Looduse lemmikud. Tere taas ootavad ees nii Zenja vastamatud või ka juba tuttavad ja äratundmisrõõmu pakuvad pärlid Eesti loodusest. Täna on meil kavas teine saade Kagu-Eesti loodusest ja need võtamegi ette raadio matka Võrumaale. Vahelduvkuppelmaastik küngaste orgude orgudes, väike järved ja sood, Suur Munamägi ja paganama need on vaid üksikud märksõnad sellest, mis järgnevalt jutuks tuleb. Saate lõpuosa pühendama, nagu ikka teie toredatele vastu kajadele ning ühtlasi anname uue väikese ülesande, aga praegu hakkame astuma loodusemees Uudo timmi jälgedes ja mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna. No eelmises saates Me jõudsime lõpus Meenikunno raba juurde ja sealsete matkateede kanti. Kui me nüüd meeni Kunnast lõuna poole läheme ja kogeme seda, mida tähendab stepi ja metsastepipiirkond sellest nüüd alustamegi. Tere ja täna me liigume siis meeni Kunnast natukene lõuna poole, kus siis maapind läheb rohkem liivaseks ja kuivemaks ja seda piirkonda on siis maastikuliselt piiritletud ja nimetatud palumaaks. Praegu seal looduse kaitseks on siis tehtud mustaja maastikukaitseala mille üheks tuumikuks on Liivikud lutada liivik ja seal Liivikute peal kasvavad sellised liigid, mis tavaliselt tulevad ette hoopiski stepis ja metsastepis. Ja see lõpeb ja liivik muidugi on oma ajaloost kujunenud niimoodi, ta on endine Pihkva järve põhi või paistva järve äärsete liivade kogunemisala ja seal Eesti ajal oli ratsapolügoon ja siis hobuste ja muu tehnikavedamisega seal edasi-tagasi. Kogu aeg hoiti seda liivast ala taimestiku vaba, nii et ühelt poolt on ta suhteliselt taimestikuvaene ja, ja see on võib-olla ka andnud võimaluse natukene vähem konkurentsi võimelistel liikidel seal kanda kinnitada. Ja nüüd, kui, kui vaadata või arutleda selle üle, et aga kust kust need stepiliigid siis neid nii kaugele meie põhjamaale välja on tulnud, sest vahemaa on ikka tõeliste stepi aladeni mitmeid sadu kilomeetreid siis põhjuseks on üks eks jõgi nimelt Veliike ja jõgi, mis siis algab nendest piirkondadest, kas stepitaimed on täiesti tavapärased ja nüüd eks ta vooluga siis on kandunud seemned edasi ka meie aladele. Ja mitte ainult taimede osas ei ole see ränne toimunud, vaid siia Kagu-Eestisse on omal ajal kohale jõudnud ilmselt ka mööda seda Veliika jõge. Üks huvitav kärnkonnaliik rohe-kärnkonn, keda küll neid viimastel aastatel kahjuks ei ole enam Eestist leitudki. Viimased leiukohad olid Piirissaarel ja, ja Peipsiäärealadel, kus nad siis lõbusalt sibulapeenarde ja ja muude aiasaaduste vahel ringi käisid ja, ja oma asju ajasid. Nende kadumise põhjus võiks olla nende kadumise põhjus. Et nendele sobivat elupaika, ehk siis jällegi nad vajavad oma lühikeste jalgadega ringi sibades suhteliselt madala taimestikuga alasid ja vot needsamad kõrged sibulapeenrad ja hoolitsetud varem suuremal pinnal hoolitsetud aiamaad, neid lihtsalt ei ole nii palju enam. Ja kahepaiksed on üldse üsna tundlikud keskkonnamürkide ja muude keskkonnamuutustele siis ega selle Pihkva järve vee kvaliteet teab mis hea praegu ei ole, nii et päris täpseid põhjuseid muidugi on raske alati öelda, aga aga eks ta üks kompleksne lugu ikka ole ja inimene ei ole seal mitte kõrvaline nähtus tema vähenemise või kadumise juures. Aga kui me nüüd räägime veel sellest elustikust, mis on Kagu-Eestile, kas siis omane või, või mida huvitavat võiks sealt leida on üks loom, keda meil praegu Eestimaa loomastiku nimekirjas tegelikult ei ole. Ja, ja tekib küsimus, kui kas ta peaks