Tere kõigile meie vanarahvakalender on üks ammendamatu põnevate avastuste allikas ja seekord jäi folklorist Marju Kõivu puunäpp pidama neil tähtpäevadel, mil ohverdati loomi. Aga äsja mainitu on puudutanud kindlasti ka peredele tähtpäevi, nii et nõnda või teisiti tänane saade neile looma ohverdustele ja ohvritele pühendatud on. Ja mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna Marju tegelikult on see tänane teemaga natukene detsembrikuuga seotud. Kuidas nimelt? Ja jõulud on tulemas ja meie meedias vilksatavad karikatuurid eriti ma armastan Urmas Nemvaltsi mürakarude sarja, kus siga muretseb kahe tähtsa kalendri tähtpäeva pärast, ühed on siis jõulud ja teised on jaanipäev. Ja kui me läheme ajas natuke kaugemale tagasi talukultuuri, siis oli väga tunnuslikett ka jõuludeks, toomapäeva paiku, kui varem või koguni juba sügisel mihklipäeva paiku tapeti teepühadeks siga rituaalselt muistleks inimese toidulauale ja muist siis ka kõikidele nendele, kes inimese hea käe käigu eest siis sina siis maailmas hea seisavad. Ja muidugi tänapäeval, kui me vaatame näiteks loomakujulisi piparkooke või valmistame näiteks seakujulist jõululeiba, siis vaevalt me oskame niimoodi mõelda, et needki on aja jooksul teinud läbi need küpsetised sellise teatava arengu ja on asendanud siis loom ohvrit me alateadlikult siis imiteerime loomakujuliste küpsetiste valmistamise kaudu seda vana komme. Aga maaperedes vast ikka läheb mõni loomakene ka teise olekusse, kui pühad on tulekul. Ka sellepärast, et nii see on talupojaaasta ringis olnud ja tänapäeval talumajapidamistes on see veel suhteliselt loomulik, aga linnainimese jaoks on see tõepoolest juba kauge. Näiteks matusteks pulmadeks ja mitmelgi teisel puhul ju ka veel nõukogude ajal maal tapeti ikkagi kodus loom, see oli natukene seotud vanade kommetega agaaga pragmaatiliste põhjustega, sellepärast et kodus peeti loomi, et perel nii-öelda hing sees oleksid, et oleks laua peal, nii et võib-olla väga kaugele minevikku ma seda isegi ei taandaks, aga nüüd on juba uued reeglid, mis on seotud siis looma tapmisega, kodus, kuidas seda tohib teha ja see on täiesti omaette teema, nii et kui me sellest räägiksime, kalduksime, saate teemast väga kaugele kõrvale. Aga ärme siis kaldu ja tuleme siis tänase saate teema juurde, kui sa valisid selleks loom ohverdused Eestimaal, siis selge on see, et ega sa ei pidanudki silmas ju ainult seda, mis toimub enne pühi, olgu siis enne mihklipäeva või mihklipäev päeval või enne jõule või või enne pere tähtpäevi, vaid sa pidasid loom ohverduste all silmas ka ütleme midagi niisugust mitmekesisemat varianti, et neid on ohverdatud ka hoopis teistel põhjustel. Seda kindlasti ja sa küsisid ka seda, et kas Eesti looma ohverdustes on siis eeskuju võetud ka muu maailmaga kommetest vastata võiks niimoodi, et loomade ohverdamine on üldiselt üsna universaalne religioosne fenomen kõigil rahvastel, aga erinevates maailma piirkondades on siis erinevat liiki loomad, sulelised, pudulojused elavad ja ka erinevad põhjused, millal siis üht või teist loo manu ohverdatud. No me oleme vähem rääkinud näiteks loomade ohverdamisest erinevate haiguste puhul. Ja Euroopas veel 18. 