90 aasta eest oli Eestimaal ligi kolmveerand miljonit lammast. Üle poole lamba iga elaniku kohta. Praegu on lambaid ligi 10 korda vähem ja niisugust väärt  käpikupaari ei saaks kaugeltki igaüks ehk ainult ühe käpiku  kahe-kolme peale. Ühtpidi peame me küll kõigest loodus lähedasest  ja naturaalsest kõvasti lugu vähemasti oma sõnadest. Teistpidi pole, aga ei lambalihale, nahkadele  ega villale õiget turgu. Seavabriku karbonaad või kunstkiud kunstnahad on neist  raudselt odavamad. Seetõttu on ka kadumas mõned niisugused ametid nagu  nahaparkal või villavabriku masinist. On küll kadumas, aga päris kadunud veel ei ole. Täna paneme käima sajandivanused, masinad. Räägitakse, et koerakarvast pidi väga soojasid  ja lausa raviomadustega sokke saama. Kuna soonil on külmad talvevõtted veel ees,  siis minagi mõtlesin, et soojad sokid kuluks marjaks ära  ja võtsin oma parima sõbra Tiibeti Mastifi taku villa,  mis on tõesti väga pehme ja soe ja tulin siia kabala  villaveskisse ja nüüd proovin sellest soki lõnga teha. Raplamaal Tamme külas asuva veski mõisaaegne omanik oli  kunagi Eestimaa rüütelkonna peamees. Ottov on Liilemfeld. Tänapäeval töötab Veski muuseumina, aga pakub  ka väikese koguse lõnga ketramise teenust  nii lamba, koera kui ka rebase villast. Kaasas siin suur kottides koeravilla. Kas sellest villast on võimalik sokilenda? Või ka teha on ikka võimalik. Aga selleks on vaja veel lambavilla, et koos sellega teha. Lambavild nagu seob paremini koerakarva ja kui lambavill sisse,  siis on kõik okei, jah, seda on niimoodi teemegi,  et kas siis üks kolmandik või pooleks koera karvaga  ja siis saab ilusti lõnga teha. Aga paneme siis lambavillaga kokku, et siin on üks hunnik  lambavilla ja pane lihtsalt selle koti siia sisse  ja hakkame segama. Paneme naftat villa peale ja kuidas lihtsalt niimoodi. Vitsa, ja, ja, ja et see peaks nüüd stardikat  siis vähendama, no ja. Aga ta sita lõhna ei jää, pärast ju jääb,  ikka, jääb natuke. Aga see jääb ära ja see kaob ära. See. Mis protsessi see siis ära teeb, villaga,  see teeb nagu eeltöö kraasmasinatesse. Muidu jäävad siia suured tükid, siis. On jälle kraasmasinad ei võta vastu ja ja ta segab  ka koerakarva koos lambavillaga veel paremini. Täitsa mõnus pehme töö. Käed on nüüd sellised koeravilla lambavilla  ja naftasegused natuke villa juurde ja masin sööb  selle ära. Esimene osa tööst on nüüd läbitud huntimine  ja järgmiseks tuleb siis esimene kraasimine. Need ajaloolised masinad on toodetud tud 896  ja toodud siia Inglismaalt ning see kabala villavabrik  töötab juba 1934.-st aastast ja töötab järjepidevalt siiamaani. Villa tuleb kraasimismasina peale panna ühtlase kihina,  mitte liiga õhukesed, mitte liiga paksult,  et ta mahuks täpselt siia. Kraasimismasinasse ei tohi olla siin ka tükke sees. Nagu näete, ei ole siin enam mingit villatuustid,  vaid täiesti juba korralik vati vaip, nii et mingisugust  lõnga vaid siit juba üsna pea saada, aga see vativaip peab  minema piisavalt paksuks ja laseks, et see vaip  siis järgmisesse gaasimasinasse. Nüüd tuleb siit võtta see käsitsi maha. Niimoodi. Selline vaip siis, et sellest võib juba endale teki teha. Ma olen juba ise nagu lammas. Jah, see on hästi pehme koerakarv ja see nakkub igale kohta külge. Mis ta nüüd järgmisest masinast peab läbi? Nüüd näete, juba esimeses kraasmasinas tuli läbi,  et juba ilus selline