Looduse lemmikud. Tere, loodusesõbrad algas teine saade meie uuest sarjast, mis on pühendatud Eestimaa võrratule loodusele ja sealt veel omakorda välja nopitud pärlitele. Nagu nädala me just mainisime, sari on ka suveni ja sügisel naaseb kuula rändajat, mis läks väikesele vaheajale. Hendrik Relve eriti suureks paisunud töökoormuse tõttu. Aga nüüd siis meiega tänasest saatest. Me jätkame Ida-Virumaa harukordse looduseradadel ning ühtlasi paneme tänase saatega sellele kandile ka punkti. Saate lõpuosaga pühendame teie toredatele vastukajale Nendele ning ühtlasi anname loomulikult uue väikese ülesande ja loodusemees. Uudo timm võtab meid nüüd käekõrvale, et kodumaa avarustega taas pisut tuttavamaks saada. Mina olen Haldi Normet-Saarna. Alutaguse madalikul asub Agusalu looduskaitseala ja just sinna me täna kõigepealt rändamegi. Salve on, on siis Puhatu soostikku meie kõige suurema soostikku lõunapoolne osa ja ja oma omapäraks on see, et siinne soostik on jagatud kriivadega väikesteks osadeks. Need kriivad on siis sellised uusilaadsed moodustised soos, kus siis peal kasvab nii nõmme kui palumännik ja kohe kõrval läheb jälle uuesti soo, olgu ta valdavalt siis siirde Soona edasi, nii et selline kummaline, omapärane maastik, mida me tegelikult mujal eestigantides eriti ei kohta, kuulsime sõnaoosid noosidest juttu kindlasti siis, kui me jõuame Kõrvemaa kanti oosid, on tegelikult kuldsesse ka jääaja-järgsed aegsed moodustised ja ja need on sellised praegu meie silmale nähtavalt hästi kitsad, terava laega, kõrged vallid ümbritsevas maastikus, mis tegelikult siis olid kunagised jää peal kulgenud jõgede põhjad ja nende setetest tekkinud sellised pinnavormid. Aga nüüd, kui Alusalu juurde tulla, siis selline maastik noh, ei soosi muidugi inimasustust, sest seal ei ole ei haritavat maad. Sest need, need kriivad on valdavalt tiivast moodustunud ja seetõttu pole nagu inimesed väga palju seal ei olnud midagi teha noh, välja arvatud muidugi jahipidamine, mis sellele Alutaguse piirkonnale on üldse üks, üks väga omane tegevusvaldkond ja kes neid sellises huvitavas maastikus ennast tõeliselt hästi tunneb, on siis metsised, sest meid siis ühelt poolt vajab sellist alustaimestikku ta alasid, on nad siis siirdesooalad või siis ka nõmme või, või palumetsad. Ja teiselt poolt on nendesamade Griiva vahepeal väga head mustika kasvukohad mis siis võiks meelitada inimesi sinna marju korjama. Aga metsisele on mustikas üks väga oluline toidu objekt või õigemini mustikate peal elavad putukad Vaksikad, kes siis on just tibude esmane toit. Nii et selline rahulik paik inimese häirimisest eemal on siis metsistele väga hea elupaik. Üldse, kui me räägime kogu selle Alutagusega piirkonnast, siis ega see kant ei ole üldsegi selline, kus suurte bussiekskursioonide käimise paik oleks. Noh, selliseid paiku muidugi on suuremate teede ääres, aga valdava osa soostikest jaga metsadest on tegelikult ikkagi metsateedega, kus siis liikumine on kas siis väiksemate masinatega või, või siis metsade masinatega võimalik, aga jälle selle eest väiksemate gruppide või üksikvõitlejatele antsu tõeliseks paradiisiks. Nii et liikuda seal on võimalik, peab lihtsalt tundma seda kanti, et nagu öeldakse, omadega sohu ei satuks. Jah, sest ega ega see suhu sattumine pole ju üldsegi mingi halb asi. Olenevalt sattumise astmest. Jah, eks eks igal pool me võime ju siin Tallinna linnaski käies, kui väike vales kohas astume valel ajal siis võib õnnetus olla üsna garanteeritud. Palju rohkem garanteeritud, kui, kui näiteks soos saunas