Täna oleme siis tulnud Soome ja on selline koht nagu  merikarva ja siin on selline jõgi nagu meri karva jõgi. Jarkol on siis eesmärk lendõngega midagi kätte saada. Mina nagu paadunud spinningu mees ütles,  et lendõngema ei puutu. Et vaatame siis, mis päev näitab. Aga jõgi on huvitav, koht on huvitav. Siit on kala saadud kõikidel erinevatel päevadel. Tegelikult on siin jões nagu kolme sorti punast on meriforelli,  on lõhet ja on vikerforelli. Mina siis praegu valisin enda püügiriistaks lendõnge kahekäelise,  kuna Eestis nagu niisuguseid laiasid, jõgesid eriti ei ole,  kus sellega vehkida saab? Kuupäev on meil esimene november. Meriforell ja lõhe on tõenäoliselt pesade peal sügavamates aukudes. Et ma isegi lendõngega praegu ei panustajaks nendele kaladele. Pigem ma arvan, et Martini on eelis oma spinning uga,  kuna vool on siin kiire, et ta saab oma sööda  või landi siis nagu piisavalt kiiresti sügavale,  et ta saab seda seal koha peal ka hoida,  et. Jõgi on niisugune kivine, siis suhteliselt raske,  tinapeaga peab püüdma praegu mul 30 grammi,  tundub, et see on paras, et seda hirmu ei ole,  et Silicon landi kala ei tohiks saada tegelikult. Peaks peaks võtma iga igat asja, oi mis see nüüd oli. Et noh, ta kipub siin vahepeal küll kinni jääma,  kuna jõgi on kivine. Aga teistpidi nagu. See põhjast püüdmine võib-olla annab? Vahest päris hea tulemuse, kuna siin on ka lõhesid  ja muid Kohalikud reeglid on siin sellised, et, Ära võibki võtta ta vikerforelli. Kuna. Tegemist on nagu mitteloodusliku kalaga ja  siis sellise käitumisviisiga soovitakse hoida  siis seda looduslikku kala osakaalu siin jões heal tasemel. Martin saab käe kalaseks, kui assisteerib kahva mehena kaaskalastajat. Operaator võtab ka selle nii-öelda võõra kala hoolega üles,  sest mine tea, kas neid omasid täna üldse tulebki. Purgis. Ja on kindel, et kala on. See on nüüd siis vikermeil, jah. Putukas orants, must ilusti moga kinni, püügikala on  ka ikkagi äge. Ja una ta siin juba pikalt on olnud, siis ma usun,  et päris maitsev, et vaatab, mis tast saab. Kahe käe. Lendeng ja. Siin on siis mul selline rakendus, et on alusnöör  ehk paking siis on jooksunöör. Siis on heitepea ja siis on lips, kuhu otsa on seotud putukad. Nüüd on eitepea osa väljas, see punane. Teeme ks rulli taha ja. Saame selle sööda ristivoolu visata. Et ei ole sellist nii suurt vehkimist kui ühega õngega. Ja vaikselt rippame nööri sisse siit kivi taga on niisugune  pool võiks kala puhata, et kuidas me seda jõge läbi püüame,  ongi niimoodi, et alustame risti üle jõe viskamisega,  järgmine heide kolm meetrit allapoole, siis kolm meetrit allapoole. Ja viskame üle vaikselt. Tõmmame selle nööri koos putukaga sisse. Edela-Soomes asuva karvia jõe pikkuseks on 110 kilomeetrit. Alamjooksul hargneb jõgi kolmeks ja keskmise haru nimeks on merikarvija. Siin on 12 kilomeetri pikkuselt kalapüügiks sobilikke  kärestikke ning nende langus on kokku oma 30 meetrit. Merikarvia on Soome kuulsamaid lõhe ja meriforelli jõgesid. Lõheliste sünnijõgi kalastamine käib siin eritasu eest  ja kude ajal tuleb lõhe ning iherused jõkke tagasi lasta. Püüda tohib üksnes landi või kunstputukaga mistahes  ussikeste või tõukude lisamine konksule. On