olema või mitte, nimelt et on tegelikult Tartu rahu piiride sees, mõned kilomeetrid praegusest trall joonest siis ida poole kohatud sookilp panna ja seda looma võiks tegelikult leida ka ka meie Kagu-Eesti nurgas, nii et kes seal ringi liigub, silmad paremini lahti ja vaadake, kas mõni kilpkonn seal ringi jookseb. Nõnda palju siis kilpkonnas ja kõigest muust, mis sellele eelnes, aga kes tahab kogeda midagi viimasest jääajast, siis Võrumaal on selleks võimalus täiesti olemas ja selle tõdemusega võiksid nüüd jätkata. Jah, Võrumaale või Haanja poole liikudes maapind läheb hästi rahutaks ja loomulikult, mida rohkem liigestatuma maastik, seda põnevamaks elustik läheb. Sest igal sammul olud muutuvad ja nendele oludele vastavalt siis muutuvad ka taimed ja loomad, kes seal sees elavad. Kuidas rahutu maastik kõik seal on kujunenud? Sellest oli mõne sõnaga juttu eelmises saates, et eelkõige lükkas siis jää enda ees seda materjali, mida mida lükata oli, oli siis kivide, savi, liiva ja muu näol ja see köik aeti segamini ja sõdases nimetatakse moreeniks. Ja noh, need jäid madalamates kohtades orud kõrgematesse kohtadesse, mäed, aga neid nende orgudega on veel teine lugu, et osa jääd siis, kui taanduma hakkas, jäi selle moreeni alla. Aga seal edasi-tagasi üle silus natukene pinda, aga kui juba päris soojaks läks, siis need jääpangad lõpuks sulasid ära ja tekkisid sellised hästi järskude nõlvade ka augud maa sisse. Näitlikult võiks teda niimoodi kirjeldada, et, et üsna kolme-neljakümne kraadise nurgaga auk ja üsna sügav paarkümmend meetrit sügav auk maa sees nagu oleks keegi välja kaevanud sealt midagi, noh, tegelikult ei ole seal sealt välja kaevatud, vaid hoopiski jää sealt vahepealt ära sulanud ja neid muu materjal, mis seal peal veel oli, mis kattis seda jääpank kukkus sinna põhja sügavamates kohtades siis nendes sellides ehk siis nendest sulg lohkudest, milleks nimetatakse, on siis järved ja nad järved. Osal neist on väljavoole, osal ei ole, maastik on hästi mitmekesine, elustik tänu sellele samamoodi hästi mitmekesine. Ja edasi ronime siis kõrgustesse, Suur Munamägi ja Vello Mägi ootavad avastamist või taasavastamist, kuidas, kellele? Jah, kõige kõrgemad tipud siis noh, kui me räägime mäestikust, nagu sa Haan ja meie jaoks on ta tühi, ei ole ju teab mis kõrge, aga aga me võime uhkusega öelda, et me oleme ikkagi Baltikumi kõige kõrgema paiga või mäeomanikud, see on siis Suur Munamägi ja kui Kroonlinna nulli aluseks võtta, siis tema kõrguseks on 318 meetrit ja mitte kaugel suurest munamäest, mida üldiselt vist Eesti inimesed teavad väga hästi välla mägi, mis on siis kõrguselt teine ja ulatub siis 304 meetrit üle merepinna. Aga välamägi on minu meelest palju huvitavam mägi noh jällegi võib-olla ka sellepärast, et Suur Munamäega on, see on natukene nagu liiga tuttavaks saanud, aga väljamäel on avastamisrõõmu palju rohkem. Kui suurt. Munamäge nimetatakse austavalt mäeks, siis Vello Mäe kohta on öeldud. See on suur küngas, eks need Meie mäed, künkad Ale kui laiemalt ringi vaadata kas või Euroopaski. Aga noh, meil juba eesti keeles on nii, et et kui ikka väiksem küngas juba on, siis, siis ikka ikka võiks juba mäe nime juurde panna ja ja miks ka mitte. Nüüd väla mäe juurde tulles miks väla mägi näiteks palju rohkem huvi või, või suuremat huvi võiks pakkuda, on see, et tema suhteline kõrgus, see tähendab seda tema jalamist tippu tõustes on tervelt 22 meetrit suurem kui Suur Munamäel. Ehk siis tema ümbrus on madalam natukene ja