Me oleme harjunud pidama maapinda millekski kindlaks  ja jäävaks. Kui me ütleme, et keegi seisab kahe jalaga maa peal,  siis me eeldame, et ta annab endale aru,  kuidas asjad tegelikult on ja Eesti on siia üsnagi külma  kliimavöötmesse rännanud sadade miljonite aastate jooksul  lõuna poolkeralt, tegelikult ka üsna jahedatelt aladelt. Mõned suved tagasi korjasin ma köinastu laiult  selle tromatopuri ja siis, kui tema elas,  asusime me ekvaatori lähedal ja olime madala merepõhi. Tänapäeva satelliidi tehnoloogia muidugi on see suur abimees  ja selle abil on võimalik mõõta suhteliselt hästi  ka liikumisi. Nii-öelda kuigi opositsioon erimise kaudu,  siis liikumisi teatud kohtades on võimalik isegi mõõta mehaaniliselt,  et paneme nii-öelda kaks pulka maa sisse näiteks kohalt,  kus siis ookean avaneb Islandil näiteks ja  siis mõõdame nende pulkade vahet suure täpsusega  ja saame gi teada, kui kiiresti üks laam teisest eemaldub. Siin on see maakera pilt siis umbes 500 miljonit aastat tagasi,  geoloogid teavad seda kambrimi ajastuna ja keegi ei tunne  seda nii-öelda kontinendi asendit siit ära,  sest kõik on nagu teistmoodi. See pisike tükike. On siis nõndanimetatud Baltika kontinent. Nii-öelda siis meie ja Skandinaavia tükk hakkab minema  sellist pikka pikka, nii-öelda reisi, sellesse positsiooni,  kus ta praegu on ja see reis kestis enam-vähem 500 miljonit aastat. Ja mingil hetkel me olime ka ekvartoril. See oli devoni ajastu, kus tekkisid siis liivakivid. Lõuna-Eestis on need hästi. Pärast ekvaatori ületamist kerkis Eesti pind veest välja. Maismaa mere kombel se teid ei arhiveeri,  Eurosioon hävitab praktiliselt kogu info. Nii et see auk on kuskil 350 miljonit aastat julgelt,  mille kohta me eriti palju midagi geoloogia poole pealt  öelda ei suuda. Et kui me olime siin vahetult ekvaatoril,  siis toimus maakera ajaloos järjekordne sündmus,  kus tegelikult tekkis järgmine superkontinent  ehk kus kõik need blokid olid jälle koos. Pangea manner, mis omakorda hakkas lagunema seal umbes 200  miljonit aastat tagasi ja siis tekkis alles see nii-öelda  mandrite kavand, nagu me siis praegu gloobuse peal seda  vaatama oleme harjunud. Mis saab edasi? Ja üks teooria väidab, et uus Aasia ja Põhja-Ameerika  või Ameerika nii-öelda superkontinendi osa tekib siia ülesse  ehk praeguse nii-öelda Põhja-Jäämere asemele,  millega siis liituvad praktiliselt kõik need kontinendimassid,  umbes see algus, kogunemine siin võiks olla  siis umbes 100 miljoni aasta pärast ja võib-olla 200 miljoni  aasta pärast on kõik kontinendid jälle ühes suures tükis koos. Kuni paarisaja kilomeetri paksused laamad saavad liikuda  kolmel moel. Üks situatsioon on see koht siis keskahelikud,  kus nii-öelda uus maakoor tekib ja laamad liiguvad lahku. Teine situatsioon, me teame, et maa ei paisu,  sest kui uus koor kasvas ja kasvaks, siis maa peaks nagu  paisuma kogu aeg. Teine situatsioon on see, et üks laam sukeldub teise alla,  mida nimetatakse subduksiooniks ja kolmas situatsioon on,  kui laam. Ei ei lahkne ega ei jookse kokku,  vaid siis lihtsalt nihkub üks laam mööda teiste. Laamade liikumise dramaatilisemat poolt saime üsna hiljuti  tunda ka otseselt siin Eestis, kui vulkaanipurske tu  Islandil jäi taevas lennukitest tühjaks. Islandlaste jaoks võib nende saar olla küll elamiseks paras põrgu,  aga geoloogidele on see paradiis, kuna see on ainukene koht maailmas,  kus merealused, laamtektoonilised protsessid toimuvad maa peal. Ainuke koht, kus see ookeani keskahelik on tõstetud  väljapoole veepinda ookeani keskahelik ehk see,  kus