keelatud. Kala peaks praegu jões olema paksult, aga jah,  ikka see, aga. Kuna siin paar võttu on olnud niisuguste rakendustega,  kus on tina all ja Ja siis lipsu väike voober. Lipsuga taga, siis proovime samamoodi, et. Tark õpib teiste pealt ja. Et vaatame, mis siit välja tuleb, aga noh,  juba on õnnestunud korraliku sasipunter endale siin. Valmis meisterdada? Ega siin midagi suurt rääkida tegelikult ei ole,  et. Kalasaaki minul ja Martinil ei ole endiselt  ja mina vahetasin ka lendõnge siis pinningu vastu,  et. Võtsin selle riista, millega ma Eestis lõheta merifralli  jõest püüan. Mitte väga suur, aga. Täiesti tutiga laine. Tuti tahab. Kilone vikker. Päev korras? Aga jätame meie meisterkalastajad nüüd Soomemaale vett  sõeluma ning teeme Käsmus juttu ühe ise moodi isikuga,  keda on aastaid kutsutud vetevanaks ja kalavanaks. Tehtud veel leivakonteinerist, millega poodi leiba toodi. Selle pani kesta ümber ja Ja ongi valmis ja mis puu? Noh, lehtpuu ikka lehtpuu, aga ja eks. Õunapuu ja õunapuu, kõik, mis ma siin maha võtan. No välja arvatud kask. Ja mõni ütleb, et et kasel tuleb võtta koor ära,  et siis töötab ka, kuhu, aga seal muidu võib tööatid saada vist? Jah. Aga ega? Okaspuud ei maksa toppida ja. Mulle on pakutud ka niimoodi, et inimene ei teadnud,  mis puu vist pani. Ei olnud söödav. See pidi olema nagu siis on, ilmselt ei söö nagu oravat,  eks ole. Orav pidi olema ka söömatu, et tal on käbi maitse küljes. Aarne ütleb, et suitsuahi on nagu naine,  igaüks on erinev ja et mõlemi järgi tuleb valvata,  valvame täna lausa kahekesi. Suitsuahju. Mul on hüüdnimesi palju olnud ja üks on ikka vetevana  ja kalavana. See on tõesti sellest ajast, kui ma kala kasvataja olin. Aga algab kõik see asi pihta juba 15.-st märtsist. 42, kui ma sündisin kala tähtkuju Ja 300 aastat juba ja ja nii, et mu esimene,  kui ma ikka kõndima hakkasin, siis nende kivide peal,  nii et vesi on minu element juba lapsepõlvest saadik  ja ja loomulik oli ja et kui see hakkas allveesport levima  enne ujusin muidugi siin Käsmus. Aga vanaema ei lubanud üle viie minuti ka ujuda,  kui on. Sellepärast ma pidingi kiiresti ujuma,  eks ole. Et üle vanaema kartis seda ikka, et külmetavad lapsed ära,  taastas värava peale alati, kui poisid ujusid. Aga siis ma juba, kui tulid maski ja lestad  ja kohe esimesed kusagilt altleti dünamokauplusest sain  ja siis kohe vee alla ka ikka kala elementi. Ja see oli põnev, see kala elemendi elamine  ja ega mul muud üle ei jäänudki, kui oli vaja minna  siis Tartu Ülikooli kala sa piid. Kalandustehnikumis Tallinnas ja ikka said püügimeistri. Mina tahtsin minna laevajuhiks, muidugi nagu käsumeeste  traditsioon on, aga siis öeldi, et niht,  et mitte niht ei öeldud, vaid need välismaal sugulased  ja ega ei tulnud välja. Ja siis ma kasiino läksin, mõtlesin, no et küll ikka  bioloogil on vaja. Ka tehnilist haridust ja õppisin siis ka külmetusseadmeid,  aga vennad, vaigud olid ju kuulsa talve sportlased,  nojah, ega me mõlemad ujusime ja ke vend veel kõvem kui mina. Mina olen vanem vend. Meil on kuus aastat vahet. No ikka maailmatase oli. Eesti Eesti allvesport oli sel ajal ikka maailmatasemel. Mina küll ujusin esimese mitteametliku maailmarekordi,  aga 