Tänase migri tunni aitavad meil teha leegaiuse laulikud ja jutu rääkijad ja pillimehed. Väikesed sõbrad, me räägime täna teile muinasjutte, enamik muinasjutte on meil valitud sellest raamatust tere, tere tyypa jalga. Me laulame teile ka rahvalaule ja mängime mõningaid rahvamänge. On ju palju omapäraseid, huvitavaid rahvakombeid tänapäevaks unustatud. Ning ainult meie vanaemad-vanaisad teavad rääkida sellest, kuidas vanasti öösiti käidi hobuseid karjatamas. Et vanal ajal oli metsades hästi palju hunte. Sellepärast ei saadudki jätta metsa hobuseid üksinda ja neid tuli kogu aeg valvata. Õigsil käisid noored poisid-tüdrukud. Pärast päevatööd koguneti kogunemiseks, anti märku kas pasunapuhumise või lokku löömisega. Siis ratsutati metsa. Kui kohale jõuti, tuli väga kiiresti hobuse seljast maha hüpata. See, kes jäi hiliseks, seda hakati nimetama varesed, Allajaks ja tema pidi oma magamiskotist andma põhku, et tuld süüdata. Tuli aga oli vajalik selleks, et kuid eemale peletada, jääd soojendada. Tule ümber lauldigi neid rahvalaule. Räägiti muinasjutte ja mängiti mänge. Tihti kujunes laupäevane ja pühapäevane õits nagu õitsi peoks. Teiegi olete täna tulnud meieritsi peole. 26, neli hunti äkki siia välja ilmus? Kui teil? Ei ole küll olemas, anniga oli? Ta ei näinud. Pointi valima ei olnudki, aga kuulsin võrratult suure kõnni. Oota, aga ma räägin teile ühe ilusa hundiloo. Vaata, ükskord oli hunt nädal aega ilma söömata olnud, kõht kangesti tüli. Siis tulipäise päeva ajal taluõue peale. Näed, viga on põrsastega taluõue pääl. Ütleb nodere vader, tule siis nüüd mulle lõunaroaks. Ma olen nädal aega söömata. Siga üks, ma ise ei saa tulla, aga kui sa tahad, ma võin sulle anda. Hunt oli sellega kangesti pärid, no anna siis, aga kohe põrsad siia. Sigade, oh, mis on neist praegu sahad male, nimetan neil kõhud täis, vot siis nad on head süüa. Hunt jäigi sellega nõusse, läks seniks veel hulkuma, natuke metsa alla. Seega siis läks põrsaid imetlema, hundil läks metsas, aeg igavaks. Tuleb jälle taluõue peal ei olnud enam siga, õue peal oli Ani, Ani paterdad, seal ringija. Hunt ütleb tere, tere, tyypa jalga. Pani, ütleb vastu jumaline Koipa lompa jalga. Ei, Sult ütleb, kas teie koonukas koduna ka on, ju? Ei ole koonukas loks muidu metsameeste kaasa sörkima. Nüüd oli hundid julge, meeled koera pole kodus. Käskis seale sõna- Viidat villale sõnumi tagasi kärssa käima tulla, vader vahi pailu alla. Ani siis läkski seale sõna viimaga, siga saatis sõna vastu, et tal läheb veel natukene aega põrsaste imetleda. Las hunt läheb, hulgub veel natuke. Hunt läks siis hulkuma, aga sattus metsa serval meestega kokku, mehed tõid parajasti heinakoormat koju, koer oli neil kaasas, koer kargas hundid nurja ja liivad mehed hundi kätte. Siis tuli külarahvas ka kõik sinna, naised hakkasid talitama, vaat kelle vasika ta mullu nahka panija, kelle mullikad, Äära saia. Siis küsiti hundi käest, sunniti üles, tunnistab, mis ta kõik ära söönud, onni otsis, kiitles, et viisikümmend vibulina, uusi 10 kampa jalga sadakondas Arvikuda 300 koonukesta ja siis võeti anti hundile paras palk ja nii sai peremees uue hundinahkse mütsi. Jaa, no need Vooremaa, Inga aadel sulle uue kingad, pluuse, verised kuused, erilised kingad, erile teen ka kirikus taimi ja. Ja hobused kolmis näljalaule katkolmis käida. Tuleb avada Maxima Torupill kaasas räägin ühe loo, mis juhtus ühe torupillimehega. Sügisel oli, kui mehed rahakottidega mandrilt tagasi