peale selle on tema nõlvad hästi järsud ja see on muidugi siis ka toonud selliseid mustemaid pilvi, aeg-ajalt vällame taevasse, kui siin meenutada seitsmekümnendaid ja üheksakümnendaid aastaid, siis kindlasti tuleb meelde bla mäest taheti teha slaalomirada ja mäelaskumise suusakeskust. Õnneks küll seda niimoodi ei juhtunud ja vallamägi on oma hiilguses jätkuvalt vaadeldav. Ja kui keegi nüüd arvab, et ma, et me oleme kaotanud ikka väga olulise koha nii-öelda sportimise koha, siis siis kahjuks ma pean ütlema, võivad minna siis meie Väikse munamäe juurde ja vaadata, mis siis seal toime saadeti. Kuigi oli algselt kohe looduskaitsjatel teada, et sellest suurt nahka ei tule ja ausalt öelda, mina isiklikult ei taha seda rääbakat väikest muna ta enam näha, sest see on nii ära rikutud, et nad valusam vaadata. Aga see selleks õnneks välamäega nii ei läinud ja kui rääkida veel väälamäestes, tegelikult meie tippsportlased kasutavad väelamäge mõistlikul moel treeninguks, sest seesama järsk nõlv seda tõusu võttes see on tõsine treening, nii et kes tahab tippsportlaseks saada või, või proovida vähemalt, kuidas tippsportlased, mida nad peavad tundma, et ta taset saavutada, siis siis võtke ette retk, möllame jalamilt tippu ja vaadake, kui kiiresti te jõuate ja kui, kui palju teil õhku jätkub. Aga välamäega seoses on veel huvi. Ta on ka see, et tema kõrval on üks pisike enne peaaegu täiesti märkamatu Sookene millel vist ei ole head nimegi. Vähemalt ma ei tea kohe peast öelda. Aga see väike soo lapikene on sellise eripäraga, et ema on meile Eestis praegu teadaolevalt kõige sügavam turbakiht. See on tervelt 17 meetrit sügav. Noh, kui me teame nüüd, et reeglina turbakihi paksus, kui normaalselt saab turbasammal kasvada, düseneb iga aastaga ühe millimeetri siis võiks rehkendada tagasi, et ahah, millal siis Haanja jää alt vabaks sai ja seal 17000 aastat see on natukene palju. Tegelik öelda, arvestatakse umbes 13 14000 aastat tagasi võisse jää sealt taanduma hakata. Aga miks siis on nii sügav turbakiht lihtsalt need on eriti soodsad tingimused tavapäratult, soodsad tingimused siis turbakihi ja turbasammalde kasvamiseks on olnud seal ja mida sealt väiksest soost siis on ka tehtud. Vot siis läbilõiget ja üks väga hea looduses toimuvate muutumiste registreerija on siis õietolm ja need, kui me võtame läbilõikest. Me teame enam-vähem, kui vana on see kiht, kust kohast mäe neid õietolmu uurime, siis me saame rekonstrueerida, milline loodus oli, millised metsad olid tollel ajal ja kusjuures see pallina loogiline uurimine või meetod ehk siis õietolmu järgi rekonstrueerimise meetod. See on ka Eestimaalt nii-öelda alguse saanud siin töötanud ja elanud Tomsoni meetodi järgi sisse. Looduse lemmikud. Ja uhke tasub olla ka Rõuge ürgoru ja Rõuge järvede üle näiteks. Ei, jah, see kagu eesti kant on üldiselt järvede poolest üks rikkamaid Eestis või noh, tegelikult kõige rikkam isegi. Siin on mitmeid kohti või piirkondlikus, järved moodustavad terve järvede ahela ja üheks selliseks on siis Rõuge järvistu. Jah, nüüd järved paiknevad jällegi ürgoru põhjas, mis tähendab ürgorg, see tähendab seda tegelikult, et need orud olid juba enne viimast jääaega. Ehk siis veel varasemad orud. Kui viimane jääaeg peale tuli ja nüüd selles ürgses orus, siis on terve ahel erineva suuruse ja natukene erineva iseloomuga järvi. Aga Nendesamade järvede juures kui sinna minna, eriti kui me käime ööbikuorus, siis ma seal võime näha ka veel ühte huvitavat leiutist, kuidas