Vaat et paduuskmatuks kuulutatud Eesti rahvas on minu  meelest siiski sama agara uskuja nagu mistahes muu Natsionalistunnistuses kõlab märksa harvemini Jehoova  või Allahi nimi ja hoopis sagedam on see,  et me tunnistame endast suuremaks, targemaks  ja vägevamaks jõuks looduse suure tähega. Looduse usk olla me ei häbene, see on lausa trendikas. Aga nagu igasse religiooni, mahub ka looduse usu alla väga  erinevaid hoiakuid lausa sekte. Näiteks see, et osa meist peab loodust ülimalt õilsaks  kauniks üllaks, lausa maapealseks paradiisiks  ja omistab talle olematuid omadusi. Näiteks väide, et loom ei tapa kunagi ilmaasjata tarbetult  lõbu pärast. Vaadake oma kassi, tema toidukauss võib olla riiki head  ja paremat. Ikka murrab ta hiiri ja linde, küsima ta,  kas see on õige või vale, ilus või imetu? Õige ja vale, ilus ja inetu on inimese mõisted  mis aitavad meid ühelt poolt seda maailma paremini tajuda. Teiselt poolt aga varjutavad silmaklappidena tegelikkust. Siinkohal pean, ma hoiata ma neid, kes usuvad looduse olevat  ülla õilsa ja kauni kärn tõbises kährikus. Midagi säherdust ei ole ja kui te nüüd meid edasi vaatate,  siis oma enese vastutusel. Viimastel aastatel ja eriti möödunud talvel on Eestis  räägitud seninägematust kärntõvepuhangust ülinakkav haigus  levib otseses kontaktis ning esineb eelkõige kährikul  ja rebasel, kuid kärnas on olnud ka nakatunud saaklooma  murdnud hundid ja ilvesed. Lisaks ohustab kärntõbi ulukitega kokkupuutuvaid koeri  ja kasse. Kohe uurime, mis haigus see kärntõbi on,  et ta meie metsades rebaseid ja kährikkoeri kimbutab. Siin kottides on meil siis nüüd kinni püütud rebane  ja kährikud. Ja kõigil neil on ühine nimetaja. Kõik on olnud kärntõve ohvrid. Mis haigus see kärntõbi õigupoolest on? See on siis üks selline hull haigus, mida meie metsades on  praegu hirmsat moodi. Kärn tõbi iseenesest on siis selline väike tegelane nagu  süüdiklest ja elab ta siis naha pealmistes kihtides naha  peal aina levib. Ööpäevas muneb mingi paar muna, nii et arvukus järjest suureneb. Ja lõpuks nahk kõvasti sügeleb, loom kratsib ennast ära. Paljaks. Süüdiklest Sarkop de Skabei on kuni poole millimeetrine parasiit,  kes närib ohvri naha sisse käike. Lõputu uuristamine ajab peremehe naha sügelema. Pideva kratsimise ja nahavigastuste tagajärjel langevad  loomanahal karvad ning moodustuvad kärnad. Sellest haiguse rahvapärane nimetus, kärntõbi kahjustatud  karvkattega loom kaotab palju kehasoojust suure energiakulu  tõttu ohver kõhnab ja külmade saabudes hukub. Kui see loom nüüd surnud on, siis sellest elusana püsib kuni  kolm ööpäeva, olenevalt ilmastikutingimustest,  nii et ega ta väga pikalt teistele edasi ei anna  ja kust hundid ja ilvesed selle kärnrõve saavad. Hundile on kogu aeg kährik olnud selline päris maiuspala  ja ta sööb seda päris hea meelega. Nii et kui ta niisuguse kähriku kinni püüab,  pintsli paneb, tahes-tahtmata ongi tal see nakkus nakkus  käes ja sama lugu siis ilvesega. Haigused reguleerivad looduses kiskjate arvu  ja selles pole midagi ebatavalist. Rebase ja kähriku arvukuse vähenemine võimaldab taastuda  nende saakloomadel näiteks maas pesitsevatel lindudel  ning valge jänesel. Kärnkõver on tegelikult siin looduses täita oma suur roll. Selle töö tegi varemalt ära. Marutaud oli looduse tasakaalu hoidmise vahend,  aga praeguseks meil marutaudi enam tänu vaktsineerimise  tulemusena metsas ei ole. Ja loodus otsib uusi vahendeid, kuidas tasakaalu saavutada? Kirjanduse andmetel võivad