käimisel lihtsalt pead oskama vaadata, kuhu sa astud. Ei ole mõtet astuda igale poole. Kas me sellest räägime ka, kuidas soos siis käia ei astuda? Agusalu puhul on võib-olla isegi liiga lihtne soos käia, sest sealne soo on on enam-vähem ühe ülbane aga me võimegi siit liikuda edasi veel ühe, meie paremini säilinud veerežiimiga soostikku juurde, see on muraka, raba või muraka soostik, mis omakorda on siis liigendatud erinevateks osadeks, millel kohalikud kasutavad oma nimesid, olgu siis matkasoo või lipusoo või, või Paso Ratva raba siis vaat seal juba tasub üht-teist tähele panna, kuidas liikuda, kui need tavainimene sohu tahaks minna, kõigepealt siis kõige parem on selleks valide algatuseks näiteks talvine aeg, aga nüüd praegu on ja veel parem, kui soopind oleks enne natukene külmunud. See oluliselt kergendab soos liikumist, sest siis ei ole ohtu, et sa vajud kuskile väga sügavale võiga. Vajadusel saab laugastest minna, mis on jäätunud. Ja kui veel ikkagi see liikumine nagu raske on pehme, siis on neid viimasel ajal väga-väga moodi läinud, räätsad, millega saab nii pehmes lumes hästi liikuda kui ka siis pehme maa peal Eestis soos. Niiet Need on sellised esimesed abivahendeid siis täiesti võõrale soost, mitte midagi teadvale inimesele, kuidas seal ellu jääda. Aga samas see, kui soos vajuda näiteks poolest säärest või isegi üle põlve sisse ei tähenda sugugi seda, et nii nüüd on uppumine kohe-kohe käes ikkagi mitmed rabataimed, nendel on tugevad pinnasealused, varred, juured, tugevad juured, mis siis tegelikult nagu võrgu peal kannavad. Aga kuna all on ikkagi tüma muda või siis turvas lihtsalt mingis osas sa vajud sisse. Aga kõiki asju tuleb võtta hästi rahulikult. Ja kui hirm tuleb võtta esisild kaapi, ehk siis las ta käpukile ajada jalad võimalikult laiali, sellega me suurendame seda kandepinda. Ja, ja me saame sellisest nii-öelda ohtlikust kohast siis ennast tagasi tõmmata või edasi minna. Ja, ja naftat kõige ohtlikumad kohad on nii-öelda soonikukohad. Ehk siis sellised kohad, kus siis rabast liigub vesi välja, on siis hästi pehme ja, ja sageli vesine pealt, nii et ja noh, sellest annab naerku näiteks ubalehekasvamine või see on taimestikus kohe näha, et kõige lihtsam soovitus püüan hele ilussile turbasamblakoht, sinna tegelikult ei tasu minna. Sellepärast et see on tüma. Tundub küll, et oh, seal oleks hästi lihtne liikuda aegamööda lauda, aga tegelikult oled sa omadega hädas. Või siis ikkagi soos kõlab ilusamini. Aga kõige mõistlikum on ilmselt ikkagi minna teadja teejuhiga, mitte hakata üksi rännakuid korraldama, eriti kui ei ole varem soos olnud. See märkus on väga õige, sellepärast et loomulikult ise õppides jõuame ka läbi oma eksimuste naftast vanasõnagi ütleb, et ikka ise pead reha peale mitu korda astuma, siis jääb midagi meelde. Aga soos käimise puhul on küll, et elementaarsed nipid kellelegi teady oma inimesega korra koos käies saab üsna kiiresti selgeks, sest ega seal väga palju, palju midagi erilist ei ole. Lihtsalt kogu aeg pead vaatama, kuhu sa avastad. Muraka soo koos seal asuva Ratva raba aga on elupaigaks paljudele haruldastele liikidele. Jah, see kuulsus on tal juba tegelikult päris päris pikka aega, sest kui me vaatame looduskaitse ajalukku, siis muraka, õigemini Ratva raba oli üks esimesi pindalalisi kaitsealasid, mida siis Eestis kaitse alla võeti? Seda küll mitte esimese hooga ja selle eesmärgiga kaitsta raba kui sellist, vaid vaid kui seal elava kaljukotka elupaika. Aga lõpptulemus muidugi on see, et kui elupaika kaitstakse, siis selle läbi