Ennevanasti kui linnud loodud, siis juhatanud ingel Gaabriel igale linnule oma eluasemeks. Ühel õnneotsad tõi selle vee kolmanni Tamale kattuks räästa kõrbe või mõne muu paiku. Töised on kõikuma kohtadega rahul olnud, aga mitte kägu. Mäge arvanud ta liigkõrgeks põesast madalaks, vett liig märjaks selle pääle saanud vana Gaabrieli vihaseks ja ütelnud et sulle ükski koht armas ei ole siis mine ja otsi omale ise koht. Käguni seniajani kohta pole leidnud, siis lendab tõika ühest kohast teise. Ei saa ka ise oma poegi haududa, vaid muneb ühe õlte töise munade öise linnu pesasse ja läheb jälle. Vaata armas lapseke, eks ole ju maailmast niisugusi inimesi ka.
