Meie keeles elab väljend endale tuhka pähe raputama  ja see pole tulnud tühjast. Paljudes kultuurides on olnud kombeks ja mõnedes maades on  nüüdki patukahetsuse ja meeleparanduse märgiks kiskuda katki  oma rõivaid, määrida ennast roojaga või raputada endale pähe tuhka. Miks just tuhka? Pakun seletuseks, et selle on inimene võtnud loodusest. Kui taevast hakkas vahel sadama tapvat tuld  või matvat tuhka, oli raske omaks võtta,  et see toimub niisama heast peast. Arusaadavam tundus, et see on meile karistuseks ülbe  ja patuse elu eest. Ja ei pea ju ootama, kuni taevas meid karistab. Võib ka ise endale tuhka pähe raputada, kasvõi ainult sõnades. Vahel me kujutleme kogu planeeti keeruka süsteemina organismina,  millel võib-olla ka oma eneseteadvus, et tiirleb maa ümber  päikese ja mõtleb. Küll ma laperdan siin ebaharmooniliselt. Orbiit on mul kõver, perigeeniru ja kogu pinda katavad  mingid vastikud putukad. Mõtleb nii maa ja raputab endale natuke tuhka pähe. Tuhk saab maha inimeste peale, aga mitte ainult. Peale inimese elab siin veel miljon liiki  keda me ei hakka täna ette lugema. Nimetagem ära vaid kervuse lapus ehk punahirv. Täna räägime meie metsade kahtlemata kõige eksootilisemast  loomast punahirvest. Punahirm on erinevatel kliimaperioodidel meie maal elanud,  kuid praegune populatsiooni on erinevatel aegadel sisse toodud. Sisse on hirv ikka seetõttu toodud, et inimene imetleb irve  ilusat keha ja võimsaid sarvi. Halvamaigulist võõrliigi aurat tema ümber ei evi. Kuigi tegu on siiski võõrliigiga. Põhiliselt leidub irve Saaremaal ja Hiiumaal  ning Valgamaal kuid esindatud on see kaunis loom  ka kõigis teistes meie maakondades. Ehk siis polegi hirm nii kauge ja eksootiline,  vaid äkki varsti hoopis kodune ja igapäevane. Ilmselt on üks võimsamaid loodushääli peale hundi ulgumise. Hirvepulli möirgamine pimedal sügisööl. Selline heli võib algaja metsas oli ja küllaltki ära  hirmutada kuid samas tasub selle helipildi pärast metsa  kuulatama minna. Sellist võimast heli kuuldes ei ole kahtlustki,  kes on selle metsa tuka kuningas. Hirvedel on välja kujunenud sooline dimorfism  ehk siis isasloomad on suuremad kui emasloomad. Kaaludes vähemalt kuni 300 kilogrammi. Emased kaaluvad umbes 100 kilogrammi. Loomulikult tekib hirvekuningate päid võimas sarvekroon  mis on aegade algusest olnud ihaldatud trofee. Ja hirvepullisarviline siluett on sümbol,  mis on maailmas laialt kasutuses. Minul õnnestus hirvesid jälgida varakevadisel hämaravõitu hommikupoolikul. Kus loomad külastasid sellist kohta, kus inimesed on neile  süüa pannud? Hirvepullid ei ole rivaalid ainult jooksu ajal,  vaid jõukatsumine käib aasta läbi. Et teha selgeks, kes on kõvem mees. Sellist jõudude vahekorra klaarimist õnnestuski mul jälgida. Kuigi võitlus polnud verine ega julm, vaid pigem sõbralik duell,  on selle jälgimine siiski väga põnev. Öeldakse, et loomariigis isaste võitlused ikka enamasti pole  mõeldud vastase hukkamiseks vaid jõuvahekorra selgeks tegemiseks. Sest loodus ei saa endale lubada, et igal jooksuajal hukuks  märkimisväärne hulk isendeid. Seetõttu sobib selline aastaringerivaalitsemine hästi,  et oleks selge, kui kõva mees keegi on ja millised on  kellegi võimete piirid. Kui kõhud on täis söödud ja jõuvahekorrad paika klaaritud,  siis on aeg päevapuhkusele minna, et kuskil metsatukas  rahulikult pikutada. Ja kui te kuulete pimedal sügisõhtul võimsat rööget  metsatukas siis ärge ehmuge, vaid nautige ilusat looduselamust. On Eestisse toodud ammuilma juba hiliskeskajal oli paari  Harjumaa mõisa juures ka hirvepark. 