Vanasõna ütleb, et parem on uut teha kui vana parandada. Aga see vanasõna sündis vanal ajal, siis,  kui tegelikult oli parandamine valdav. Kui vilekuub, pöörati ümber sokke, nõeluti,  kui saabastele löödi alla uued pooltallad. Kui tulid esimesed kile ja kotid Siis ka neid hoiti hoole ja armastusega,  pesti ja lausa lapiti, sest meie rahval oli veel kaua-kaua  midagi lihtsalt niisama ära visata. Väga võõrastav. Siiski sai ühekordne mugavusmaailm lõpuks võidu. Et me seejuures oma rämpsu sisse ära upume,  käib asja juurde. Ma sõnastas sin selle vanasõna nüüd, nii et muidugi on parem  uut teha kui vana parandada. Aga veelgi parem on vanast. Uut teha? Eestis on olemas ettevõte, mis toodab plastprügist valmis tooteid,  ehk siis selline kilekott läheb ühest liini otsast sisse  ja aiamööbel tuleb teisest otsast välja. Kodumajapidamises kasutatavatel madala kvaliteet  peniteetsetel plastikutel on tavaliselt kaks  käitluslahendust ladestada prügimäele või põletada ahjus  energia tootmiseks. Kuid miks mitte see materjal uuesti ringlusse võtta  ja toota sellest innovatiivseid ehitusmaterjale,  mis on omakorda täielikult taaskasutatavad seda. Järvamaal tegutsev reksest Grupp teebki. Need pakendid on meile siis nii-öelda väätsa prügila üle  andnud pakendi kõigepealt eelnevalt purustatakse. Peale seda nad liiguvad vahekonveierisse konveieris,  siis nii-öelda kogutakse suurem hulk neid kokku purustatud materjale. Siin on kõik ja on jogurtitopsidest saiakottideni,  vorstipakkideni kõige ni ja selles samas lihakse kuumtermini  ja töötlemine selle massile. Seda massi tihendatakse 10 korda ja selle protsessi käigus  tapetakse ära bakteriaalne osa, sellepärast et järgmist  toorainet saada, tuleb saada hügieeniliseks  ja nii-öelda bakteriaalne osa tappa. Rexest Grupp kuulutati käesoleval aastal keskkonnasõbraliku  ettevõtte toote või teenuse kategooria võit. Ja esitatakse ka Euroopa keskkonnaauhinnakonkursi kandidaadiks. Firma peamine eesmärk on vähendada jäätmeteket Eestis  ja suunata ringlusse tekkivaid plastijäätmeid. Purustusse lähevad siin erinevad plastikuliigid. Tegelikult on nagu kaks tootmistsüklit, üks on  mis on määrdunud plastik nii-öelda kodumajapidamises kokku  korjatud ja teised on nii-öelda tööstuslikud plastid  või ütleme, puhtad plastikuid, mida on vaja lihtsalt purustada. Ja sellel teisel liinil on ka on olemas erinevad purustid  ja vastavalt siis purustamisvajadusele ja liigile,  siis purustatakse nii-öelda erinevaid plastikuid veel juurde. Kui. Kilekotid on purustatud ja bakterid välja kuumutatud,  siis moodustubki selline allikas puru, mis on tooraineks  uute asjade tootmiseks. Liigume edasi ettevõtte tehasesse mäos ning esialgne pilt  meenutab siin ettevalmistuskööki, kus erinevad koostisosad  kokku segatakse. Väätsa plastist kott on liikunud nüüd siia seguruumi ja,  ja, ja see on siis see meie põhiline põhiline tooraine  mida me siis kasutame oma oma retseptis,  kuni 70 protsenti siin on, Meie protsessis võib tekkida me  mingi osa praaki, aga kuna meie protsess on nullkaoga  ehk et me purustame kõik oma, tood selle praagi ära  ja samamoodi saame lisada sellesse retsepti,  ehk et tootesse, ehk siis see on teie toote taaskasutuses,  mis läheb uuesti, teeb uuesti ringlusse,  jälle, nii et meil nagu kadu jääke ei ole väga super  ja järgmine kott siis valge, mingisugune soola moodi  ja need on siis ütleme, praagid, tootmisjäägid plastitootjatelt,  mis ei, nemad seda enam kasutada ei saa,  nad purustavad selle ära või