamisest bioloogilisest mitmekesisusest, siis mõneti tundub, et samade terminite taga mõistetakse asju väga erinevalt. Tuntakse muret metsade liiga aktiivse kasutamise pärast arengumaades. Ja meie üllatuseks on see, et me peame arenguriikidega ühes reas, mainitakse ära ja Venemaad, nii et tundub, et seal toimuv ei ole päris see, mida maailma metsanduse ühtsus nagu heaks kiidab. Eesti delegatsioon lahkub kongressilt varem, sest 22. oktoobrini meil nagu ei ole plaanis siin olla. Meie minister, temal on asjatoimetusi stiimul, nagu natukene planeeritud juba vanemaks ajaks. Tulevikku suunatud on see asi ja arvatakse, et mis siis 21. sajand ja tegelikult toimima peab. Eesmärkide täpsustamine, eesmärgi tühistamine, nii et kõik see protsess, mis seal vioste alguse saanud, on kestnud kin läbi mitme muu kogunemiseni Helsingis kui ka mujal riikides, siis tähendab, et 20 esimesse sajandisse minnakse küllaltki mureliku südamega, kuid täis optimismi, arvatakse, et ikkagi suudetakse leida ühiseid seisukohti, sellepärast et tundub, et või noh, on aru saadud, et me ei elamit oma väikeses karbis, vaid me ikkagi elame ühel maal ja selle ühe maa ökosüsteemide kaitsmine on kogu selle maaelanikkonnal suur huvi. Et kongress jätkub ja loodame kongressi käigus tõesti need ühised seisukohta, leitakse.
