Hõrdem vanasti lennanud sääsk härjale, pähe istunud, seal jäi ristanud härga jõutuks looma. Härgi lausunud selle peale sõnakestki. Siis lennanud sääsk härja selga jäi imenud ahnilt härjaverd endasse. Ise veel uhke, et tema, kui veidikene loomakene suure härja seljas ratsutada, saab jänt temast toita. Kui kõht täis söödud, sirutanud oma koivad härja seljas välja eristanud ja Teeaa otanud härja kallal veel sõimanud, suurt looma, ikas sarvik taadiks ja raisakuradiks sihti huvis, pahandanud härg. Ta lausunud. Kui sina mind kiusamas ei jäta ja veel üks kord minule nime annad siis mat, Allan, sind põrgupõhjasääsk löönud end veel uhkemaks lennanud härja sarvede hääle, istunud sinna ning lausunud härja lepilke laulu. Sõtku sõtku, sõnnikene, vilets, vaene vennike. Eicinašuku sääse selga ei sina kaku sääsegar Tarmo sääs saab härjaperemeheks härja kuulsamaks kuningaks enam kaugemale sääsk lausuda ei saanudki, sest härg äiganud sarvega vastu puud ja sääsk heitnud sealsamas hinge. Oh, kus seejärel tuleb ikka langemine. Nii on see ka tänapäev veel kallid lapsed.