19. sajandil on näiteks kirjeldatud, kuidas kopsuhaiguste, sealhulgas ka tuberkuloosi puhul on siis nii-öelda rituaalselt tapetud tuvi ja ilusa tuvi või veel nii-öelda siis agoonias tuvi pooled on pandud inimese rinnale ja on usutud, et see ravib ta siis terveks surmahaigusest. Päris karm, aga eesti rahvameditsiin näiteks on kasutanud tervendamiseks siili, verd, konna verd, musta kassi verd ja seda on siis tarvitatud kas seespidiselt välispidiselt, vastavalt erinevatele haigustele. Ja võib-olla näiteks me teame sedagi, et Tallinna vanalinnas on leitud siis selliseid hooneid, sealhulgas Raekoja platsil, kus on kassiohver, kus on siis ehitusohvrina ohverdatud kass. Ja meile tundub see võib-olla võõras, et miks seda tehtud on, aga see on olnud siis üleüldine tava hansalinnades nendes linnades, kus kaubeldi teraviljaga ja nagu me teame, mis on siis teraviljale nii-öelda kõige suurem neljajalgne nuhtusse siis hiired ja kas on siis toodud ehitusohvrina just viljakaupmeeste majades, kui maja on ehitatud näiteks linnas on veel teada 18.-sse sajandist, kus on siis kas müüritud sisse ja nuusutud siis, et et kassiohver hoiab siis hiired majast eemal. Aga kui minna nüüd ajas tagasi, siis noh, näiteks Põhjala rahvastel on siis ohverdamine või ohvrite toomine olnud usundis väga kesksel kohal juba enne viikingiajastut ja väidetavalt siis sellised keerulisemad ja tõsisemad rituaalid on toimunud just aastaaegade vahet kohtumisel. Et on kirjeldatud siis praeguses Rootsis ja Taanis ja näiteks on ka teada seda, et kaubitsejad, mis on sõitnud Volga veeteid pidi, on siis oma jumalatele puitkujusid püstitanud, ohverdanud siis sinna hea äriõnne jaoks lambaid ja veiseid. Põhimõtteliselt on jah see niisugune komme, mida siis läbi kaden erinevates kultuurides tuntud, et miks on loomi ohverdatud näiteks erinevate tähtpäevade võime kriisiga seonduvalt on toodud vereohvrit ohvriloomaks on siis valitud mingisugune kindel Poom või iseloom valitakse välja siis kas liisuga või mingite omadustega, kui näiteks Eestimaalt on teada, on kirjeldatud, et loom peab kindlasti olema nii-öelda ühte karva, et kas läbinisti must või läbinisti valge põhjarahvad Handid näiteks ohverdavad valget Tra oma taevajumalale Numi toorumile, selliseid näiteid võiks siis tuua üsna palju kogu maailmast. Majavaimule on tapetud väiksemaid sulg, loomi, kuke või kana ja see rituaalne looma või linnutapmine matusteks, et siis nagu surnule või surnu hingele ohverdamine ei ole siis iseloomulik olnud ainult näiteks siin meie esivanemate rahva usundile, vaid see on tuntud koguma maailmas väga erinevate põlisrahvaste juures. Nii, olgu selleks siis soomeugrilased, baltlased, Germaallased kui ka näiteks Aafrika või, või siis Ameerika hõimud ja arheoloogilised leiud. Ja siis kirjalikud allikad kinnitavad ka rituaalselt ohverdatud või tapetud sulgloom on siis ka mõnede põlisrahvaste juures tänini ka väga tähtis hauapanuseid pannakse teispoolsusesse kaasa. Ka eesti rahvausundis on ohverdamine olnud väga line siirderiituste puhul, nagu näiteks ristsed, et noh, näiteks ka meie esivanemad käisid vastsündinut vaatamas titte vaatamas, siis võeti kaasa näiteks keedukana ja titepudru või kui terved kana olnud võimalikud tassist keedeti kanalihast klimbisupp, näiteks pulmade puhul on mitmel pool elu edenemiseks ja noorpaari hea õnne nimel mustal kukel löödud pea maha ja noh, matusteid ma juba nimetasin, et on siis ohverdatud kana, aga ka väga erinevaid suuremaid loomi. Kas leidub selliseid uskumusi, et ohvrilooma lihtlabane ärasöömine on pühaduse teotamine? See on jälle piirkonniti erinev, aga üldiselt on niisugune pigem osaduse ohver on tunnuslikete loom, tapetakse mingi osa sellest, kas siis veri või sisikond loovutatakse siis mitoloogilistele olenditele, haigetele kaitsevaimudele jumalad ja mingi osa süüakse siis kogukonnas rituaalset pidulikult, eriliselt ühiselt, et siis see tekitab ka niisuguse teatava osaduse, teatud sidususe siis teispoolsuse ja