Meie tunded ja meie mõistus ei kõla sugugi alati omavahel  kokku teisiti üteldes. Me ei suuda oma mõistusega juhtida oma tundeid. Mõistusega teame ju küll, et Eestimaa on oma klimaatiliste tingimuste,  looduse, vaheldusrikkuse ja aastaaegadega üks kena paik. Kuid läinud nädala tuisud ja lumetormid panid meid nördinult hüüatama,  et kas sellist talve me siis tahtsimegi? Ei lohuta meid eriti seegi, et maailmas on hulgana paiku,  kus tuulab ja tuiskab märksa raevukamalt kui meil,  sest oma torm on ihule kõige lähem. Tõsi, täna on ilm juba nagu õnneliku lõpuga muinasjutus. Eestimaal on mitmeid laide ja saari, kuhu aastasadu on  viidud suveks lambaid. Maailmas on aga terve saarestik mis asub Norra  ja Islandi vahel Põhja-Atlandi ookeanis. Mida kutsutaksegi lambasaarteks? Need on ros Island ehk eesti keeli fääri saared. Sinna me nüüd lähemegi või tegelikult seal juba olemegi. Sääraselt kõlab eksklusiivne koopakontsert püstloodis  ookeanist kerkiva kalju Mustavas õõnsuses. Merekohinaga flirtiv muusika ümbritsetuna hiiglaslikest  kivivõlvidest on omapärane kogemus, olgugi,  et kontserti tuleb kuulata soojas riietuses  ja kummipaadis loksudes. Aga fääri saartel pole miski päris tavaline ei inimesed,  toit ega ammugi mitte loodus ise. Oma 1300 ruutkilomeetri ja 48000 elanikuga mõjuvad fääri  saared isegi Eesti kõrval tõelise kääbusena. Ent siinsed vaated on niivõrd võimsad, et faärisaari  peetakse maailma üheks ihaldatumaks reisisihtpaigaks. 18-st saarest koosnev saarestik mõjub reisikataloogides oma  ookeanist välja turritavate roheliste kaljunukkidega otsekui  muinasjutu maa. Ilus ilm on siin paras haruldus ning sestap teeb kohaliku  lennufirma piloot võimalusel enne maandumist hea meelega  paar lisaringi saarte kohal. Et esmakordselt tulijad end toimetuks vahtida saaksid. Avanevad vaated meenutavad kohati seiklusfilmi,  kus kangelased seni tundmatule maailmale lähenevad fääri  saared ei ole muidugi mingi tundmatu koht. Inimasustus ulatub siin enam kui pooleteist 1000. Veelgi hämmastavam kui säärane järjepidevus on aga  patursonide elumaja vanus ning sünnilugu. Fääridel on saareriigile kohaselt puiduga kitsas,  seepärast on iga palk hindamatu väärtusega randa ohutud puit  tähendab aga enamasti õnnetust. Ajaloolise laua ümber on nüüdseks enam kui 100 aastat  igapäevaseid toiminguid tehtud. Toimingute iseloom ning tegijate hulk oli aga vanasti hoopis  teistsugune kui praegu. Lambaid on fääri saartel kaks korda rohkem kui inimesi. Kohalik tõug ei ole suurem asi kariloom,  vaid konda päikeste gruppidena vabalt ringi. Pealtnäha kohmakatele. Loomadele pole probleemiks rahumeeli rohtu näksida  ka seal, kus inimestel raske püstigi seista. Fääride elu nautiv ja annes tunnistab, et noored vaatavad  üha enam ihalevalt suuremate paikade poole. Sellises olukorras muutub eriti oluliseks riigi tugi,  et ka väikese paiga elanikud saaksid end teostada  ja täisväärtuslikuna tunda. Vääridel täidab seda ülesannet jõudsalt kohaliku  kultuurikeskus Põhjala maja mis isegi arhitektuuriliselt  kannab sõnumit väljast väike, sisult suur. Päärde loodus on lõpmatu inspiratsiooni allikas,  arvab saareriigi tuntuim kunstnik Trondur Patursson  kes oma kaasaegses, kuid hubases ateljees looduses nopitud  reid peamiselt klaasi jäädvustab. No dis, tan aero Is sallaive. Looduse keskel elades on dekoratsioonidest vähe kasu. Järgmises saates vaatame ka väärisaarte elu  selle igapäevases otsekohesuses ja katame jõululaua,  kus ükski delikatess ei ole butafooria. Paistavad meile nii kaunitena, osalt seepärast,  et me reisi me sinna ikka kõige paremal aastaajal. Ääridel