siis maa, koor juurde tekib, et sa saad uurida tükikest  ookeanipõhja ookeani peal. Sest sea ookeani kohta me teame ju tegelikult väga vähe,  et ilmselt marsi kohta on varsti võime öelda,  et me teame palju, palju rohkem kui oma ookeani süvikute kohta,  kus suur osa seda lamdektoonikat nii-öelda juhtub. Ja suur osa neid maakera vulkaane purska,  mida me kunagi ei näe. Ja väga suur osa ka maavärinaid juhtub. Aga Islandil on see kõik kätte toodud, lendavad lennukiga  sinna või sõidad laevaga sinna ja võid puurida. Alvar Soesoo on uurinud Islandi kahe kuni seitsme miljoni  aasta vanuseid vulkaane, mille kahe kilomeetri kõrguse  mäemassiivi on Eurosioon laiali tassinud. Vulkaanidest on alles jäänud orud, millest saab uurida  ürgsete tulemägede sügavustes asunud kambreid. Kamber on selle kohta öelda pigem sümboolne,  kui kui sa sinna sisse lähed, Sa päris vulkaani kambris  ennast ei tunne, et sul läheb tükk aega,  enne, kui sa need kivimikehad oled paika pannud. Et hakkad aru saama, et see kunagi oli selline ümar ümar  kivimiline struktuur. Ürgvulkaanide kambritest leidis soesoo musta värvi kivimite kõrvalt,  mis ongi tüüpilised ookeani koorele ka graniitseid,  kivimeid. Neid ei tohiks Islandi vulkaanides olla,  kuna graniitne magma tekib siis, kui üles sulab  kontinentaalne maakoor. Island koosneb aga kahe laama vahele tekkinud värskest  ookeanilisest materjalist. Ta kaardistasime kogu selle kambri ära ja  siis võtsime tüüpilistest kivimitest. Mis me olime siis juba välja eraldanud, selle kaardistamise  käigus võtsime proovid, me leidsime tegelikult kolmes orus  sellise ühe suure tsentraalse vulkaani. Nii-öelda kambri nagu jäänuseid, nii et see vulkaan oli väga  suur olnud. Ja siis need kivimid läksid siis mikroskoobi alla,  seal me siis määrasime ära kõiksugu mineraalsed suhted. Millised mineraalid on? Suurisime mineraalide. Koostist veel elektronmikroskoopia abil ja  siis üldkivimid läksid puuderdamisse ehk nendest puudritest,  siis tehti täielik keemiline analüüs, nii põhikomponentide  kui ka jälgelementide analüüs ja ja siis hakkasime neid erinevaid,  magasid keemilise koostise järgi lihtsalt kokku panema  ja süstematiseerima, nii et graniite tavaliselt ei seosta. Ookeani koorega selleks, et graniiti tekitada,  graniitse magmat tekitada ei piisa vahevöö ülessulatamisest. Selleks on vaja juba sellist kontinentaalset koort üles sulatada. Graniitsest magmast tekkinud kivimeid, mida Islandil olla ei tohiks,  kuid seal ometigi leidub, võib kohata ka Eestimaa pinnal. Oleme Pakri poolsaare tipus. Meile on graniitsed kivimid saabunud jääajaga Soomest. Vulkaanid tegutsesid seal 1,8 kuni 1,6 miljardit aastat tagasi. Siin on väga hästi näha väga erinevat tüüpi kivimid alates magmakivimitest,  moonde kivimitest, kuni siis sette kivimiteni välja,  noh siin me näeme kivimit mis oli algselt magmakivim,  see tumeosa Mis sattus sügavale kõrge temperatuuri keskkonda,  see tume hakkas sulama ja on moodustanud sellise uue magma,  mis on see hele? Nii et see on aluseline kivim ja see on happeline kivim,  kaks tükki koos geoloogia nimetavad seda migmatiidiks. Kuidas on tekkinud graniitne magma, aga Islandile? Selle kohta on võimalikud selgitused järgmised. Kunagi, kui see Islandi saar tekkis või Põhja-Atlandi ookean,  tekkis see umbes 65 miljonit aastat tagasi,  kui Gröönimaa ja Šotimaa vahel siis nii-öelda hakkas see  spreding või uue ookeanilise basseini kasvamine pihta. Et võib-olla sellest ajast on, on mingisugusele blokile  keele jäänud või mingi plokike jäänud triivima sellest  kontinentaalsest