kaitsti käes raba kui, kui sellist. Aga noh, kõigepealt võib olla kas sellest natukene, et mis siis seal muraka rabas nagu põnevat on, et miks ta sellise erilisusega silma paistab nimelt seesama raba või soostik, tegelikult nafta on liigendatud ka natukene siis metsa ja selliste mineraalsete saarekestena raba saarekestena ja vot need rabasaared on tegelikult väga põnevad, sest inimene ei ole seal saanud omatahtsi toimetada, sinna ei pääse nii lihtsalt ligi et, et näiteks raiuma minna puid ja, ja seetõttu nende rabasaartel asuvad metsad on ühed vähesed ja, ja võib-olla et Naissaare pea saarekese peal ongi päris tõelist põlismetsa, mida meil Eestis ei ole üldse olemaski. Sest seal ei ole inimesed eriti saanud toimetada ja enda küüneviha sisse ajada. Meenutab natuke Siberi taigasse või. Ka seda, jah, siberi taiga juurde me tuleme ka natukene veel laiemalt üldse Alutaguse piirkond on meil nagu selle Siberi looduse üks näidisala sest siia ulatuvad välja taigametsade. Aga iseloomustame siis veel natuke neid saarekese, kui nad nii põnevad on. No nende saarekestega on see, et nad on jah, mineraalsed saarekesed, ehk siis seal ei ole turvast, nii nagu foos tavaliselt on ja seal nendes väikeste peal jah, kasvab siis mitmesugust metsatüüpi, on selliseid kohti, kus on täiesti kuivad, kõige kuivemad metsatüübid nõmmel ja palumetsad meil olgu siis samblike või, või pohlade ja mustikatega. Aga samamoodi on seal ka soostuvaid metsi ja, ja soometsi mis, mis on siis niiskema pinnasega nüüd, mis teeb need saarekesed, huvitav oleks, on just see, et kuna ta on sellised rahulikud kohad, inimene seal ei käi, siis mitmed inimpelglikud liigid on leidnud endale seal ja turvaja pesitsuspaigad olgu siis juba nimetatud kaljukotkas, kes siis rabasaarte peal kasvavate suurte puude otsas pesitseb või siis miks ka mitte hundid jälle pesakohad, rabasaartel sageli on, aga samamoodi on suurematel rabasaartel ka mäkra, mägra linnakuid jällegi metsised, kes siis ka rajal nii toitumis- kui pesitsuspaiku leiavad. Ratva rabas näiteks tervelt nii-öelda lamba saba, saarterühm, selline pikk saarte rida, mille peal siis ma eelmine aastagi metsise pesa leidsin. Nii et see koht on väga hea metsisele. Igal saarel on oma nimi. Kindlasti on Eestimaal üldiselt me ei leia kohta, millele kuule kohalike inimeste jaoks nimi olemas, kohanimede teema, see on, see on veel eriti põnev, võtame neid muraka rabasaari või, või siis poolsaari. Noh, järjest heinassaar. Saaremarjas saare võhkassaare ja nii edasi paljud on just seotud nagu saarega. Tegelikus suures rabamaastikus huviti. Kui palju neid nimesid ka teatakse või on see ainult loodus-inimeste pärusmaa, lisaks kohalikele elanikele muidugi. Ma kardan, et, et ka loodusinimesed ei pruugi, ei pruugi üldsegi teada nii palju selleks, et, et neid kohanimesid nagu omaks võtta, selleks peab seal piirkonnas suhteliselt sageli liikuma ja suhtlema just nende vanaemad kohalike elanikega. Kahju on praegu sellest, et see piirkond praktiliselt hakkab tühjaks jääma ja noh, hästi palju oli varem metsavahikohti kõigil oma nimed. Ja eks need praegu siin ette loetletutest oli ka mitu tükki oli tegelikult vanad metsavahikohtade nimetused, nii et see, et kuidagi neid nimesid väga ilusaid nimesid tegelikult säilitada. Siin on looduskaitse võtnud sellise lisaülesande natukene, et et kui looduskaitse eesmärgil on kaitse korra kehtestamisel vaja erinevaid piirkondi kuidagi tähistada, siis öeldakse, et tehakse tsoonid või vööndid ja nendele siis kasutame neid vanu kohapealseid nimesid. Looduse lemmikud. Aga nüüd siis Aluda võimsate metsade juurde siit edasi, mida te ise olete võrrelnud osaliselt taaskord paiga metsadega, mida siis kujutavad endast Alutaguse metsad ja kes kõik seal elavad. Alutaguse metsadega on muidugi mul endal kahetised tunded. Poolt muidugi kui ma koolis käisin, siis igalpool oli juttu, et Alutaguse on suured Laaned ja karu, Laaned ja suured metsad ja, ja lõputud, ja sinna võibki jääda liikuma. Ja kui ma 80.