Enne muiste elasid loomad, kuidas tahtsid. Nad elasid vahel vees vahel puus, vahel maas just nagu neile  meelepärane oli. See aga tekitas suurt segadust. Siis tuli inimene. Ta ütles. Nii ei lähe. Iga loom peab elama omamoodi. Ta ei tohi oma tegu ja nägu ühtelugu muuta. Inimene korjas kokku kõik jalad, kõik kabjad  ja sõrad, kõik saba, kõik koonud, kõik nokad,  kõik kihvad. Ta korjas kokku kõik tiivad ja uimed, kõik silmad  ja kõrvad, kõik vurrud ja lakad. Kõigest tegi ta suure suure kuhja ning ütles. Nüüd tulge ja võtke, mis teile meeldib. Siis tulid kõik loomad endale välimust valima. Tulid nii need, kes tahtsid vees ujuda kui  ka need, kes tahtsid taeva all lennata kui need,  kes tahtsid puude otsas ronida kui ka need,  kes tahtsid kõhu peal roomata. Nii need, kes tahtsid rohtu süüa kui ka need,  kes tahtsid mune muneda. Kõik loomad tulid, kõik valisid endale välimuse,  mis neile sobis. Ja see jäi neile igaveseks. Nad olid väga rahul. Loomad ei vali endale mitte ainult väljanägemist vaid  valivad ka erinevad elupaigad. Mõned nendest elavad kaugel põhjas, teised elavad palavatel  lõunamaadel ja vastavalt sellele, kus kohas  siis üks või teine loob, elab vastavalt sellele on tal kas  paks kasukas või õhu puhkene kasukas, laiad laiad,  suured jalad, suured sarved ja nii edasi,  nii edasi. Ja mis te arvate, lapsed, kas me läheksime nendele loomadele külla,  täna vaataksime, kuidas nad oma elupaikades elavad. Aga kuidas me täna saame? Lennukiga aga see lennukiga. On see häda, et sellega me sõidame hiigla kaua? Ma tean, kuidas me sinna saame. Me läheme sinna võlu päikesega. Teate miks? Sest päikesekiired jõuavad igasse kohta. Läheme. Lähme see on suur tore mõte. Lapsed. Nüüd võlume endale ühe võlupäikese. Võtke tasakesi kätest kinni. Ja olge hästi-hästi tasa sest nüüd tuleb päris tõeline võlumine. Ja ongi võlu päike ja valmis võlutud. Aga kuhu me sellega kõigepealt lendama Põhjamaale? Läheme Põhjamaale ja sealt on kõige mõistlikum hakata loomi uurima. Näed jääväljad juba paistavadki. Ja olemegi, oleme kohal, läheme maha. Oi kui külm siin on. Missugused jäämäed on ümberringi? Käekrõbise me jalge all. Mis kala ka? Ärge ära eksige, tulge mulle järele. Siin on kellegi järjel. Tulge siia. Kuigi. Jääkaru. Äkki on jääkaru, aga millised, millised loomad üldse  niisuguses külmas võiksid elada? Üle vale. Veel karu jah, ega siin nii külm ja palju lund,  et ega siin väga palju loomi elada ei saagi. Siin peab olema väga paks kasukas või väga ise peab väga  paks olema, et siin ära külmetas kana, nahk tuleb ihule. Minul. Ka. Vaadake, vaadake, kes sealt tuleb. Jääkaru ilmus, siin ei saagi keegi teine elada tegelikult  suurtest kiskjatest, ainult jääkaru. Tänu oma valgele kasukale. Mahuta saab ka siin jääväljade keskel kenasti toime tulla. Hiilib siin hülgeid ja. Käib jääaukude juures neid hülgeid passimas. Mis te arvate, kas see üks jääkarul on niisugune küllalt  pikk ja peenikene pea oskab keegi arvata. Ja pikka aega. Sellest on tal abi siis, kui ta vees ujub. Seal on üks poeg ka seal on poeg ka ja ja vaadake,  kui suured pätajalad neil jääkarudel on. Nendega on hea kõikuvatel. Jääplaatidel