On hilissöögis vilu külm, mida teeb kalamees? Kalamees ikka mõtleb, kust saaks püüda, aga. Hea võimalus selleks Tallinna inimestel on kasutada Tallinna  linna piirides asuvaid muule ja kaisid. Me tulime kõigepealt merivälja muulile ja  mis me näeme. Tühjus, vaikus. See, et siin pole ühtegi kalameest, peaaegu,  et. See räägib sellest, et kala ka ei ole. Tegelikult me näeme kaugel sikutavad võrgumehed seal välja forell,  lõhesid ja mida kõike veel, võib-olla ka mudilaid. Seda me ei näe, aga meie proovime. Selgust saada nendes võimalustes, mis on hilissügisel  Tallinna linnas kalastamiseks ja siin merivälja moolil  kohtasime me Davit. Ja Taavi on mees, kes on seda asja harrastanud. Tere, Taavi. Kaua sa niimoodi siin muulitel, palju aastaid sa oled  püüdmas käinud? Noh. Paksult, ütleme öeldes, 10 aastat. Ahah, nii et sul on enam-vähem kogemus, oled sa kogu  selle Tallinna lahe ääre läbi püüdnud? Sellised ütleme, teada-tuntumad kohad nagu siin merivälja,  siit hakkame riburada pidi minema, kuni Katariina kaini välja. Jah, ütleme siselahe ja siis natukene ka meist vasak,  teisele jääv Viimsi kant. Sa oled siin paar tonkat sisse pannud, esialgu veel otsad ei  võdise võdiseva, aga kahjuks. See ikka teeb põnevust, vaatame, mis meil sellest püügist saab. Tänane selline kerge lainetus ja tuulepoiss. Ma usun, et on väga soodsad selleks, et ka siiga võib  trehvata päris peeglit meerutada, nagu ei armasta. Ongi jah, nii et selline, et kui endal on liiga mõnus,  siis siig ei tule, jah. Pigem on see alati niimoodi. Sa ainult ühe lipsuga püüad ühe konksuga,  jah. No suures lootuses siiga tabada kasutame ikkagi  või peame meeles õigem ikkagi need põhireegleid. Jah, et ei ole mõtet. Uuesti. Et mul on vesi juba natukene silmas mitte et mul kaladest  väga kahju oleks, esialgu pole põhjust neid kahetseda. Tundub tühjus. Ja oleme siin nüüd juba. Vaata, et varsti tunnikese vahtinud Taavi õngeritvade tippusid. Ei midagi. Lähme uurime, mis mujal toimub. Pirita jõe äärde on tänasel hilissügisesel pühapäeval tulnud  kalamehi kohe mitu mitu-mitu. Ma ei ütle, et murdu, aga neid on siin ja lähme,  vaatame, kas nad ka midagi saavad või on neil lihtsalt  niisama hea mõnus olla. Siin on siis see kirptirgukene, millega mees püüab  ja me näeme, et otsa on pandud niinimetatud võileib,  et korraga on siin sääsevastne ja Kärbse tõuguvastne jälle tuleb mulka kõrvalt mehele ahvenad  siit laeva all. Ega see on omaette trikk, ahven koguneb,  varja taum peidus ja siit laeva alt ikka välja sikutada. No pane või pann, On kohe tuulele, tuleb siit vahel  ka midagi kobedamat. Ei ole. Sellega. Aga ikkagi ainult viinikad ja särava. Aga ikka kutsub ks mõni rõks satub, ikka kutsub püüdma. No aga mis teha, mis teha kalamehe saatus ega? Mis seal kodus istuda? No näed, nüüd me saime natukene jõepõhja rohukest võtab põhja,  võtab põhja ligidal. Pinna pealt ei taha risti võtta. Kui eespool veetakso juures püüti ujuk õngega,  siis siin paistab olevat jutti tankarida  ja just me nägime siit üks kaks kolmanda mehe õng tegi  igavese nätaka. Kas ta otsa ka jäi? Vist ei jäänud. Või stonipuit, palju mata. Me näeme, et ridva hoidmiseks on kalamehed Pirita jõe ääres  välja nuputanud väga isemoodi süsteemi, et seotakse ümber  selle toru, selline riideräbal või kilekott  või midagi, mida see annab, see annab seda,  et rit jääb siia vastu toetuma, et ei libise tuulega. Et igal pool kalamees on nupukas, et täielik kala ilma nokia. Ja samas Sel. Pirita jõel kasutavad mitmed kalamehed tonkadel söödatopse,  uju kõngega püüdes aga heidavad vette natukene peibutussööta. Miks, eks ikka sellepärast, et uimelistel on olemas  lõhnameel maitsemeel