saadavad meile,  me saame teda purustada või saame ka võtta vastu juba  purustatud kujul. Siin on näha konkreetselt siis ühetüübiline plastik,  siin on natukene eri värve sees, see on nii-öelda praak,  aga meie jaoks on ta väga hea materjal. Mis sellest nüüd kasu on, et see nüüd sinna kilekotti selle,  selle purule juurde lisatakse, mida see annab? Ta annab teatud omadusi, eri plastikel on erinevad omadused,  nad käituvad erinevalt erinevatel temperatuuridel. Ja nüüd siin on väga selge ühetüübiline plastik,  mis annab meie protsessis ühed väga selgelt näitajad,  siin on erinevad tüübid segamini, aga ta on,  ta ei ole see, ütleme pakend, vaid ta on tööstuslik jääde. Noh, me võime öelda, et salvokelgud siis mingi alused. Mida iganes leidub, see, siis saabub sinna väätsaplasti õuele,  selle me purustame otse ära. Kõik, mis on teiste jaoks kasutamist kõlbmatu,  on teie jaoks väga hea tooraine täpselt nii. Siin on nüüd erinevad komponendid kokku segatud,  et mis sellest edasi saab ja mismoodi siin üldse segatakse,  et mingisugune kindel Kindel kogus peab olema, no me nimetame seda retseptiks,  et see on nagu natukene koganduse vallast,  aga põhimõtteliselt kui ma ütlesin, et seda esimest seda  mahtu kuni 70 protsenti, siis kõik on protsendi baasil. Siin on nüüd valmis segu, kus on umbes 70 protsenti  igasuguseid kilekotte ja ülejäänud 30 protsenti moodustavad salvokelgud,  igasugused plastkanistrid ja muud tootmisjäägid. Ja see segu läheb nüüd otse tel. Kaheaastase eksperimenteerimise tulemusena välja töötatud  retseptid on tootmise üks pool teine mitte vähem tähtis on tehnoloogia,  mis on samuti ainulaadne kogu maailmas. Keeruka protsessi tulemusena valmib innovatiivne  ehitusmaterjal plastrex. Sealt me näemegi, et segu tuleb veel ühest,  täpsemalt miksist, kus lisatakse värve ja teisi  selle protsessi jaoks vajalike aineid juurde,  et see protsess toimida saaks. Ja see masin nüüd nii-öelda ekstruuder soojendab materjali  teatud temperatuurini ehk teatud setingutega,  mis on jälle ka välja töötatud ja siinpool juba on külm osa  vastas ja nii-öelda sellega mõjutatakse külma osaga,  mõjutatakse selle profiili tootmist ja ta ehmatab  selle plasti siis sellise fiiliks. Jah, täpselt nii, oled õigel teel. Siin me juba näemegi, et toode on väljund vormidest  või kalibraatoritest ja läheb edasi järeljahutisse. Ta jookseb ühtlase voona. Ta jookseb, protsess ise toimib. Seitse päeva 24 tundi ja töötab neli vahetust. Kuskil sellisest purust on saanud selline korralik laud on  selline seest õõnes, et miks seda vaja teha,  on. See on meie protsessi võti, ütleme nii, et me ei tooda täis plastikut,  vaid me vahustame plastikut sees, see annab plastikule  paremad omadused nii päikese kui külma käes. Ja samas on ka materjali kokkuhoid ja, ja ütleme veel,  et materjalil saavad olema naela püsimine,  kruvitavus, saetavus ja ta on kergem tunduvalt täis plastikul. Ta on väga sarnane puidule, eksju. Jah, ta hinnastruktuur on väga palju segamini aetud,  et on mingi uudne puit, et tegelikult. Kui me räägime või oleme rääkinud või näidanud,  et tegelikult see ongi taaskasutatud plastikus,  siis on raske uskuda, et sellest protsessis tulebki  niisugune toode välja. Nüüd me oleme valmis toodete juures, et kuhu see konkreetne  ports taaskasvatatud plastikust laudu läheb. See konkreetselt läheb Soome ja hobuse latrite ehitajatele,  nii et. Et meie üks, ütleme siis põhitoodetest ongi nagu öeldakse,  punnlaud ja põhiklientideks on hobusevaldkond,  