koorest, mis moodustab siis nüüd Islandi  saare tuuma, me ei tea seda täpselt. Islandi all on ilmselt ka hotspot ehk blum  ehk kuum täpp. Et see asub laamade lahknemise paigas, on paras kokkusattumus. Enamasti üllatab kuum täpp just sellega,  et ta tekib kusagile laama keskele, kus vulkaanid purskama  ei peaks. Arvatakse, et kuuma täpi tekitab vana laamaserv,  mis on teise alla sukeldudes sattunud alumisse vahevöösse  ning jätkanud seal oma rännakuid. Vahepeal arvati, et see laam sulab niimoodi üles tekib magma  ja lahustub vahevöösse ära. Nüüd me ikkagi teame, kasutades ka seismilist  tomograafiameetodit mis lubab vaadata suhteliselt sügavale  sisse vahevöö nii-öelda alumiste osadeni. Et need laamad tegelikult jätkavad ikkagi oma teekonda. Ja teada on, et vahevöös on piirkonnad, mis millegipärast on  teistest kuumemad. Ja sinna on võib-olla ladestunud siis nii-öelda need  kunagised ookeani põhja, mis on siis reisinud läbi kogu  selle vahevöö ja sinna siis seisma jäänud. Ja kui te kujutate ette, et nüüd see laam kuskilt sukeldub  ühe teise laama alla siis ta sukeldub sügavale vahevöösse,  kuni mingil ajal see laama ots jõuab sinna nii-öelda vahepea  alumistesse osadesse läheb vastu välistuuma  ja on teooriat nüüd täiesti olemas, päris teooriat mitte  enam hüpoteesid, et see moment võibki päästa lahti uue kuuma täpi. Kui see laama ots kuskil on puudutanud, siis seda tuuma,  välise tuuma nii-öelda kiht ning tekitab vulganismi  maapinnal ja ühed praegused uuringud ka on teoretiseerinud,  et see ookeanikoor, mis sukeldub siis aleuutidel See tegelikult see laam siis keerab niimoodi tagasi  ja põhjustab avail, mis on sealt ju ikkagi tuhandeid  kilomeetreid eemal. Väga kaugel. Põhjustab seda nii-öelda kuuma täpi Magmatis. Ja kui see teooria on tõesti õige Siis siis me ei oska nagu praegu ette ennustada,  isegi, kus järgmine kuum täpib, tekkida,  et see võib põhimõtteliselt tekkida igal pool. Ja üks võimalik graniitse magma tekitaja Islandil võibki  olla saare all olev kuum, täpset. Lõuna-Austraalias on Laklandi kurrutusala,  kus graniitide vanus ei ole justkui õiges järjekorras. Piirkonda on väga palju uuritud. Doktoritöö viis sinna ka Alvar soesoo. Austraalias Lõuna-Austraalias uurides nii-öelda graniitide  teket Kagu-Austraalias ja Lõuna-Austraalias, siis me leidsime,  et et see situatsioon ei pruugigi olla alati veel  nii lihtne, et kas on siis lahknemine või,  või siis subduktsioon nii-öelda laamade kokkujooks. Et seletada ära sellist graniitide vanuse spektrit,  millel oli täiesti seaduspärasus, olemas territoriaalne  seaduspärasus siis me leidsime, et seal töötaks mudel,  mida ei olnud nagu varem maal veel kirjeldatud  ehk kolme subduktsioonisüsteemi nii-öelda koosmõju. Et meil oli subduktsioonisüsteem, mis oli nagu selline kaar,  et mõlemas suunas, siis toimus nii-öelda subduktsioon  ja selle kaare kõrval oli veel kolmas subduktsioonisüsteem. Ja kui seda kolme subduktsioonisüsteemi siis vaadata  geoloogilises ajas, siis me saime paika panna nii-öelda  graniitide Vanusespektri just õiges, õiges järjekorras. Austraalias kolleegiga õlut juues sündis hiljem  ka teadusartikliks kirjutatud niinimetatud 100 krooni katse. Jah, juhus juhatab inimesi ja juhus juhatab  ka teadlasi ilmselt, ja ühel hetkel me hakkasime mõtlema  nagu sellele, et kuidas oleks võimalik ikkagi näha. Ja visualiseerida seda, mis toimub maa maakoores sügaval  sees ehk kuidas see üles sulamine. Ülessulamine on ju kõikide protsesside alus,  teeks, teeks sellise katse, mida on võimalik teha köögis. Me ehitasime siis