siin pole elavate inimeste vahel. Siis ikka sellisel põhimõttel, et miski sellest ohvriloomast ei tohi kaotsi minna. Kui on ikkagi tegemist olnud ohvri loomaga, siis ikkagi kasutatakse kõik ära kõigele sellele, mis loomas on, leitakse funktsioon, tähendus, kas siis religioosne või pragmaatiline. Ja kui me vaatame nüüd niisuguste loomade toiduks tarvitamist ka meie talupojalaual, siis see laud on olnud suhteliselt kesine ja praktiliselt on püütud ära tarbida teda sellest loomast maksimaalselt kõik, ka see, mis, nagu toiduks ei ole sobinud, on siis leitud mitmesuguseid muid funktsioone, otstarvet, et kuidas, kuidas siis looma parimal viisil ära kasutada, et nii-öelda prügi tekitamine tänases mõistes see ei ole olnud varasematele aegadele tunnuslik, et ei ole elatud nii hästi, et oleks saanud midagi nii-öelda sort teda või kuulutada vähem väärtuslikumaks või sootuks kõlbmatuks, et igal asjal on leitud otstarve. Siin on midagi, millest me peaksime oma esivanematest mõõduvad. Noh, ma arvan küll jah, ja see ei tähenda seda, et me peaksime toituma ebamõistlikult või, või oma tervistkahjustaval ja pole suurepäraselt nõus, et me tegelikult jätame endast suhteliselt suure jälje tänapäeval loodusesse maha. Meie ökoloogiline jalajälg on väga suur ja ma arvan, et oleks mõistlik, et mida väiksem jälg see on, seda parem oleks meile, meie lastele ja lastelastele. Ma ise olen uurinud kõige põhjalikumalt matusekombeid ja inimpõlv tagasi veel viiekümnendatel, kuuekümnendatel aastatel oli ikkagi ka Eestis selline komme, et peielauale püüti tappa sulid või lihaloomi tingimata oma laudast. Ja nõukogude seal oli see põhjus, oli ka üsna pragmaatiline Peebeeti küllaltki uhkelt ja suurelt ja siis sinna kulus arvestatav kogus lihakraami, et siis seda ei olnud ka tegelikult loomapidaja seisukohast vaadata, sest kuigi arukas osta siis kas poest või võõrastelt sularaha eest, aga sellel kombel on kindlasti lähiminevikus olnud ka väga tugev usundiline taust, et kui ma ise üheksakümnendatel ja hiljem tegin Võrumaal välitöid, siis püüti näiteks leida loom matusteks kas siis lähemate või kaugemate sugulastega laudast, et seda kunagi ostetud kolhoosimajandist või kusagilt mujalt ja polnud haruldased näiteks needki sellised juhud, kui inimene oma eluajal sääraseid, missugune loom laudast peab saama, siis tema peieteks tapetud. Mõnikord oli selleks ka nimeline loom, et vana perenaisel või vana peremehel oli siis lehm, vasikas ja üldised lahkunu soove täideti, nagu ka matusekommete puhul on tehtud, et rahvas usub, et siit ilmast mine ja võtab endaga kaasa kõik kuuluva, et kui matusekorraldajad oleks siis otsustanud teisiti, siis sellest nii-öelda matusteks tapale määratud loomast ei oleks saanud nagunii elulooma, sest see oli juba korra öelda matusteks ära märgitud kukkedest kanadest oli ka natuke varem jutt. Kui aga just kanade kukkede kodustamises saadik on siis erinevad rahvad hakanud siis kasutama erinevateks ohvritoiminguteks, et sealhulgas siis ka surnuga seotud rituaalid seejuures ja kukkedele kanadele on omistatud rahvausundis siis tõrjemaagilist vägi, nende veri sümboliseerib ka viljakust ja näiteks ohverdatud kanade sisikonna pealt on ennustatud tulevik kokku. Ja kogub Konsis viljakuse sümboliks ja tema ohverdame kuulub siis ka erinevate rahvaste juures, kes just põldu peavad ja vilja kasvatavad, näiteks lõikuskombestiku hulka ka slaavi rahvad usuvad, et kukk on selline kodulind, kes siis suudab vastu seista ka väga mitmesugustele ebapuhastele jõududele. Et kuke kiremine hoiab eemale mitmesugused erinevad ohtlikud