kärntõvepuhangud kiskjate  populatsioone laastada iga 30 kuni 40 aasta tagant. Hästi tugev kärntõvepuhang oli meil kusagil kuuekümnendatel,  siis oli kärntõbe metsas äraütlemata palju. Mina näiteks kogu oma elu jooksul ei ole  nii massilist kärnrõve esinemist. Näinud kui oli möödunud talv, kuigi ma olen kogu kogu elu  metsas elanud ja jahindusega tegelenud Seekordne kärntõve erakordselt lai haare on kahtlemata  seotud marutaudi likvideerimisega. Viimase taandumisel kasvas kährikute ja rebaste  asustustihedus mistõttu suurenes kärnas ja tervete loomade  kokkupuutumise tõenäosus. Sügelishaiguse kontrollimatut levikut oleks  ehk aidanud leevendada regulaarne rebaste  ja kährikute küttimine, mis ohjeldanuks suurt arvukust. Kas Eesti jahimeestel on huvi rebase. Kähriku püüdmise vastu. No reeglina on see asi niimoodi, et teda kütitakse  juhuslikult ütleme, põdra ja seajahid on põhijahi,  millest Eesti jahimees lugu peab ja kui seal  siis satuvad ette rebased või käärikuid,  siis nad kütitakse ka ära ja nahale ei pöörata tähelepanu. Aga samas on meil järjest rohkem tekkinud selliseid jahimehi,  kes teadlikult talvisel ajal lähevad metsa  ja pühenduvadki. Karusnaha küttimise peale, nii nagu seda asja tegelikult  tegema peaks. Ja üks hea asi, mis on, on praeguseks tekkinud karusnahaturg. Vahuri sõnul aitaks ka metsast pärit karusnaha väärtustamine  kaudselt reguleerida rebaste ja kährikute arvukust  ja nii väheneks nakkuste leviku kandepind. Praegu tuleb aga tegeleda kärntõvepuhangu tagajärgedega. Aatelisel jahimäel on võimalus anda oma panus. Vahur näitab töökindlat viisi, kuidas sügelislesta kandev  loom kätte saada. Lausa uskumatu, et sul siinsamas, viie meetri kaugusel  majast käib kährik, mida ta siin otsib? No see puur mul selle jaoks siia pandud ongi,  et siin majas ma kogu aeg ei ela, siin pole isegi elektrit. Ja söödan siit aknast kõvasti või akna all,  et oleks köögist näha. Söödan on linnusöögimaja vilja värki, seemneid,  mets ja nahkasid, panen siia, et rasva saaksid linnud ära nokkida. Ja selle peale siis tulevad kährikud ka ja reeglina  tulevadki sellised haiged kährikud, et kui ma ei taha,  et mul maja juures oleks selliseid Noh, soovimatuid külalisi, siis ma pean nad siit ära ära  püüdma terve kähriku vastu poleks ka väga midagi,  kui neid siin nii mõistlikult oleks. Aga selliseid hästi tahaks jah, oma. Mis sa siit edasi nendega ette võtad, kui nad on kinni püütud? Nende kärnas loomadega kõige parem variant on see,  et mul on üks niisugune suur lõkkeplats,  kuhu on puid ja asju juba ette kokku varutud. Panen nad kilekoti ja kilekotiga, topin siis sinna puude  vahele ja ja vahel teen siis ühe suure tule. Kunagi ei tohi jätta kährikud sellisesse kohta,  kus metssiga võib ta ära süüa sest lisaks sellele kärntõvele  on tal igasuguseid muid haigusi ka. Ja sigade puhul tuleks siis jutuks trihenelloos keerits uss,  tõbi. Et kui. Siga sellise kääriku ära sööb, siis saab ilmselgelt nakkuse  ja see võib siis toiduahela kaudu meieni välja jõuda. Kährik, justkui teeskleb surnut sul, kui. On tal enesekaitsevahend, ta teeb niisuguse näo,  et on surnud. Ja et teada saada, kas ta on surnud või mitte. Ma jahimeestel ikka õpetanud, et võta üks kõrs ork  ja puuduta silma. Kui silm näed, pilgub niimoodi. Siis on see loom täiesti elus. Ta lihtsalt loodab, et me arvasime, et ta on surnud. Ja kui nüüd juurest ära minna, siis ta laseb siit. Noored jahimehed tänapäeval enamasti ei oska. Kui nad on kähriku küttinud, aga midagi