väga õhukese klaasist akvaariumi,  mille täitsime siis liivaga liiva. Segasime veesuhkru ja pärmi lahusega, vesi,  suhkur, pärm hakkab siis fermentiseeruma. Ehk tekib CO kaks tüüpiline õllereaktsioon  ja see CO kaks, mis oli siis liivaga segatud,  selle käitumist ei saanud kontrollida, noh,  põhimõtteliselt saab kontrollida, temperatuur teda mõjutab kindlasti. Aga seda me võtsime siis nii-öelda analoogiks,  et see liiv ise on nagu maa, sügavus, kivi  ja CO kaks, mis siis tekkis seal nii-öelda meie jaoks nagu spontaanselt. On siis see magma, kuna tekkis seda CO kahte  nii palju sinna sisse, et süsteem ei suutnud teda enam sees hoida,  siis tekkis selline kiire ülespurse. Seda võib siis võtta kui vulkaanipurska analoogi,  et magmakamber tühjenes. Ja siis hakkas jälle see kogunemine pihta,  kuni jälle kuskil magmakamber tühjenes ehk CO kaks  siis see mulksus akvaariumist välja. Ja see katse muidugi viis edasi ka arvuti modelleerimise juurde,  siis me tegime lihtsalt programmid selleks,  et jälgida ka geokeemia poolt, et. Teades esimeste magmapiiskade keemilist koostist,  siis meil oli tunne, et kui me neid esimesi magmapiiskasid  kombineerime erineval teel ja erineva kiirusega  siis äkki see keemiline koostis on täiesti erinev. Ja siis me kombineerisime need kokku selles pildis,  kuidas, mida me nagu seal akvaariumis nägime. Kombineerisime need kokku ja leidsime tõesti,  et ühest ja samast algkivimist on võimalik teha väga  erinevate keemiliste või väga erineva keemilise koostisega kivimeid. Olenevalt sellest, kui kiiresti need kokku pannakse,  need magmapiisakesed, kui kiiresti nad ühinevad  ja kui kiiresti nad liiguvad, siis maapinnale  ehk sinna, kus nad siis kristalliseeruvad,  kas siis laevana või siis kivimina. Ja, ja see oli, see oli selline suhteliselt unikaalne leid. Et seda artiklit, et tuli meil kirjutada vist küll viis aastat,  et seda ei tahetud nagu avaldada, kuna keegi ei olnud  ilmselt sellel selles suunas nagu otse mõelnud  ja me olime väga suure kriitika tule all,  mingil hetkel isegi. Aga nüüd on sellest rohkem kui 10 aastat möödas ja,  ja mitte küll päris analoogseid artikleid ei tule,  aga ütleme, need põhiideed on nagu tõesti üle üles korjatud  juba päris mitmete uurijate poolt üle maailma ja,  ja neid ideid arendatakse. Üks edasi. Metallid sünnivad sulamisprotsessides. Nende tekkimiseks on vaja mingisugust looduslikku katelt,  mis enamasti asub sügaval maa sees. Ja vulkaanid on need, mis selle väärt materjali meile lõpuks  siis kõik maapinnale kätte toovad. Eestile on laamtektoonika kinkinud põlevkivi,  mis ei ole metall, mis on, noh, võiks öelda,  et elatud elu, mida me põletame ja olemas,  on ta meil tänu sellele, et see maa, mille peale Eesti asub,  oskas oma rännakutel mööda planeeti olla õigel ajal õiges kohas. Ehk siis ka seal, mis oli sobilik põlevkivi vetikale. Eesti on geoloogidele nagu muuseum, vulkaanidest oleme  kaugel ja pinnase settimise ning kontinendi rändamise lugu  saab seetõttu siin jälgida ajas sadu miljoneid aastaid tagasi. Pakri poolsaare panga kivimid on 500 miljonit aastat vanad. Ja kui siit nüüd edasi ülespoole vaadata,  siis tulevad karbonaatsed kivimid põhiliselt lubjakivid on  ka veel üks peenike triip liivakivi rohelist liivakivi  ja seal seinas on ka juba pruunikat läätse näha,  et esimesed põlevkivid juba ilmusid, aga päris põlevkivi ni  on siit aega veel minna. See sete ladestus merre umbes 480 miljonit. 490 miljonit aastat tagasi, siis põlevkivi ni on siit umbes  40 miljonit aastat veel minna, kui kui tekkisid need  põlevkivilademed või lasundid, mida me siis kaevandame Ida-Eestis. 