inimene on ära kasutanud v kukkumise energia. Ehk siis seal töötab jätkuvalt paar vesioinast mestis oma mehhanismiga lihtsalt vee voolamise või kukkumise jõuga pumpab uuesti veetarbijale üles sinna üle 10 meetri kõrgele majapidamisse. Miks see nimi vesioinas naftatöötamise ajal pupsub ja, ja noh, seal on sellised noh, nagu pead, mis siis nagu oinapead, võib-olla sellest mina, mina ise tõlgendaks seda, et see pupsumine nii nagu oinad puksiksid, aga võib-olla on tal veel teisigi tõlgendusi, miks oinaks nimetatakse teda mitte näiteks marsaks või või, või täkuks meigitseks. Eks aga missugustele metsadele meeldib kuppelmaastikul kasvada. Kuppelmaastik metsad on selles mõttes hästi huvitavad, jälle omaette metsatüübina täiesti käsitletavad, sest sedasama moreen, mis nüid oli jää poolt kokku segatud, seal oli nii lubjarikast või kui ka lubjavaest liivast materjali. See tekitas sellise omapärase kus siis metsad või üldse taimestik leiab endale hästi palju toitaineid ja seega on kasv suhteliselt hea. Kui me nüüd võrdleme eelmises saates käsitletud palu metsadega, siis siis palumetsad olid liivade peal, toitaineid on seal vähe ja see juurdekasv on suhteliselt väike aasta jooksul. Aga kui moreeni peal vaadata, siis seal kasvavad puud hästi ja selles mõttes saavad seal kasvada nii kuused, männid, samamoodi haavad, kased, et tegelikult see metsakoosseisus olevate puuliikide hulka hästi suur, noh, samamoodi siis lisaks tulevad seal pärnad ja vahtrad veel ja, ja saared, nii et oleneb neid sellest, milline on selle segunemise aste, nüid, kui seal on rohkem lubjarikast, siis kasvavad ühed liigid rohkem teises kohas teistpidi ja see annab neid jälle metsade liikudes pideva vaheldumise, nii et sa võid mõnesaja meetri pärast olla ilmeliselt täiesti teises metsatüübis. Sama lugu on ka siis alustaimestikuga, mis siis seal metsa all veel kasvab reeglina seal suhteliselt lopsakas rohurinne ja noh, seal võivad kasvada siis näsiniine, lõi salu-siumarjad ja nii edasi jällegi palumetsade või, või selliste väheviljakad. Metsade all leiame me põdrasamblik või või siis pohla ja, ja postikat, heal juhul, aga, aga mitte mingisugust sellist kõrget vahurinnet, kuidas seentega on seeni on võrreldes paluma metsadega muidugi vähem eriti selliseid seeni, mida me pato tahame panna või panni peale. Nii et need palume, et saad ja nõmmemetsad, need on seenelkäik mõttes palju paremad, ehk siis kui me tahame seenele minna, siis lähme rohkem sinna Põlvamaa poole või Petseri poole, sealt saama seeni. Aga kui me metsa metsalinde rohkem ta vaadates, siis lähme Haanja peale rohkelt. Vahel saab need asjad ilusti ühildada seal köik käia seenel ja marjul ja kuulata linnulaulu ja imetleda loodust. Ja noh, et neid seentest ilma jääb, Haanjas seda hirmu ka ei ole, sest nii nagu taimed, niiga, seened, erinevad liigid vajavad endale erinevad käsu kohta ja seetõttu siis ka lihtsalt, kui kukeseent minna otsima, noh siis siis on vaja valida ühed metsad ja kui männiriisikad, siis teised metsad. Nagu ikka. Ja siis on seal metsad, mis kannavad miskipärast parmumetsade nime, kes seal on palju parem, et ma olen parmud. Osades käinud rohkem kevadisel ajal, kuigi ma ühe korra sattusin vist ka suvel sinna parmu metsadesse. Ja no ma ei ütleks, et seal rohkem parme on kui, kui mõnes teises piirkonnas. Aga parmumetsad on oma nime saanud lihtsalt selle järgi, et seal nende metsade külje all või metsade vahel on üks vana metsavahi koht, mille nimeks on parmu laht, jumal teab, võib-olla