peale hakata  ja ma mõtlen nahka võtta ja siis sagedasti helistatakse mulle,  et kuule, ma tulen hommikul oma kährikuga sinu juurde,  et võtame naha maha, saan väikse koolituse  ja ma olen sellega alati peri olnud, aga sagedasti on  siis hommikul helistatud, et et panin õhtul kährikupuukuuri,  aga keegi on ta öösel ära varastanud, et näed,  ei olegi ja selge see, et käärid on toibunud  ja jalga lasnud. Ja kõige alenaljakam lugu juhtus paar aastat tagasi ühe  noore jahimehega kes oli ööseks jätnud kähriku autosse  ja hommikul helistab, et ma ei saa millegagi sinu poole tulla,  et mul enam autot ei ole. Et suurim tükk istmest oli vast niisugune tikutoosi suurune,  kõik plastmass oli ära näritud, juhtmed ära kisutud,  rooliratas ka sealt, ainult raua osa oli alles jäänud. Kährikvaene loom proovis öö läbi omale teed rajada autost välja,  kui ma poisikene veel olin, ma ei tea, kas kuskil kuuendas  klassis käisin või on metsavahipoeg ja mul oli üks kaheksa  kilomeetrit läbi metsa koolist koju tulla. Üle selle metsatee jooksis kähriku nagu rasvapadi,  selline vägev ja ma panin talle hirmsa jooksuga järgi. Ma olin kuulnud, et kähriku saab joostes kätte  ja ma kopsasin teda siis jalaga tagumikku. Selle peale kukkus kährik maha ja surnud,  valmis, mina täis, et olen mina alles rammu,  et ma ei teadnud, et ma nii tugev poiss olen. Vinnasin selle kähriku omale siis kaenlasse  ja tassisin ta koju ja. Isa trehvas kodus olema, tema siis hirmsasti naeris,  ütles, et hea, et sa ta käest hammustada ei saanud,  et seal kährikul pole häda mitte midagi. Ta tegi lihtsalt sellise näo, et küll sa ükskord ära tüdined  mu tassimisest, et küll ma siis lähen oma teed. Kuidas selline eluspüügilõks siis töötab? Siia ma panen mingi sööda ja nöör tuleb siit alt sööda juurest,  sööt on kinni seotud päästiku juurde, päästiku on siin puu küljes. Kui ta nüüd tahab selle söögi siit kastist välja viia,  tõmbab päästiku lahti ja Sander, lase täiega,  käed küljest ära. Võta käed ära. Ja selle tulemusena kukub kast kinni, seal otsas on lukusti. Lukusti on väga oluline asi. Kärntõve tekitaja on lähedane sugulane lestaga,  mis põhjustab inimesel sügelisi. Seetõttu võib peamiselt koerlasi kimbutav süüdiklest  kontaktil nakatunud loomaga levida ka inimesele. Siis on tunda sügelust ja nahale, tekib punetus. Sellega inimese jaoks asi piirdub ja tõsist haigust ei kujune. Oma koertel ja kassidel tasub aga hoida silm peal,  sest kärntõves metsloomi leidub alati. Kui kahtlustatakse mik on nakatunud, pöörduge kindlasti  veterinaari poole. Mis on muutunud võrreldes näiteks eelmise aastaga? Utused on päris suured, kui möödunud aastal oli  nii rebast kui kährikud meil metsas kõvasti. Piirkonniti võib see erinev olla, aga siinkandis oli,  möödunud aastal ma püüdsin 38 kährikut ja nendest 37 olid  nakatunud kärntõppe. Ja sel aastal on sedamoodi, et iga teine kährik,  mis on mul lõksu sattunud on ilus, tähendab,  et ei ole, ei ole kärntõves. Ja ma diagnoosiksin, et järgmiseks sügiseks on neid tegelasi  Meie metsades veel vähem. Nii 40 aasta eest olla Fil gastro tahtnud õnnitleda  sünnipäeva puhul onit. Brežnevit ja saatnud talle kingituseks lennukiga mõnikümmend krokodillipoega. Lennuk pidi maanduma Tallinna lennuväljal,  kui alla kukkunud Ülemiste järve. Mõne aasta pärast hakkasid järve kallastel kalamehed ära kaduma. Õnged kaldal mehed puudu. Avalikkusele sellest ei teavitatud, kuid ümber kogu järve  ehitati kõrge aed. Asja selgitati nii, et joogivesi ja sanitaartsoon ja. Selle loo lugesin ma umbes 10 aasta eest kalameeste  foorumist ja see võib olla kalamehe jutt. Kuid neid inimesi, kes üle kõige armastavad  vandenõuteooriaid ei veena vist ümber ka Kristo Eliase  reportaaž Tallinna joogiveest. Minu taga laiub Ülemiste järv, mis annab vett Tallinnale  juba 14.