hobuselatrid ja, ja ütleme, kui me Euroopas on kuus miljonit hobust,  siis ja enamus täna on ikkagi veel puidu peal juba hakatakse  ümber vahetama ja nii edasi, siis on noh,  see väga päris suur ütleme siis, sihtgrupp. Materjali on võimalik kasutada ka lillekastide,  peenraääriste, kasvuhoonete, kuuride, aedade  ja muude toodete valmistamiseks. Firma üheks suuremaks projektiks on peagi valmiva  Tallinn-Tartu maantee uue lõigu müratekke seinaplaadid,  mis samuti tehakse ringlusse võetud plastikust. Kasutusvaldkond on nagu lai, see on nagu fantaasia küsimus,  eks. Aga nagu märksõnad on, et ta ei idane,  ta ei mädane, ta on noh, ilmastiku kindel,  hooldusvaba. Uskuge või mitte, aga selle raske ja massiivse aiamööbli  üheks põhiliseks algmaterjaliks on kerged  ja õhukesed kilekotid. Jutt paralleelsetest, maailmadest, Pole pelgalt teadlaste hüpotees,  vaid kõige tegelikum tegelikkus. Kui meie, inimesed, elame maailmas, mida me võime nimetada  näiteks plastilmaks, digiilmaks, tarbimisilmas,  virtuaalilmaks, naudingu ilmaks ja kuidas kõik veel  siis samas ajas ja peaaegu samas ruumis on paralleelne maailm,  kus kõnnivad karud ja uluvad hundid. Meie neid ei näe reeglina. Aga nad on tõeliselt olemas. Silmates lumel mõnda jälge, mida päris kindlasti pole jätnud  saabas võime oma nutitelefoni abil tuvastada,  et näe, päris huit. Proovimegi nüüd teadlaste abiga saada sellest rööpsest  tegelikkusest natukene enam aimu. Hommik nagu pilt jõulukaardilt. Metskitsed, kelle arvukusele on paar hiljutist külma talve  mõjunud laastavalt, ei tea veel, mis neid sel aastal ees  ootab ja võtavad muretult pruukosti. Aga meie seekordne lugu ei räägi mitte kitsedest,  vaid hoopis neist, kelle jaoks on metskits ise tõeline maiuspala. Marko ja Raido Hundiuurijatel on tänu värskele lumele esimesed töised päevad. Millal te eile õhtul metsast tulite? Vasta hommikut. Vasta tänast hommikut. Aga kuidas öösel saab hundi jälgi uurida tuledega? Ega jah öösel maru hästi näha jäljed palju paremini kui  pilves ilmaga, et. Tuled paistavad peale, on palju kergem leida. Kui suured alad juba läbi vaadata, siis,  siis on hea võimalus. Seda just öösel teha, nii et päeval läheb nagu poole rohkem  aega selle jaoks. Ja miks me seda teeme, on lihtsalt täpsemaid aru,  kus hinnanguid saada. Aga siin need jäljed on kõige paremini vaadeldava tundi  jäljed praegu hommikul? Jah. Praegu jah, siin oleme nüüd ühe, ühe ala peal siin Eesti edelanurgast. Siit on maru hästi näha, nüüd mis. Võimalik hundid üle lugeda, mitu siit on tulnud,  siit tuleb rada, eks ole? Siit saad üle lugeda, palju siit välja tuleb,  palju teiselt poolt üle läheb ju kokku on kaheksa looma olnud,  siin Lähme, vaatame kraavi, nurgas on üks. Üks väike märgistusMargit siin sinu juures näha,  mismoodi on märgistavad territooriumi, siia on tehtud  ka üks väike uriinimärgis. Pidevalt kasutavad seda, et kuu kuulutada mingi ala nagu  enda omaks. Reeglina on alfa undid, ehk siis need vanaloomad juht,  Emane juht, isan, kes, kes seda helista. Märgistusmeetodid kasutavad. Ja, ja, ja, ja kuna hunt on äärmiselt territoriaalne liik,  tähendab, ongi ühel alal elab üks hundipesakond,  üks konkreetne ala, noh, ütleme Eesti mõistes keskeltläbi  500 ruutkilomeetrit. See on ikka väga suur, see väga suur. Jah, see on jämedalt. Noh, selline kari keskeltläbi liigub seitsme-kaheksa jahiala peal. Et sellepärast on ka hästi oluline vaadata tegelikult,  palju neid hunte seal elab, et ei tekiks niisugust üleloenduste,  et kui selline