ringi kõndida ja siis ei vaju sinna sügavale  jää sisse. Näete, kui odavasti ta veest välja ronib. Aga miks need jääkorud valged on? Sellepärast et see hüljes teda ei märkaks,  kui ta jahi ja üleüldse, et ta saaks rahulikult seal valgete  jäämägede keskel elada. Ja valge on ta sellepärast, et tema karvad on täidetud õhuga  ja need karvad annavad tal siis ka sooja  ja abistavad teda ujumisel. See on nagu tal õhupall ümber kere, mis ei lase tal põhja vajuda. Aga kuidas need, kuidas need jääkarud vee all  siis hingata saavad? Ega nad vee all ei, hingamine hingavad ikkagi vee peal,  nina on neil ujudes kogu aeg vee peal aga nad ujuvad väga kaugele. Tead, nad võivad isegi 40 kilomeetrit kaldast eemal ujuda. Kus neil pesa on ja pesa teebki selliste jäähunnikute vahele. Õieti on see niimoodi, mis te arvate, lapsed,  kas nad jääkaru talveund magavad? Ei maga, tegelikult on niimoodi, et isased jääkarud tõesti  ei maga, aga emad siis, kui pojad hakkavad sünni sündima,  ronivad siis sinna jääpankade alla, lumi sajab neile peale,  seal tekib neil nagu koobas, milles nad siis oma pojad  sünnitavad ja nemad siis nagu magaksid talveunt. Mitu poega jääkarul võib olla? Tavaliselt on kaks, aga võib vahel harva olla kolm,  neli tükki, ka poegadele meeldib see lume  siis hirmsasti hullata, neil on omamoodi niisugune kummaline  mäng kohe tekkinud. Nad ronivad kõrgele kuhugi jääpankade otsa üles  ja kui seal nii palju lund, siis nad libistavad ennast kõhu  peal või selili alla, nii nagu lapsed kelgutavad,  nii võivad ka jääkarud kelgutada. Näete, siin nüüd väikesed jääkarupojad, joovad piima. Aga kas need jääkarud teevad samasugust häält nagu meie maa  pruunkaru peaaegu, aga üldiselt seal ei ole nagu kellelegi  vaja seda häält teha, ei ole vaja kellelegi midagi ütelda,  nii et nad eriti palju häält ei tee ja lärmavad ümberringi  kajakad ja teised loomad. Et mitte libiseda. Seal lume ja jää peal. Siis jääkaru jalapõhjal on kaetud pikkade karvadega  ja need siis võimaldavad tal seal jää peal kenasti ringi kõndida. Ja näete, karud lähevad nüüd ära. Ja meilgi vist on aeg hakata tundra poole liikuma. Napsid, aga nüüd vaadake, jääväljad lõpevad otsa  ja siin ei olegi enam lund. Ja me oleme tundras tundras, siin on selline imelik. Vahel on siin palju lund, aga suvel mõneks kuuks sulab see  lumi päris päris ära ja siis on siin elu,  oi kui palju. Aga mis loomad ja linnud siin tundras võivad elada,  põdrad, põdrad? Päris põtru siin tundus, ei ole, aga siin elavad põhjapõdrad. Ja siin on tõesti hästi palju igasuguseid linde,  samuti aga põhjapõdrakarjad. Need on suured, võimsad ja metsikuid põhjapõtru,  viimasel ajal on väga väheks jäänud aga selle eest on suured  kodupõtrade karja. Aga mida nendel loomadel siis siin põhiliselt süüa on? Puukoorna puid siin eriti suuri ei ole, kõik puud on  väikesed ändrikud ja saavad elada ainult sellised puud  mis talvel siis lume alla varju jäävad ja  mida need põhjapõdrad sealt praegu sealt lume alt kraabivad. Nemad ka kraabivad põdrasamblikke. Ja need põdrasamblikud ongi põhjapõtrude põhiline toit. Ja põhjapõtradel on suured sarved nende sarvedega,  saavad