18 sekundit, parandasin eelmist rekordit,  aga no vennas sai ikka oma kätte selle ja mina loobusin  ja läksin päris kalu. Läksin ülikooli ja, ja jäigi, vend jäi aastateks võitmatuks meheks. Nii et ülikoolis õppisid siis. Õppisin õppisin kala bioloogiat, aga minu eriala lühema  eriala oli, oli siis kalad ja, ja kalakasvatus ma tegin  siis kalakasvatuses Haaslava, Haaslava majandi peale,  tegin. Tegin ka selle töö ja hakkasin forelli, karpkala  kasvatusvähk ja ehitasin kalamajandi rutikvere rutikveresse. 15 aastat on, mu elutöö on ikkagi. Rumalaid nalju ülikoolis. Jah, ja pärast seda rajake pulli, minul ikka öeldi ka,  et juhtiv töökoht ei olnud soovitav ja aspirantuur  ka ikka nagu ei olnud. Ei olnud, ei olnud, uksed lahti, ei olnud,  aga. Aga kalamajandit juhtima kõlbasid, see sobis  ja Jõgeva rajooni julgeolekuülem oli väga rahul,  et tal oli üks dissident ka on ja aga, ja kala kasvas ja,  ja huvitav oli see, et seal käis ju kõikvõimalikud ministrid  ja keskkonnaed ja ja tulid, kui kord külla päris minu töö  alguses tulid külla sinna propagandaosakond keskkomiteest  ja nad väga rahul minuga millegipärast mõte,  mis kuramuse jaama, mis asi? Aga nad vaatasid, üks pika juukseline, tead,  niuksed on Tallinna linna peal, eks ole,  igasugused virisejad ja nüüd on üks tulnud seda kolhoosi  vankrit vedama, eks ole. See neile meeldis vist. 15. Aastat ja. Miks sul see kala kasvatamine siis? Katki ei no ajalugu muutus ja, ja juhtus niimoodi,  et väike õnnetus või või kuidas see, kuidas juhtub,  või ajaloolised sündmused. Mina muidugi tänan neid ajaloolisi sündmusi,  aga mind puksiti sealt ära ja ja huvitav,  et noh, läksin esimene konflikti ja ja ma olin  nii väga solvunud, et ega ma ei teadnud,  et mind uus töö ootab. Ja lõin siis piibliraamatu ka lahti ja uurisin,  et mis minul siis saatus ette näeb ja seal tuli niisugune  selline viga, kiri, et võta oma voodi ja kõnni. Ja siis üks mustlase mutt ütles mulle, et sa lähed vee äärde  ja sai võõrasse kohta. Ja see oli ilmselt see Käsmu. Ma pidin siia tulema siis 91, ma tegin esimest korda  muuseumi väljapaneku, see ei olnud muuseum  või ülemaailmne eestlaste kokkutulek, oli. Tegin niisuguse väikse väljapaneku, panin Käsmu pildid  ja postkaardid ja neid ma olin juba korjanud juba ülikooli ajast. Ja siis tekkiski, jäin ka töötuks, nagu teada,  nagu see 91 92, eks ja kolhoosid kadusid ära  ja ja nüüd oleme 20 aastat seda muuseumit teinud siin,  kas ta läheb libedalt lobedalt või, või on  ka tõrkeid? Läheb minu käes, ta läheb libedalt minu jaoks,  see on minu looming ja see on niisugune hobi,  eks hobi on alati, eks ole, kui inimene läheb,  ütleme pensionile midagi teha ei ole, kui hobi  ka ei ole, siis on sul kehvasti, eks ole. Aga see on hobi, hobisse paned energia. Aga sellegipoolest on, vastuseis on alati,  ma olen vastuvoolu ujuv kala, nagu ma ütlesin,  sa oled vist paras juurikas. Muidugi ole mul ma oma nägemised ja, ja,  ja minu nägemus on, eks on vähemuses nägevus ikka. Ja ega see siis ja kummalisel kombel ikka suur jõud on kadedus,  mis teinekord viib edasi, aga ma vaba mehena võin rohkem  teha kui mõned teised muuseumid. Olen vabam, sõltumatu ja nüüd ma paar päeva tagasi siin arutasin,  et ma