helehall, aga selleks ikka,  et ta oleks veel ühtlasem, on vaja järgmise kraasmasinasse panna,  et ta veel korra raasi korralikult ära. Ma kujutan juba ette, kuidas sellisest mõnusast pehmest  villast sokid mul varsti jalas on. Rõivamaterjali tootmine toimub tänapäeval enamjaolt juba Aastas. Selline väike tootmine, nagu siin toimub,  on nii Eestis kui ka Euroopas üsna suur haruldus. Nüüd läheb siis kolmandasse masinasse, et tuleb panna siia  jätkata siis eelmise potsuga niimoodi, et ta ühtlaseks siia. Seoks see on nüüd heidemasin mis teeb selle ühtlase vati  vaiba heidekeradeks. Nii aga selleks tuleb natukene kiiremini teha,  et. Ketramine oli vanasti üks tähtsamaid ja raskemaid naistetöid  ning vokk oli talumajapidamises väga tähtis ese. Tööstuse arenedes jõuti aga juba automaatsemate masinate peale,  mis ketrasid ka suuri koguseid ning inimese jõudu oli vähem vaja. Üks. Kaks kolm, neli, viis keerdu ja surume alla. 16 korda järjest, sul tuleb see palju kiiremini välja kui minul. Juba aastaid siin tehtud tööd ja siis tulevad sellega  kogemused ka, nüüd ongi siis voki peal ja  siis paneme voki tööle või paneme tööle,  mis siit hakkab? Siis ketrama ja tulebki lõng, siis tuleb ühekordne lõng. Kuidas ühekordne lõns tekib? Ok sõitis välja, andis keerud peale ja siis kerib tagasisõidul,  siis kerib siia pooli peale ja nii on. See ühekordne. Siin on mul tükk pigi ja et see 19.-st sajandist pärit  masinavärk korras sõidaks, siis ma hõõrun neid rihmasid niimoodi. Siis rihmad ei libise. Ühekordne lõng on valmis, aga et sellest korralikku  sokilõnga saada, tuleb läbida veel korrutamise  ja aspeldamise protsess, kus on vaja ka naiseliku kätt. Siis, kuidas need targad raudmasinad siis minu käest töötama  hakkavad ja kuidas nad mind kuulavad. Proovime. Me oleme jõudnud masinal niisugusesse kaugusesse,  kus nüüd need poolid, mis mul siin peal on,  tahavad ka elama hakata ja selleks, et need mul niimoodi  üles alla hüppama ei hakka, tuleb siis teha veidikene käsi. Aga nüüd juhtus õnneks. Mis on tegelikult hea õnnetus. Nüüd juhtus see, et üks pool sai tühjaks uued poolid  ja hakkan siduma uuesti peale ja teen siia pisikese sõlmu. Ja jätkan. Nüüd keerame selle alla. Ja me oleme poolik kätte saanud, nüüd hakkame võtma tule sealt. Ja siis, kui ma siin olen lõpetanud siis läheme teise masina  peale või õigemini meie maja kõige viimase masina peale  kus nii nagu minu abikaasa ütleb, naine teeb õhtuti aeroobikat. Kas tänapäeval villaseid sokke ja niisuguseid villaseid  kampsuneid tehakse palju, et tuleb sellise sooviga siia? Tundub praegu, et on asi läinud jälle nagu tõusuteed,  et inimesed on hakanud väärtustama seda,  et kui tal on oma lammas või oma kutsu siis miks mitte  sellest teha juba endale soe sokk või soe  ja eriti palju ma tean, et on, meil on ju nüüd moodne  selline elukutse nagu pikamaa sõidu poisid,  kes käivad pikkadel reisidel, nendel seljad tahavad ära seal  autos minna, siis selleks teevad naised nendele seljavöösid,  selliseid, mis on ka tehtud, ilmselt kindlasti koeravillast koeravillalõngas,  sest et ta on omakorda soe ja tal on ka raviomadus. Ja võin ka seda öelda, et kui ma ise oma kätega siin töötan,  siis ma võin öelda, mis on hästi pestud vill,  mis on halvasti pestud vill mis on koerakarv  ja mis ei ole. Sest kui ma töötan koerakarvaga, siis mu tulised tulitavad  mu peopesad, aga