Tänapäeva maailmas on raske avastada uusi meresid  või maid aga Tartu Ülikooli bioloogilise mitmekesisuse  tippkeskuse teadlased on esimesed, kes kaardistavad silmale nähtamatuid,  arbuskulaarmükoriisseid, seeni, mis elavad sümbioosis taimedega. Ja selles mõttes on nemad nagu maade avastajad. Kas te arvate, et need on selle taime juured? Tegelikult on see ka üks paras pundar seeni siin  ja selliste seentega on need taimed koos eksisteerinud  tõenäoliselt sellest ajast saati, kui taimed kolisid  maismaale elama. Aga alles nüüd, mil on võimalik nende seente DNA-d järjestada,  saab neid ka põhjalikumalt uurida. Vot see on nüüd üks põnev põnev ala ja üha rohkem  ja rohkem oleme sellega seotud olnud, ehkki me ei  identifitseeri ennast üldse seeneteadlasena,  me vaatame taime vaatepunktist. Nende seente puhul olime esimesed, kes üldistasid nende  mitmekesisust üleüldse, maakera. Kus graagsed mükoriised moodustavad seened,  on sellised seened, mis elavad koos, ehk  siis on sümbioosis koos elus koos taimedega. Et me leiame neid taimede juurtes ja me leiame neid mullas,  me leiame neid enamus test paikadest maa peal,  siitsamast akna tagant, linnamurust, põllu pealt,  aiast, metsast niidult, et nad on väga tavalised,  aga. Niisama maa pealt me neid ei näe. Meie kui nii-öelda avastus esimene avastus on võib-olla see,  et me nende sümbiontsete seente kutsume neid au,  polaarmikroriissed, seened, noh, veidi keeruline nimetus. Nende seente puhul olime esimesed, kes üldistasid nende  mitmekesisust üleüldse maakeral. Milline see on, see oli nüüd sünteetiline töö. Lihtsalt olemasolevate teadmiste üldistus. Senimaani praktiliselt ei olnud mingit üldist ülevaadet,  kas neil on rohkem troopikas ja vähem paras vöötmes taimedega. Kuidas inimtegevus mõjutab rohkem metsades rohumaades? Me andsime üldse esimese pildi. Ja esimene pilt on muidugi see, et nende mitmekesisus on  jällegi väga tugevasti inimese poolt mõjutatud väga selge  inimese jala ja. Arbuskulaar mükoriissed seened on peremeestaimede juurepikendusteks. Seen transpordib mullast mineraalseid toitaineid,  taime näiteks fosforit, näiteks lämmastikku läbi tema seene  niidistiku viib selle aine taime juure sisse. Selle eest. Seen saab taime käest süsinikuühendeid, mis on tema jaoks  energia nagu meie jaoks suhkur või ükskõik milline toit. Seeni saa seda toitu mujalt, isegi kui me anname kunstlikes  tingimustes nüüd nendele seintele. Need samad suhkrud, mida taim talle justkui sealjuures sees  edasi annab, siis nad ei ima neid. Ta ei kasuta neid. Nüüd arbuskulaarne, koristad seened. Kaitsevad taimi teiste seente eest selliste seinte eest,  mis on patogeensed, mis kahjustavad taimi aga  ka kahjulike näiteks nematoodide eest, nii et kahjulike  mikroorganismide eest. Kolmandaks need seened kaitsevad taimi nii-öelda ebasobivate  keskkonnatingimuste eest. Näiteks liiga kõrge soolasisaldus mullas,  liiga palju raskemetalle, liiga kuiv. Ja nii edasi ja veel üks funktsioon sellel kooselul on  tegelikult me võime öelda mulla ehitamine  või mulla teke. Kuna need seened siis teevad palju seeneniite mulda  ja nad eritavad ka teatud ühendeid mulda,  mis nagu kleebivad mullaosakesi kokku et läbi  selle siis see muld on parema struktuuriga,  ta on õhustatud ja, ja samamoodi see muld hoiab paremini niiskust. Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse juhataja Martin  Sobeli elutööks on olnud erinevate taimekoosluste uurimine. Tegelikult meid huvitab väga põhiline ja fundamentaalne küsimus. Miks elurikkus maal varieerub nii nagu ta seda teeb,  tähendab meid huvitavad põhimõtted kuidas on kujunenud meie uurimisobjekt,  on küll Eesti, aga ma arvan, et siin Eestis uuritav võib  ka olla maailmale põnev. Enamus teooriatest on elurikkuse-mustreid seletanud keskkonnatingimustega. Aga meile tundus see käsitlus veidi kitsas  ja kuskil alates 90.-test, me oleme püüdnud juurutada  sellist mõtlemist, ökoloogia, et tähtis on  ka ajalugu. Kust need liigid tulevad, kuidas nad. Sobeli teooria väidab, et taimede, tänase mitmekesisuse ühes  või teises paigas määravad suuresti ära tingimused,  mis valitsesid evolutsiooni tsentrites ehk piirkondades,  kus taimed kunagi sellisteks arenesid, nagu meie neid tunneme. Sealt edasi said nad rännata vaid paikadesse,  kust leidsid ees tuttavad tingimused. Ka Eestis on taimestik varieeruv, sest mullad on erinevad  ja paljud taimed on meil olemas vaid tänu sellele,  et rasketel aegadel, jääajal näiteks leidus maailmas nende  jaoks varjupaiku. Meie teooria me kutsume seda ise liigifondi teooriaks,  leidis maailmas tunnustust ja ta elab nüüd oma elu juba  meist sõltumatult, ajab harusid ja areneb  ja mis on väga tore, nii et selles mõttes need meie ideed on  jõudnud maailma. Aga see, et meil näiteks ühed liigid just piirduvad  lubjarikaste muldadega taimede puhul teised happeliste muldadega,  see on täpselt nende ajaloo peegeldus, nemad elavad  sellistes tingimustes, kus nad evolutsioneerusid  ja kus nende põhilised tunnused kujunesid välja. Aga näiteks Eestis lubjarikastel muldadel on teada,  et suhteliselt palju on meil nii-öelda stepi päritoluga taimeliike,  kes on tulnud meil ida poolt. Teeme väike-Aasiast võimalik Lõuna-Euroopas. Arbuskulaar mükoriissete seente ja taimede sümbioosi uurides  on Sobeli töörühm sukeldunud silmaga nähtavast nähtamatu  mitmekesisuse maailma. Eks me veidike tunnemegi just sellist avastusrõõmu uurides  nähtamatut mitmekesisust. Ja on loomulik, et loodust adlane uurib algselt seda,  mida ta silmaga näeb. Aga eks rohkem ja rohkem tekib tunne, et kõik ei ole  seletatav sellega, mida sa silmaga näed,  on selliseid mustreid, selliseid, Ütleme kasvuefekt või taimede esinemist mitteesinemist,  mida on väga raske seletada. Et arbuskulaar mükoriisseid seeni mikroskoobi all uurida,  tuleb need esmalt loodusest korjata. Oleme botaanikute ühel meelisalal laelatu puisniidul Läänemaal. Siin on ühel ruutmeetril kokku loetud maksimaalselt 76 taimeliiki. Meie peame seda mitte ainult Eesti elurikkuse rekordiks,  vaid vähemalt Kesk ja Põhja-Euroopa, sest  nii palju taimi väikesel pindalal ei ole mitte kuskil leitud. Nii otsime siis maasikat ja sünnililla. Maasikas kadus ära, siin maasikas, nüüd ma võtan maasika. Üldiselt täna võtame proove, maasika ja siniille proove sid  siit laelatud, see on nüüd siis maasikas,  meil on metsmaasikas kõigile tuntud, väga armastatud,  Eesti rahva armastatud suvemari, eks ole,  elab koos seenega. Jätke kõik meelde, elab koos seenega. Aga maasikas on niisugune huvitav liik. Et temal on üsna ükskõik, millised seened ta küljes on,  tähendab, vabandust, nad peavad olema armuskulaarmüük. Need ei olegi juured, muide siin praegu arvate,  et on juured. Need on seen juured aa, kus, mis, kus siis maasikajuur on,  no siin koos selle seenega seene, seene, Seene struktuurid on siin juures ees nüüd kahe taimeliigi,  vahepeal peaks kummikindad ära vahetama. Selleks, et ühe taime seenjuure DNA ei kanduks teise taime,  proovi taimeliigi