-st sajandist alates. Täna uurime, milline on järve seisukord ja kuidas vett puhastatakse. Ülemiste on oma suuruselt neljas järv Eestis  ja selle pinnaveest toodetakse ligi 90 protsendi tallinlaste joogivett. Järve enda looduslik valgala on aga väike  ning piisava veevaru tagamiseks on rajatud lähikonna jõgede  baasil ulatuslik veehaardesüsteem. Ülemiste järvel on kaks sissevoolu, üks on  siis Pirita, Ülemiste kanal, mis on nii-öelda inimeste poolt tehtud,  et ülemiste järve veevarusid siis taastada  või täiendada ja teine on looduslik sissevool,  on siis kurna oja kaudu, kus tuleb siis sealt soodest  ja rabadesse vesi Ülemiste järve ja seda vett on  siis väga raske kontrollida ja selleks siis ehitati välja  siin 10 aastat tagasi selline asi nagu peolodu,  et see, see oja eraldati järvest ja see oja nii-öelda juhiti  siis siia sooalale, kus ta siis filtreerub läbi maapinna  läbi kasvude vähendab siis igasugust reostust järve tulevat,  teeb seda vee kvaliteeti paremaks ja on võimalik nii-öelda kontrollida,  et mingisuguse reostus või hädaohu korral seda poolt,  et laseme ta siis läbi peolodu ja siis juhime ta järve ikkagi. Milline see toorvee kvaliteet üldse on, enne kui ta Ülemiste  veepuhastusjaama jõuab? Et see toorveekvaliteet on väga erinev, ta on aastat erinev,  ta on aasta aegade tõttu erinev. Ja pikas perspektiivis, kui vaadata on ka erinevad perioodid,  et see kvaliteet on väga varieeruv ja kõikuv  ja ega ta hea kvaliteediga ei ole, et järv õitseb suvel,  talvel on ta jää all, siis on vee kvaliteet parem. Kui palju sajab, siis tuleb seda sademete vett,  see uhutakse läbi pinnase. Ta toob pinnases kaasa humiinained. Et ega see töö kerge ei ole ja vee puhastamine kerge ei ole  ja see toorvesi ei ole kõige parem. Palju lennukit ohtu kujutavad et lennu lennurada läheb ju  otse üle järve, tegelikult. Lennujaamaga ja vibujaama on selline lugu,  et mõlemad on ajalooliselt eksisteerinud siin juba ligi 100  aastat ja eks nad peavad siis koos edasi eksisteerima,  et need investeeringud on. Suhteliselt suured ja me oleme lennujaamaga pidevalt  kohtunud ja arutanud igasuguseid võimalusi. Ka avariide lahendamise ja me peame temaga koos eksisteerima. Loomulikult, et need startivad ja maanduvad lennukid on  teatud riskiga nende lennurada, lennukoridor läheb üle järve. Ja eks see risk on meil ikkagi olemas ja nagu kõik mäletavad,  oli siin paar-kolm aastat tagasi ka üks väiksem lennuõnnetus,  kus siis tehti häda maandumine Ülemiste järve jääle. Mis koht see nüüd on? Et oleme nüüd siis veebojaama ühe tähtsama koha juures,  see on koht, kus me võtame sisse siis järvest toorvett. Et kogu see linnavesi, mis läheb vebosaama välja,  käib sellest kohast läbi siin. Palju siit üldse seda vett läbi liigub kuskil,  et praegusel ajal ümmarguselt 60000 kantmeetrit ööpäevas  60000 meetrit 60000 kuupmeetrit ööpäevas. See on päris suur kogus, jah. Nii et hea tallinlane, kõik see vesi, mida sa kraanist võtad,  tuleb läbi kõigepealt siit ja liigub siis veepuhastus  ja siis liigub ta puhastusprotsessi edasi. Maa-aluse kanali lõpuosas on 10 millimeetriliste piludega  mehaanilised võred, need püüavad kinni veega kaasa tulnud  suurema