haigusvaimud nii inimestest kui loomadest ja oma lauluga, siis usutavasti annab ka teada, kui inimene sünnib siia ilma, aga samuti ka sellest, kui inimene teeb siis oma viimase hingetõmbenoh, see uskumus muidugi on võimalik ainult sellisel puhul või, või on elu siis, kui tõepoolest inimesed elavad maal ja nii on siis usutud, et kanad ja kuked mõjutavad sigivus mõjutavad vilja kustet kukken ohverdatud siis kas pärast lõikusel õpetust, kusjuures on usutud, et kuke veri pidi ilmtingimata sattuma siis nendele teradele, mis siis kevadel esimestena mulda visati. Aga samuti on siis ka pulmadeks ohverdatud, kukkesid ja kanu ja näiteks on usutud, et sellistes talumajapidamistes, kus üldse kanu ja kukkesid ei ole, näiteks ei edene. Seakasvatus ja samuti kukega seonduvalt on väga palju vahvaid uskumusi, näiteks arvatakse, et kukk, kes on elanud talus maagiline arv aastaid kas kolm või seitse või üheksa muneb ime muna. Ja sellest siis koorub selline deemonlik, pisi olend, kes täidab väga mitmeid omaniku soove aga kolme aasta möödudes võtab tasuks tema hinge, nii et need usundilised kujutelmad siis ka seletavad, miks seda looman rituaalselt ohverdad. Aga vahel võis juhtuda, et ka kõige usinamatel sellistest rituaalidest ja uskumustest kinni pidavat peredel tuli ette lihtsalt selles mõttes tuim loomatapp on vaja ruttu näiteks lauale panna mingi tähtpäeva puhul ja seda ei seostatud mingi eriti sellise pühaliku ohverdamistseremooniaga. Absoluutselt sellepärast, et elu tahab elamist ja loomi on kasvatatud eelkõige toiduks ja külakultuurist, on teada, et olgu see siis rituaalne või nii-öelda tavaline loomatapp, et sellega on ka tegelenud inimesed, et see on olnud oskusi, on olnud kunst ja sugugi ei ole niimoodi olnud, et peremees ise seda toimetab. Ma ei tea, kui kuulajad mäletavad, siis mõni aasta tagasi või isegi rohkem viis aastat või millal see oli, kui meie ühes telekanalis jooksis tõsielusari, oli see farm või midagi niisugust, kus inimesed pidid hakkama ka saama oma eluga nii-öelda jutumärkides metsikutes, ehk siis maatingimustes ja seal äratas kõneainet just nimelt see, et inimesed ei saanud hakkama selliste tavaliste asjadega, sealhulgas ka sellega, kuidas siis loomasti nii-öelda toit saab ja see inimene, kes nagu külas mees, kes on loomadel elu võtnud, hinge välja lasknud, tossu välja lasknud. See on olnud väga austatud ja väga lugupeetud inimene ja tõepoolest ta on vallanud oskusi, et see ei ole mitte lihtsalt niisama. Et ikkagi seda looma, kes on pidanud jätma elu selleks, et inimestel oleks einet võtta, et ka seda on ka koheldud siiski teatava väärikusega. Loom on selle ära teeninud igati ja ka muudes usundites, olgu judaismis või islamis, on see tegelikult peen teadus absoluutselt ühtaegu kurba ja sammas pühalikku riitust läbi. Jah, ja tähendab noh, lõunaeestlasena ma võiks täiesti niimoodi järgmised 40 minutit pühendada sellele, missugused isiksused on olnud need, kes on käinud talust talusse, siga tapmas, missugused rituaalid seal on olnud, kellele mida pakkuda missugust pala, kuidas seda kõike korraldatakse, et see ei ole sugugi lihtsalt niisugune noh, ma ei oskagi öelda, brutaalne või jõhker toiming, et seal on ka omad rituaalid ka sellisel juhul mida ma tahan öelda, et looma tapmine rituaal ka siis, kui seda ei tapeta mitte rituaali, vaid praktiliste tarvituste pärast. Lihtsalt oleneb inimestest, kes seda läbi viivad, et kui pühalikuks või vähem pühalikuks see riitus, siis kujuneb. Absoluutselt sellega täiesti nõus. Rida algavad meil juba juunis, siis kui põrsas saab lautovi kuulikesi