500 miljonit aastat tagasi, kui asusime lõuna poolkera  suhteliselt külmas, paras vöötmes settis meie merre mustmuda  mida laiem avalikkus tunneb praegu diktüoneemakilda  ehk rabdoliitargilliidi nime all. See sisaldab uraani, mida me nii peagi kaevandada ei saa,  kuna odavat ja keskkonnasõbralikku tehnoloogiat selleks veel  olemas ei ole. Ja on ka siin arvutusi tehtud, et Eesti ja Rootsi nii-öelda  Rootsi mustad kildad kokku oleks Euroopa. Kõige suurem nii-öelda uraani maardla või me võime täiesti  niimoodi mõelda, et see uraani kogus on,  on siin ka ju ikkagi väga-väga suur. Kusjuures see tuleviku võimalik varalaegas sisaldab muudki kasulikust. Ja see on nüüd see kivi, kus on hästi palju metall sees,  alates uraanist, mida kõik kardavad, kuni lõpetades siis. Noh, väikeses kontsentratsioonis isegi kulda,  reeniumit oleme siit määranud, meie aparaadid näitasid  ka plaatina, et me oleks nagu ühe plaatina kristalli  või konkretsiooni peale sattunud, aga põhimetallid on ikkagi tsink. Moluteen. Raud on hästi palju tänu sellele füriidile. On ka nik. Nii et pool mentelevi tabelit enam-vähem on selles mustas  kildas olemas. Ja ehkki vulkaani on Eestis väga raske ette kujutada,  on meil oma jälg sellestki Eestis on jah, jõhvi kandis on teada nii-öelda  magnetanomaalia juba. Ja varsti saab 100 aastat. Ja see viitab tõesti meie alus korras ehk see,  mis on setekivi, mitte all. Need kivimid on sarnased nii Soome kui Rootsi kivimitele  ja ja kui minna nüüd geoloogilises ajas tagasi need kivimid  on tekkinud seal kuskil 1,8 miljardit aastat vähem kui kaks  miljardit aastat tagasi. Et sel ajal Oli Eesti. Ükskõik kus ta ka asus, aga ta oli nii-öelda aktiivse  vulkaanilise süsteemi peal jõhvi kooslus võiks olla ilmselt sarnane,  nagu ta on Kesk-Lõuna-Rootsis ala, mida me tunneme  Berkslageni nime all ja mis pani Rootsi riigi rikkusele  kunagi aluse juba aastatel 1500 ja edasi  kus alustati nii raua, raua, vase, hõbeda  ja kulla kaevandamist seal. Ja ehkki täna asub Eesti väga rahulikul ja kindlal pinnasel,  väriseb maa aeg-ajalt ka meil. Eestis on kolm seisjaama, mis moodustavad kaardil kolmnurga. Neil hoiab silma peal Soomes üles kasvanud Eesti juurtega  seismoloog Heidi Soosalu. Praegu tuleme Arba vere seismajaama, mis meil asub siin kuuris,  mis võib-olla tundub natuke selline eksootiline koht  selle tagasihoidliku kasti all ongi meil seismomeeter  ja miks ta selle kasti, et seal on, et ta tahab väga  stabiilseid tingimusi tõstame siis väga ettevaatlikult  selle kasti ära. Need seismomeetrid on väga tundlikud seadmed  ja eks kõik see meie trampimine siin ka,  ta on kohe kõik ära registreerinud. Paneme siia kõrvale. Ettevaatlikud. Eestis seismomeetrile ideaaltingimusi olemas pole. Parim oleks kaljune pinnas, kuid meil on liiv  ja sette kivimis. Ta on selline peenpendli süsteem, et tal on sees kolm,  kolme moodi pendlit, et üks on selline, mis mõõdab vertikaal liikumist,  siis on kaks tükki, mis on niimoodi risti horisontaalsed  ja nagu siin on näha, see n siin. Seismomeetri küljes, ta on põhjanool siis,  kui ma panen selle seismomeetri tööle, ma panen hoolikalt ta  selle oma põhjanoole siinsamas suunas ja  siis on mul siin ka. See mull, et ta peab olema loodis ja siis  siis see tähendab, et mul on üks pendel põhja suunas,  teine pendel ida suunas, kolmas pendel. Püstsuunas ja nemad suudavad siis maa liikumist kolme kolmes  dimensioonis mõõta. Kui nüüd oletame, et kuskil Uus-Meremaal toimub maavärin,  siis kui ruttu siia masinasse jõuab info,  