seal tõesti nende hobuste peal oli farme siis rohkem ja hakati parmuks kutsuma seda metsavahikohta aga metsad ja on saanud nüüd selle nime just nagu selle metsavahi koha järgi. Ja parmumetsad, need asuvad siis meie Eesti kõige kagupoolsemas nurgas, ehk siis nad jooksevadki välja sellesse ühisesse piiripunkti Venemaa, Lätimaa ja Eesti piiripunkti. Ja seal on küllalt suurel alal vanad loodusmetsad. Nii et need on sellised metsad, kus eriti inimese käsi ei ole pikka aega toimetanud. Ma pean mainima siin kindlasti ära või meelde tuletama seda, et kuna tegemist on ikkagi piirialaga sellistesse kohtadesse või sinna piirkonda minnes tuleb meeles pidada, et need metsad ei ole kinni pandud või, või need piirkonnad ei ole kinni vaid neist. Kui sinna minna, siis tuleb teavitada piirivalvet. Sest tegemist on ikkagi ju euroliidu piiriga samamoodi ja me tahame ju, et piir oleks turvaline ja kuna praegune tehnika on kasutusele võetud, et kaamerad on metsades olemas ja kui seal keegi liigub ja, ja ei ole teavitanud, siis siis lihtsalt veavad ühelt poolt piirivalvurid välja tulema, sõitma võib-olla kilomeetreid või rohkem. Et kontrollida, kellega tegemist on. Aga kui on ette teavitatud, siis ei ole nagu probleeme. Ja noh, ei ole ju meil kellelegi probleeme vaja ja kui teada, kuidas protseduur käib, siis, siis oskavad kindlasti üteldagi meie piirivalvurid, et millest hoiduda, kuidas, kus kohas kui kaugel hoida ennast sellest kontrolljoonest või misiganes? Ja nüüd läheme ja vaatame ühed jalajäljed üle, täpsemalt öeldes hakkame neid jälgi pidi kõndima ja tegu on ei kellegi muu kui vanapagana, jalajälgedega jääb seegi sinnakanti ja paganamaale, nimelt. Ta on tõesti see paganama kaitseala tehtud, nii et ta üks piir ongi riigipiir ja seal seesama riigipiir jälle kulgeb mööda ühte oja ja selles ojas on jälle terve rida järvekesi, nii et see on jälle üks hästi mitmekesise reljeefiga ala. Kusjuures need vanapagana jalajäljed ei ole mitte need järved, vaid, vaid jällegi need sellid või sulglohud, ehk siis sügavad augud maa sees, kus siis jääpank alt oli ära sulanud ja tekkinud siis sügav auk ja naa. Rahvas on siis leinad nendele aukudele väga kujundliku ja seda nime, et need on vanapagana jalajälje augud ja vaikselt ta siis on Eestimaalt jalga lasknud Lätimaa poole, jättes järgi meile ainult need auklikud jäljed, nii et jälle hästi huvitav piirkond ja maastik ja loodus vaheldub, siis siis võime seal kohata keda iganes. Et tuleb ainult silmad kõrvad lahti hoida, panna tähele, kes seal ringi liigub või häälitseb või kasvab. Selline oli tänane looduse lemmikute saade Kagu-Eestist Põlva ja Võrumaast. Ja nüüd räägime sellest, mida on kuulajad meile saatnud. Jah, ja me oleme saanud terve rea väga kauneid fotosid. Toomas Nigola, suur tänu teile oma muinasjutulise talvevaate kohta, ütlesite ise nii. Täna hommikul oli taevataat Põlva linna kaunisti pildistamiseks valmis seadnud, mistõttu julgen välja pakkuda oma foto. Hästi tegite, et julgesite ja nii on seegi foto vaatamiseks väljas meie saate kodulehel. Estra Kink kruusalt aitäh imeilusate fotode eest, neil saame imetleda Viroste järve Viira veski ja liivakivi paljendit. Kirjutasite, et suur elamus oli sel suvel teie jaoks suvelavastus kuurort Ruusal mida mängiti teie koduõue lähedal ning et olete innukas osaleja kalapüügivõistlustel Võõpsus. Igatahes on teil vaimukas sulg ja hea meelega ootame edaspidi ka mõnd poole lehekülje suurust kirjeldust erinevalt senisest mõnest üksikust reast. Ja