paras, kui käes on september. Jabee võtab suhu novembrikuu, kuid lapsed laulvad. Seega on ärasöömiseks tega on katalöömiseks seda ka rumal loom, seda ei arva. Inimeseloom. Reedeks on kintsud ja keha sedavõrd jäätmed, et saab juba teha sülti ja vorsti ja käki. Apekitest läheb soole ja muist läheb letti. Puit, lapsee, laulvad. Igatahes on ärasöömiseks on karta löömiseks seda juba rumal loom, seda arvab inimese luu. Regilaual ründavad lihasöökidest lõbusad onud ja isal lõualott peab pinguli, on inimene ise see, keda ta sööks, kuid lapsel Nii ka on ärasöömiseks ega kombata löömiseks. Eks see on rumal, see loom. Inimeseloom on ärasöömiseks, tige on katalöömiseks, ega eks ole rumal, see loom on inimene. Veel üks maailm, yks. Täna räägime looma ohverdustest Eestimaal, nii enne kui nüüd stuudios on folklorist Marju KõivupuuAga kukkede ja kanali ohverduste kohta on sul veel mõndagi lisada. Kukkede-kanade ohverdamisest matuste puhul võiks veel palju rääkida, sellepärast et on usutud, et kuked ja kanad on siis võimelised enda ümber surnuid või surnute hingi nägema ja see tõrjemaagilisi toiminguid. Kuke ohverdamine siis lepitab surnuid ja tõkestab kodus käimist, on olnud elujõuline veel 19. 20. sajandil Ki. Et näiteks jüri jaanipäeva mihklit päeva öösel on Lõuna-Eestis vääristatud musta, et on usutud, et siis surnu ei hakka kodus käima, sama teevad näiteks lased. Oskar Loorits on seda niimoodi kirjeldanud ja sõnastanud, et surnule on vaja uut verd ja kui talle seda ei anta, siis ta tuleb ise, võtab kodust mõne loomani, et tuleb ohverdada. Aga kui me vaatame nüüd Eesti rahvakalendris ringi, siis on ka väga erinevaid rahvakalendri tähtpäevi, mille juurde on kindlasti kuulunud mõne looma rituaalne tapmine, rituaalne ohverdamine, kindlasti see jõuludeks sea tapmine või vähemalt jõulude ajal sea söömine, rituaalset sealihast valmistatud toitude söömine on osa meie oma Eesti talupoja rahvakalendrikombestikus ja miks näiteks jõulude ajal, noh, see sealiha rääkimine on ka tänapäeval niisugune aktuaalne, me ikka ütleme, et jõulud käivad koos sealiha ja hapukapsaga, et see tuleb ka sellest, et vanal ajal inimestel ei olnud võimalust alati kõhtu täis süüa, aga jõulude ajal või siis sealiha võtta voli järgi, vanad rahvalaulud räägivad, et jõulud on see aeg, kus lapsed saavad siis oma käega vorsti süüa ja oma käega ossi võtta. See on siis teisiti öelduna sedasama sealiha ja kui võib-olla meelde, eks ole, kuidas me teinekord ka natsikohta hellitavalt ütleme siis, ütleme veli Oskar Veli oss, eks ole. Ja sealiha 19. sajandil, miks näiteks jõuluks söödi just nimelt seapead, et siis see on ka seotud sigade patrooni Antoniuse kultusega ja sellepärast siis ka näiteks Tõnise päeval on Eesti rahvakalendris peetud vajalikuks sealihast keeta kas mingisugust erilist rituaalset rooga või siis viidud ka näiteks pool seapead Tõnisele kuskile loodusesse, mõnda ohverdamiskohta nii-öelda on talle annetatud ja siis, kui ma üheksakümnendad Võrumaal tegin välitöid, räägiti mulle ühte lustakat lugu üldse Võrumaal on väga palju Antoniusele või Tõnisele siis eestipäraselt pühendatud kabeleid olnud ja on väga palju ohvriande viidud. Ja siis üks vana talu perenaine oli läinud ka püha kadaka all oma seapead viima, nii nagu Tõnisepäeval kombeks oli, aga külapoisid nagu ikka, noorem rahvas ei võtnud neid asju enam väga tõsiselt ja kui siis perenaine oli läinud ilusti lugenud oma palvet püha Tõnisekene, et ma toon sulle nüüd oma pool seapead, et võta see vastu ja õnnistagu sigu ja kaitseb Maria ja et ma loodan, et sa oled rahul kõige