-te aastate keskpaigas Ühel pool liikuma hakkasin rohkem, siis tõepoolest oli nii et kui, kui ikka Alutaguse servaalalt sisse minna, siis tundasidki tangi lõputud metsad, praegu muidugi on olukord hoopis teine ja noh, selliseid suuri metsale jaamasid enam kahjuks ei ole. Need on suures osas läbiraiutud ja valdavalt on siis hoopiski võiks öelda noorendikud praegu või siis lageraielangid. Aga kui me räägime neid selle metsa omapärast, siis noh, muidugi kui, kui kõik nüüd rahule jälle jääb, siis paarisaja aasta pärast on jälle ilusad loodusmetsad seal olemas. Suuresti aga need metsad täiteks kaitse aladelgi on Neile iseloomustuseks on see, et nad on siis kas kuuse-segametsad avaga või siis männikud ja sellist tüüpi metsad noh, kuigi natuke edasi liikuda siis Harry poole nad asenduvad, lehist tuleb sisse ja nulg tuleb sisse, aga põhimõtteliselt enne kooslus on üsna sarnane Laiga metsadega. Ja kui neid on, no selline tõeline loodusmets, siis loomulikult on loodusmetsas igasuguses vanuses igasuguses lagunemisastmes ja surnud puid, mis muidugi ei tee selles metsas liikumist sugugi mitte kergeks jalutuskäiguks, vaid vaid tuleb ikka vaeva näha, aga kes on ütelnud, et elu peab hästi lihtne olema, eriti midagi põnevat näha tahad, siis peab ikka natuke vaeva ka olema selle juurde jõudmiseks ja siis elamus on veel suurem. Nii et tuleb endale teed rajada nagu džunglis, mõnes kohas. Miks mitte jah, või, või liikuda näiteks mitmenda korruste peal mahalangenud puudest üle sest teinekord seal all liikuda ei olegi. Neli. Jah, ja siis mõned metsaskäijad, võib-olla sel ajal, kui nad endale teedrajavad mõtlevad, pead õlgade vahele tõmmates, et mine tea, äkki kuskil üleval passib, ilves ainult ootab seda hetke, see on legend, mis ikka selle vaese ilvesega. Käib ja Ilveseid Ilves, Sõid neid Alutaguse metsades ikkagi veel siiski Jaagub õnneks samamoodi, nii nagu karusid ja hunt tegi. Nii et teinekord näiteks, kui väliskülalistega käia sealpool kandis, kes siis on põnevil ja ahmivad igal võimalikul moel seda ehedat loodust endale sisse ja jääme ajahätta, tahaks kuskile välja jõudma ja nad ikka ei taha liikuda, siis piisab väiksest mainimisest, et võtta, et aga siin on siin elavad veel karud ja hundid ja ja, ja, ja noh, ei tea, nii, ja pärast seda on üsna kiire, teinekord välja tuleks sealt metsast. Ilvese jutt, see on muidugi ka tõeline õnnetus, mis meid saadab, sest tõepoolest iga väike lapski talle on räägitud, et ilves passib kuskil puu otsas, varitseb millal nüüd kraesse karata, aga inimesele tegelikult ei ole meil teada ühtegi juhtumit, kus ilves oleks normaalses olus inimest rünnanud. Keegi kunagi mõtles välja ja jah, pool muinasjutu või sellise, muidu jahimehe jutu jätk, mis on, mis on hästi hea pinnase saanud ja kogu aeg liigub nagu kulutuli. Hea küll, aga kui suur tõenäosus on siis üldse Alutaguse metsades mõne metsaelanikuga kokku saada? Oleneb sellest, kuidas liikuda, kui me liigume suure kambaga, siis, siis reeglina meil sellega kaasneb ka jutustamine ja kuna metsloomadel on kuulmine päris hea, siis nemad on ammu meid juba tähelepanud ja