19.-st sajandist võime aga nimetada hirveparketis vigalas  ja mustjärvel. Ühtpidi toodi hirvi siia lihtsalt ilu pärast,  kuid veelgi tähtsamaks teguriks oli jaht. Jahipidamine oli Euroopas aasta sadu aadlike privileeg. Ja te ei peetud sedavõrd toidu hankimiseks kui adelkonna  enesejaatusena kõige kõrgemaks lausa kuninglikuks  jahiloomaks on peetud minevikus ja peetakse  ka praegu just nimelt hirve. Teine staatuse loom oli Soobel. Kellerüü oli palistatud soovli nahaga, see oli  ka tegijamees, nagu tänapäeval öeldakse. Asi läks nii hulluks, et näiteks Inglismaal võeti vastu seadus,  et sooblinahku tohivad kanda üksnes kõrgaadlikud. Põhiosa soovlinahkadest toodi Euroopasse Siberist,  Siber hõlvatigi venelaste poolt suurel määral just soobli  nahkade pärast. Soobel oli Siberi alistajatele niisama innustav nagu  konkistadoride Ameerikas. Kuld. Rännumehed pajatasid, et Siberi sooblid on  nii paksud, et nende k käib vastu maad. Nii taltsad, et neid võib kaikaga maha lüüa  ja neid on nii palju, et põliselanikud katavad nendega oma lumeräätsasid. Vaatame, kuidas praegu on. Hiljuti esilinastunud dokumentaalfilmis näitab antropoloog  Liivo Niglas, milline näeb välja kamtšatka poolsaare  põliselanike itelmeenide iidne sooblijahitraditsioon. Paraku on itelmeenide kultuuri ja ka iidsed jahitavad  praeguseks pea välja surnud et iidset jahitraditsiooni portreteerida. Selleks sõitis liivo koos kahe itelmeenis Kütiga kaugele  mahajäetud küladesse. Jahipaika liikusid nad mootorsaanidega ja ööbisid  teeäärsetes kütionnides. Sinna kohale jõudmine oli see, mis võttis kõige rohkem aega,  energiat, me läbisime umbes 500 kilomeetrit mootorsaanidega  ja see võttis meil 10 päeva aega ja, ja,  ja mõnikord me päevas liikus ainult paarkümmend kilomeetrit edasi,  kuna lumi oli väga paks. Mootorsaanid pidid vedama ka ka kelk enda järgi,  mis olid moona ja näiteks generaator oli seal peal ja,  ja kõik vajalikud. Asjad, mis võimaldavad siis siis metsas niimoodi normaalselt? Ära elada paar nädalat ja see on ka ainukene  transpordivahend tänapäeval seal piirkonnas. Iidne traditsioon. Kujutab endast soobli küttimist koerte ja võrkude abil  arvatakse seda, et, et kuna itelmenid olid  traditsiooniliselt eelkõige kalamehed, kui neile nüüd Vene  tsaaririik pani peale maksud ja tuli soovli nahkade ees maksta,  siis noh, Nad leiutasid lihtsalt viisi, kuidas võimalikult  kergesti soobleid kätte saada, sest neil endile soobleid  vaja ei olnud noh, nii vähe kui kui mingite riiete riiete õmblemiseks,  aga see ei olnud neil üldse oluline. Saakloom. Soobel on loom, kes tegutseb öösil. Ta kütib öösiti küll mitte närilisi linde,  isegi jäneseid ja ta jätab öösel siis värskele lumele jäljed  maha ja küttide asi on minna hommikul võimalikult vara,  kui on valgeks läinud ja, ja leida need värsked jäljed üles  ja neid jälgi mööda minna kuni kohani, kus Soobel on läinud  oma oma urgu