samasugune kari nüüd jookseb seitsme-kaheksa. Jahiala peal ja iga mees näiteks ta loeb  nii palju, et, Tekib päris suur number. Vastu talve liiguvad hundid eriti aktiivselt,  keskeltläbi seitse kuni 17 kilomeetrit ööpäevas. Meie aga läheme mööda, jälgi edasi ja märkame,  et keegi on sama rada pidi tulnud hoopis vastupidises suunas. Rebastel muldib väga sageli käia just vastajälge. Miks, sest tihti see on nii-öelda vene kirjandus  ja väidavad seda, et rebane tajub seega äkki saab,  leiab mõne saagi, eksole, mis hundid muud. Midagi, mis on mõned jäänused Nii et hundid läksid siit sinnapoole ja rebased rebane tuli  siit sinnapoole. Ja siis, kui nüüd niisuguse raja peale satud,  on ja mida nad reeglina väga palju kasutavad,  eriti kui palju lund on. Nii, see ongi energeetiliselt tulusam käiagi niimoodi et üks  rajameister käib ees ja teised käivad kõik järgi,  nii kui igaüks peaks käima sumpama nii-öelda kurguni lume,  see on keeruline, et lähme edasi, lähme vaatame,  ootame jah, mis. Puu nad siis läinud on, anti ka näha. See on keeruline. Raido, millal sina viimati päris elusat hunti nägid? Üle-eelmisel kevadel siis ma nägin kaheksa tundi korraga. Hundiuurijad suhtuvad oma kriimudesse austusega  ja kuigi teavad üsna täpselt, kus nad oma päevauinakut teevad,  ei lähe neid iialgi tahtlikult häirima. Sest juhul, kui huntidel on saagi söömine alles pooleli,  jätavad nad selle inimeste hirmus maha ja suure vaevaga  hangitud kõhutäis läheb lihtsalt raisku. Millised need hundikarja sisemised reeglid on,  kes sööb ja kes aitab ja kes mida teeb? Põhi põhiliselt on ikka nii ja ongi nii,  et, et vanaloomad peavad jahti kutsikad jooksevad lihtsalt  kaasas ja siis liselt kaks kolmandikku kogu kogu sellest  hundikarjast on. Selles mõttes ongi ainult sööjad, et ega. Kui, kui siin karjas on praegu kaheksa looma Siis neist kolm, neli on, on, on vanemad loomad ja,  ja ülejäänud on kutsikad, eksole. Ja neist sisuliselt ongi neist jämedalt siis pooled  või ütleme, üle poolte on sellised sellid,  kes, Kes, kes nagu väga jahipidamisele kaasa ei aita  ja ei aitagi, et. Aitavad ära süüa ja tunti, ainult jalad toidavad. Ervikoolidele on märksa lihtsam. Taimtoidulistel loomadel toidupoes on igal pool. Eksi siit ja äki sealt, aga, aga hunt peab  selle selle jaoks tohutuid vahemaa läbima. Ja sellepärast nad nii palju liiguvadki,  see saagi murdmisedukus on ka tegelikult ikka suhteliselt  madal hundi puhul. Jah, et igast viiest kuuest seitsmest rünnakust võib-olla  üks õnnestunud. Ja, ja, ja on palju ikka selliseid päevi,  öid, kus lähevadki tühja kõhuga magama. Huntide ja inimeste suhted on viimasel ajal Eestis teravaks  läinud ja eelkõige tuleb selle taga näha hundi napiks jäänud toidulauda. Kui tavalistel aastatel moodustab metskits hundi menüüs 70 protsenti,  siis nüüd, kui külmade talvede tagajärjel on suured  metsaalad kitsedest täiesti tühjaks jäänud peab hunt otsima  asendustoitu ja nii lähevad nad konflikti lambakasvatajatega,  sest lammas on kerge saak. Lammas on sisuliselt ökosüsteemi osa, siis  ega hunt seda ei tea. Kelle oma ta on, et ta vaatab seda, kui lihtsalt saakobjekti. Kõht on tühi ja nagu ma ennem ütlesin, et paar-kolm päeva  nüüd söömata. Ega see hundi muidugi mingisugune küsimus pole. Et ega ta sellepärast hukka saa, aga, aga,  aga sellegipoolest, kui ta siis lamba otsa satub  ja loomulikult ta teab, kus need lambad on,  sellepärast et kõik piirkonnad, kus lambaid murtakse,  reeglina on ühed samad kohad kogu aeg, kus nad neid võtmas