sellega, mis ma sulle tõin siis muidugi poisikesed olid põõsas niimoodi vastu öelnud Jäneda sellega, et vähe tõid, vähe tõid ja siis oli see vaene talunaine päris ära ehmunud, et ka sellist sellist tonti on, on teinekord tehtud siis juurde. Vot seda ma ei tea, kas ta tõi juurde, räägibki just seda lugu selles kontekstis, et kuidas, nagu vanad kombed hakkasid hääbuma enam päris nii-öelda väga tõsiselt enam ei suhtutud sellesse, et kuskile tuleb päris mõnda pühakohta viia ka pisut ohvriande, et pigem nagu kinnistus see, et toidulaud oleks vaheldusrikas, toidusedel huvitavam, et siis peeti kinni, et teatud kindlatel kalendri tähtpäevadel süüdi just nimelt neid teisi toite, näiteks seasaba anti kevadel sellele noormehele või mehele või talu peremehele, kes siis kündis esimese vao, teine ohvriloom tegelikult mis eesti taludes on ka olnud, väga populaarne on siis lammas, Edgalanda, rituaalne tapmine, lambaliha söömine, samuti kuulub siis väga kindlate pühade juurde näiteks suvine õnnepäev, aga ka olevik päeval augustikuus on siis lambaliha söödud samuti lauritsapäeval pärtlipäeval need jäävad siis lauritsapäev ja pärtlipäev siis vastavalt on augustikuus. Ja loomulikult me teame kõik seda ütlust, et igal oinal oma mihklipäev on. Ja see on 29, september, ET päev on siis 26. juulil, olevik, 29. juulil ja lauritsapäev 10. augustil, pärtlipäev oli siis 24. augustil, eks ole. Vea sel vaesel lambal nii palju päevi, kus teda süüa. Jah, sellepärast, et lammas annab meile katet, kehakatet, lõnga, kasukad, kõike head ja loomulikult naised on siis rituaalselt ohver, tänud, näiteks annepäeval käiakse Setumaal ja mitmel pool siin mulgimaal on käidud anne kivi juures on viidud siis natuke lambaliha ja villu kõik ikka selleks, et lammaste käsi käiks hästi või teisisõnu, et meil oleks, keda pügada. Ja lambaohver on kuulunud ka hingedeaja juurde, aga samuti näiteks noh, lõikuspüha juurde, et meile mihklipäevaga saab nagu majandusaasta otsa. Aga kui ma nüüd sügisel olin Ungaris, siis nemad asuvad meist nii palju lõuna poole, et nende majandusaasta lõpeb mardipäeva paiku ja seal ohjeldamatult süüakse hane. Hane süüakse väga erinevates suppides ja väga erinevates praeroogades. Ja no põhjus on see, et selleks ajaks on haned ka piisavalt nuumatud, nagu meil sügiseks lambad, et noh, pragmaatilised tuleb siis otsustada, et kelle sa jätad üle talve ja kelle mitte, aga tähendab piiskop Martiinuse kõrval on siis hane kujutatud ka pühapiltidel ja miks teda siis on mardipäeval hakatud ohvriks tooma, kiriklik pärimus räägib, et ühe piiskopijutluse ajal oli siis Hani kohutavalt vahele seganud ja kaagutanud ja piiskop oli oma jutluse lõppenud. Tänud ja öelnud siis sedasi, et see hani tuleb talle pärast jutlust serveerida praena ja teise legendi või teise pärimuse kohaselt piiskop ei tahtnud nagu tagasi valitud saada, et oli ennast ära peitnud, aga hani oli siis oma kaagutamisega asupaiga reetnud ja selle eest pidi siis oma pea pakule panema ja noh, näiteks paljusid rahvakalendri tähtpäevi näiteks mardipäev, aga noh, Inglismaal kutsutaksegi kõhuvalupäevaks, sellepärast et süüakse ohtralt liha. No umbes nii, nagu meil jaanipäeval on kombeks väljas grillimine ja ohjeldamatu liha söömine ja enne ja pärast seda siis apteekides pakutakse väga mitmesuguseid ravimeid, et oma seedimist ja kehakaalu selle korda saada, et ei ole nagu sajanditega midagi muutunud, eks ole, jõulud ja vana-aasta õhtu kaasa arvatud absoluutselt. Et niisugused rikkalikud rituaalsed söömised on võib-olla tõepoolest selline kass jäänuks sellest ajast, kui inimestel