Lauritsa päev oli vanasti rahval väga tähtis päev,  see oli jälle nagu niisugune tööde muutumise päev einedi  eksam olema valmis, sest kui juba Jaagupi päeval löödi raud  nael eina sisse, no siis hilisem hein ei olnud enam noh,  niisugune sööda väärtusega, nagu öeldakse  ja ja lauritsa päevaks pidi olema juba heinategu unustatud  ja varasem rukis juba lõigatud, sest Lauritsa päevaks taheti  kindlasti teha juba uudse leivast kakku. Seda niimoodi saadi, sel ajal veel ei jõutud kohe kõiki peksta,  aga siis rabati rukist, kui oli hästi kuiv rukis,  siis löödi need rukkivihud niimoodi vastu seina,  terad pudenesid välja, nii et sõeluti või puhastati ära  ja viidi veskile. Sellest jahvatati siis esimene jahu, et Lauritsa päeval pidi  olema juba uudse leiva kakud ja see Lauritsa päeva leib pidi  olema kindlasti kapsalehe peal küpsetatud  ja osa tehti veel nisukest, tehti niisugune ümmargune  õhukene nagu koogi moodi ja see küpsetati tule paistel  ja niisutati silgu suvalvega ja seda anti  siis õhtu teks, kui päev oli veel pikk ja õhtuni ei jõutud  ju lõunase söömaga olla, siis viidi õhtu kodet  ja siis viidi just seda paiste kakku ja peti piima,  sest tehti ju siis sel ajal kodus võid ja lauritsa päevaks  tehti ikka värsket võid ja siis seda söödi. Mis see petipiim jäi või tegemisest seda söödi  siis selle Lauritsa ka, kui põllule viidi rahvale,  sest suurem viljakoristus oli siis ikka jões veel Lauritsa  päeva ajal. Ja noh, nagu niisuguse tähtsama tüvede puhul  siis õhtuks keedeti, kästi süüa, keedeti sealiha  ja värskeid kaalikaid noori kaalikaid oli juba  siis kaalikaid ja värskeid kart tulid ja tavaline oli  siis see keedeti mustika suppi peale, see oli nagu  siis magustoiduks. Niisuguse tähtsa päeva puhul, sest no veel kapsast ei olnud  Lauritsa päeval, sest nagu vanasõna ütles,  et Lauritsa alles lahutas lehte, aga Pärtel pööras pead  kapsal siis Lauristin olnud, aga värskeid kaalikaid  ja kartulid juba oli, aga üldiselt oli ikka Lauritsa päeva  söök nagu lahjem või sest öeldi, et Lauritsal on leem lahja  noored kana ega kuked ei sündinud veel tappa  ja sealiha oli vanasti aust soolane ja niisugust hästi  erilist ea asja siis ei olnud. Jah. Ja lauritsa päeval ei tohtinud tulega hooletult ümber käia,  sest Lauritsa päevas seostati nagu tulega  või vanasti tule jumal, aga lapsigi hoiatati,  karjased ei tohtinud siis lõket teha metsas  ega ja naised pidid väga ettevaatlikult pliidi juures olema,  ikka öeldi kohe, et vaata ette, vaata ette viima Lauri tsupa plak. Et võib hõlpsasti tulega ei tulla, et Lauritsa päeval pidi  olema kõige kergem, siis tule süttimine ja seda kardeti kangesti. Kui oli äikese ilm Lauritsa päeval, siis vanad inimesed  ütlesid alati, et no nüüd kuhugi, Laurits põrutab sisse. See oli nagu selle tule koha pealt oli väga kardetud  ja noh, niisugune hoiatatud päev, et tuld pidi hoolega hoidma,  sel päeval. Ja õhtul oli ikka tavaliste siis niisugune nagu pidulikum,  noor rahval, siis käidi tantsimas ja ja ka vanad inimesed,  eriti Kuusalu kihelkonnas, oli see Noh, kirikule väga tähtis päev, sest Kuusalu kirik on  Laurentsiuse kirik ja vanad inimesed käisid  siis alati kirikus ja oli neile oli see väga tähtis. Mina vaatasin põldu, et osa on juba valmis,  osa on küll aljast ja ja niiviisi. Aga noh küll taks. Kõlbab ka juba. Meil on siin kõik väga madalamaa ja tollepärast on nagu haige,  rohkem. Väga käe kiiresti peale ei pressi. Nojah, saad korralikult heina ära lõpetada ja. Nojah, viljakoristuse oli, seda pidi peremees alati hoolega vaatama,  kui juba vilja põld hakkas valendama, siis tuli  viljakoristusele asuda. No rukis, see oli pikk ja seda lõigati tavaliste vanastike sirpidega. Ja see oli ka kunsti, kes noor selle