peitu või kuhugile nagu päeva veetma et  siis uuesti öösel küttima hakata. Kütid siis lihtsalt oskavad jälgi lugeda,  neil on kaasas sellised pikad toikad, mida nad kasutavad  ka suusa suusakeppidena, näiteks mis on väga oluline mäest  alla laskumisel, et et saadakse kepi peale toetudes niimoodi  tasakaalu hoida. Ja selle selle kepiga nad siis sorgivad seda oletatavat  soovli peidukohta. Koer kinnitab oma lõhnatundmisega lõplikult,  kas Soobel peidab end kohas, kus arvatakse? Tegelikult eesmärk on siis soopeal sealt oma peidukohast  välja ehmatada, et ta jookseks välja, selleks pannakse  siis õigesse kohta kus arvatakse soo peal välja,  tuleb pikk võrk, et ta jookseks sinna võrku kinni  ja ta saaks nagu ilusti nahka kahjustamata kätte  selle soobli. Noh, tihti muidugi juhtub see, et soo peal jookseb kuhugile  puu otsa hoopis peitu, noh siis siis kasutatakse  ka jahipüssi, et sealt alla tulistada. Mahajäetud põse külas Kütt Paaveli jahimajakeses elas Liivo  koos itelmeenidega mitu nädalat välja soobleid otsima said  nad siiski minna vaid viiel päeval. Jahipidamist kulutasime ainult viis päeva lihtsalt sellepärast,  et, et ülejäänud aeg me ootasime, kuna lakkaks niisugune  pidev lumesadu, sest kui lund sajab kogu aeg,  siis siis jälgijale näha, siis ei ole mõtet metsa minna. Põhiline küti liikumisvahend on ikkagi suusad,  suusad on laiad, nad on alt kaetud hülgenahaga,  mis takistavad neil tagasi libisemist. Ja, ja tõesti, hästi hästi mugavad asjad,  sest ka mina olin suuskade peal ühes käes oli see suusakepp,  millega siis sai ennast. Tasakaalus hoida ja mida siis jahimehed kasutasid soovide  väljaajamiseks sealt peidukohast ja teises käes oli mul kaamera,  millega ma siis filmisin, nii nagu ma sain nende küttide  jutust aru tegelikult hästi palju käib niisugune  mõõdutundetu küttimine, mida eriti ei kontrollita,  noh, seal ei ole lihtsalt jahiinspektorit. Nad peaksid tõesti samamoodi päevi või nädalaid mootorsaani  sinna rändama, et, et vaadata, kas, kas küttimine toimub reeglitepäraselt? Loomulikult kurtseid soobleid on vähe. Selle tõestuseks oli ka see, et meil tõesti õnnestus ainult  üks soobel kätte saada selle viie päeva jooksul. Mina nägin esimest korda sooblit seda ühte  ja ainukest sooblit suhteliselt lähedalt  ja filmis ka lähedal, kui, kui ta oli puu otsas haavata  saanud ja alla kukkunud ja siis koer hoidis teda põgenemast,  et siis ma suusatasin kiiresti mäest alla  ja filmisin lähedalt seda enne, kui kütt kohale jõudis. Ka armas loom ja, ja kui, kui oli filmi esilinastus,  siis inimesed arvasid, et see oli kõige kurvem moment filmi jooksul,  kui koer ja soo peal niimoodi üksteise suunas hambaid näitasid,  oli teada, millega see tegelikult ju lõppeb. Tihti on oht selles, et mõne teise soovli jälgedega lähevad  jäljed segamini. See on niisugune natuke niisugune detektiivi töö katsuvad  seda jälge oma suusakepiga, et, et kui, kui pehme  või kui kõva see on. Pehme jälg tähendab seda, et see on värske jälg  ja kui kõrval on teine jälg, mis on äärtest natukene rohkem  külmunud või hangunud, et see on siis vanem jälg,  et selle järgi nad, nad teevad vahet, aga loomulikult  ka kogenud kütt tihti eksib. Kui soovoli küttimine oli filmilindile jäädvustatud,  