tavalise selliselt, kus on kasutatud,  ütleme, valge lõnga saamisel valgendajat  siis sellisel juhul mu käed on külmad ja tihtilugu see lõng  on ka habras ja ta ei ole ikka päris see. Sest et valgendaja suretab selle lamba ära,  mis siin sees on ja mis on tegelikult kõige rohkem kasulik? Panen su vahele, nii, nüüd võtab tööriist pu hulk. Tõmban sakuta, natukene sakutad. Nüüd hakka keerama. Keera no krut ära veel veel ikka krutikruti rahulikult julgelt. Kui ta jääb, sul edasi, on kõige parem, nüüd tõmbad natuke  ja nüüd teed pooleks. Ja nüüd siit läbi ja tõmbame. Koera ja lambavilla segust sai nüüd selline korralik lõng  ja sellest tulevad kindlasti väga soojad  ja mõnusad sokid. Tuleb enne ainult kuduma õppida. Sõna vill kuuldub küll väga eesti sõna, kuid tegelikult on  tulnud meile Saksamaalt De olle. Küll aga on täiesti meie India oma väljend villast viskama. Võtan peotäie lõnga oma 20 meetrit ja. Ei lenda eriti ei peagi lendama, sest villast viskama  tähendab hoopiski kägu ajama, hambasse puhuma  või lausa luiskama. Ma proovin. Eestimaal on üks paik kus seisavad indiaanlaste püstkojad. Alatasa tuleb sinna kodanikke, kes pomisevad seal mingeid  sõnu mängivad mänge või käivad metsas ringi  või magavad lausa sealsamas maa peal. Ja nende lipukirjaks on neli sõna. Kuula maad, tuuluta skalpi. Kas ma viskasin villast? Vaatame järgi. Endine sportlane, praegu kergejõustikuliidu  saavutusspordijuhina töötav Marko Aleksejev peab Varbola  metsade vahel premiakoja nime kandvat oma pärast indiaanilaagrit,  kust püstkodade keskel saab iidsete käsitööoskuste  ja mängude kaasabil ka iseenda minevikust paremini aimu. Osoon külastas preemiakoda lumisel detsembripäeval,  ent parajasti puhkust nautida mees mõttes juba hommikust  saadik looduses. Teekond kodumaisesse preemiasse algab aga kohaliku ohvrikivi juurest. Inimesed on käinud nende kividega jutlemas  nii Eesti kultuuris kui ka indiaani kultuuris  ja kivide kaudu on püütud siis läbi kivide saada kontakte  ümbritseva keskkonna ja ja maaga. Kividele on toodud ande kividega on ravitud. Kividest on küsitud nõu nii mõlemas kultuuris. Me matkame üle keskmise suurusega põllulapi,  see ongi see eestimaine preemia, nagu Marko ütleb. Ikka siin on ikka Ameerika preeriatega võrreldes ikka tõsine killuke,  et, et aga, aga tuuliste ilmadega on siin  ka tegelikult tunda seda, seda nii-öelda avarmaa avarmaa hõngu,  kus, kus tuul ikka vilistab päris päris korralikult juba  sellise väikse väikse lageda lapi peal saab ta hoo sisse  ja puhub tegelikult siiasama metsa äärde päris suured lumevaalud. Et, et kui me korrutame sellised sellised lagedad tuhandetega,  siis saame, siis saame võibolla selle keskkonna,  kus, kus toimetasid preerianomaadid sellisel lagedale väljal  eriti tuisuse ilmaga või, või lihtsalt pikalt matkates  või tegelikult tekivad tekivad täiesti täiesti teistsugused  assotsiatsioonid ja ja ütleme, selline mõttetegevus pöördub  nagu tavaliselt rajalt päris päris oluliselt teises suunas,  et see on väga-väga põnev kogemus. Premia koja üks hüüdlauseid on, kuula maad  ja seda Marko oskab iga jäljerida lumel,  räägib talle oma loo. See on jänesejälge pidi rebane siis sammunud ilmselt  ka jahti pidanud. Samm on selline kerge sörk, suhteliselt sirge,  pikk sammu rida. Aga? Tundub, et jänese jälg on pigem teisel pool,  et see rebane küll eksin. Paksus lumes sumbates