Siin Tallinn kell sai pool seitse, teisipäeva õhtul tähendab aeg, et teil head kuulajad, on võimalus kaasa lüüa järjekordses raadiomängus, keskkond ja mina. Nagu ikka alguses tutvustame stuudiokülalist. Ja minu vastas mees, keda omamoodi on raske tutvustada, sest me võiksime öelda, et ta maalib elavat loodust. Ta on eesti kirjanike teoseid tõlkinud vene keelde. Et ta loomaaia loomi aidanud. Kui neil tervisel midagi viga on, kuna ka mees palka saab mereinstituudist ja seal on teaduri nimekirjas, siis ma arvan, et ta oma teema võtab ikkagi nii-öelda palga eest. Aleksei Turovski, palun. Tervist paistab, et selles mängus keskkond ja mina, mina olen rohkem keskkonna poole peal ja kuna minu eriala otsene eriala päris eriala on mul ikkagi Subioloogiline paras ideoloogia rannikumere, parasitoloog ja noh, seal natukene täpsem siis võib-olla tõesti ma üritan natukene tutvustada noh, neid loomi, keda kõik tavaliselt pelgavad, kuid pelgata jutt tegelikult tuleb mitte just neid usse, keda mee vahest juhuslikult sööme, vaid neid, kes konkreetselt söövad meid. Ja kui nüüd räägime rannikumere elanikest, kaladest neid on siis üle 70 liigi. Eesti vetes teatavasti, aga meres nii palju vast ei ole. 40 45 liiki meiega leiame siin ja seal küll vaatame muidugi neid objekte, kelles toituvad kalad, kõige väiksemad kalad siis plank, tunnist hõljumist, imepisikestest, väikestest ussikest keriloomadest näiteks suuremad kalad siis vendilistest ehk põhjaorganismidest, seal on siis nii putukavastseid, seal ka vähilaadseid suuremaid nagu kir, Vähk näiteks või kasvõi vesik hakanud meie meres magedes üpris magedas. Meres leidub ka see mõnus vehikene. Ja edasi vaatame suurimaid ka lumenäeme, et nemad söövad juba suurim suuremaid asju, näiteks nad söövad väikesi kalu ja vahest isegi täitsa kopsakaid kalu. Mõni näiteks suudme koll, selline viie-kuuekilone haug, tema toitub ju päris suurest räimest. See on väga lühidalt see ahel. Pidi liiguvad need minu huviobjektid, parasiidid kõigepealt üks vastne on lankteris, siis saab ta näiteks mingisuguse suurema loomakese siis ütleme, et söön kidakärss ussi vastne läheb ta siis kiirt vähi sisse, tema jala sees moodustab ta endale väikese pesa juurde. Ok, nüüd millal tuleb kalajas Repsile Kirta Hi nakatatud kirpvähi ära, siis seal eskalas moodustub äkki ta Kersusi järgmine vastne ja see jälle tavaliselt ootab, millal tuleb suurem kala ja sööb selle väikese ära. Nii, kui ma teile siis nüüd ütlen, et minu Erialase huviobjekte on 12-st eri loomade klassist. Ma ei tea, mis ütleb kuulajatele. No loodetavasti nii palju kooli zooloogia on ikkagi Igalühel meeles, et kõik mäletavad, mis need klassid ikkagi on näiteks putukate klass, eks ole, vähilaadsete klass, aga muidugi ka ümarussid, enematoodide klass on ka loomulikult päris väikeste loomade terved suured klassid, näiteks koktsiidid, ainuraksed, parasiidid, kõik parasiidid ja neid leiame küll, kuigi noh, eriti palju liike veel leidnud ei ole. Sest neid uuringuid küll alustasime üks 18 aastat tagasi. Aga meid on vähe, parasiidi, palju küll oskavad kalades levida. Näiteks kõige primitiivsemad elavad tavaliselt väga mugavatest paikadest kala sees, sapipõies kusepõies või näiteks kohe Vedelikus ka mõned, aga spetsialiseeritud vormid. Nemad moodustavad endale süste Peremehe abiga loomulikult parasiidi asi on ärritada peremeest, nii et peremees Enn enesekaitseks moodustaks väikese kambri parasiidi ümber, kus parasiit tunneks ennast hästi. Ja nii see kõik toimubki. Näiteks valget süstid lihaskala lihas või näiteks lõpustes me võime neid näha näiteks viima kalal, noh, ütleme seal Pärnu lahes kuskil kuni 15 16 protsenti, sügisel me näeme neid valgeid süste inimesele, ütlen kohe välja, nad ei ole ohtlikud. Kalale reeglina ja vot see on huvitav moment ka mitte eriti ohtlikud. Loomulikult ma räägin täiskasvanust kõlast hoopis teised suhted parasiitidega, noorte kaladega ja