siis sõitis liiva sitelmeenidega tagasi tsivilisatsiooni keskele. Eesmärk polnudki võimalikult palju küttida,  vaid näidata, kuidas see varasematel aegadel välja nägi. Tegelikult see traditsiooniline võrguga küttimine on  praktiliselt ära kadunud, viimati tegeleti sellega niimoodi aktiivsemalt. Ligi pool sajandit tagasi. Et praegu ikkagi käib, käib soovli küttimine peamiselt  rauast lõksudega. Seitsmeteistkümnenda sajandi. Keskel oli soovliäri vene jaoks peaaegu sama tähtis kui  praegu nafta ja maagaasi müümine. Ja ei saa, et ei osta. Maailm peab pidevalt toitma progressi, kes kasvades muutub  aina näljasemaks ja näljasemaks. Progressi lämmatada me ka ei suuda. Ikkagi oma lapsuke. Seepärast peame talle nuputama uutmoodi energia roogasid  ning jälgima, et toitumine oleks tervislik  ja ökonoomne. Sel ajal, kui Eestis arutatakse, kas jäätmeid peaks põletama  või hoopis ümber töötlema on Taanis prügipõletusjaamad ammu  edukalt töös. Ja kui järele mõelda, siis on energia tootmises palju  olulisem selle võimalikult efektiivne kasutamine. Siin on taanlastel ette näidata häid lahendusi. Me oleme 20000 elanikuga Skiive väikelinnas,  siinne raekoda on huvitav selle poolest,  et ta tarbib elektrienergiat sama palju kui üks keskmine ühe pereelamu. Mismoodi see võimalik on? Selleks, et päike ruume liiga kuumaks ei kütaks,  on väljaspool akende ees spetsiaalsed kardinad. Keldris paiknevad seadmed on aga võimelised muundama kuumuse jaheduseks. Ent säästlikke lahendusi on skiver aekojas veelgi. Kas see, et omavalitsus hoone kasutab energiasäästmiseks  kaasaegseid lahendusi on mõeldud ka kohalikele hea eeskuju andmiseks? Kiiva omavalitsuse plaanid on ambitsioonikad,  nimelt loodavad nad jõuda aastaks 2029 nii kaugele,  et kohapeal ei kasutatakse enam fossiilkütuseid. Esimene samm on igal juhul nutika raekojahoonega sellel teel astutud. Samas võib tekkida küsimus, et mida paganat need taanlased  oma tuult, päikest, laineid ning biokütust energia  tootmiseks nii väga taga ajavad? Miks minna üle taastuvenergia le, kui saaks  ka vanamoodi? Vastus on paraku proosaline. 1970.-te naftakriis lõi Taani majandust ja ühiskonda väga  valusalt sest naftal baseerus vähemalt 90 protsenti  elektrienergiast küttest, transpordist ja tööstusest. Kibekiiresti tuli välja mõelda midagi uut. Samasugusel teelahkmel nagu Taani toona seisab praegu  ka Eesti. Kas jätkata põlevkivi taastuvenergia  või hoopis tuumajaamaga. Taanlaste puhul jäi tuumajaam kõrvale lihtsal põhjusel. Keegi ei soovinud elada tuumareaktori läheduses  ja jäätmeidki polnud kuhugi panna. Milline on aga tänane seis? Oma panuse energiaefektiivsuse saavutamisele on andnud  ka paljud Taani ettevõtted, mille insenerid on näinud vaeva,  et säästvaid lahendusi välja mõelda. Üks sellistest on Danfos, mis on muuhulgas aidanud luua  tõhusamaid keskküttesüsteeme. Kui taevast ei 100 Parasjagu tuld ja tukka surnud linde või mürkmadusid on  maailma elamiseks mõnus paik. Parasjagu. Kas ta on seda ka 50 100 või 1000 aasta pärast  ja kas on meie asi muretseda? Ehk võiksime ütelda klassikalise hoolimatusega,  et pärast meid tulgu või veeuputus? Ei, meie nii ei ütle. Meie ütleme hoopis, et pärast meid tulgu ekraanile. Järgmine saade. PU kolm. Osoon.