tulid, korraldasid nad ühe laupäeva õhtul võlume kõrtsis omavahelise simmani. Sinna oli kutsutud ka lähemate külade tüdrukud ja muidugi pillimees. Pillimees oli see tuntud torupill, Villem. Noh, siis seal tantsiti ja mängiti ja Villem puhus pilli ja. Pärast mille peal siis arvele jäi magama. Torupill kõrval. Kui ta ükskord üles ärkas, oli kõik vaikne ja pime. Pille võttis pilli kaenlasse, hakkas kodu poole marssima. CD oli ta nii hästi tuttav nagu kodus, toakaevuvaheline tee. Hiljem oli juba tee ja marssis ja järsku põrkas millegiga Beati kokku. Hiljem katsus võõras käega, oli külm ja prohvet. Ülem rahulik mees ei tahtnud tüli, laskus tee pealt kõrvale, las läheb. Nyyd Aristlus ragistas seal siis edasi, järsku tundis, et teerada jälle jalge all. See oli juba ammu kaduma läinud. Ja nüüd kuulist ane jäänud. Villemid Ameerib, varsti on naabrimehe hanelaudade taga väljas, ongi kodus. Ane hääl aina lähenes, Villem marssis kiirelt. Äkki oli maa jalge alt kadunud. Nüüd oli kõik selge, ta oli metsas hundiaugus ja animistada sinna oli meelitanud. Oli seal korviga augu keskel. Aga Villem polnud esimene, kes sinna auku sattus. Tema nimega võsavillem oli juba ees. Ja näitas oma kapte küünlatuld. Ei tea, kas hundil oli paha tuju või kõht oli tühi või või tahtmata segajaid. Igatahes otsustas Viljandi ära söönud. Villem hakkas hirmunult torupilli puhuma. Niikaua kui Villem mängis muid, kuulas rahulikult pillilugu. Kui Villem Lõpetas account tuli sellisele Villemile lähenema. Ja uris, kordame ta hommikuni. Hommikul, kui külamehed tulid hundiauku vaatama, arvasid, et seal kuhja kotitäis sellepärast, et kõik Lagnori ära tallatud sisse vajunud. Noh, mehed siis üllatus oli neil muidugi hästi suur, tuleb Villem sealt välja, tõmbasid. Villem esimeseks tööks oli Pill vastu puud katki lüüa. Mängimisest tuli ta pinnal. Sinuga pillid, katkine toru. Pole nii kangeid sidemeid mänka, kelle hobusemängu elavdanud Räägin mõnest teisest loomast ka. Loomast räägime rebase, nüüd laulab jälle rääkida, eelistada loomadele varustaja Kall areng on karu kuskil Virumaal oli karu teinud väga palju kurja loomadele. Murdnud küll vasikaid jal lambaid maha ja isegi ühe lehma maha murdnud ja mehed käisid küll püssidega metsas. Aga karu nad ei näinud karumist kodust ära läinud. Ja, ja siis mehed otsustasid, et no hea küll, laseme karul talveunne jääda. Ja kevadel siis läheme otsime karukoopa üles hundile otsa peale, muidu teeb järgnedes. No ja siis ta kutsus ideegi sinna appi endas, sest Eesti on üks kõva jahimees. Ja lähevad siis kevadeljeediga koos metsa. Otsivad, otsivad karukoobast ei leia. Jäi teistest natuke maha ja viimaks eksis ära temale võõras mets. Noh, eksi päramatuslike huikab. Tei. Sillased püssi huikab. Midagi ei ole kippu ega kõppu. Sisiidi väsis ära, istus kännu peale jaks, pillimäng oli alati vilepilli põues. Mis ta mängis. See lugu. Äkki riigijuhti mõminat? Mõtled, et mis nüüd siis lahti vaata põõsaste vahelt tuleb karm. Karu oli selle pillimängu ja püssipaugu peale üles ärganud ja koopast välja roninud. Karu ja tantsid. Nii. Ja siis nad mängisid tükk aega. Eedi mängib avata, pillija ikka tantsid ja viimaks oli vist karu ära väsinud, hakkas metsa tagasi minema. Koopa poole. No ei, seedi võttis püssi ja laskis maha. Ja kui pärast teised mehed tulid siis Edi istus, karu otsas, nuttis ja need püsijoteegimise nutad. Näe, sain teie karu kätte, aga kahju oli teda maha lasta. See vana ott tantsis nii