saab kiiresti selgeks,  et ilma korralike lumeräätsadeta ei tule plaanitud matkast  suurt midagi välja. Räätsad tuleb iidse kombe kohaselt muidugi ise valmistada. Et sidumised on kõige olulisemad, et, et need otsustavad,  et kui sa lähed, lähed ikka rännakule, siis. Siis see eeltöö on nagu oluline, et sa ei peaks kuskil  lumehanges hakkama. Enne päikeseloojangut laagri kohta jõudmata uusi räätsesi  tegema või remontima. Igapäevaelus oled niimoodi peamiselt spordiga seotud,  et kuidas äkki siis selline? Spordimees ja eesti mees on niimoodi keset Varbola metsa hakanud,  püstkodasid ehitama ja, ja indiaani elu elama. Alguse tegelikult minu jaoks sai see pigem Siberi rahvaste  kuidagi sattusin neid iseseisvalt uurima  ja ja, ja kuna tegemist on ju tegelikult  ka nii-öelda sugulusrahvaga sugulusrahvastega kaugel ajaloos ja,  ja palju sarnaseid kultuurilisi elemente  siis mingil hetkel jõudis, jõudis see uurimine nagu välja  tegelikult üle üle Atlandi ookeani, sinna. Ameerika mandrile ja ja kuna see kultuur on veel värvikamalt  kirjeldatud ja, ja see ajalugu võibolla on veel traagilisem,  et siis siis see võib-olla paelus isegi rohkem ja,  ja jäigi, jäigi nagu fookuses se selline. Preemia nomaadide elu uurima. Ja ja varsti tuli ka selline tahtmine ise võib-olla kogeda natuke. Kui räätsad lõpuks nööri pingutamisest valutavate sõrmede  kiuste valmis saanud ja jalga seotud on aeg neid lumel testida. Põhiline on see, et meil on enda tehtud tööriist jala otsas. Ja nüüd lähme vaatame, kuidas kannab metsani välja  ja tegemist on küll tuhk lumega, et ega siin siin peal ta  veel esialgu ei näita välja, aga võib-olla soos,  soos näeme paremini, et kuidas. Said varba kätt? Tubli kolm meetrit. Ja tõepoolest, kui Marko mu jalast pudenenud räätsad õppinud  silma ja käega uuesti paika sätib on nendega lumises metsas  ja valge kattega väsiste pokude vahel täitsa mugav liikuda. Siin metsatukkade ja soolaikude keskel on Marko ise ringi  uidanud lapsest saadik. Selle soo nimi on paisumaa soo ja see väike oja on vardi oja  siin tegelikult, mis õige pea siit mõned kilomeetrid  allavoolu ühineb teise samasuguse ojaga,  mille nimi on tegelikult Kasari jõgi juba. Ja, ja jah, see jõgi siis siin siit edasi juba ongi  vaheldumisi metsade ja soodega soodega ääristatud. Et selline väga-väga põnev kant, maastik ja,  ja vaateliselt hästi põnev, samas väga raskesti ligi pääset. Et pigem ainult talvel lumeräätsadega ja suvel ainult. Siis sellistele tõelistele fanaatikutele sinu põhitöö  igapäevaselt on linnas hoopis, et kui sageli sa siia  maaliliste vaadete keskele tulla saad? Tegelikult? Endise sporti. Lätlasena veel oli üks, üks ilmselgelt selline edu või,  või arenguvõti ka minul see, et mul oli koht,  kus ära käia, kus ma sain väga hea sellise üldkoormuse väga  nii-öelda ka vaimule ja ütleme, psüühikale väga mõnusas  keskkonnas täiesti ära täiesti omaette. Lisaks veel see soomaastik tegelikult noh. Hüppealadel kindlasti see, et sul pöid mängib hästi palju  siin maastikul kõik tegelikult väikse sidelihased,  väga hästi on töös sellisel raskel maastikul talvel suvel  vahet ei ole, sest pokud on igal pool ja et see oli  tegelikult minu selline lisa lisasalatrenn,  mida konkurendid ei teadnud ja ilmselt ilmselt see  ka mingi edu tootis. Kui sinu jaoks on see selline kodupaik ja läbi  ja lõhki tuttav kõik, siis mida need