igaks juhuks on tõmmanud ennast eemale sellest, et mine sa tea, mis tegelased need nüid tulevad. Kui aga liikuda vaikselt ja eriti need metsateid pidi siis siis loomade nägemine, see on üsna tavapärane asi. Nii et ma ei saa kurta, kui kõik paar päeva seal metsades ringi käia, siis siis üht-teist kindlasti näeb näiteks noh, näiteks kas või karusidki. Kõige eredam kohtumine oli just seotud sellega, et ma läksin märgistatud lendorava asukohta määrama ühel õhtul siis siis ühe sihi peal autode pöörates. Järsku nägin, et vastu astub karu päris korralik isakaru. Loomulikult ma jätsin masina seisma ja, ja vaatasin, proovisin mõne pildigi teha. Ja, ja kui karu üsna lähedale tuli, sest tema oli üllatunud mingisugune imelik asi on talle tee peale ette sattunud. Ja noh, siis ta lõpuks otsustas, et parem on kõrvale astuda ja palju põnevamaks oleks muidugi asi läinud siis kui, kui ma oleks, ütleme, kuskil kümmekond minutit varem jõudnud sest selgus hiljem, et see karv oli tulnud just mööda sellist väikest metsarada, mida mööda ma lendoravatel lähedale läksin mööda seda oli tema tulnud, nii et nad oleks kohtunud ikka ehedamas looduses ja tunduvalt võrdsemad. Ja noh, natuke raskem on ilvest näha ja eriti raske on tegelikult huntine, kuigi jälgi ja tegevusjälgi, neid me võime näha väga lihtsalt noh, näiteks talvelgi on, see on väga ja hea vaadata, kes kõik on ringi liikunud seal. Ja loomulikult siis suur sõralised, noh need on, need on tavalised, aga Alutaguse metsad, need peidavad ka teatud haruldasi, mis on näiteks just Alutaguse piirkonnale ainuomased. No siinkohal võib tuua siis tõelise Siberi elanikku, see on lendorava ja siis praegusel hetkel sisuliselt ainult Alutaguse jäänuk metsades veel kuidagimoodi püüab ellu jääda, on looduskaitse all küll aga, ja väga rangete nõuetega looduskaitse all, aga tema avastamine ei ole sugugi lihtne. Ja tema elukombeid arvestades on tema hea käekäigu jaoks vaja palju suuremalt ja läbimõeldumalt vaadata, kuidas metsa majandada. Tema jaoks on kõige suurem probleem see, kui kui metsa majandatakse lageraiet ega lageda peal tema ei saa liikuda ja kui tema liikumisteedele lihtsalt satub, eks lageraielank siis siis ta ei saa enam sõpradele ja kaaslastele külla ja kui külla ei saa, siis järelikult ei tule ka järglasi. Aga miks siis lend oravale lage koht ei sobi? Lendorav on selline, noh, tegelikult ei lendavaid liugleb ja liuglemist ei saa lendorav ületada väga pikki vahemaid ja liuglemist seal ta käsutab lennunahka, mis on esimeste ja tagajalgade vahel ja see takistab teda tegelikult mööda maad jooksmas. Ja sellepärast lendorav üldse maa peal ei tahagi käia, sest seal on talle ohtlik seal on ta vaenlastele hästi kättesaadav, noh näiteks nugised või, või rebased või, või keegi iganes, kes siis tema liha maiustada tahab. No natukene oli juba mõnest detailist juttu, aga kuidas lendorav ikkagi tervikuna välja näeb, kas meenutab väga tavalist oravat, kui mõned eripärasused välja arvata? Aitäh jah, süstemaatiliselt, kes on ka vaidlusi ja üsna tuliseid küll lendoravad ja hariliku olevat, on peetud üheks sugulast, eks aga, aga neid on ka täiesti eraldi sugukonda teeks, loe ja kuidas ta välja näeb, on see, et et kui tavaline orav või harilik karavan punakaspruun talvel natukene hallika karvaga ja suure ümara koheva sabaga, siis lendoraval hall helehall ühtlaselt ja tallama hästi suured silmad, mis näitab, et ta on ööloom. Ja, ja noh, kui kui neid erisusi hakata tooma, siis on neid erisusi hästi palli. Aga ta on selline keskmise rusikasuurune nahk kuskil 