parasiidid, sellega on väga tugevaks evolutsiooni loodusliku valiku faktoriks. Nende pressing on tõepoolest vägev vägev faktor evolutsioonis. Ja nüüd ma pakuksin võib-olla esimese küsimuse, kui tohib. Vajab teie nii nakatavalt oma uurimisobjektidest räägite, et seda võiks pikalt kuulata, aga meie mängul ka omad reeglid, nii et olge hea, lähme. Mis sa küsimuse juurde selge? Nii, esimene küsimus on selline. Mis suurusjärgus, võib-olla nende liikide, mitte nüüd, klassidavaid liikide arv, parasiitide liikide arv, mida me võime kohata Eesti rannikumerekaladel? No ma pakuks, ma pakuksin, võib-olla mõned arvud. Teil head kuulajad ja tuleb siis nagu nende liikide arv nüüd pakutud arvude najal kätte saada. Olge head, Telefon vastamiseks on neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks, neli, kolm, neli, neli, üheksa, üks ja muusikal saame teie nimesid ja vastuseid ja pakkumisi kirja panna. Kahjuks mul ei ole kinkida midagi midagi korralikku ainus asi, mille peale ma nüüd olin suuteline tulla, on üks separaad minu artiklis Soome lahe kalade parasiitide Parzidowne kohta. See artikkel ilmus Soome Kalandusuuringute ajakirjas. Siin on lugupeetud kuule teile kõik. No see ei ole päris õige, kõik nad ei ole sellest ajast peale vähemalt 20 liigi juurde enamus Soome lahe kalade parasiitidest südamlikult Aleksei Turovski. Lubatud kiri saab kõik kenasti valmis ja me võime kohe minna õige vastuse juurde ja ilmselt seda ka pisut kommenteerida. Praeguseks ajaks on tõepoolest Eesti rannikumeres on siis Soome lahe Alan Väinameri, mis on väga huvitav, paras, ideoloogiliselt, üpris üpris omapärane. Erineb nii Soome kui ka Riia lahest ja siis Riia lahe rannikurannikuvette umbes umbes 50 kalaliigi. Parasiite on praegu mul käes 367. Enamus neist on helmindid, see tähendab ussid, paelusid, ümarussid ja muidugi imiussid, vot need on eriti arvukad ja just nimelt Väinamere piirkonnas võib-olla tänu sellele noh, mul need arvud käes on tänu sellele, et peamiselt materjal mul on Matsalu lahest ja seal roostik ja seal on linnud, kes on tuntud kahepoolsete imiusside ehk Dremo toodide lõppperemehed nendes just lindudest, veelindudest saavad nüüd ussid, suguküpsuse ja Dremodoria siis moonugine ja siis muidugi need ühe põlised imiussid, need on spetsiifilised, nad elavad naha peal nina sõrmetest suuõõnes, aga peamiselt lõpustel kaladel ja mitte kuskil mujal ja nendel ei ole vaheperemehi. Nii et kui me vaatame näiteks noh, kevadel hakkame vaatama kiisk juba varakult aprillis, mil leiame tal paar konkreetset liiki, mis ainult Kiisalt siis vaatame näiteks särge särjel on takti lobiurus füürna suurte konksudega, väga huvitav, kus nad on väga pisikesed, muidugi palja silmaga tavaliselt neid ei näe. Aga näiteks väga paljudel Raplastel kaladel leiame suuremaid usse ja nende usside perekonnanimi, nende liikide perekonnanimi on diplosoon, kaksik või topeltloom ja kõige kuulsam selles seltskonnas diplosoon paradoks. Tõesti paradoksaalne. Kujutage ette lapsi ja tema vastseid lipporpa nimetatakse tema vastsed diporpad leiavad teineteist, see kõik toimub kala lõpuste peal. Siis nad Lähevad teineteise peale lamama risti moodustavad täpselt risti ja kasvavad keskelt kokku, kuna igaüks nendest on nii mees- kui ka naiselundid, täiskomplekti omanik, siis üks niisugune paradoksaalne loom koosneb. Õigemini sisaldab kaks nais- ja kaks meeselundkond hermafrodiit, nagu nad on, nad suudavad siis viljastada iseennast nii-öelda ja sind, kujutage ette, milline viljakus sellisel loomal ja tõesti see on tohutu viljakuse poolest loomulikult parasiitidest, triidi, kala, parasiitidest. Väljaspool konkurentsi on seesama laius, see samal laius ja see on üks väga vähestest, jumal tänatud, väga vähestest kala parasiitidest, kes on tõesti inimesele ja imetajatele teistele imetajatele ohtlik. Kui kuskil tekib kollet Peipsil näiteks, meil on kolle ja neid muidugi on ka merevees nii mõneski