juulikuus heina, aga seda ei tehtud,  nii nagu meil loogu ei jäetud maha kuivama vaid see riputati aedadele,  et hein ära kuivaks enne, kui jälle mölluks läheb. Võõrapärast värki ei leia me aga ainult välismaalt,  vaid ka siit Eestist. Või kas me tohimegi enam nimetada võõraks rahvast,  kes elas meie randadel aastasadu? Meie oma rootslased ju Rannarootslased on Eestimaa looderannikul  ja Ruhnu saarel elanud juba aastasadu. Tegemist oli vabade talupoegadega, kes oma õiguste kätte  nõudmisel tihti isegi üle mere. Rootsi kuninga jutul käisid. Nii ülemeresõitudeks kui igapäevaseks hülgeküttimiseks oli  abiks ikka traditsiooniline purjelaev jaala. Veel sadakond aastat tagasi oli üle lahe paistev Noarootsi  rannik taludega palistatud. Praeguseks on põllud metsaga kaetud ning majad kadunud. Vaid üksik ninaküla katus paistab teisel pool vett. Ka meie jala on siin Haapsalu lahe peal ja tegelikult kogu  Eestis ainukene omataoline. Muidu jalad sees a siis Ruhnu jala. Pidas võib-olla isegi kõik kõige kauem vastu siin Läänemerel. Sest teada on, et terve see Eesti rannik oli jalatega kaetud,  et igal pool olid jalad. Ainuke asi, et teistes kohtades oli hoki paremad niisugused  hoiutingimused või sadamad, kus neid sai hoida. Ja loomulikult said nad kiiremini hakata suuremaid laevu tegema. Mis jälle ruhnlaste juures puudus, oli see,  et neil polnud sadamat ja jala oli parasjagu just  nii suur, et nad said seda oma ihurammu ehk  siis tõmbamise abil kaldale talve korterisse tõmmata. Sellepärast neil säiliski see jala kui niisugune paadi  või laeva tüüp kõige kauem. Nii kadusid ki jalad Pakri saartel ja Osmussaarel juba 18.  sajandi lõpus samal ajal kui Ruhnus purjetati väikese  merekindla alusega kuni möödunud sajandi 20.-te aastateni. Selle konkreetse laeva nimi on Viik. Jah, traditsioone järgides siis alati Ruhnul oli niisugused,  võiks öelda, et päris põnevad või natuke isegi huumoriga  vürtsitatud laeva nimed näiteks ühe jala nimi oli Tifvel  Koan siis kartulipõld. Siis esines ka veel üks jala grita ehk Padar. Ehk punatagumik peremehe arvatavasti suure kuldi tagumiku järgi. Vikan, kuna põhieesmärki täis täitis ala ikkagi hülgepüügil. Ta oli hülgepüügi kaugpüügi selline laev. Ja üks niisuguseid noh. Juba päris väheseks jäänud hülge sorte. Liike on on viigerüljes ja seda nad kutsusid  siis oma ruhnu keeles viikar. Eesti aladel arvatakse olevat järjepidev rootslaste asustus  viikingi ajast alates. On teada, et 1294. aasta Haapsalu linnaõiguses olid ära  märgitud ka rootslased, kes nendel aladel omasid juba pärimisõigust. Kindlat piire selle kohta, kes on ja kes pole rannarootslane  on läbi aegade raske tõmmata olnud. Mis on see, mis teeb rannarootslasest rannarootslase,  kas. Keel või need kombed või päritolu? Seal on see, mis teeb nüüd rannarootslasest rannarootslase Selle üle on päris palju juba vaieldud juba seal 18. sajandi lõpust,  siis kui suur ärkamisajastu nagu algas et päris paljud kohad näiteks. Vihterpul kant ja, ja siin ka noa rootsis,  et väga palju nagu inimesed assimileerusid  ja siis eesti keele peale mindi üle, koolid olid eestikeelsed,  et siis juba tõstatus see küsimus, et kes  siis on see rannarootslane? Loomulikult, see küsimus on jätkunud läbi aegade tänapäevani välja,  et põhimõtteliselt võiks seda pidada nanoloose,  kes oskab seda oma lapsepõlvest saadud. Keelt või seda dialekti? Kõneleda. Ja. Noh, kes on siin kogu aeg elanud Miks üldse on vaja kõike seda vana alles hoida,  oskad sa sellisele küsimusele üldse vastata või? Vot see on see hingelähedane, et pigem kui see võib-olla  tõesti niimoodi läbi