ja veel ja veel ja veel. Haistmis ja maitsemeel on üüratult arenenud kuid seda me võime. Me peame kinnitama maismaaloomade kohta,  kes nuusutavad õhus. Kalade maitse ja haistmismeel on nii omapärane,  et tõepoolest, see on täiesti omaette maailm,  meil on väga raske kujutada, kuidas nad siis maitse maailmas orienteeruvad. Väga paljudel kaladel, näiteks näiteks maitseorganid on üle  keha eriti palju, näiteks karplastel, paljud on neid  sabavarre peal isegi sabaumme peal. Nii et pistad saba tee sisse, kui see ei ole kuum. Tunned ja magus, magus, magus. Sidruni mõtle loomulikult, nad helistavad suurepäraselt. Teha taset, happelisust, seda eelistavad kalad suurepäraselt haistmismeel. Siiski on väga paljudel kalaliikidel siiski kontsentreeritu. Ninasõõrmet. No näiteks mõni mõni karplane ninasõrmed  ja sõrmede eest on sellised väikesed nagu. Klapikesed. Või? Kausikesed. No vot nii, kuid üks asi on haistmine väga lähedale,  sellele, aga siiski teine asi on maitsemeel. Ja maitsemeel. Ehk siis? Keemilise. Tunne vot selline omapärane, eriti detailne  ja täpne. Osa on kaladel väga-väga tähtis just ookeanis. Mitte ainult ookeanis, igal pool veekogudes oli hästi palju  asju mis idee kohaselt peaksid olema söödavad. Vat siin ei ole, vot sel aasta ajal ei ole vot selles  veekogus ei ole maitsemeel kalade puhul on ülitähtis toidu  kvaliteedi määramiseks loomulikult see on kompimismeelega seotud,  selge see. Kaladel on kompimisorganiteks kogu keha. Küljed uimed, aga ka spetsiaalsed väga spetsiaalselt  nii-öelda makroanatoomilised. Elundid noh, näiteks poised Tursal. Siis mõnedel kaladel on sellised pikad vuntsid. Mõnel kalal need poisid On lihtsalt tohutu palju. Ja muidugi kompimismeel on seotud tasakaalumeelega. Tasakaalu organiteks kaladel on loomulikult nagu meil  enamvähem kõigil selgroogsetel loomadel kuulukesed  või kuulmekivikesed otoliidid, mis on sisekõrvas. Kuid sellest ei piisa. Peab olema veel igasuguseid lisaorganeid,  kui sa kogu aeg oled tihedas keskkonnas ja sinu keha tihedus  on sellega peaaegu absoluutselt sama. Loomulikult sina orienteerimiseks on vaja erilisi meelte süsteeme,  mis seovad kombimis meile vibrotaju tasakaalu,  organite tasakaalumeeles, ühte ühtlasesse süsteemi,  mis on kaladel tõesti olemas. Kuulmisega see on ka seotud. Kuid. Organism on juba kord tohutult integreeritud süsteem. Kõik osad on erinevalt moodi erineval viisil,  aga kõikide teistega seotud. Sellega ongi nii, et kui me tahame tingimata näha,  kuidas püütakse ümarmudilat, siis teda ei tule. Muidu kõik kurdavad, et ümarmudil segab,  ei lase püüda, segab, ei lase püüda. Nüüd, kus me ta tellinud oleme. Võta näpust, ei ole loll kala. Siin tema on siis. Selline pisemat sorti ümarmudilakene, kes segab kõikide  teiste kalade püüdmist harjumuspäraselt,  aga nagu me alla käest kuulsime, on ta väga maitsev supikala. Ja ja no ja vaat, see on nüüd mudil, mis on juba mudil Ümar mudil on kala, kes kuulub ahvenaliste seltsi  ja mudilaste sugukonda. Tema algseks elupaigaks on Mustmeri, Mar,  Maarameri ja Kaspia. Läänemerest leiti teda esmakordselt 1990. aastal. Nüüd on ta meil aga juba üsna sage ja kohati  ka rohkem. Kuid ega ümarmudil okupeeri üksnes Läänemerd. Ta on maad, õigemini küll vett võtnud ka näiteks Ekeuse  meres ja koguni Põhja-Ameerikas. Suures järvistus. Ja me näeme nüüd siin alla, kiusab meie rahvuskalu räimesid  ja paneb need tõenäoliselt ka pannile, hiljem. Või? Kui kassist üle jääb? Nüüd me oleme jõudnud sellele Kaile, kultuurikilomeetril,  oleme siin enne Patarei vanglat ja leidsime  ka ühe kalamehe, kes ütleb, et mis sa tahad,  kalamehi pole, pole kala ka, et ja ütlebki,  et. On