proovi DNA peale. Aga mis me teeme, nende juurtega, on see,  et me Me tegelikult puhastame nad ära, me päris just ei,  ei steriliseeri neid väljastpoolt, aga me puhastama ära  ja ütleme, et eraldada taime juurest kogu DNA just sellest,  mis on nagu juure sees või taime sees. Ja siis pärast selektiivselt võtame sealt välja seenena juba  juba järgmiste reaktsioonidega, aga algselt me eraldame kogu tee,  nii et see taimede seenetena on seal koos. Nüüd siit me leiame sinilille, sinil on ka väga oluline liik,  ma arvan, kõik me tunneme sinilille kevadise ilusate te järgi. Ja meie uurimisrühma varasema töökogemuse põhjal on sinilill  üks üks väga mükoriistsete seente, nende  arbuskulaarmükoriissete seente seisukohalt üks väga oluline taimeliik,  sest me oleme nüüd oma töörühmaga leidnud siin mitme aasta  pikkuse uurimise tulemusena, et sinilill on,  on üks väga hea mükoriisaseente võõrustaja. Tema juures on hästi palju erinevaid seeneliike ja,  ja, ja näiteks hoopis teistsuguseid seeneliike kui maasika juures. Ja maasikas, kes kasvas siinsamas kõrval,  on hoopis ühesuguse seenekooslusega, kui  siis see sinilill tema kõrval. Nii et võtame siis selle sinilille ka välja. Mikroskoopi alla jõuab kuivatatud. See on selline proov, millega me siis laboris hakkasime  edasi töötama. Me näeme, et see on lihtsalt üks pusa. Siit peale vaadates me ei saa öelda, kas siin sees on  arbuskularmikoristaened või ei ole. Nad on nii väikesed, et me oma palja silmaga ei näe. Kui me nüüd lihtsalt juure paneksin mikroskoobi alla,  siis me näeme juurt ja me näeme juurerakke,  aga seenerakud seal juurerakkude vahel taimerakkude vahel on  nii sarnased, et me ei erista neid. Me peame nad ära värvida millegagi, mis värvib seent,  aga jätab taime värvimata. Et see siis teeb meile, toob selle seene nähtavaks  taimerakkude taustal. Ja selle preparaadi peal praegu ma näen,  et tõepoolest siin on seenehühvid, need on sinised,  sellised niitide moodi struktuurid. Taimejuurerakkude vahel ja see oleks nagu poekivisein,  mis on taimejuurerakud ja nende vahel on  siis tumesinised, seenehüüfid. Ja samuti on siin näha seenevaruainete talletamise organeid,  need on jällegi sinised ja näevad välja nagu õhupallid. Neid nimetatakse vesiikuliteks, see on siis koht,  kus seen kogub enda Energia säilitamise ühendeid tavaliselt on see tärklise  või selliste ainete kujul. Mikroskoobi alla need proovid aga enamasti ei jõuagi,  kuna seal saaks määrata vaid nende sugukondi. Me ei saa öelda mikroskoobi all vaadates,  mis liigid seal on, kuna nende seente morfoloogia on  nii palju lihtne. Et me see liigi tasemel ei erine. Selleks, et liiki määrata, tuleb kasutada teisi võimalusi  ja üks lihtsamaid võimalusi. Praegu on siis pärilikkuse aine järjestamine kõige tavalisemalt,  me lihtsalt võtame taime juured, purustame need,  eraldame sealt pärilikkus aine ja siis järjestame  selle pärilikkus aine. Selle järjestuse alusel määrab me siis selle seemneliigi. Iga uus mükoriisa seen saab numbri, nime ei panda. Ja miks ei saa nimetada nii täpselt on sellepärast,  et seda organismi. Kellest siis selline järjestus, tera pärilikkus,  aine järjestus on saadud? Ei ole tegelikult keegi näinud. Me ei tea, kuidas seda füüsiliselt välja näeb  ja teda ei ole seetõttu saanud tavapärane süstemaatik kirjeldada. Morfoloogilisel tasemel on praeguseks kirjeldatud,  ütleme kuskil 240 seeneliiki. Molekulaarselt, või siis nende DNA järjestuste põhjal,  mida me siit juurtest leiaksime, või mullast,  või nii-öelda loodusest, pärinevatest proovidest. Me oleme leidnud kokku üle 300 umbes siis liigi. Ja, ja me näeme, et paljud nendest on midagi muud kui need,  mida me morfoloogiliselt teame. Esimest korda järjestati arvus kulaarmükoriissete seente  DNA-d 90.