nad siis lund pealt ära lükata. Ei, mitte et külm. Ei oleks vaid sellepärast, et toitu paremini kätte saada. Ja põhjapõdrad elavad karjades ja karjas on niisugune raske elu. Selles mõttes raske, et et vot kui pojad sünnivad siis,  kui see kari hakkab liikuma, ema kipub karjast pojaga maha jääma. Ja see väike poeg peab siis kohe kiiresti kiiresti pärast  sündi emale järgi saama. Näete, kui vaevaliselt see liikumine temal läheb. Aga teist võimalust tal ei ole ja mis te arvate,  millest need tundraelanike onnid tehtud on? Põdra, nahkadest, põdra nahkadest väga õige. Ja mitte ainult põdranahkadest ei ole onnid tehtud,  vaid kõik tähtsamad majapidamise riistad on samuti seal  tekid ja poodid ja kõik on põdranahkadest,  nii et see põder on väga tähtis loom. Ja näete, kui kehvakene on see põdra toidulaud,  kui vähe on igasuguseid taimi. Kui vähe. Ja madalad need taimed, need taimed seal tundras on. Ja põhjapõdrad selleks, et seal tundras vastu pidama pidada,  peavad pikki maid maha rändama ja pärast nende need  onnikesed nii kerged ongi. Et ilma. Siis, kui vaja kuhugi teise paika rännata on,  siis võtavad need onnid koost lahti ja panevad uues kohas  jälle oma elamise üles. Et nad on tõelised sed, rändavad inimesed. Ja selle onni kokkupanek ja mahavõtmine võtab aega ainult  paar tundi. Mis linnud siis niisuguse maa peal võivad elada? Oi, seal on palju igasuguseid veelinde, näiteks selline  veelind nagu veetalla ja igasugused hanesid  ja parte ja laglesid pikanokalisi koovitajaid  ja kas nad elavad kogu aeg sealsamas või lendavad ära vahepeal? Nad ikka talveks lendavad enamikus minema. Aga mõned üksikud jäävad sinna talvituma ka,  aga neid talvitujaid on väga vähe. Näiteks üks selline suur kiskjalind, tundra kak. Või lumekak, tema elab siis ka talvel seal tundraaladel. Ka tundrapüü on ka ja tema on ka talvel seal paiga peal õige  läheb valgeks veel isegi. Kas luiged elavad ka seal? Ja tunda veekogudel on palju luikesid. Teeme niimoodi, et Georg on linnu peremees  ja linnu peremees annab lindude, igaüks nime,  tõuseme püsti. Iga linnud enda juurde. Pane neile nimed, jah. No paneme nime. Sina oled tundrapüü, sina oled part. Sina oled koovitaja. Sina oled Lagle. Sina oled. Oled vee alla ja, ja sina oled? Õige, sina võiksid olla nepp. Minge nüüd linnud linnuperemehe juurde. Mina olen teie vaenlane. Merikotkas ja Merikotkas tuleb linnuperemehe juurde lindu saama. Tere, linnuperemees. Tere Meri kotkas, miks sa tulid lindu saama? Kas sa külakosti tõid? Tõin põdra sammalt. Mis lindu sul on? Eks sa otsi ise. Hani Luik, Lagle. Pardipoiss tuleb. Seisa siin veed alla ja. Koovitaja. Kes on alles? Enne. Nüüd on kõik andnud, jagatud, nüüd tulge,  loeme üle. Kas peremees oli osavam. Lindude valvaja või merikotkas oli osavam lindude püüdja. Minul on mitu, loeme ära, pole sina. Minul on kaks. Peremees oli osavam lindude valvaja. Merikotkas lendab minema. Nepid pardid, lagled vee alla ja põldpüüd kas lendate  omasoodu lõuna poole või tulete koos minuga võlupäikesele. Kas reisime edasi? Läheme. Siin on juba päris kodune ümbrus. Männid ja. Huvitav, tulime metsa, sattusime kontserdile. Kes sellist