100 grammi. Keskmiselt kaalub üks täiskasvanud lendorav. Metsast otse järve äärde Kurtna järvistu on Eesti järvede rikkaim piirkond, kus siis 30 ruutkilomeetrisel alal on 42 järve. Selline põnev paik. Jah, see on täiesti omaette fenomen ja nad on tõesti ilusad järved ka. Nende järvede ümber on tants käinud juba tegelikult siin, aastaid või aastakümneid. Jällegi oleme silmitsi inimesega erinevate huvide kokkupõrkekohaga, sest põhja poolt pidevalt pressib peale põlevkivi kaevandusala. Ja eks kaevandamine ongi mõjutanud ka nende järvede seisu. Juba praegu nimelt läbisin alles hiljuti maal, sattus kätte Henrik lõikaja kolmekümnendatel aastatel kirjutatud huvitav ülevaade mõningatest Ida-Eesti järvedest, siis seal oli käsitletud ka Kurtna järvi ja seal oli väga ilus kaart kus need järved olid ilusti kõik ümbritsetud põhja poolt soodega. Neid sait pole muidugi enam olemas seal, sest selle koha peal suures osas on juba kaevanduse puistangu alad ja juba vahetus läheduses veel oru turbaväljad, mis siis on muidugi muutnud seda, seda ümbrust üsna kapitaalselt. Ja teine asi, mille läbida on neid muutunud, on see, et kuna kaevandus käigus ikkagi pumbatakse hästi märkimisväärselt välja vett, et meite masinad ära ei upuks siis on ka alanenud Kurtna järvistu, paljude järvede veetase. Ja kui ma nüüd ei eksi, siis mõnel järvel lausa nelja meetri võrra. Nii et see on märkimisväärne surve nendele järvedele. Teiselt poolt on muidugi seesama Kurtna järvistu ja selle ümbrus noh, oma ilusate metsade ja aga üks Kohtla-Järve, Jõhvi ja selle piirkonna puhkealadest ja muidugi ka tänu sellele siis sinna on moodustatud Kurtna maastikukaitseala ja ja praegu nähakse mitmeid tehnilisi võimalusi, kuidas ikkagi seda kaevanduse mõju võimalikult vähendada nende järvedel. Iseasi on muidugi veel see, et need järved on väga põnevad selles mõttes, et selles Järvistus on sisuliselt esindatud peaaegu kõik meie Eestis esinevad järve tüübid, seal on nii vähe toitelistest järvedest, kus saavad kasvada lahna rohud ja, ja vesi, lobeliad, mis on pilli haruldaseks jäänud juba meil Eestis kuni täiesti palju toiteliste järvedeni ja kõik need erinevad variandid on seal olemas, nii et see on nagu väliõppeklass. Kui nii võtta, et, et väikse ala peal on võimalik tutvuda peaaegu kõikide meie järve erinevate Käiakse seal siis ka õppetunde saamas. Kuna rahvast käib seal vähemalt osade järvede, mis on paremad supluskohad ja nii edasi, nende juures käiakse palju, kui palju neid, seda osatakse tähele panna. See on teine asi, aga kui tehakse näiteks mõningaid ekskursioone just sellise nurga alt, siis see on üks, üks paremaid kohti. Ja paljudele järgedele pääseb seal isegi transpordiga suhteliselt hästi ligi. Nii et võrreldes soode või, või selliste taigametsajupikesega, mida tuleb võib-olla kilomeetreid kõndida, enne kui kohale jõuda, seal asi natukene lihtsam. Selline oli tänane teine looduse lemmikute saade Ida-Virumaast ja põhiliselt sellest, mis toimub Alutaguse maadel. Ja nüüd on aeg meil rääkida sellest, mida on kuulajad meile postitanud. Täpselt nii, eelmise saate lõpus palusime teil saata Ta lühikirjeldusi ja fotosid oma kõige erksamatest looduselamustest Ida-Virumaal ja see üleskutse tõi kaasama, nägi meeldiva üllatuse. Teie saadetud toredad fotod on juba mõnda ka näha aadressil vikerraadio poee kaldkriips lemmikud, mis on siis teisisõnu meie, nagu ka juba öeldud, saate koduleht ettelugemiseks oleme välja valinud kolm vahvat looduskirjeldust ja esimese autor on Anneli lamp. Armastan sõita mööda kõrget pankrannikut