võõrad inimesed,  kes külla tulevad, siit leiavad enda jaoks? Noh, eks nad leiavad ikkagi seda Eestimaa sellist puutumatut,  nii-öelda loodust ja, ja sellist äraolemist ja,  ja ma loodan, et nad leiavad ka tegelikult sellise sellise kontakti,  mis, mis tegelikult meis, eestlastest on veel kuskil kõigil  peidus olemas. Lihtsalt see igapäevatoimetustes see kontakt,  selle keskkonna a, kus me elame, kipub nagu väga  tahaplaanile jääma kuskile riiulite ja sahtlite põhja. Aga tegelikult looduses on ikkagi näha, et väga suurem osa seltskonnast,  kes siia tuleb, tegelikult tunneb ennast hästi väga hästi,  et. Kõige raskem on see saapad jalga. Etapp, et otsus Kõnnime meiegi tagasi laagripaika looduses liikumist  silmnähtavalt nautiv ja lapseliku rõõmsameelsusega võttev  Marko ei saa ka läbi väikese kõrvalepõiketa. Kui laagripaik taas paistma hakkab, on see lummav vaatepilt. Lumised püstkojad mõjuvad eestimaiste metsade keskel maja  esteetlikult ja rahulikult. Marko on nende ehitust ja hingeelu õppinud raamatute abil. Õppis seni, kuni ühel hetkel tekkis kindel plaan  ka endale üks püsti panna. Nüüdseks on ta neid valmistanud mitukümmend  ning tellimusi aina tuleb. Indiaanlaste põline koda on funktsionaalne  ja kaunis. Tegelikult see püstkoda oli ju noh, ütleme selline väiksemat  mõõtu nagu seal paistab üks, et see, mis meie selja taha jääb,  on, on suhteliselt suur, et selliseid tegelikult ei olnud võimalik. Nendes lagedates preeriates noh, oli raske transportida,  sest. Hobune tuli koos valgetega tegelikult uuesti Ameerikasse. Hobuse eellane oli Ameerika mandril välja surnud  ja selline hobusekultuur tekkis väga kiiresti seal 17 18  sajand nendel suurtel tasanditel, kus, kus tegelikult poisid  õppisid pea sama kiiresti ratsutama kui käima ja,  ja põhimõtteliselt ühe põlvkonna aga tekkis tõeline  hobusekultuur ja mis võimaldas siis hakata kaasa vedama  ka suuremaid püsti. Algselt olid need püstkojad, siis õmmeldi kokku 13-st kuni  seal sirka 15-st piisani nahast. Kogu see töö oli naiste töö, naised, õmblesid nad kokku,  naised tegelikult ka püstitasid ja võtsid maha. Ja suures osas võib öelda, et kogu laagrielu oli tegelikult  naiste kanda ja selle võrra meestel lasti ennast tunda  tõeliste meestega. Nemad käisid jahil, pidasid poliitilisi koosolekuid  ja otsustasid, kuhu, millal rännata. Ehk et selles mõttes oli väga hea tasakaal saavutatud,  naistel oli täielik võim majapidamiste üle nii-öelda  ja meestel selle võrra vabadus, vabadus teha,  suuri mehetegusid. Sina pead tänapäeval sind mõlemat rolli kandma. Paraku paraku valgel mehel nii hästi ei lähe. Üks metsa või preerija inimene peaks justkui kogu aeg jahil  käima aga me teame ju, et loomad võivad ka ise inimese  juurde tulla. Ja selleks ei pea olema tingimata püha Franciscus  ega teadma ussi-kassi või seasõnu. Tuleb lihtsalt oodata ja oodata ja oodata. Näiteks rattus, rattust ootasime me ju lausa aastatuhandeid,  aga ära ootasime. 