ei tea, milles Eesti muuseumid või Eesti kultuuri sabateeritakse. Osturaha ei ole muuseumidel. Mina ületan mitmekordselt, ma arvan, ma olen jõukuse poolest  ostude pealt teisel kohal Eestis, eks kultuur  kunstimuuseumile ma vastu ei saa. Sa suulad kergelt ennem ja kui on hea materjal,  ei ole vaja maitseaineid. Mul tõusevad karvad püsti, kui ma kuulen,  et keegi pani sidrunid kalale peale. No kui kala hakkab juba sul lehkama natuke,  eks sa siis sa pead temaga kunsti näitama,  aga aga meister kokad ei saa ju head kalatehase,  nemad peavad meisterlikkust näitama, seal peab olema  fantaasia ja kõik proovitakse kõik vahendid ära,  millega kala. Ei saa rikkuda kala maitset. Ei ole. Käsmu meremuuseumi eksponaadid jätame maius palaks,  mille serveerime mõnes järgmises kalailmas,  nüüd aga tagasi merekarvijale. See on vähe tõsisem poiss. Juba läheb. Õige kana vist jah? Noh, selga pidi või oh jumal. See on õige kala, jah. Mis kala see, On, mis asi nii? Siig siig. Et me oleme nagu oma ampituuti laiendanud merikarva jääb,  hüüdsime kahe kilose siia. Karjus karjus, ei ole siig siin, karjus. Karjus. Karjus jah, kus sur roisk, kui suur harjus? Täitsa uskumatu. Ka siig on sile, uimun tasu oi siig ikka siig. Täiesti müstika. See on hea kala. Aga ma leidsin ennem ühe koha maimusid, saad sa aru  niisuguse koha pealt? Aga no siig on, kurat, see on ikka väga kõva. Meie on Eesti kõige parem kalamees üldse. Proovisime igasuguseid asju, alates Silicon Lanteist,  Voblerist, plekklandist, noh, sisuliselt kõiki asju  ja lõpuks avastasime, et tegelikult, mis siin töötab,  on täiesti tavaline pööret, on küll tutiga nüüd tagant,  aga toimib ja mis on, nagu veel on, siis panin sinna ette  väikse tinarakenduse, et natuke seda asja sügavamale saada. Ja tundub, et see ongi see Asi, mis täna toimib siin jõe peal, nii et proovime veel,  äkki õnnestub mõni kala veel otsa saada. Aga noh, ütleme nii, et kala siin peaks olema vähemalt nende  asjade põhjal, mis, mis praegu on toimunud Aga noh, ilm on Siuke tunne on vahepeal, et. Peaks kükke tegema hakkama hoopis selle sünningut toopida. Pöördlant ehk lipplant ei ole sugugi uus asi. Esimese patendi võttis Boei nimeline leiutaja Ameerikas  sellele 19. sajandi keskel. Nii et juba oma 160 aastat. Tollane pöördlant koosnes võnklandist ja väga suurest  lipatsist või sellest asjast, mis seal ees veel keerles. Püügiriistad olid oluliselt teistsugused. Tänapäeval toodetakse väga tillukesi pöördlandikesi number  üks või number null. Samas toodetakse ka väga suuri suuri, mis minul on,  on vaat säärane monstrum, see on nüüd ikka suurte haugide  püüdmiseks kaks kolmikut taga ja töötab niimoodi. Millest koosneb üks pöördlant? Reeglina? On tal. Landi kehaosa, see võib olla siin liikuv,  erinevaid krinaid tekitav, nagu on vibraksi lantidel  või mõnedel teistel taga on kolmik ja ees sadula  või selle kaare peal liigub siis ümber telje veel landi lipu  ehk see lipats, mis pöörleb. Põhiline, mida vedamisel see lant tekitab,  ongi selle landi pöörlemisest tekkivad veevõnked. Nende võngete tugevus ja sagedus oleneb selle lipatsi kujust,  esmajoones on piklikumaid kitsamaid on ümaramaid,  lühemaid lipatseid. Olenevalt sellest kujust erineb selle