Looduse lemmikud. Tere jälle on aeg võtta ette üks kujutluste rännak Eesti looduse pärlite juurde. Ida-Virumaal käidud, liigume täna Kagu-Eestisse, kus nõiduslikud, ürgorud, liivakivi, paljandid, võimsad õed ja palju muud põnevat. Kohe oma lummusesse haaravad. Saate lõpuosa pühendame nagu ikka teie toredatele vastu headele ning ühtlasi anname loomulikult uue väikese ülesande. Aga praegu võtab loodusemees Uudo timm meid käekõrvale, et võiksime taas kord kodumaa avarustega tuttavamaks saada. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna. No tundliku ja avatud meelega matkajat võib iga uus ilus koht, kuhu ta satub panna õhkama, et midagi nii vägevat pole ta igatahes enne veel näinud. Ja siis tuleb järgmine paik ja kogu emotsioon kordub taas. Arvan, et kes satub kagu eesti rabavatesse kantidesse, võib kõike seda äsja mainitud kindla peale tunda ja millest me siis alustame? Tervist, ja täna me vaatame kõigepealt, mis on omast siis Kagu-Eesti loodusele ja võrreldes ida viruga, mis oli suhteliselt lauge ja tasane on Kagu-Eesti maastik üsna rahutu. Kui me Peipsiäärepealt liigume, siis alguses ei ole see maapind väga rahutud. Ainukesed, mis seal seda reljeefi muudavad, on sügavad sälkorud ja siis, kui me lähme juba lõuna poole, siis tulevad meile ammu tuntud kuppelmaastik. See kõik on kujunenud. Õigemini ei saa ütelda, et kõik on kujunenud vaid aluspõhi, pevane liivakivid on kujunenud juba 400 miljonit aastat tagasi. Siis kui jälle Eestimaa oli kuskil kaugel-kaugel lõunalaiustel, aga Haanja kuppelmaastik, see on meie viimase jääaja moodustisi, see on servamoodustis, kus siis jää lükkas enda ees kõik selle, mis maa peal oli, tõukas ta edasi ja kui jää seisma jäi, siis jäid sinna vallikesed jääpangad seal vahel. Ja kui see jää ära sulas, siis tekkiski selline kuppelmaastik, seda massi missis jää lõigati maha, jäi, seda nimetatakse moreeniks, nii et meil on moreenkünkad seal mida meie uhkusega loomulikult ütlema. Mäed, aga kus sa devoni, liivakivi näha ja kuidas ta välja näeb? Temani liivakivid on siis punakad valdavalt ja Kagu-Eestis, nad tulevad nii hästi nähtavale jõeorgudes, sest sealsed jõed, kui me neid jälle võrdluseks toome korra Ida-Viru siin olid jõed, et võialuspõhjaks selline kõva paekivi, milles vesi eriti ei uuristada, aga devoni, liivakivi tema on pehme ja kui vesi neid seal vuristas, siis ta tekitab sügavaid sängi ja neid, kui siis sellised põrk kaldad nii-öelda on kus vesi jookseb ja põrkab vastu ühtegi hallastest, ta keerab jälle tagasi, siis tekivad sellised seinad või nagu kohalikus keeles seal öeldakse, müürid. Ja sellised, et suured ja hästi ilusa läbilõikega puhtad liivakivimüürid ongi Kagu-Eestile paljudele jõgedel täiesti tüüpiline, olgu ta siis Piusa, olgu ta seal Võhandu või, või mõni teine väiksem jõeke, mida siis kindlasti tasub vaatama minna. Aga taevaskoda, see pole mitte ainult poeetiline koha nimetus, see tegelikult ju tähendab midagi päris reaalset ja sealkandis neid taevaskodasid juba leidub, et mida tähendab taevaskoda? No, ega see Taevaskoda niimoodi looduse mõttes midagi muud ei olegi, kui seesama paljand noh, Ahja jõel olevaid paljandeid, seal on kaks väike ja suur Taevaskoda Suur-Taevaskoda nagu rohkem tuntud ja, ja peaaegu igaüks teab, mis asi või kus ta asub, aga see on või sinna alla minna ja vaadata üles siis ongi nii, taevani, ulatub see müür välja. Eks ta sealt pärit on ja nüüd nende müüride ja taevaskodade juures on veel üks lisaasi, et kui sinna minna, siis seal tunneb ennast natukene nagu teistmoodi. Ja need sellised kohad nagu taevaskoda, aga andnud Dadan, iidsed pühapaigad, püha koht on oda ju. Ja noh, läheb kuni taevani välja, taevas vajada on jah, kuidas kohalikus kõnepruugis neid väljaandeid on hakatud kutsuma ühes kohas Taevaskoda, teises kohas müür, kolmandas kohas lihtsalt paljand. Nii et meie keel on lihtsalt rikas. Kas on teada ka, missuguseid riitusi öisel korraldati või mille poolest nad täpsemalt pühad kohad olid? Taevaskojad? Eks seal oli nii riitusekohad kui ohverduskohad ja sedasama Ahja jõgi seal taevaskoja koha peal, see