kas Toila või Saka poole. Pimedal sügisööl, kui paistavad üksikud aknasilmad ja helendavad teetähised. Pea kohal on tähed ja lon meri. Ma ei näe, aga ma tean natuke hirmutada on. Või varasuvisel päikeseloojangul, kui meri on peegelsile ja kaldal õitsevad Anemoonid korjan neid ja peletan sääski. Või siis hallil sügisel, kui meri möllab ja Kallast püüab vallutada nagu Villem Kapi meeskoorilaulus. Võimas on meri veel võimsa mon, maa. Meri on ära söönud vana Tallinn-Peterburi maan. Kalda ääres hulbid juurtega välja rebitud puid ja eemal paistab kivivaring. Või siis värvilise sügise või Rambe suvepäeva vaikuses, kus kõlab laisk laineloks ja vesi rullub nagu vastu tahtmist randa. Kajakad lendavad üle vee kaugele. Vot selline poeetiline lugu siis aitäh. Annely. Tore kirjeldus. Meile saatis meile lestasaar, kõlab järgmiselt. Tere, käin juba mitu aastat looduse omnibussiga nautimas Eestimaa kauneid paiku, need reisid on olnud huvitavad ja meeldejäävad tänu sellele, et looduse omnibussijuhataja Jaan Riis on püüdnud valida häid giide ja reisijuhte huvitavaid inimesi ja oma ala fanaatikuid. Tähelepanu väärne pole mitte üksnes see, mis nüüd Ida-Virumaasse puutub, et Valaste on Eesti kõrgeim juga, vaid ka asjaolu, et juga tekkis inimkäte toimel. Ülemöödunud sajandil ju ka ei olnud, sellel kohal oli soine maa, kus midagi kasvanud vee äravoolu takistas paekivi rinnak. Ettevõtlik mõisnik, kelle maa see oli, laskis soise ala kuivendamiseks raiuda läbi paekivi panga kraavi tõeni, et liigne vesi ära voolaks. Imelisi ja elamusi pakkuvaid paiku on Eestimaal veel palju. Ja Vesta saare tehtud fotod on meil siis kodulehel ka vaatamiseks üleval. Ja kolmandaks triin Ivandi. Vahva lugu. Kõlab siis nii, et siit on üks minu tore looduselamus Ida-Virumaalt aastast 2010 olin seal õhtupoolikul sõitmas rattaga Ida-Virumaa Sirtsi soo ümbruse metsateedel kaelas rippumas. Binokkel olin sõitmas, et näha ja kuulda loomi, oli kevad, mai lõpp peale paaritunnist sõitu hakkas hämarduma ja mu retke lõpuni oli jäänud 400 meetrit, kui peale kurvi nägin sirge teelõigul umbes 200 meetrit endast eespool kedagi kõndimas. Esimese hooga arvasin, tegu on fotograafiga, samal ajal oli piirkonnas ka vereta jaht. Tõstsin binokli ja karu ukerdas metsateel ning ei teinud kuulma mind ega minu rattapidurite kraaksatust. Vaatasin karu tükk aega, viimaks sõitsin edasi, varsti kadus ka karu metsa pimedusse ja pildile sain sooja karujälje, toredaid looduselamusi. Ja meie kodulehel, siis võib näha Triinu pilt, kes sellest võimsast karujäljest. Niisugused meeleolukad lood siis ja siit tuleb ka järgmine kuulaja ülesanne ega ei salga, et inspireeritud sai seeni Uudo timmi, kui äsja ette loetud triini vandi kirjeldustest, kuidas nad karuotiga kohtusid ja seega kirjeldage palun kohtumist mõne Ida-Virumaa neljajalgse metsa elanikuga. Ja kui te kohe sugugi ühtegi neljajalgset pole kohanud, siis on alati põnev lugeda ka fantaasiat, kuidas selline kohtumine välja võiks näha. Anname endale ka aru, et fototaolisest kohtumisest kuulub juba haruldaste sekka. Niisiis on ka mõni jäädvustatud kaunis metsatukk või midagi muud võluvat Ida-Virumaa loodusest ka väga teretulnud. Ja see kõik nii kirjeldused kui fotod on nagu ikka oodatud aadressil lemmikud ät r R punkt ee või ka Kreutzwaldi 14 10 124 Tallinn vikerraadio looduse lemmikud. Sellega tänaseks lõpetame ja kus on looduse lemmikud nädala pärast ilmselt Kagu-Eestis. Aga tänase saate tegid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni järgmisel. Pühapäeval. Looduse lemmikud.