-te aastate alguses. Eestlased on esimesed, kes neid seeni ülemaailmselt  kaardistama asunud. Meie oleme esimesed, kes võtsid julguse ja,  ja kogusid kokku avaldatud andmed arvus kularmikoristada  seente leviku kohta. Sellised andmed, mis on siis saadud tena järjestuste põhjal. Ja me panime need andmed kokku, muutsime nad omavahel  võrreldavateks ja hakkasime otsima mustreid. Levimise mustreid liikide esinemise seaduspärasusi. See on esimene kord, kus maailmas on tehtud sellist asja. Boskulaarmikuris seente kohta ja miks see on muutunud võimalikuks,  on see, et molekulaarsed meetodid on viimasel aastakümnel  võimaldanud saada rohkem. Rohkem infot nende seente kohta Me kaardistame midagi,  mida ei ole varem olnud võimalik kaardistada. See on samasugune nagu sajandeid tagasi mindi laevadega  ja asuti kaardistama täiesti tundmatuid maid. Mükoriisa koos elav taim saab looduses hakkama. Ta ei anna küll sellist head saaki nagu kultuurtaim kuid  teda ei pea ka väetama. Kui räägime söödavatest taimedest, siis ei ole need keemiaga  pritsimisest mürgised ega tapa näiteks mesilasi,  kes on omakorda olulised tolmeldajad ehk taimemaailma  mitmekesisuse säilitajad. Maakasutus mõnel juhul tühjendab selle seene liigifondi  küllalt kiiresti. Missugused näevad välja arbuskulaar, mükoriissed seened,  mis ei taha või ei suuda enam taimega sümbioosis elada? Võib-olla võiks neid võrrelda metsas kokku saava rebase  ja koeraga, kes küll mäletavad, et neil oli ühine esivanem,  aga leibasid, nemad enam ühte kappi ei pane. Nüüd siis kaks organismi on astunud nii-öelda,  tunnevad 11 ära nad on kontaktis aga seen sisene taime juure sisse. Ja miks see võib niimoodi olla, on see, et see konkreetne  preparaat on kultuurtaimest. See on harilikust kaleegast ja küllalt sageli meie praegused. Sordi taimed on kaotamas oma võimet moodustada sümbioosi  mükoriisaseentega nii-öelda sordi aretuse käigus,  valides tunnuseid, mis näiteks tagavad kiirema kasvu tagavad  suurema haigus. Vastupidavuse tagavad parema saagikuse ja huvitavamad  saagiomadused et nende tunnuste valiku käigus on  siis kooselu seenega kaotsi läinud. Ja kui ühel päeval tahetakse pöörduda mahepõllunduse poole,  ehk siis kasvatada taimi, mis saaks hakkama ilma väetiseta  või vähese väetisega võib minna keeruliseks. Mitte puudumine võib saada kriitiliseks,  me ei tea. Aga uurime. Samas näib mahepõllumajandus olevat vähemasti osaliselt meie  paratamatu tulevik. Ma usun, et suures plaanis vastus sõltub energiahindadest. Ja siin on erinevaid prognoose, aga ükski prognoos ei näita,  et nad langeksid. Praegu on nad ikkagi veel nii odavad, et sisuliselt maakera  kukla poolel tasub näiteks loomasööt sõidutada Euroopasse,  laevaga ja siis looma-Egiptusse tapamajja,  siis pärast liha läheb jälle maakera kukla poolele,  aga tõenäoliselt see väga kaua nii ei kesta. Nii et ilmselt siiski niisugused alad, kus me saame  energiasäästlikult majandada, omandavad tulevikus  ka suurema. Sobeli sõnul on üleliigne keemia tarvitamine  ka hoopis suuremaks taimeliikide väljasuremise põhjuseks,  kui näiteks kliimamuutused. 