kontserti annavad? Ole kummaline. Tulime metsa, kohtasime konnaga, kuidas sa võid? Aga need on nii väikesed, neid me ei pane lihtsalt tähele,  sellepärast me. Vahel üllatume, kui metsas konna näeb. Kuskohast need konnad siis elada võiksid? Konnad on kahepaiksed, loomad, see tähendab seda,  et natuke aega. Õige natuke aega vees ja natuke aega kuival  ja millal nad siis vees on ja seda laulu löövad? Kevadel kudemis ja kevadel, kui on kudemisaeg,  siis on konnad vees ja löövad anda oma kuulsat konna kontserti. Ja see kahepaikne tähendab siis seda, et, Et selleks kudemisajaks peab see konnaema  ja konnaisa mõlemad vette minema ja siis hakkab peale  konnaisade kontsert on kõva kõva laul ja seal Kui nad seda laulu löövad siis selle laulu peale jooksevad  kõik need konnaemad sinna vee peale vee juurde kokku. Ja mis siis saab, kui nad sinna kokku kõik on jooksnud? Mis te arvate? Ja siis hakkavadki need konnad kudema. Ja kui see kudemis aeg kätte on jõudnud,  hakkavad siis konna emad. Vette heitma pikki kudunöör. Vaata niisugune naljakas õhupall tal lõuaotsas on  ja selle õhupalliga teeb see. Anna isa oma hääle kõvemaks. Ei, see lõhki ei lähe. See on just selleks, et kui ta puhub selle palli sisse,  siis hääl kostab kõvemini ja kaugemale. Mõnedel konnadel kostab see hääl mitme kilomeetri kaugusele. Nii kõva kontserti võivad nad lüüa, aga ilma  selle õhupallita ilma selle hääle tugevdajata,  seda häält nii kaugele kostab ei oleks. See ja seal siis need konnad istuvad vees  ja meelitavad teisi juurde ja laulavad üksteise võidu  ja üksteise võidu näitavad, et vaadake, kui tubli  ja kõva lauluga ka on, ma olen, tulge kõik minu juurde,  tulge, kuulake, kui hästi ma laulan. Ja kindlasti minul sünnivad hästi tugevad  ja terved järglased. Isegi vist niisugune ujumisstiil on olemas nagu. Konna ujumine oskate ujuda, lapsed konna  ja näete, kuidas tükeldaski tagajalgadega niimoodi hoogsalt  lükkab esijalgadega natukene, ainult vähekene siblib sinna juurde,  aga mis need konnad söövad? Mis te arvate, mis konnad söövad? Me esitasime konnateise mesilasi, nad kardavad mesilased,  triibulised ja kirjud ja konnad, kui ükskord mesilast hammustavad,  siis me on nõela järgmine kord nad ei vaata  ka mesilased herilase poole. Aga kas konnal on keel ka suus? Ja ja valla pikk. Miks neil seda keelt vaja? Putuka putukas läheb peale, siis ta tõmbab  selle suhu. Ja selline. Kleeplin jah, nagu kleeplint on täpselt kopsti putukale pähe,  putukas kleepub sinna külge ja vot see konnakudu on selline peenikene,  ilus lindikene. Nagu pärlikee ja seal pärli ees, need mustad terakesed igast  sellist mustast terakesest sest marjaterakesest areneb  siis üks konna kulles poeg, õige. Ja muidugi see ei juhtu päevapealt, selleks,  et sellest pärlikeest või terakesest üks päev see kulles tuleks,  selleks kulub aega. Õige mitu päeva. Saba ja kullesel on. Alguses ongi ainult saba, ühtegi jalga ei ole. Ja ta on nagu kala, kui need väikesed kullesed nüüd  vabanevad sealt lindist siis nad hakkavad ise taimi sööma,  söövad taimelehekesi ja elavad nagu väiksed kalakesed. Ühel heal päeval on nad juba nii suureks kasvanud,  