13. sajandil olid äkki kõpsti kohal. Tontmustadel öödel liiguvad ringi mustad loomad,  kelle päris kodu on Indias. Need loomad saabusid Eestisse 13. sajandil võõrsilt tulnud kaubaga. Need loomad elavad pööningutel ja neid nimetatakse kahjuriteks,  kuna nad hävitavad inimese vara ja eluasemeid. Tegemist on kodurotiga. Kodurott on keskmiselt paarikümne sentimeetri pikkune  ning iseloomulikuks tunnuseks on pikk saba,  mis võib lausa 25 sentimeetrit pikk olla. Üks olulisi eristamistunnuseid rändrotist ongi see,  et kodurotisaba on kehast pikem ja kehaehitus,  hapram ja keha ise väiksem kui rändrotil. Loomad on enamasti musta värvi, kuid osad loomad võivad olla  ka hallid. Kaaluvad kodurotid paarsada grammi. Koduroti hea põli Eestis kestis seitsmeteistkümnenda sajandini,  kui saabus tema suurim ja tugevam suguvend rändrot,  kes on algselt pärit Hiinast. Kiiresti hõivas rändrott koduroti levila  ja surus koduroti väikestest killustunud asurkondadesse. Praegu levib kodurott põhiliselt lõuna ja Kagu-Eestis. Mina jälgin roti kolooniat vanas laudas,  kus nende sugu on elanud vähemalt rohkem kui 100 aastat. Kuna rott on väga hea ronija, siis. Vanadel saviseintel on näha roti närimise jäljed. Rotid elavad kolooniates, kus on eri vanuses  ja erinevast soost loomi. Selline koloniaalne eluviis on väga põnev. Olles läbi kaamera jälginud paljusid liiki,  ei ole ma ühegi liigi puhul kohanud sellist ühtsust,  nagu seda on rottidel. Kui rotikoloonia tuleb sööma, siis vanad  ja noored söövad kõik kõrvuti rahu. Minu rottidel on pesad tehtud vana laetala peale,  kus võib näha noori loomi mõnusasti üksteise vastu surutuna põõnamas. Samuti on laevalt hea ülevaade laudas toimuvast. Ehk siis, kui loomadele vilja antakse, on rotid mõne hetkega platsis. Emane rott tab aastas ilmale olenevalt keskkonnatingimustest  kolm kuni seitse pesakonda poegi. Ühes pesakonnas võib olla kuni 12 poega,  kes on paari kuu vanuselt võimelised juba ise sigima. Kodurott on enamasti taimtoiduline loom,  seega võime kohata teda viljanõude juures  ja loomalaudas loomasöödast matti võtmas. Vili viljaks aga loom, kelle hambad peavad kogu aeg kasvama. Kes kogu aeg närib midagi, võib sellega väga palju kahju teha. Kindlasti olete te kõik kuulnud jutte, kuidas rotid  põgenevad uppuvalt laevalt juba enne selle uppumist  ehk siis tunnevad nad õnnetusi ette. Osa inimesi ütlevad, et rottidel on väga hea intuitsioon  kuid samas on neil loomadel ka väga teravad meeled,  mis võimaldavad ette näha sündmusi, millest meil aimugi ei ole. Näiteks kuulevad rotid ultrahelisid, mida inimese kõrv ei erista. Rotivaenlastes on põhiliselt väiksemad kärplased. Näiteks on igiammustest aegadest lautode juures elanud tuhkrud,  kes teevad rotisool elu kibedaks. Kui minul auto tuhkur ilmus, polnud rotte tükk aega näha. Ehk siis loomad põgenesid röövli just kogu kolooniaga. Samuti vaka mõned kassi rotte, aga väga kiirelt mööda seinu  jooksvaid loomi ei ole kassil kerge tabada. Minu kass igatahes rotti. Rottide taibukusest ja vastupidavusest erinevatele  keskkonnatingimustele räägitakse legende. On arvatud, et mis katastroofe siin maal  ka ei juhtuks, siis rotisugu jääb ikka alles  või on vähemalt viimaste seas, kes alles jääb? Olles jälginud kolm kuud rotikolooniat ja mõeldes nende  loomade tarkusele keerulistele, kolooniasisestele suhetele  ja lausa hirmutavale intuitsioonile on mul tekkinud  selle liigi ees aukartus. Rotid jõudsid siia siis 13. sajandil. Kitsed, lambad, sead, veised umbes 3000 aasta eest hobune,  üksjagu hiljem ka rukis, nisu, kaalikad,  porgandid, kartulid ja mis kõik veel on siia toodud. Veelgi enam. Ka me ise oleme siia tulnud. Ei mäleta küll, et kuskohast ja mismoodi,  aga kusagilt mujalt. Kauaks me siia jääme? Vähemalt. Järgmise esmaspäevani. Kolm osoon.
