Kord luusinud hunt metsas ümber vaadanud siia ja sinna süganud kännu vastu selga ja ajaviiteks murdnud jänese siis aga luusides põõsatisnikus kogemata põdraauku kukkunud. Hunt saanud pahasti haiget, istunud kaua oimetuna seal augu põhjas ja pidanud aru, mis teha. Siis kaapinud küüntega mulda augu külgedest, et välja saada, aga ei aidanud see kedagi. Viimaks hakanud nälg kõhtu näpistama, nii et hunt selles suures valus ujuma pistnud. Kitsas kuulnud Võsa-Villemi hädad, Rebane läinud seda vaatama, mis viga ja leidnud, et hunt auku kukkunud oli. Seda nähes hakanud rebane, hunti, pilt kama naerma ning sõimama nimetanud taigas selleks jaotuiseks kärnakonnaks ja karva mütsiks ja narmasjuureks jooksnud naerdes hea meelega augu ümber sinna-tänna ja muutkui haugutab hunti. Korraga rebasel jalg komistanud, vaesekene kukkunud ka auku. Nüüd olnud rebaskavalusenaljatamine korraga kadunud. Ta hakanud hunti härda, sti paluma, et see talle elu kingiks. Hunt ei võtnud seda kuulda, vaid käänanud rebase kaela kõveraks.