neil tulevad külge jalad. Saba kaob ära. Ja ongi väike konnapoiss. Tahad enda kätte, hoia teda ettevaatlikult. Jah, ta on nagu akrobaat ja see väike konnakene,  nüüd vaadake tema silm ja kui suured punnis silmad on  ja teate, kui tähtsad on need punnid. Kui tähtsad on need punnis silmad konna elus? Vaadake, ma ja silma peale, mis juhtub selle silmaga. Silm läheb pea sisse. On näha. Ja teate, mis pärast ta sinna pea sisse läheb. Ta läheb sinna pea sisse sellepärast et silmadega konn  abistab ennast söömisel. Ta lükkab toidu silmadega kurku endale. Vot kui tähtsad silmad on konnal Ja nende silmadega, millega ta hästi sööb,  nende silmadega ta eriti hästi muidugi. Miks ta nii teine nimi? Sellepärast et konn ei ole päris? Kargab ära ei ole päris õige maismaa loom peal. Ja selleks, et ärakuivamise eest ennast kaitsta,  peab tal lima olema peal. Aga ega konn ei ole see ainuke metsaloom  mis loomad veel metsas elavad. Loomad, kitsed, ka. Veel hundid, kes puude otsas elavad Ja vast on veel lendoravad. Väiksemaid loomi on ka veel. Kes lehtedest armastavad krabistada, kes need on,  leegiilid, siilid ja veel. Ussid rästikud, nastikud, nastikud, kellel on,  millisel loomal on meie metsades kõige pikemad kõrvad? Ei? Tea, mispärast nendel järestel nii pikad kõrvad on,  kas selleks, et paremini kuuleksid? Ei ole, nad ikka peavad hästi kuulma. Muidugi. Teate, mis lapsed? Minul on teile täna jutustada üks lugu ja ma mõtlen,  et teeme selle loo koos ja mängime ühe nuku,  näitemängu, siilist ja jänesest. Olete nõus? See lugu juhtus ühel pühapäeval. Kui hele päike seisis kõrgel taevas ja soe tuul sahistas kõrrepõllul. Siili isand seisis oma tare ukse eel. Ninake vastu sooja tuult. Ja ümises laulda. Siis otsustas ta minna peedipõllule ja selle üle kaeda. Daam ütles enda misi. Et lähen õige jalutama ja kaen oma peedipõllu üle  ja ta läkski vaatama. Siin läheb aga tee peal tuli talle vastu jänes,  kehkem püks. Sil kummardas viisakalt tervituseks head pühapäeva. Sina siin puuni vara ringi, hulku. Ma jalutan. Niisuguste kõverate ja lühikeste jalgadega oleks küll parem  kodus istuda, kui jalutada. Ja nüüd otsustasid Siilia Jänes kihla vedada,  kumb neist jõuab kiiremini ühest vaaotsast teise joosta. Aga enne võidu jooksu otsustasid nad kodunt läbi minna,  et keha kinnitada. Ja nii kumbki läkski oma koju. Siil mõtles endamisi. See. Külg. Siil läks koju ja rääkis kogu loo siili ema ndale ära. Ta pani siili ema ta ühe vao otsa kükitama  ja õpetas teda. Siili isand õpetas nüüd see siili Emandat. Kui jänes peaks sinule jään ema karga püsti,  ütle minema siin. Seda öeldes läks ta vao teise otsa. Kus jänes teda juba ootas, jänes ja siil olid võidu jooksuks valmis. Jänes luges. Lõpuks lõpuks oli jänesel toss väljas ja ta kukkus väsinud  vao vahele pikali. Siili ema, Siili isand, tulid nüüd vaatama. Ja ütlesid. Nii saigi jänese upsakus võidetud kavalusega. Nüüd jõudsimegi oma kodusesse metsa siin ümberringi kõik oli  tuttav ja tegime täna tutvust kõikvõimalike põhjamaa loomadega. Aga tegelikult palju, palju enam loomi elab lõunapoolsetel aladel. Ja ma arvan, et neile lähme me külla kunagi teisel korral.