eest selgeks õppis,  sest sirbiga lõikamine pidid ikka peutäie korraga sirbiga  läbi tõmbama, aga kui sa seda hästi ei osanud,  jäivad muist kõrred, tulid juurtega üles,  aga tuli korralikult õppida. Aga kui oli vahest Vilets vili näiteks odra kasvas vahest väga lühikene  ja siis seda vanasti juuriti, mehed olid põlvili maas põllul  ja juuriti oder niimoodi juurtega tükkis ülesse  ja pandi niisugustes väikestes nagu vihkudesse hunnikutesse  ja kuivatati ära ja siis veeti sisse. Ja muide noh, kui see koristamine esiteks oli  ja see lõikus, no rukkilõikule tehti ikka enamasti talgud,  sest kardeti ju, et rukis hakkab pudenema. Kõige kuumemal ajal küpses rukis, no ja siis tehti talgud,  ühes peres olid ühel päeval teises peres,  teisel päeval niimoodi niisuguse ühistöö korras,  see oli vist juba nagu natukene kolhooside alguse moodi see,  kui ühes kohas kõik tehti. No ja siis oli, noored ootasid alati seda rukkilõiku talgud,  et siis õhtul talgu eest ei olnud rahalist tasu  ega midagi, see oli noh, siis pidid head söögid olema  ja õlled tehtud ja selle eest raha kunagi ei makstud. Aga noh, kes olid niisugused tõsisemad ja vanemad talumehed,  nii et talgutest ei olnud. Need lihtsalt palkasid rukki lõikajad. Ja nendele maksti tasu viljas. Oli ikka, et rukkilõiku päevatasu oli puudarukist,  noh, see on tänapäeval siis nagu 16 kilo. Keegi vähemaga rukist lõikama ei tulnud,  sest see oli küllaltki raske tü küürutagi päev otsa  ja kui olid palavad päevad ja ja siis oli see kindel taks  kohe pudarukist päevas. Aga suvivilja koristamine, see käis vikatiga kui vili  niisugune oli, et vaja juurida ei olnud,  see oli nagu kergem, selle eest oli päevapalk odavam  ja selle, seda tuldi juba tegema, raha eest ka. Aga rukist ei tulnudki keegi raha eest lõikama,  noh, tulid ikka niisugused inimesed, kel nagu omal ei olnud  seda viljapõldu ja vilja nii palju ja siis tahtsivad just  seda leivavilja saada ja see käis siis ikka noh,  viljaaiast see. Ja rukkipeks oli ka, ega seegi kerge tüve ei olnud. Noh, selle eest oli siis küll natukene odavam see tasu,  sest see kestis lühemat aega, aga noh, Ta oli küllaltki  ja see, kes seda nii-öelda seda ahet maha võttis,  seal rehetoas kole kuum oli. Ja tolmune ja see oli pärast ikka küll kohe nagu rehepap,  mustagi must ja nõgine. Noh, võtan paar ligemale ja. Mis hakkab? Jah, jah. Seda, kas aitab? Ma olen alles Suits ei sureta. Tuli ei põleta. Siis suitsusugula. Nojah, siis oli veel see asi, kes ikka niisugune arukas  ja tark peremees oli ja täid hulgi saada,  siis visati nii-öelda leili selle rukkiahu,  selle ahi, köeti hästi-hästi kuumaks, nii et see särtsust  kohe ja siis peremees peremehel oli veka seal kõrval  ja kaseviht ja sellega tema siis siputas sinna vett  ja siis tuli hea auru, et see võttis need rukkikõrred nagu  niisuguseks pehmeks ja sitkeks ja paenduvaks muidu kui nemad kuivas,  kuumuse kuivasid, siis jäi rukkikõrs rabe,  ei saanud katuseid teha, aga vanasti tehti ju igale hoonele  olid õlekatused peal, välja arvatud ainult saun. Sauna ei tehtud õlekatus peale, sest see nagu tule oht  saunale tehti ikka kas lauda laudadest katus  või niimoodi aga teistel olid kõik õlekatused  ja õlg pidi olema siis ka hästi sitt ja,  ja, ja, ja siis, kui rehepeksmine oli, siis pidi neid väga  targu ja ilusti ühepikk, eks need õlekuud koputama,  et need otsad on kõik ilusti ühepikkused,  siis sai ilusa katuse ja katusemeistrid,  nii et pidid olema ka niisugused oskajad,  mehed, ega igaüks seda õle katust ei teinud,  et see nii. Ilus sai ka ja vastupidav. Selle jaoks olid niisugused väikesed sakilised labidad kohe,  mis ka siis kõik löödi tasaseks ja otsad jälle niimoodi,  et jäi kohe niisugune väga ilus katus