vaid mõni selline kerge võdistamine olnud  ja ühtki kala pole veel kätte saanud, nii et  selle koha peal täna ei tasu püüda, aga homme  või ülehomme on võib-olla siin. Tunnistas ja rääkis, on siin olnud ka punase kala võtmisi,  kes on küünaldena veest välja karanud kolm-neli-viis aastat tagasi,  aga paaril viimasel aastal ei ole enam punane kala ennast  siin Patarei vangla juures talle vähemasti ennast näidanud. Me ei ole täna näinud lestakala, aga siin Kui nüüd uskuda seda juttu, mis me kuulsime,  istus äsja kalamees, kes oli ikka paari kilo lestaga siit hommikupoolikul,  kui veel tuult oli ära läinud, nii et meie pilti täna lest  ei mahtu suhtunud, aga Tallinna lahte mahub lesta küll. Ja nagu ma ära kuulsin, et siiaga on selle koha peal  konkreetselt selline lugu, et paarsada meetrit sealtpoolt on  siiga saadud ja sealt 200 meetrit, kus on väike liivaranna moodi,  sealt ka siia tuleb, aga siit selle koha pealt mitte kunagi. Oleme jõudnud nüüd tuntud kuulsale Katariina kaile. Kala mehi siin on, tuult on ka, seepärast panin ma ennast  natukene soojemalt riidesse ja nüüd teeme nii,  et Taavi paneb kõigepealt õnged vette, eks ole,  kohe kähku ja mina lähen luurele, vaatan,  mis toimub. Kas kalakes tuleb ka? Tere, jõudu tuleb, ei tule. Paar tükki on? Jah, siia. Näita mina ikka ilusat. Ja siiakee täitsa kena siiakene. Mõõdus ja puha. Oot, et saad suu siiaseks õhtul. Eks ole, kuidas sa teed teda? Ma ei tea, äkki teneist ja. Just just just just ju. Kivikoti viit edasi veel. Näeme praegu toimub väga äge kala välja rebimine. Probleem on selles, et me näeme, et hirmus kaugel on see  vesi siit. Et sellepärast peab teine mees nüüd alla sööstma  sinna liivarannale, et see see kalakene kätte saada,  kes seal otsas on? Ja seal ongi täiesti mõõdus ilus, siia ene tuli liiva peale. Me näeme seal. Nii teda püütakse. Ja aga teine mees ei viitsinud alla minna. Ja seepärast siin tõstetakse see vist niisama meil praegu üle. Üle üle rinnatise ettevaatlikult õrnalt astarosnik. Läheb õigesse kohta sa kummiks. Luutame nüüd siin katariina kai peal, et Taavi pani õnged sisse,  mul on niisama ka hea olla, käid sammu siin  selle kai peal. Käin suhteliselt ammu juba oma viis-kuus aastat tagasi  ja ja on siis õnge otsa hakanud siin nii lesta siiga. Mis need suuremad siit on olnud? Suuremad siiad minul on õnnestunud saada kuskil  kuue-seitsmesaja grammised. Et natuke alla kilo, umbes sellised, nagu me nägime täna  siin sikutatavat, eksole, aga see on juba ilus mõõt. See on ilus mõõt, sest kahjuks on seda väikest siiga siin  suhteliselt palju, noh, mitte nüüd meeletult,  aga teda on rohkem kui suurt siiga ja, ja kurb lugu on see,  et, et see väike siis sööb selle konksu niivõrd sisse,  et siis on vabastamisega raskusi ja et on niisugune natukene  seaduslikust mõõtmest rääkima, käes on selline veidike peavalu,  et tahaks teda vabastada ja seda tulebki teha  ja teeme, aga. Aga karta on, et temast ei ole enam elu looma. Mis on selle rakenduse juures siin eripärast  või on ta nagu traditsiooniline siiarakendus ikka,  et libisev tina. Lips konks. No üldiselt olen, olen jälginud ka teiste vanemate meeste  püügi püügivahendeid ja, ja. Püüavad nii ühe kui teisega, et on isegi täiesti tavalise  restarakendusega ehk siis tatstina ja, ja mingisugune 20 30  senti lipsu pikkus. Lühikese lipsuga ja, ja samas on ka pikkade lipsudega,  ma ise kasutan pikki ja ühe lipsuga. Et kuskil siis maksimaalselt seal null, 25 ütleme lipsu  jämedus maksimaalselt, et pigem null, 18 null,  20 ja, ja 40 50 senti, lips ja libisev tina. Kas sa jälgid siiapüügi juures ka seda, et rakendus ei oleks  liialt pinges, sest nii-öelda osa