käivad. Reeglina on, on, on sellised alad, kus, On suhteliselt madala riskiga ka see, et sa ise seal nagu  nii-öelda hundi mõistes vahele jääd. Ja ja ongi, õpivad ära, õpivad käima, seal teavad neid nõkse  ja värke kõik ja see on aastast aastasse täpselt samad kohad,  kus nad neid murravad. Peale lammaste murdmise on viimastel aastatel Eestis  ja üldse Põhjamaades teravaks teemaks tõusnud  ka huntide ja koerte kokkupõrked. Koerte murdmises on tegelikult kaks täiesti erinevat. Tasapinda, et üks, kus koeri tarbitakse toidus toiduks  ja süüakse neid. Teine asi, kus need murtakse lihtsalt kui konkurent. Kui täpselt samasuguseid kisked, et keda oma territooriumil  ei sallita. Kuigi Eesti inimese suhtumine hunti on läbi sajandite olnud  pigem aupaklik kui vaenav kardavad hundiuurijad,  et lamba ja koera murdmised muudavad kogu ühiskonna  suhtumist looma. Kui sellisesse hirmu hundi ees siiski tunda ei maksa. Nii et oled üksinda pimedal metsateel, siis seda karta ei  ole vaja, et tund sind ründaks. Ei, ei, pigem oleks hea meel ol, kuigi sa näed hunti või,  või kuuled, aga. Aga seegi õnnestub väga vähest seal nii-öelda sellise. Sellist toredat asja kuulda või näha, et. Et ei maksa karta ja kui ei, ma ei usugi,  et eestlased ei kardagi. See soomlased kardavad Millest see tuleb, et hunt On tegelane nii paljudes müütides ja sellistes salapärastes lugudes,  mis inimestega juhtunud on? No eks ta ole, et hunt hundile omistatud igasuguseid  ülivõimed ja kõik teatud rahvad on tundnud hirmu  ja kes on teda austanud ja kes on teda põlanud  ja see tekitabki sellise kord vimmu ja poolehoidu  ja kummardamist ja kõik nii-öelda läbisegi,  see omavahel tekib nagu süntees. Ilmselt üks põhjus on just see karjaline eluviis,  et see nagu jäljendab nii hästi inimese perekonda  või et paljud loomad on sellised, on üks üksiku eluviisiga  ja aga just see hundi, see sotsiaalne pool,  et on selline ääretult sotsiaalne liik, et see selline  täiesti selged paralleelid, inim inimühiskond inimperekonna  a näiteks, et on ema, isa ja lapsed, sed. Ta ongi ääretult plastiline liik, et ta harjub kõigiga,  võtab omaks seda teist ja kolmandat ja kohandab oma kogu  elulaadi vastavalt olukorrale, nagu vaja on. Aga lähme, võtame need masinad välja ja katsume vaadata,  millega need kriimud. Nagu te nii armsalt ütlete, siis tegelevad praegu. Kuule, aga see on ju ilus. Endale kaela panna. Ja võib-olla undi ema on ikka märkimisväärselt popim kui  teised tüdrukud, kui tal selline asi kaelas on. Miks mitte siis hundiisa, et et on rohkem lööki,  põhiline info laekub ikka vanaloomadel, kui vanaloomad on märgistatud,  see on oluline asi. Ja siin ees on siis see GPS. Siin on GPS peal, siin on all, on aka. Ja, ja jah, see üks aasta peab vastu üle GSM- võrgu saadab  siia vastava programmi peale. Ja siis vastavalt nii ta toimetab nagu, nagu  siis Uurija, või, või, või, või, või kes on siia sisse programmeerinud? Ja praegu, kuskil sealsamas põllu servas on üks Venski,  kellel on selline kaelas või. Nad päris siin põllu servas ei ole, nad on ikka siit omajagu  maad tagasi, seal on üks üks raba, rabaäärsed magavad,  et siin on ka olemas niisugune asi, mida saab sisse lülitada jooksvalt. Nii-öelda, mis signaali annab, et sa saad hetkega nende. Nende nende positsiooni teada, kus kohas need on? Arvutist saada saada ühe väikse programmijupi peale siia,  siis ta aktiviseerib mingiks ajaks. Saab siis samamoodi paned kinni, et ei ole mõtet sees hoida  seda piipi, et noh, nii või naa, ta