prahi nagu kõrkjad, puuoksad ja plasti  ning ei võimalda edasi liikuda. Suurematel kaladel. Edasi liigub järvevesi nailonriidest, mikrofiltritele  mehaaniliseks puhastamiseks. Mikrofiltrid on olulised seepärast, et ülemiste järves olev  hõljum on põhilises osas taimsed ja loomsed mikroorganismid  fütoplankton ja sooplankton, mis suurendavad  puhastusseadmetele langevat koormust. Käes on ajalooline hetk, kus osoon siseneb osoonimajja. Minul on selline ettekujutus vee puhastamisest,  et veele lisatakse kõvasti kloori ja siis vett saabki puhtaks,  et kuidas tänapäeval see süsteem käib? Jah, ega see ettekujutus väga vale ei ole. Looriga on vett puhastatud ligi 70 aastat Tallinnas  ja 80. aasta lõpul hakati siis projekteerima nagu teist  lahendust ja tehti eelnevalt katsed, et osooni on oluliselt. Efektiivsem, ta töötab paremini ülemiste järve veega,  tapab kiiremini bakterid ja viirused vees. Tehti osooniga katseid ja leiti, et see sobib meie veele  protsessile ja hakati siis projekteerima osooni,  osooni puhastusjaama, nii-öelda see on siis osonaator,  kus sees tekib osoon, mismoodi see tekib? Jah, see tünn on tõesti osonaator ja siin me toodame  siis osooni. Me teeme seda välisõhust, nagu ma ütlesin  ja selles tünnis on sees siis üle 1000 sellise toru. Et see on osooni tekitavad Need torud on laotud siia tünni sisse,  nad on ühendatud kõrge pingega, see puhastatud õhk juhitakse  läbi nende torude ja siin selle elektroodi  ja keha vahel tekib siis koroonalahendus  ja koroonalahenduse käigus tekib siis õhuhapnikust osoon. Ja see osoon segatakse siis õhuga juhitakse basseini. See on nüüd ruum, kus Ülemiste toorvesi ja osoon saavad kokku. Jah, see on tõesti koht, kus siis järvest võetud vesi  ja kohapeal toodetud osoon saavad omavahel kokku. Ja selles nii-öelda soneerimisbasseinis juhitakse  selle basseini põhja läbi difuusori siis kohapeal toodetud  sooni ja õhusegu difuusor tekitab sellise peenikese mulli,  see mull tuleb läbi vee reageerib veega,  tapab siis viirused ja bakterid vees valmistab  selle vee siis järgmiseks puhastusetapiks ette,  alandab veevärvust, lagundab orgaanilist ainet,  et on igati kasulik meile ja nagu ma juba enne ütlesin,  siis lõhn ja maitse läks ikka paremaks osooni kasutamisega,  nii et, et see on nagu üks suur mullivann  ja mis on ühtlasi bakterite tapamaja. Põhimõtteliselt küll jah, mullivann, kus me  siis teeme kõike, mis meil vaja on. Et see vesi oleks parem? Vees olevate lisandite eemaldamine toimub kagulatsiooni abil. Peened osad viiakse suurematesse kogumitesse,  lisades vette gulante, milles on alumiiniumi  või rauasoolad. Vette moodustub alumiiniumist di sade, mis omakorda seob  vees olevaid osaks. Ja lisandeid? Selitatud vesi suunatakse edasi kahekihilistele kiirfiltritele. Filtreerimise käigus eemaldatakse veest viimased. Etteosakesed filtreeritud vesi peab vastama kvaliteedilt  joogivee nõuetele. Et siin sees on siis juhtimiskeskus, kus juhitakse terve  Tallinna veepuhastusjaama protsessi. Nii mis siin siis tehakse, et siin on tohutu hulk nuppe  ja arvuteid? Jah, siin on palju tulukesi ja arvuteid palju  ja siit jälgitakse siis kogu selle veebussjaama tööd. Kogu see vesi, mis meil protsessis ringleb,  kontrollima need sisendparameetrid, seadmete tööd,  väljundparameetrid jälgime, mis seadmed teevad. Kuidas protsess toimib. Vaatame trende, kus on linna minevad veehulgad,  millised kulud ja surved. Päris kloorita protsessis läbi ei saa ja et joogivesi läbiks  lahtisi basseine