teooriat ütleb,  et, et siig tahab õrna alt süüa ja et kui ta on liiga kõvas  pinges ja siis ta hülgab sööda. Väga suurt tähtsust, see tundub, et ei mängi,  et eriti kui veel kasutada seda liider-tüüpi ritva,  et siis on vahetu kontakt ja on kohe näha,  kui seal keegi otsas Et see ots on ise nii pehme, et annab juba järgi,  et. See see vastupanu ei ole nii tugev, eks ole,  kalale jah. Muidugi jämedama otsaga ridva puhul jällegi võiks veidikene  väikse lõtku ikkagi jätta, et õigustada ka seda libisevat  tina seal otsas, sest muidu pole seal nagu mingit erilit  vahet statsionaarse, tina või libisev tina. Kui nüüd siitpoolt äärest püüda, eriti kui me räägime  nendest betoon jurakatest siin siis paneb tõsise piiri nagu ette,  et, et väga-väga peenikesega jällegi ei saa. Teiselt poolt kaid on muidugi lihtsam, kuigi jällegi noh,  see ülestõstmine, eks ole, et seal on, oleks ikkagi tark  ja mõistlik kasutada pika varrega Grava. Nüüd on nüüd on suur probleem selles, et ta jäi kivide taha,  see kala siin, et see rinnatis ja sealt kala kätte saamine  on igavesti hull tegu, et ta ongi veest väljas,  aga nende kivide küljes kinni, aga ta ikkagi tuleb. Sihukesed siiad teevad saatejuhi kadedaks. Selge see, et kadedus liiga suureks ei läheks. Jätamegi nüüd Taavi ja teised Tallinna kalamehed kähku maha  ja teeme hoopis. Just ühe ise värki mehe ja ise värki riistapuuga. Kui meil on läinud õnneks mõni kalakene koju tuua,  siis kodus me puutume kokku sellega, et on vaja kala puhastada,  sealhulgas ka soomust võtta ja kui me seda köögis teeme,  siis kipub olema nii, et köök on tervenisti soomusik täis  lagi kaasa arvatud. Nüüd on Eesti mees Ove varik leiutanud niisuguse kalariivi,  mis üldse soomuseid laiali ei pillu. Ove. Sa oled leiutajaametit pidanud juba ammu  nii Eestis, Inglismaal kui Ameerikas palju aastaid. Ja mingi 25 aastat kokku ja oled sa palju asju elus leiutanud. Kindlasti palju neist asjadest kasulikud on,  see on rahva otsustada, aga. Olen kogu aeg pea täis igasuguseid selliseid mittestandardseid,  lolluseid, et üks nendest on siis selline väikene vidin nagu. Kas sa leiutasid selle juba Ameerikas või nüüd? Kui sa Ei, ma olen kala eluaeg söönud ja see probleem on olnud. On olnud on olnud ja selle ma tegin Ameerikas valmis. Nüüd on ta otsaga Eestis. Traditsioonilised riivid näevad enam-vähem sellist ena välja,  eks ole. Mis selle asja mõte siis on, kas see,  et sellel riivil on toru ümber ja et see ei lase laiali? Ta ei lase sellel soomusel lihtsalt lendu tõusta. Kogu lugu, kõik ilusad asjad on ju hästi-hästi-hästi lihtsad  ja siin ta on veel lihtsam kui need asjad. Et nendega tuleb kas õue minna või siis köögis  ettevaatlikult olla. Sellega saab magamistoas. Magamistoas jutt on kena, aga ma ei tea,  kas proovime siis. Nii ma proovin ühe poole tavalise riiviga  ja eks ole. Ja sa proovid siis teise poole selle riivi. Teeme nii. Vaatame, kuhu. See on juba põrandal asjad. Ära näita. Ei sai ka. Proovime teise liiga, äkki teisega saab paremini. Ära pritsi niimoodi. Proovi sa see pool selle riiviga, kuidas see tuleb siis. Mis siin on, lükkame selle vana asja pealt,  siis. Hakkame siit vaikselt tulema. Ikka linde minema. See oli võib-olla eelmise nähtavasti. Nagu luts libedal ja Aga no ma proovin ka natukene ühe koha peal veel on,  et kuidas ei käes on ta mõnus käes on ta jumalast mõnus. Kui kodus veevärk ka olemas on, siis ei ole rohkem mitte midagi. Kui laseme siit vee läbi joosta, tõmbame ta näpu vahelt läbi. Ja puhas tema on. Küsimusele, kas Ove Varik on leiutanud maailma parima  kalariivi või on see vaid kalamehe jutt,  ei vasta me ka järgmises kalailmas. Nädala pärast.