Estra fotod on ka siis mõistagi meie kodulehel vaatamiseks väljas. Väga ilusad fotod on Jüri Varikult, aga Jüri Varik on saatnud meile ka ühe jutukese mille ma siinkohal ette loen. Ja siis nimetame ära aga need fotod, mis kõik mõistagi praegu on juba meie kodulehel üleval. Niisiis Jüri Variku lugu. Elan Põlvas rähni oru elamurajoonis. Meie kinnistut piirab üpris järsu kaldega mäenõlv, millel kasvab hõre mets. Selles umbes 50 meetri laiuses ja paarisaja meetri pikkuses looduslikus pargi taolises metsas ka saab väga erinevaid puid ja põõsaid. On mände kuuski, tammepuid, Vahtreid, Bigaski kevadeti õitsevad toomingad ja pihlapuud. Oravad tunnevad rõõmu üha suuremaks kasvavast sarapuust ka metsa all kibuvitsapõõsaid ja mõnda sihvakad. Mändi ahistavad ka metsviinapuu või kuslapuuväädid. Samuti võib metsa alt leida metsmaasikaid, mustikaid ja vaarikaid. Kui aiamaal Valendab veel kuni 30 sentimeetri paksune lumevaip, siis lõuna pool asuva metsatuka all võib teinekord märgata juba sinililli õitsemas. Ja pärast ka piibelehti. On päris loomulik, et sellises kaunis metsatukas on leidnud endile eluasemeüle 10 linnuliigi oravad ja mõned siilid. Aga peaaegu iga päev õnnestub näha ka reinuvaderid Tjaaman tädidzekest. Loomulikult oleme linnukest telepaigaldanud pesakaste. Paraku on elu näidanud, et meie paigaldatud pesakastid on hakanud meeldima ka orava emale ja rähnile. Orava emal kulus ilmselt natuke vähem aega pisikesele värukesele mõeldud pesakasti ava suuremaks tegemiseks ja tema sai juba mõnda aega mõnusalt puhata. Samal ajal kui rähni emal tuleb kõigepealt lahti saada kuldnokast ja siis ava suuremaks toksida, et ka ise sinna sisse mahuks. Meie pereliikmete rõõm oli eriline, kui ühel päeval nägime pesakastil kolme orava last oma esimesi samme tegemas. Üpris pea olid nad nii osavad, et julgesid külastada ka rähni kodu. Ja peagi võis neid ema orava kombel ühelt poolt teisele liuglema näha. Selline tore lugu siis. Jüri Varikult ja meie kodulehel on siis üleval foto, kus on näha, kuidas oravaema imetleb oma pesast meetri jagu allpool askeldavad rähni. Veel aga saab sealsamas kodulehel vaadata Jüri Variku võrratut fotot päikeseloojangust, millega seoses on ta ise muuhulgas mõtisklenud, et selline päikeseloojang võiks tuua hinge rahu ja ligimesearmastust ning et positiivsed emotsioonid võtavad hoopis paremini eluraskustest läbi minna. Ja samuti näeb seal vaimustavat pilti õhtuhämaruses Põlva järvest samuti Jüri valikul. Suur tänu. Ja edasi veel kaks lugu. Tiiu Beliimova on meile saatnud sellise toreda pisikese jutukese eesti ornitoloog Loogia ühingu suvepäevadest valgemetsas. Niisiis mitme ümberistumisega saabusime algklassiealise pesamunaga rongiga kohale reede õhtul. Me polnud esimesed saabujad küll mul oli hommikul ärgates hea meel, kui kuulsin akna taga vihma sadamas. Me olime kohal, polnud vaja sajus Tartu tänavatel seigelda. Päeva peale jäi sadu üle avamist, sadu enam ei seganud. Osa linnuhuvilisi viidi taevaskuta, liikusime madalamal kaldal, kogenumad räägivad, algajamad, kuulavad, vaatavad. Märkan linnuparve nagu täpikesi kõige kõrgema paljandi peal kasvava kõrge kuusemetsa kohal hüplevalt lendamas eemaldumas. Mis linnud need on, osutan kõrgusesse kaugusesse. Kuusekäbilinnud, vastab Mart Niklus. Pärast hetkelist vaatamist võtab rinnal rippuva binokli, vaatab korraks sellest läbi ja kinnitab oma esialgset määrangut, jah, on küll. Võtab pahviks selline kindlus. Tänaseks olen üle 30 aasta aktiivne, linnuhuviline olnud