rukkis pandi parsile kuivama. Nii et pidid olema, noh. Vihud pandi püsti sinna peale, et just need pead olid kõige  kuumemas kõige kõrgemas kohas. No ja kui see ahi oli küüetud, siis ta oli kuum  ega seda kuumust siis ka samat raisku jäetud. Pandi kerisele kaalikaid küpsele ja ahjutuha sisse,  pandi kartulit küpsele. Et siis oli lõunaks nagu Toit valmis, kui jälle sealt karta kartuli põllult  või viljakoristuspõllult rahvast koju tulid,  siis oli sealt keriselt ja ahjust ia võttu juba pandi õunu  panniga kerisele ja kasutati see asi kõik ära,  et see soojus ja kuumus mitte ei läheks raisku  ja selles mõttes ka, et siis polnud perenaisel enam muud  tüli selle söögi tegemisega ja seda tehti varahommikul  pimedas juba, et siis, kui juba päevavalge tuli  ja siis jõuti veel kartulimaale minna, sest osa seda,  see võttis ju aega, see niisugune peksmine  ja see venis juba kuni kartuli noppimiseni välja. Ja siis, kui ta oli juba küllalt kuiv, seda küeti  siis kõvasti. Seda rehetuba ja. Ja siis võeti see maha, siis peremees hõikas,  et noh, ahteid maha võtta ja kutsuti reheahe. Oli siis vili seal parsil ja siis teda need esimesed  jämedamad terad rabati jälle välja ja siis lahutati lademed  maha niimoodi. Ja siis hakati baaris peksma. Või koodid, kui ta neid kuskil nimetati küllalt taktis ei käinud,  see pidi nii hästi selge olema. Sete eest. Lase sulle ei. Ei tea, kas ma kanti. Nii minemata ema ei pane tähele. Mari Viskot käitab. Ja siis pärast on üks isa see välja. No lööge veel vähe ja. Mõni tera veel pange veel. No mõni ma Seda tean, et ohaka ei pandud, aga meil pandi üks  õlekõrrepunt sinna värava vahele. Et noh, ja kui me küsisime, et mis jaoks isa seda paneb,  ta ütles, et noh, ega siis ka keegi vaata vilja peale. Kaetera kapsaku mäetera kapsaku. Ega meie sel ajal saanud nagu aru, et mikspärast sinna vilja  peale ei või vaadata, aga eks see ole ikka  selle kadeda silma pärast, et keegi vaatab  ja sõnub selle vilja ära, kellel võibolla  siis vähem oli või oli kade, et tema palju sai  või nii et ta ütles jah, et keegi vaatab viimaks vilja ära. Nüüd. Mine too ka. Vaata ühte leib uute kakku jahu vaja teha. Sest sel ajal kardeti kangesti seda paha silma. Miski asja ei tohtinud keegi paha silmaga inimene vaadata. Siis pidi pidid pahad tagajärjed olema, vili,  ikaldub teine aasta või või läheb hallitama nüüd salves,  et ei saa hästi kuivaks või midagi niisugust,  ikka kardeti, et see vaadata ei tohtinud  ja üldse selle niisuguse tüe juurde ega ega Airil,  kes veel, kui teati, et kes on niisugune kuri  ja paha inimene ega seda sinna vilja ligi nagu ei lastudki. Kui tuli sel ajal külast mõni niisugune inimene  ja kutsuti kiiresti tuppa, et ta mitte sinna rehe juurde  viljapeksu ega kuulamise juurde ei saaks minna,  seda vilja hoiti, see oli väga väga kallis asi ja,  ja seda hoiti, et sellega midagi ei juhtu. Ja noh, siis hiljem tuulati, enne oli niisugune,  need olid sarja need, millega tuulati ära see vili ennem oli  niisugune hõredam, kus ta põhk välja tuuled. Ja teine sari oli siis tihe, kust juba, aga ad  ja kõik välja võeti ja tuulamine pidi toimuma. Ja tuul, see ilmub ilmaga, rehealuse väravad olid kahelt  poolt lahti, et tuul sealt vedas ja ja siis viis veel need  aga nad välja, mis olid. Selle kohta oli nagu niisugune laulgi vanasti,  et sihkat sahka tõsi, sari põhtavar vel kahiseb kuldne  terakeste hari värava all kerkine, noh, see vili oli  siis see ise kuldne hari. Ei taha poole. Noh, eks see oli jälle nagu niisugune sümboolne asi,  et sirbiga see vili ju korjata sinna ja üldse mina tean,  et minu isa hoidiski need rukkilõiku sirbid kokku kokku  talve hoidis tema seal viljasalve peal üks sirp torgati  niimoodi sinna vilja sisse, aga