saadab positsioone  vastavalt sellele siis, kuidas programmeeritud on üle GSM  võrgu või see on eraldi olemas see nii-öelda raadiosignaal Mis me võtsime eraldi teie jaoks sisse, saaks kuulata? Kui on vaja näiteks loom kinni püüda uuesti  siis annab see võimaluse kohe hetkega määrata,  kus kohas ta on. Noh, ega nad vist kaugel ei ole, siis poolteist kilomeetrit. Praegu nad on elavad nii-öelda tavalist tundi elgut,  reeglina päeval nad magavad ja öösel peavad jahti. Ja pole mõtet nende und segada? Ei kindlasti mitte. Kui hundijäljel on siis need kaks külgmist varvast on. Suhteliselt vaatavad samas suunas otse otse kahe keskmise varbaga,  siis siis koera jäljel on. Nii et, et keskmised varbad ja külmised varbad on nagu  rohkem vaatad niimoodi külje suunas. Inimeste maailm on muutunud selliseks, et paljud meie seast  võivad oma elu ära elada, ilma et neil olekski tarvidust  või tahtmist teada saada midagi loodusest. See on tõesti nagu mingi paralleel ilm ja meie teadmiste  pagas sellest tihtipeale tasemel, et mõmmi mesikäpp. Võsa villem või tiidi tihane aga hea, et niigi  ja mitte, et amu amu lammas või mäemäe hobune. Siiski kas ei ole tore teada saada näiteks,  et tihane. Ei olegi üksnes tihane, vaid vaid vaadake ise. Talvepildi juurde kuuluvad kindlasti tihased. Lapsena räägiti mulle, et kollase kõhuga on isased  rasvatihased ja halliga emased. Ise aga asja uurima hakates selgus, et need on kaks täiesti  erinevat liiki. Kollased on rasvatihased ja hall lausa kahte erinevat liiki. Soo ja põhjatihased. Rasvatihast tunnevad kõik valged põsed, must müts,  kollane, kõhualune. Veidi keerulisem on eristada sootihast põhjatihasest. Esmapilgul on nad väliselt ühtemoodi hallid linnud. Minu jaoks on parim eristusviis see, et põhjatihasel  jooksevad piki tiiba valged triibud. Sootihase tiibaga on ühtlane pruun. Lisaks on põhjatihane helehall ja sootihane hallikas pruun. Iseloomu poolest on rasvatihane võrreldes hallidega  veidikene tasasem kaalutlevam. Sooja põhjatihased on julgemad kui rasvatihased. Mulle tundub, et neil on hea mälu sest nad tunnevad mu ära  ja ei pelga peos seemneid nokkida. Usalduse olen välja teeninud aastatega. Vahel riskivad käelt toitu võtta ka rasvatihased. Inimese poolt pakutud on pigem meelehea põhitoidus on neil putukaid,  see tuleb. Neil ise otsida. Toiduotsingul käivad nad kambakesi, nii on ohutu. Sooja põhjatihased on üsna ettenägelikud  ja korjavad varusid. Rasvatihased lähevad vahel kergema vastupanu teed  ja röövivad teiste tihaste eest toidupalasid. Nii on ka kerged tülid tekkima. Mina jälgisin tihased sügisel, meil toit oli küllaldaselt. Nüüd on aga maas paks lumevaip ja toit on palju vähemaks jäänud. Seega oleksid tihased tänulikud igasuguse abi eest. Näiteks võib neile paotada seemneid, pähkleid,  pekki, kuid meeles tuleks pidada seda, et kui juba toitmist alustada,  siis tuleb see kevadeni välja vedada. Ma ei teagi, mida nüüd teha. Panna lindudele toidumaja üles või, või mitte panna. Tahaks ju olla hea ning hooliv inimene, aga  siis tuleb mul olla hea ja hooliv lausa kevadeni. Võimalus üks panna maja üles. Pean siia muudkui siis tooma seemneid ja  mida kõike, aga lindudel on rõõmu ja mul enesel ka. Võimalus kaks mitte panna hea muret olla,  ei mingit südametunnistuse vaeva. Kolmas võimalus on muidugi ka käia siin niimoodi kevadeni  ja muudkui mõtelda, et panna mitte panna. Panna. Mitte panna. Jah, ei ole hõlbus see heaks inimeseks olemine,  aga eks te tea seda ju ilma minutagi. Kolm osoon.