2000. aastal ajakiri Natur avaldas maailma juhtivate  ökoloogide koondhinnangu, mis on peamised ohu mitmekesisuse  punkt üks maakasutus ja elupaikade hävimine. Punkt kaks, keemiline saaste. Punkt kolm oli invasioonid, võõrliigid ja alles neljandana  tuli kliimamuutused. Laelatu puisniit on hea näide sellest, kuidas inimene võib  looduse sõber olla rekordiline liigirikkus on siin inimese  ja looduse koostöö tulemus. Inimese sekkumine on siin olnud mõõdukas  ja järjepidev. Pisikesed lapikesed 20 korda 20 sentimeetrit ma ise olen  lugenud 42 taimeliiki. Tähendab, peaaegu iga isend on eriliigist. Me vahel naljatame, et see on miniatuurne troopikamets,  sest kui te lähte troopilisse vihmametsa,  siis teil ei õnnestu naljalt leida kaht samast liigist puud. Kui te nüüd kujutaks ennast putukana siia laelatu puisniidul  sambla vahele, siis teil ei õnnestu ka naljalt kahte samas  liigis taime leida. Laelatul on inimene loodusega nagu mükoriisa seen taimega  kenasti sümbioosis eksisteerinud vähemalt 1000 aastat. Ja kui me kujutame ette siin Lääne-Eestis on maa kerge,  see võib-olla laelatus on circa 2000 2500 aastat. See merest väljas noh võib-olla siin 1000 500000 802000  aastat on inimene toimetanud nii, et nad ongi koos arenenud. Aga inimene ei ole siin midagi purustanud,  ta on lihtsalt siin karjatanud, niitnud,  veidikene agu, teinud tõenäoliselt ja ühetaoliselt läbi aastasadade,  läbi aastatuhandete. Kohe, kui inimene teeb mingeid järske liigutusi,  siis see on ka loodusele häiring. Ja kui me tahame püsivat Põllumajanduse ökosüsteemi luua, mis ei sõltu meeletutest,  energia, hulkadest ja kemikaali hulkadest,  siis selline süsteem on täiesti täiesti püsiv  ja näidanud oma eeliseid ajaloo vältel. Nii et see on see niinimetatud säästlik põllumajandus. Lisaks sellele, et inimesed kasutavad tänapäeval  põllumajanduses liiga palju keemiat, toovad nad endaga  erinevatelt kontinentidelt kaasa ka kõikvõimalikke erinevaid  eksootilisi taimi mis tähendab, et liigid,  mis peaks migreenima sobeliteooria järgi tasa  ja targu kolivad tänapäeval ühelt poolt planeeti teisele  poole planeeti lennukisõidukiirusega. See on küsimus võõrliikidest ja see on absoluutselt  väga-väga oluline protsess, mis tänapäeval üha rohkem mõjutab. Sest tõesti, aga migratsioonid on ju ka ajalooliselt alati  aset leidnud, aga mitte kunagi sellise intensiivsusega. Ja tõesti, inimene nagu ütlesite, viib linde,  loomi, taimi, mida iganes üle maailma. Ja siin umbes 10 aastat tagasi, jällegi ühes sellises  ajurünnakus rahvusvahelises oli mul ka au osaleda,  kus me pakkusime välja kontseptsiooni uue süsteemi  kontseptsiooni inglise keeles siis novecsest. Tegelikult tänapäeval tekivad maakeral sellised ökosüsteemid,  kus kohtuvad liigid, mis pole eales ajaloo vältel kohtuvad  täiesti uued kombinatsioonid ja keegi ei tea,  kui edukad nad on, ja ebaedukalt, mis neist saab. Aga noh, käige Kesk-Euroopas, käige Hollandis. Kas te näete seal looduslikke liigikombinatsioone ood alal  mõni fragment? Tegelikult kogu loodus on uuesti loodud mist. Hollandis on Jaapani puuliigid palju tavalisemad kui  Hollandi enda puuliigid. Palju tavalisem, sest aias me kultiveerime võõrliike. Kuidas see kõik, milleni see välja viib,  kas tekivad mingid superökosüsteemid? Aeg näitab, see on põnev uurimisteema. Maailmas on juba küllalt näiteid, kus võõrliigid on oodatud  kasu asemel toonud kaasa nuhtluse. Meie oma hea näide on karuputk. Leebema variandina lillepeenardelt tuttav Kanada kuldvits,  mis nüüd näiteks Tartu ümbruses vohab. Aga need on muu maailmaga võrreldes veel sõbralikud näited. Nemad kujundatud keskkonna