teised olid kõik reas seal  selle kaane peal. Rukki salv oli niisugune poolest saadik oli kaas peal,  aga est oli tema lahtne noh, et vili ka õhku sai  ja siis seal selle, mis seal tagapool see gaasi oli,  seal olid siis sirbid ilusti reas, kõik kuni teise aasta lõikuseni,  siis igaüks teadis niisugune kellegi ja siis võttis sealt. Nii, et need sirbid ei olnud mitte kuskil mujal niimoodi  kuskil rehe all või, või kuuris, et pidid olema viljaka,  kus ikka. See esimene uudse ka, see oli üldse talus väga tähtis asi  ja seda nagu kõik ootasivad, et millal seda saab. Perenaine tegi selle taime, selle sõtkuti väga hea,  niisugune pidi olema kohev ja kõik ja ja  siis hakati seda tegema. Ilusad kakukesed, nii et pandi kapsalehe peal tingimata ahju,  siis see andis leivale kuidagi veel mingi erilise maitse,  aga siis tehti seda head kakku, sinna pandi sisse,  segati kapsas ja pekk ära pandi seda pandi  ka paljast pekki, lauti, kiht pekki, siis pandi jälle tainas peale,  need ääred vajutati niimoodi kõvasti kokku,  et jäi niisugune pekine leib ja niisama tehti ka,  kui kapsas ja liha olid segamini, see kaeti pealt ikka ära,  siis jälle uuesti tainaga, et ta pealt ära ei kõrbeks. Ja seda siis pakuti rahvale lauritsa päeval oli see eriti tähtis,  siis pakuti, kui külalinegi tuli, see oli külalisele kohe niisugune. Noh, niisugune maitsev roog anti kas petipiima juurde või,  või kodust kalja või siis tavaliste tehti ju  siis ikka kodus kal ja ega sellest alati õlut tehtudki kasvatatakse. Aga kali pidi olema alati siis ikka suvetööde ajal majas. Ja kui see oli algul värske, et ei olnud veel väga happu si  see oli tõesti hea juua, niisugune karastav  ja seda kalja hoiti isike kas noh, niisuguses külmaimas uhones,  et ta oli hästi külm ja karastav ja ja kui  siis seda toodi selle Lauritsa kakuga lauale,  kui oli ilma täidiseta leib, sellele toodi värske  või juurde ja, ja soolasilgud, sest siis oli ju ikka niimoodi,  et soolasilk oli alati majas. Vahest olid nad siis kuivatatud või soolatud  või praetud või niisama ahjus küpsetatud laut suure panni  peale pandi puhtad kaseraud ja siia lauti neid silku täis  ja ahjust siis küpsetati niimoodi ära, need olid niisugused  väga head muredad ja maitsvad. Ja oli siis ka tavaliste see niisugune lauritsa päevane toit. Kes taevas pühitse, saagu sinu nimi, sinu riik tulgu,  sinu tahtmine sündigu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevaleib. Anna meile täna ja anna meile andeks võlglastele. Sest ära saada meid kiusatuse sisse, sinust riik,  vägi, au, igavesti. Ja aga ikka oli nii, et iga kord nendel niisugustel nendel  rahvakalendripäevadel selle iga päeva kohta pidi oma aldias  või vaim olema noh, kes kõiki asju nagu kasvatab  ja õnnistab ja ja noh, üldse nii hea poole on,  aga hoiti, et seda ei tohi vihastada ega pahandada,  et temale tuleb ka sellest osa anda. No ja siis perenaine viis. Kas kapsaid ja liha või teinekord keedeti niisugust head  tekitanguputru ja siis pandi hapud piima sinna juurde  ja haput kalja viidi talle joogiks ja et tal ikka on kõik võtta. No eks need hiljem kuivanud seal muidugi ära ja. Võti aga ühes peres oli olnud nii. Niisugune laisk ja maias sulane oli mõelda,  et ah perenaine viis nüüd pekki ja tangoputru sinna ahju  ja käis ja sõi selle ära. Lauritule sööma. Perenaine läks hommikul sinna, leidis tühjad nõud  ja siis oli öelda, et oi-oi, aga see Laurit küll üksi olnud,  et siin olid nüüd abilised ka, et kõik nõud on tühjad. Sest noh, alati pidi selle eest hoolitsetama muidugi sinna  lausuti sõnad ka juurde, et Laurits, Laurits,  võta meie leiba ka, maitse meie kakku ja võta meie kalja. Et siis Laurit pidi teadma, et see on nüüd tema jaoks toodud  sinna ahju pandud.