ilus. Kas. Mina olen kadunud. Noh, teeme karutantsu. No kes veel Karus laskub, aga kas te teate, miks karud pruunid on? Sinu peol? Jah, vaata, ükskord oli seal. Ugavitame kalda peal istus suure Kadeotas. Nojah, ja Karu istus all ja vaatas ikka sinna ülesse puu otsa rähni. Rebane juhtus sealt mööda minema ja küsib, et mida seal karu, vaatasin. Pane küsis kärge siis, kas sa tahad ka selliseks saada? Nojah, karvutus muidugi tahan, miks ma ei taha? Nojaa, Rebane kutsus siis karu endaga kaasa, karul oli ja nelja läks kaasa. Vaat seal järveotsa juures imikuna tori aina kuhi nuia rebane keskis karul sinna otsa ronida. Karukene, ronid sinna otsa ja ebane, pihtis Puhja vald põlema. Nõiad mu kõrval seal juba päris palav hakkas, siis lõikasid oivade deebee, on? Rebane kiidab, ei ole midagi, oota, oota kirja. Talled kirjunevad. Karu istus veel natuke aega, hakkas juba hästi palav ja teist korda oivad. KGB on rebane ikka veel. Oota nüüd, ootab eel natukene kirja, talle kirjunevad. Ei, karul polnud enam aega oodata, veeres nagu tuule mässak sealt kuhja otsast alla veeretas enda järve. Nojah, ja sestsaadik ongi karud siuksed pruunid. Ja. Karjapoisi lugu. Lehmadega karjunud. Ja me peame üleval, mängis. Jõudis koju perenaine sellise vihase näoga vastu. Üks kadunud. Perenaine karjapoisile kuklasse ja saatis lehma otsima. Karjapoiss läheb mööda metsateed. Veel on nii kurb. Lähen koju karja. Oi, see oli nii hea meel, et lõpuks lehma kätte. Lehter tähendab, kari karjapoiss jõudis lehmaga koju, ajas karjala lehma sisse, lükkas värava ravimi. Rõhtpalk. Kunagi oli maksnud metsas, elas üks välejalgne jänku rajult tükk aega küll voodis on minna ja seetõttu ritel saapa täiesti ära kulunud ja hästi katkised. Ühel pühapäeval pidi oma jänes minema sõbrale külla. Ei jäänudki, siis muudkui barjuma, vanad katkised saapa, kotad jalga. Kui tööriist on läbiv sooja läbi vedela, kui ta läbi sooleks, siis said jalad märjaks ja hakkasid külmetama. Ühel metsalagendikul nägime, jänku lõkketuld, võttis saapad jalast ära, panin lõkke äärde kuivama, ise soojenda seal. Mõne aja pärast tuli metsalagendikule uhkesti riides uus ülikond, sööjaks, ilusad uued saapad jalas. Ta oli pühapäevase kirikuteener. Jänesel hakkas kangesti häbi oma vanade saabaste pärast. Koer märkas kohe jänesevalusaapaid ja küsis, et kas ei jõua uusi osta või milles asi on hoopis jõudmises. Nüüd ma olengi teel saapaid ostnud, aga näed, ei ole aegunud. Küsis siis koera käest, et kus kohas tema need saapad saia ja palju maksid? Jaa jaa. Aga teisalt on kordused, on küll. Earli foto. Tenes vaatasid kahtlaselt sobiksid, mis temal. Ena ütles, et kas sa jamad proovida. Koera andiski siis jänkule ühte saabas proovida. Jänes hüppas väikse tiiru ringi ja tuli tagasi, ütles, et väga hea, aga kolm saamastun, vanad katkised lubateist saabast ka. Noh, pani siis esimeste jalgade otsa uued saapad ja regi suurema ringi. Tuleb tagasi, kiitis koerasaapaid üle üliväga. Koeral oli hea meel ja lubas tagursi saapaid ka jänesele proovida. Jänes pani nüüd kõik neli uut saabast jalga. Ta lippas minema. Koer vaatas, et nüüd ta peaks nagu hakkama ringi juba keerama tagasi tulema. Jänes vaatas ainult korra üle õla ja lippas edasi. Läks ära, läks ära, jah. Kui jänes oli koera silmapiirilt kadunud, sisenes, tabas koera teda Lanexperitud Anis jänese vanad saapa kotad jalga hakkas järgi jooksma. Ja sellest ajast alates ongi nii, et nii kui koer jahest näeb, kohe jookseb järgi.