turvaliselt ning kvaliteet säiliks  ka torustikus, kuni tarbijakraanini teostatakse järel kloreerimist. Kvaliteedi tagamisel on väga tähtis osa ka labori  keemilistel ja mikrobioloogilistel analüüsidel. Laboris me kontrollimegi kõiki neid erinevaid etappe,  kuidas, kuidas vesi siin seda jaama läbib. Kuni siis lõpuks kontrollime ka seda, kuidas on vee kvaliteet,  kui ta jõuab tarbijate juurde. Inimesed sageli pöörduvad meie poole küsimusega,  et millist filtrit paigaldada siis siis tavaliselt me soovitame. Filtrit ei ole tarvis lihtsalt niisama paigaldada,  et mitte julgelt juua, et ja kui teil on probleem,  siis pöörduge meie poole ja me lahendame  selle igal juhul kraanivett siis juba? Jah, kindlasti see on palju keskkonnasõbralikum ja,  ja oluliselt odavam. Need siin on Tallinna veepuhastusjaama suured pumbad,  kus kontrollitud vett surutakse Tallinna torustiku,  mida on umbes 1000 kilomeetrit, mis moodustab tee umbes  Tallinnast Moskvasse ja siit jõuab see tallinlaste kodukraanidesse. Kord püüdsin ma õngega kalu ühest ülemiste järvega ühenduses  olevast kraavist. Vaatasin, et küll on ilusad viidikad, siis vaatasin veel  ja mis ma nägin. Rääbised. Kui juba kraavis on rääbised, siis kes kõik veel järves  võivad elada. Paraku on meil lihtsam teada saada näiteks seda,  mis kalad elavad Indoneesias Comodo rahvuspargi vetes,  kuhu meid viib oma kaameraga Jaanus Relo. Indoneesias asuv Komodo rahvuspark on eelkõige tuntud kui  Comodo Drakon. Elukeskkonna ja jooksul on rahvuspargi territoorium  laienenud ka vee alla. Juba peale esimest sukeldumist, kui mootorahvuspargis sai  selgeks selle piirkonna liigirikkus kohtuda sai järjest  suuremate ja väiksemate mereloomadega. Kohe vee alla laskudes võis vaadelda avavees ujuvaid  sukeldujatele ohutuid, riifihaisei. Napolion kala on ohustatud liik, kuna kala jahitakse tema  huulte pärast, mis on Aasias delikatess. Kala, huulte kilo maksab mustal turul ligi 1000 USA dollarit  ning paar püütud kala võib olla kohalikele mitme aasta sissetulek. Korallipõldude vahel võis kohata toitu, otsivaid,  uudishimulikke, merekilpkonni. Lehtkala kuju meenutab vee alla vajunud puulehte  ning seetõttu on röövkaladel kui ka sukeldujatel teda  teinekord äärmiselt raske märgata. Lõvikala kaitseb ennast sulgede otsas olevate mürgipiikidega,  mis võivad ohtlikuks muutuda ka sukeldujatele,  kes hoovusest kaotavad oma kontrolli ujuvuse üle. Astel rit kohates tekib paratamatult isegi suurem aukartus,  kui seda näiteks hai puhul. Just astelri oli see, kelle sabaotsas asuva mürginal läbi  hukkus tuntud mereuurija Steve. Esimene kohtumine nelja-viiemeetrise tiivaulatusega mantarai  ehk hiid sarvikraiga on meeliülendav kogemus. Need suurepärased loomad liiguvad vaikselt hoogustes  filtreerides veest toitaineid ning teadmine,  et nad ei ole inimesel ohuks, võimaldab nende seltskonna  tõeliselt nautida. Antud sukeldumisel õnnestus filmile jäädvustada üle 10 indiviidi. Neid suurepäraseid mereloomi. Komodo rahvuspargi set vaid mõned sajad kilomeetrit  rahvuspargi territooriumil väljapool on veealune vaatepilt  hoopis trööstitum. Sajad korallriifid on hävinenud ja põhiteguriks on olnud  veel kalapüük. Lõhkeainetega. Siin ma nüüd seisan. Keset Eestimaa talve. Üks sisend enam kui seitsmest miljardist inimesest Põhjapooluseni on siit umbes 3300 kilomeetrit. Indoneesiasse üle 10000. Jõulud est on möödas neli nädalat jaanipäevani 22  vastlapäevani kolm, aga meie järgmise saateni ainult üks nädal. Kolm osoon.