ümber, nad on nii-öelda  ökosüsteemide insenerid. Ja siin näiteks Lõuna-Aafrika kolleegidega on olnud olnud juttu,  neil on. Kommertseesmärkidel loodud okaspuu istandused üle kahe  miljoni hektari näiteks on neid loodud ja tuleb välja,  et oodatud kasu asemel see on tohutu kahju,  kuna need puud pole seal kunagi elanud, nad muudavad veerežiimi,  nad vähendavad veevarusid voolhulki, kuni 80 protsenti. Tekivad tulekahjud. Nad põlevad ja loodus muutub niivõrd täielikult  ja kogu aineringe ja sisuliselt kaob joogivesi,  kaob tarbevesi ja need on seal suur riiklik programm võitlusveest,  mille käigus uuesti neid istandusi hävitatakse süstemaatiliselt. Samas tasub säilitada ja taastada seda, mis on ennast ajas  tõestanud Emajõe luhtade niitmine. Näiteks võib esmapilgul tunduda ebamajandusliku luksusena. Võtame sellised suured niidualad nagu luhad  ja rannaniidud siis. Rääkides siin näiteks põllumehele mõistetavast kasust on see,  et kui see lagleparv ikkagi läheb luhaniidule  või rannaniidule toituma, selle asemel, et tema põllule  minna siis võib-olla see on juba mõõdetav. Kasu. Samamoodi luhtedele on väga hea rääkida väga hea rääkida kalastikust,  nagu ma ütlesin, kui need kasvavad siin kõik põõsastesse,  siis siis kalad siin kudemas ei käi. Ja, ja terve selle suure ühtse süsteemi Emajõgi ühendab siin Võrtsjärve ja Peipsit  ja mõlemast järvest käivad kalad siin kudemas terve  selle suure süsteemi. Kalavarud vähenevad. Paljud Kesk-Euroopa luhad on, on kraavitatud. Jõed on aetud sirgetesse sängidesse, kevadine suurvesi läheb  sealt kolinal alla. Tihti ta kuskil peab ikkagi üles paisuma. Ja kui see juhtub linnas. Siis on siis on kahju väga suur ja siis sellise ala hoidmine,  kus vesi saab tõusta luhale ja siit aeglaselt ära voolata. Ma ei nimetaks seda isegi luksuseks, ma arvan,  et tartlased on minuga nõus. Kes siit allavoolu elavad? Emajõe luhtadel jalutades võime taas kord kogeda,  kuidas inimene võib suurepäraselt loodusega koostööd teha,  nii et saab ise kasu ja aitab ka teisi liike. Ja ja noh, niiduöko ökosüsteemide selline liigirohkus  põhinebki sellel, et, et tänu niitmisele  või karjatamisele on seal siis kõigile ka  väiksemakasvulisematele tagatud tagatud valgus. Et ei ole sugugi nii mustvalge, et saaks väita,  et inimese tegevus on alati halb. Liiga intensiivne tegevus on halb. Aga selline mõõdukas niitmine ja karjatamine on,  on need, mis on Eestis väga, väga omapärased  ja liigirikkad niiduökosüsteemid loonud. Tahaks väga mõelda, et Eestis on inimese  ja looduse läbisaamine päris hea aga huvitaval kombel on  meil ohustatud liikide protsent täpselt sama suur kui mujal maailmas. Eelmisel sügisel maailmakuulus kb botaanikaaed oli  sensatsiooni keskmes, kui avaldasid oma uurimistulemused,  et maailmas circa 20 protsenti taimeliikidest on oluliselt  ohustatud ja võivad lähitulevikus kaduda varem keegi olnud  taimede osas julgenud maailma prognoosi anda. Nüüd, kui ma vaatan, kui palju on Eestis taimeliike ses  raamatus kokku, siis see on ka circa 20 protsenti Eesti Florast. Nüüd. Kui ma vaatan, mida minu prantsuse kolleegid teinud Põhja-Prantsusmaal,  seal oli väga põnev uurimus, kus tuli välja,  et neil olid 19. sajandi keskel detailsed botaanilised  andmed Põhja-Prantsusmaa kohta ja nad said seda seisu  võrrelda tänapäevaga ja leidsid täpselt 20 protsenti liike  oli välja surnud seal. Et see 20 tundub nagu olema niisugune ohupiir,  et ma väga loodan. Eesti oma kahtekümmet protsenti säilitab,  et ta ei kaota seda.