et nüüd see toimus, no kui Uus-Meremaal toimub midagi,  siis oma 20 minutit me siin lihtsalt rahulikult ootame,  et need seismelised lained edastuvad maa maa põues väga kiiresti. Seismilisi laineid on kolme sorti ja neil on erinev purustusjõud. Maavärinat kõige kiiremini liigub pikilane  ja ta on selline pikisuunas liigutus, võnk,  võnkumine läbi maakera ja pärast seda täpse reegli järgi  umbes 1,7 korda aeglasemalt edastus, ristlaine  ja ristlaine ongi ristsuunas, liiguta. Ja kolmandaks lõpuks tuleb kahjuks kõige suurema  amplituuliga see kõige suurema sellise võnkumisvõimega pinnalained. Kui toimub hästi suur maavärin, no ütleme,  magnituud üheksa või kaheksa midagi sellist,  siis ta paneb tegelikult terve maakera helisema. Maa on nagu muusikainstrument ja ta heliseb sellise oma oma  võngi ette. Terve no terve maakera niimoodi. Radiaalselt hakkab. Võnkuma pärast sellist suurt maavärinat maa võib heliseda  isegi kuu aega. Aga miks väriseb maa aeg-ajalt ka Eestis? Kõigepealt kõige suuremad on ikkagi kindlasti seotud Eesti süvamurrangutega. Ja Eestit läbib mitu süamurrangut. Paldiski Pihkva suunaline murrang on võibolla kõige sellise markantsem. Murrang on nüüd selline. Lõhe maakoores, mis siis läbistab ulatuslikult tihti sirgjooneliselt,  siis. Maa koort ja ja kui suur lõhe on keskel,  siis need kooreplokid saavad ju liikuda niimoodi eraldi  maavärinaid võivad, et tekitada näiteks karsti,  koobaste sisselangemised. Maavärinaid, mida registreeritakse maavärinatena tekitavad  igasugused lõhkamised, kas siis maismaal  või meres. Ja Eestisse jõuavad ka nii-öelda naaberalade maavärinad. Väga paljud inimesed kindlasti mäletavad Osmussaare  maavärinat aastast 1976. Selle magnituuris hinnati 4,75, mis on päris suur meie piirkonnas. Eks seda tunti ka Rootsis ja Soomes, et suurel alal Kuidas teeb seismoloog vahet Ida-Virumaal toimuvatel  lõhkamistel ja igal pool mujal maailmas toimuvatel maavärinatel. Heidi Soosalu jälgib korraga kõigi kolme Eesti jaama  seismogramme ning võrdleb neid vajadusel  ka Soome, Rootsi ja Läti andmetega. Siin on selline hästi tiheda välimusega See Narva karjääri lõhkamine, aga kui me vaatame,  vastame, et siin siin on, on. Aeg on noh, umbes see on pool minutit minuti võrra ta kestab  ja siin on meil kauge seal. Kamtšatka juurest maavärin, mis paistab,  et no algab siit ja ma võtsin selle signaali saba  ja mõõdame ja siis kui kellaaega vaadata,  siin on kolm, null kaheksa, siin on kolm 30,  siin on juba oma paarkümmend minutit läinud  ja läheb aega veel ja edasi. Karvaseks teeb seismogrammi ka niinimetatud müra,  näiteks torm või inimtegevus. Meie askeldamise tarbavere jaamas on seismogrammil ilusti näha. Väga palju selliseid teravaid signaale on  ja vilunud silm oskab öelda, et see ei ole mingi maavärinate parv,  et see on ikkagi keegi, keegi käis seal ringi  ja midagi midagi. Koha, kohalikud häired. Täna toimetame ja peremehetseme planeedil maa,  meie inimesed, sadade miljonite aastate pärast katsutakse  aga laborites võib-olla aru saada sellest,  mis meist alles on jäänud. Kuna aga inimene ei ela vees, siis kuigi palju temast  tulevikule alles ei jää. Karta on, et see geoloogiline jälg ikkagi tahab nagu  veekeskkonda ja kiiresti mattuvat veekeskkonda. Et see, mis jääb kontinendialale, see pigem allub kulutusele  ja väga vähestes situatsioonides jäävad sellised väga selged  geoloogilised märgid siis kontinentidele  ja teiselt poolt võib-olla hea ka, et, et  siis ei jää ka neid jälgi inimestest, ma mõtlen just neid jälgi,  mida me ei tahaks kellegile näidata.