kohas, siis tuleb ettevaatlik olla. Ja kõik see on väga põnev see eluosa, mis on teie uurimise all. Aga me peame oma mängutempot hoidma, sellepärast ütleme, et esimene küsimus ja vastus on ammendatud ja hetke pärast. Me jätkame Te kuulete raadiomängukeskkond ja mina tänan teie ees, head kuulajad. Mereinstituudi teadur Aleksei Turovski. Teiseks küsimuseks ma pakuksin tõepoolest küsimust, mis on rohkem seotud siiski sellega, kuivõrd meie tunneme inimese tervishoiuasju. Päris saate alguses oli meil juttu, ma juba mitu korda mainisin, et neid ei ole palju neid parasiite, mis levivad meie vete kaladega ja mis on inimesele ohtlikud. Ja ma ütlesin ka, et noh, nendest peamine praktiliselt on see laiuss lihvi lobotrimlatum. Küsimus võib olla. Võib-olla meie vete kaladega levib parasid inimesele. Kas on võimalik, et mõni meie vetest levinud parasid tõepoolest tapab inimese? Nii? Kas mõni või mitu neid võiks olla, me küsime veel arvu või küsimuseni. Me küsime arvamust, Narva ja mis te arvate, kas mõni parasiidi liik, kes levib kalaga ja siis on olemas Eesti rannikumeres, võib inimest tappa? Väga tõsine küsimus, aga ikkagi ootame teie vastust telefonil neli kolm neli neli üheksa üks. Samas seepärast mul lihtsalt ei ole midagi muud kinkida. Ja pühendus tuleb ilmselt ka sama, sest way natukene tahate teisiti kirjutada? Paneme ikka sama, panime ikka samad see kõige paremini ja kõige tagasihoidlikult niiviisi kirjeldab nii seda separaadi kui ka meie. Nii. Kirja kuupäev juurde ja me võime siis nüüd seda tõsist küsimust ise hakata vastama. Asi on selles, et õigus muidugi on inimesel, kes võtab parasiit dismi nähtuse küllaldase tõsidusega üldiselt ühtegi liiki parasiite liiki nende seast, kes on esindatud meie vetes, eriti ohtlikuks surma ohtlikuks niiviisi ei peeta, kuid on olemas tõepoolest meditsiinilises kasuvistikas kirjeldatud juhtumeid, kus seesama laiuss ja isegi isegi üks kida Kärsla Me korinosoomast Rumoosum, kes tavaliselt on ohtlik noh, mingil määral ohtlik ka mitte väga helgidele siis naaritsatele, rebastele ja nii edasi. On inimesi tapnud nimelt laiussi invasioon väikesel lapsel tekitab kindla peale aniimilisust ja kui lapsel on kaasasündinud näiteks südameklapi vigastus, siis aneemia võib-olla talle saatuslikuks. Päris kindlasti, nii et see võimalik on. Vaadake, suhted parasiidi ja tema peremehe vahel on seda malbemad tolerantsemad, mida vanemad evolutsiooniliselt vanemad need suhted on. Ja reeglina parasiit ei ole huvitatud sellest, et tappa vot seda peremeest, kelle populatsioonis tal on nii hea olla. Kuid kui parasiit satub noh, ebatavalisse pereni peremehe sisse, primehe organismi ja leiab siiski võimalust seal elutseda. Muidugi seal võib ta hakata lausa möllama. Me peame olema muidugi ettevaatlikud ka ookeani kalaga, mida ma mäletan väga hästi, kuidas mulle anti määramiseks üle räime, preservi eri soolaräime, Prizeervi. Karbi, mille sees elasid, liikusid suured kolmesentimeetrised, valged ussid, ümarussid, nemad toodid. Neid pandi laboris, kus neid algselt uuriti. Nõrka formaliin lahuses, see tapab kõik, aga mitte seda ussi. Ma panin seda elukat kontsentreeritud piimahappe sisse, ta läks selle happe seest täiesti läbipaistvaks, aga ta ikka ronis kate klaasi alt välja. Soliani sagi simplex selle looma kohta 75. aastal. Täpselt teada 1200 mõrvajuhtumid peamiselt muidugi Jaapanis, kus on lausa kombeks toorest kala süüa, aga ka Saksamaal, Hollandis ja teistes riikides. Nii et nii et olgugi et parasiit on üldine nähtus, looduslik nähtus kindla peale ja omi parasiite peame neid kindlasti kaitsta. Sellel lihtsal põhjusel, et kui nišid toitumise, elamispaigad täidetud just evolutsiooniliselt harjumuspäraste parasiitidega, siis võõras parasiit ei pääse löögile see, kes ta hakkaks tapma kalu ja linde. Nii siiski parasitismid tuleb suhtuda väga, väga tõsiselt. On teada juhtumeid, kus kas või seesama haigus on inimesi tapnud.