Eesti ornitoloogiaühingule kaastöid teinud, aga sellise tasemeni jõuame kunagi ainult täpid näha, aga ju tema oskab lennupildi järgi linde määrata. Isegi hallvarese haki ja ronga puhul pean mina kas värvi nägema või häält kuulma, et teatud kauguses linnu määrangus kindel olla. On neil küll suuruse vahe, aga lennupildil vahet ei tee. Ju jäängi rohujuuretasandi linnuvaatlejaks. Seda mina päriselt ei usu ja suur tänu Tiiu Beliimova Harjumaalt Nissist väga terase loo eest. Ja samuti maie Kasema on kirjutanud meile peaaegu seiklusliku väikese jutukese. Tere, elan Iisakus, see on väike koht Ida-Virumaal. Mets on meil lähe nädal, sellepärast külastavad meid kährikud ja rebased. Üks rebane oli meie kandi rahvale tuttav, teda nähti tihti luusimas majade ümber. Eks need suvised grillimise lõhnad erutasid ja siis oli Kointe loota. Mina keetsin väikseid been kalu, mis oma söögiks ei kõlvanud ja valin välja, ehk keegi leiab. Siilid hakkasid käima kolme-neljakesi, neid tuli suuri ja neid tuli väikeseid kaklesid kausi juures ikkagi suurem seal õigus. Ühel õhtupoolikul ilmus Rebane, kohale oli teine kangesti kõhn, eks pojad teda kurnasid. Vaatas hirmunult ringi, korjas kõik kalad suhu ja jooksis metsasiilidest, ei teinud väljagi. Ma mõtlesin, et ema arm on suur ja tugev ka metsloomade seas, sest küllap nõudis suurt pingutust, et kalu mitte ise süüa. Piltide kvaliteet pole kiita, pildistati toast läbi akna. Aitäh, Maie Kasema ja pildid on täiesti olemas, ilusad kirkad värvilised pildid meie kodulehel. Teile külla saabunud rebasest. Ja veel üks tore lugu, mille autoriks on virge õuema. Soovin jagada oma kogemust paigast lubjakivipaljandi ääres, kus ma mõned korrad aastas ikka istumas ja mõtisklemas käin. See koht asub Võrumaal Mõniste vallas Peetri jõe ääres kuhu legendi järgi olevat Peeter esimene oma mõõga kaotanud. On põnev jälgida, kuidas kohalikud sellele paljandile oma tegemistes suuremat tähelepanu ei pööra. Samas kui teisele võib see olla ihaldatud objekt, mille juurde kordki elus pääseda. Nõnda selle ääres istudes lasen aega tagasi kerides läbi pea nii oma minevikku kui kõik need võimalikud sajad miljonid aastad mil see lubjakiviladestus. Ma kujutan end devoni ajastusse, ekvaatori lähistele sooja merevette sukeldumas. Ma püüan näha seal elavaid organisme olevusi, nende järk-järgulist kivistumist, saades neid mulle antud võimaluse eest nüüd seal jõe kaldal istuda ja neid mõtteid mõlgutada. Nõnda veedan ma mitu tundi, kuni tajun ennastki juba sinnapaika sättimas. Siis ärkan ma mõtetest ja puurin silmadega pisut jõevett armetus lootuses tabada Peeter Esimese mõõk ka. Ja võib-olla mõnda ürgset kopskala. Mind ei heiduta mõte mind teolt tabatakse, pigem loodan. Tunnistajaks on olenevalt aastaajast mõni lähedal. Liivakivi paljandis pesitseb lind või kirikhärrat meenutav vesipapp kes mu mõtete peale tõenäoliselt vaid pead koogutab. Nõnda siis kirjutas virge õuemaa. Suur tänu. Ja nüüd siis järjekordne ülesanne. Palume saata pilte kui lugusid. Seekord Haanja maast. Kas siis neist paigust, millest täna juttu oli või mõnest muust kohast ja kirjeldused oleks tore, kui oleksid maksimaalselt poole lehekülje pikkused. Teie saadetised on oodatud aadressil lemmikud, et ERKE ja need on oodatud hiljemalt järgmise kolmapäeva, see on 30. jaanuari õhtuks. Tänane saade hakkab lõppema. Kus me oleme nädala pärast? Järgmine kord me liigume Karula mail. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni järgmisel püha. Looduse lemmikud.