peratsi nurk vedamisel  ja ka need võnked, et me püüdma hakkamist peame me enesele  selgeks tegema, millisel kiirusel see lant kõige paremini töötab. Sest lipplandid töötavad hästi reeglina vaid mingil kindlal vedamiskiirusel. On hoopis iseäralikke pöördlante, need on need landid,  mille puhul Landi põhiline raskus. Ei paikne landi kehas nagu ütleme, selle landi puhul Vaid on toodud raskuspeaga landist ettepoole. Need on muide väga head haugilandid. Mis on siin erinev, erinev on see, et see lant töötab  ka vajudes. Teised ilma ees raskuseta. Lipplandid pausi ajal. Vajuvad sumbuurselt, tavaliselt tagumik eespool  ja nad ei püüa ees peaga, landid seevastu töötavad  ka vajudes. Lipplandi puhul tasub silmas pidada seda,  et landiga püük kipub meil õngenööri krussima keerdu ajama. Seepärast on meil tingimata vaja kasutada pöörlat  või ka mingit spetsiaalset keeru vältimise vahendit. Võime ka lisapööra kinnitada veel ütleme pool meetrit  landist kõrgemale, siis ta meil nii ei krussi. Ja ometigi Kasutada pöördlante, mitte järelvedamiseks trollimiseks. Ei ole tark tegu. Raudselt keeravad nöörikrussi. Lipplant ehk pöördlant on väga produktiivne,  väga agressiivne püügivahend. Ta ei meenuta vees õigupoolest mitte kedagi. Ta ei ole kala moodi ja ega ta ei ole ka väga vette kukkunud  putuka moodi. Selles mõttes on ta üks väga abstraktne lent,  kuid oma agressiivsete võngete oma helilise  ja võnkelise tegevusega. Ärritab ta röövkala ründele. Just pöörlent võib päästa teie päeva. Peale kahe käe lendõnge proovimist ja spinningu proovimist  olen ma taas lendangi juures. Sedakorda ühekäelise. No päris pinnaputukat ma siin ikkagi ei kasuta,  ma proovisin, vahepeal sellel resultaati ei olnud. Proovin siis pinna ülemistest kihtidest püüda,  kuna siin on vool kiire ja räägita, et ligi kaks meetrit sügavust. Et siis on mul uppuv või ujuv nöör siia siis liidri peale  või lipsu peale, ma panin kolm tinahaavlit veel. Ja mingi siis põhjalooma imiteeriva putuka,  kuigi ma proovisin ka siin marja imita, noh ta ei ole päris  imitatsioon on natuke teistsugune, seotakse idi,  siukesed, plastkuulid marja värvi konksule. Aga noh, ta võiks meenutada värvuse poolest  ka kalamarja, et samal ajal ju siin peaks toimunu,  lõhe ja forelli meriforelli, siis kudemine,  et ma olen kõike proovinud, aga siiani kahjuks tulemusteta. Kalasandi perustusin, et ma olen nagu tunnen taju,  ma olen vähelavale verjala netoeritav vaike suhteeitaja. Et Soomest kalata jääda on ilmvõimatu, ei vasta tõele. Me oleme siin Jarkoga teinud kõik kõik imeasjad ära  ja ütleme nii, et mõned üksikud kalad siiad,  paar punast Jarko vist jäi päris nupuks. Ei ole nii, et tuled ja võtad ikka natuke,  peab olema seda. Õnne ja teadmist ka, et. Järgmine kord juba kindlasti targem, mis teha,  aga? Selles osas, nagu mõistlik on alati uurida  selle veekogu ja jõe kohta järgi, mis siin toimib,  kuidas toimib, et see teadmine, et ma olen Eestis kõva kalamees,  ei maksa siin mitte midagi. Lõppkokkuvõttes ongi see, et, Tuleb must masendus ja. Istud ilus jõe ääres, kus peaks palju kala olema,  aga enam ei su. No. Ma ei tea, ma arvan, et koma kaks kilo. Ei saa. Siit ka. Kas see on punane või on see veri mulaga sitakas?