mõelda, kaalutleda,  mingisugune niisugune kindel raamistik panna,  võib-olla siis ei tulegi, see, siis tuleb äkki niisugune  mingi kunstlik asi, aga kui niimoodi tunda,  et see on nagu õige tegevus selle järgi nagu elada,  et võib-olla see on. Merelt tagasi rannarootsi muuseumi õuele jõudnud kohtame  mitmeid Jorma jaoks hingelähedasi asju. Talve ootavad nii vana posti paat kui ka hülgeküttide alus. Traditsiooniline suitsuahi on selle õue üks viimastest ehitistest. Kui randlane kalalaadungiga merelt tuli,  siis oli vaja see kalaga kiiremas korras kuidagi konserveerida. Lihtsam on kas soolaga tünni või suitsuahju. Aga kes siis sügisest lesta ikka tünni ratsis panna. Sügisene lest, see läheb suitsuahju. Mis eriline kala suitsuahi see siin siis on? See on üks selline natukene suurem kuna seda kala nendel  kaluritel võis ühel hetkel hästi palju tulla,  siis nad pidid noh, niisugused natuke suuremad kui  niisugused tavalised ahjud olema. Ja siia sellise siukese resti peale ikka no mahub ikka  omajagu sadades ikka sadades ja aga see suitsulesta  ettevalmistamine on vist suhteliselt lihtne protsess. Jah, ega siin muud ei ole, ära puhastada,  pea sooled minema ja lihtsalt niimoodi kihiti soola peale  jälle kiht kalu jälle soola, noh, niimoodi parasjagu,  ega seda siin krammiga ei mõõdeta, lihtsalt niimoodi  parasjagu näpuga ja muud kunsti, ma ei tea. Need kalad on siin üleöö seisnud. Täpselt. Aga kala, suitsetamine omal ajal ei olnud ju selline tegevus,  et, et taheti sellist mõnusat õllekõrvast suupistet,  vaid see oli kala. Säilita. Võtmise viis, jah. See oli üks. Hea võimalus ja hoida kalasöögikõlblik noh,  suhteliselt pikka aega ja. Noh, teine variant oli, et lihtsalt soola soolata  ja kuivama panna, mida kasutati ka loomulikult väga palju  ja siis soolatuna tünni tehti väga kõvasti,  aga see oli selline suvine ahi on nüüd vist kuum,  et võib kala peale laduda. Tundub küll jah, ega siin suits on ka kenasti üleval. On siis mingisugused kombed ka, kuidas see kala siia peale  tuleb laduda või kuidas see asi käib noh tavaliselt. Noh, palju tehakse niisugust asja, et pannakse algul Nii-öelda kõht siis ja lastakse see niisugune kuldpruun  värvus peale. Ja kui see kuldpruun, toon on juba kätte saadud,  siis keeratakse teistpidi. Kalade suitsutamise ajal ei saa väga kaugele minna,  ikka tuleb kontrollida, ega tuli liiga suur  ega liiga väike, pole. Kolm tundi on möödas ja lähme vaatame, mis seal sees toimub. Jah, ta peaks olema sinnakanti jõudnud, et ta juba sünnib süüa. Silmi lahti hoida või? Esimene vaates on päris valus. Nägemiselunditele. On see nüüd õhtupäike või tulidki meil nii ilusad värvilised välja? Kuule, tundub, et nad on ikka päris kena tooni saanud. Teeme proovi või teeme proovi. Sügisene suitsulest on just see õige. Jah. Rammusust on soola, on. Tundub, et. Parasjagu saanud sellistel hetkedel on vist hea meel,  et oled randlane. Nojah, ei, see on ikka hea, kui ikka värske kala on. Näed, kuidas on merest tulnud? Otse ahjust noh. Palju parem ei saa elu olla. Tegelikult. Kipume me arvama, et elu saab olla alati veel parem  ja kalad veel suuremad. Kuid ega ikka ei saa küll. Vähemasti kalade puhul seab loodus oma piirid ette  ja kilost kilu juba meie meres ei uju. Muide, kas teate, et kui enamuse kalaliikide puhul nagu haug,  lõhe või linaskonn suurimad isendit need rekordkalad püütud  ikka kusagilt mujalt siis vähemalt kahe kalaliigi puhul on  maailmarekord raudselt meie käes. Peipsi siig 2,81 kilogrammiga ja Peipsi tint lausa 30 grammi  se isendiga. Märkimist väärib ka tõsiasi, et mujalt neid kalu naljalt ei püütagi.