ei olnud veel piisavalt süüa, nad tundsid nälga ja kui siis korra juba toidulaua juurde said, siis nii-öelda läks andmiseks täiega, nagu noored ütlevad, ja pärast oli tõesti paha olla. Et mis me võime öelda, et loomade rituaalne ohverdamine on siis olnud jah, seotud väga erinevate valdkondadega, olgu selleks siis tervise tagasitoomine, olgu selleks oma maja kaitsmine majalistele hea õnne ja käe käigu soovimine, olgu selleks erinevad. Kalendri tähtpäevade tähistamine, olgu selleks pulmad, matused, lapse sünd, et alati on seda tehtud ja mul siinkohal tuleb meelde üks film, mida ma nägin ka üks kümmekond aastat tagasi Pärnus antropoloogiliste filmide festivalil, kus siis ühes Aafrika suguharu paneb matusteks kaasa või teispoolsusesse arvestatava koguse kanu. Ja mida siis soovitakse üksteisele, on see, et sinu pojad oleksid nii jõukad ja rikkad, et nad saaksid sulle matustele ohverdada äraütlemata suure kanakarja, see tähendab seda, et su käsi käib hästi ja su sugu läheb edasi. Aga kuidas need päris tänasel päeval Eestimaal selle ohverdamisega lood on, kas on neid paiku, kus ikka täiesti tões ja vaimus väga pidulikult või vähem piduliku tseremoonia saatel mõni suleline või karvane, siis teise maailma saadetakse? Eks neid tuleb ikka ette, tähendab kasvõi oma kogemus, mis on seotud Lõuna-Eestiga, et kui on näiteks mingi eriline sündmus, mille puhuks võetakse loom siin aegu tagasi aastaid tagasi, kui sai lindora laadal veel käidud, kus oli meil teatud sõpruskond sellel päeval kindlasti. Me sõime laadal alati koos lambaliha, šašlõkki või üldse lambaliha. Et siis see niisugune juba eelmisel päeval ja varakult alanud rituaalidega loomadega. On kuulunud asja juurde küll. Kas ja keegi nüüd tänapäeval hingedepäeval või mõnel muul põhjusel loomohvreid toob või, või näiteks kasutab, et see on niivõrd isiklik, et kui seda ka tehakse, et ega ta väga niisuguse avaliku teadmise huviorbiiti jõua. Aga need talumajapidamised, kus tõepoolest loomalt võetakse elu selleks, et meil oleks midagi lauale panna, et see toimub küll väga austusavalduste ja väärika talituse saatel. Eks see on meeste maailm, tähendab et sinna kuulub rituaalne napsude võtmine teatud iga toimingu järel jaotatakse väga täpselt tööülesanded ära, kes mida teeb noh näiteks kas või seatapmise juures, et kes seal hoiab mingeid anumaid, milliseid sõnu näiteks öeldakse sinna juurde ja nii see on ja kellele pakutakse esimesed palad ja kuidas näiteks loom jaguneb, et need inimesed, kes on sisse juhatanud tema siit ilmast või temalt hingevõtmisega, et millised palad näiteks saab see, kes on siis torkaja või vits uskaia, nagu lõunaeesti keeles öeldakse ja kuidas see kõik jagatakse, et see on täiesti niisugune omaette rituaal, naised pääsevad sinna juurde harva, ma olen paar korda pidanud olema see, kes on varases nooremas eas küll seda vereanumat hoidnud, aga üldiselt naised on need, kes siis köögis esimesed nii-öelda värskest esimesed viidud lõikavad ja, ja seda siis rituaalselt süüakse. No siis on olemas veel mõned sellised, võib-olla spetsiifilisemad kehaosad näiteks süüakse kas toorest, maksa või veel midagi, mis on nagu selline väga kitsalt meeste välimus ja kuulub ühte või teistviisi jahimeeste traditsioonidesse. Kui nad on looma lasknud. Et samamoodi avaldatakse austust loomale, et teda koheldakse väärikalt. Pidi selline õlisaare kommetest, rituaalidest, uskumustest seoses loomade ohverdamisega Eestimaa pinnal. Saate tegid Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna, helirežissöör oli maris, tõmba nädala pärast uus saade kuulmiseni.