lõik, see oli pühajõelõik samamoodi. Nii et selliseid täpsemaid riitusi, mida kristluse läbi on viidud või mille alusel üks või teine koht pühapaigaks on, see on jah, see väärib lausa võib-olla spetsiaalselt sarja võistlusest ja siin me ei jõua lihtsalt seda kasutada. Jah, ja seda on vast põhjalikumalt uurinud folkloristid, aga sai juba nimetatud jõge ja tegelikult siis sealkandis on suure langusega jõe, eriti Piusa, mis saab alguse pera järvest kõigepealt. Kuidas me mõistame seda, et jõed on suure langusega, kõlab küll väga enesestmõistetavalt, aga siiski. Nii see on aga loomulik, kui, kui meil Eestimaa kõige kõrgemad tipud ja kergem ala on Haanjas ja seal ülevalt mäe otsast hakkab midagi alla voolama, siis siis ta siis ta jõuab tegelikult Peipsini või noh, õigemini siis Pihkva järve välja ja sellel üle 100 kilomeetri pikkusel teel see kõrguste vahe on lihtsalt kõige suurem, see võime teisi Eesti maapiirkondi, vaatame siis siis tegelikult need kõrguste vahed ei saagi eriti suured olla. Ja nüüd muidugi, mis siis sealkandi jõgedele nagu eripära veel juurde toob, seesama kõrguste vahe, see on ju vee energia ja loomulikult on meie esivanemad siis seda ka ohtralt varem ära kasutanud ja selleks siis on ehitatud nii tammepaisutatud väiksemaid või suuremaid paisjärvi. Veski tammeveskijärve ja seda veejõudu on siis nii sae kui jahuveskites edukalt ära kasutatud. Loomulikult, et nõukogude ajal, kui läks jõud rohkem fossiilsete kütuste peal töötavate masinate, traktorite ja muude mootorite peale siis need väikeveskid noh, jäid nagu unarusse ja paljud veskitammid on ära lagunenud. Aga iseloomustaks veel seda võimsat Piusa jõge siiski täpsemalt. No Piusa jõgi on, kui neid keegi tahaks Eestimaal näiteks veespordiga tegeleda siis muidugi noh, meil ei ole selliseid mägijõgesid vahutavad kosed on kogu aeg, üks ajab taga ja seal siis nii-öelda adrenaliini saada. Aga tegelikult, kui mööda Piusa jõge alla kas siis Sesta või parve või ükskõik millise ujuvvahendiga tulla, eriti suurvee ajal, mida ma olen omal ajal ka mitmeid kordi teinud, siis, siis tegelikult see on täiesti suur elamus, sest noh, eriti mulle meeldis see, kui sai parvega tulla rahulikult allavoolu. Eriti kiirust ei olnud ja samamoodi ta tuleb suhteliselt vaikselt siis mis seal mõlemal pool kaldal toimub, see elu, seda sai nautida siis üsna segamatult. Mis seal siis toimub? Seal nagu ikka nendes sügavates ürgorgudes on selliste loogiate kohtade peal suuremaid või väiksemaid, nii ei ta siis perioodiliselt suurveega üle ujutatakse, tantsis luhaniidud või lamminiidud, ükskõik kumba nimetust kasutatakse, mõlemad vähendavad enam-vähem ühte ja sama ja mida siis ta ongi perioodiliselt üle ujutatav niiduala ja seal siis ühelt poolt kasvavad muidugi siis tüüpilised sellised liigid, mis, mis taluvad sellist üleujutus, noh eriti palju muidugi kasvab tarnalysise lõike Einalisi aga elustiku poole pealt neid, et just needsamad müürid jälle on väga head pesapaigad ühele no ilusamale linnuliigile meil Eestis, kes näeb välja nagu ta oleks kuskil troopikas pärit, see on siis jäälind müürid olid mäletatavasti siis liivakivi paljandid ja jäälind teeb siis pesa, ta kaevab sinna liivakivi sisse pika käigu ja seal käigus on pesa hästi turvaliselt kaitstud, sinna ei pääse ligi ei rebased, kes hakkab ligi tulema, see kukub sealt müüri pealt alla, mõni on proovinud, no kindlasti on proovitud ja, ja noh, võib-olla siis, kui all on vesi sisse saab plase ja ja läheb kõrvalt jälle edasi. Aga nende pesadega on veel, kui neid inimene tahaks nemad minna vaatama seda ja siis siis lihtsalt ma võin ette hoiatada, noh, kui tegemist on kaitstava liigiga ja seda ei tohiks teha. Aga kui keegi keegi tahaks nagu minna sinna ikkagi keelatud vili on magus ja vaadata, et mis seal sees on ja kui siis oma käest sinna õõnsus sisse või käiku sisse lükkad, siis pärast on selle puhtaks saamisega tükk tegemist. Mis selle käega siis juhtub? Ei käega ei juhtu suurt midagi, ainult ta lehkab meeldivalt nii rooja kui kalajäänuste järgi, sest sest kogu see mass, mis järgi jääb poegade toidust seal pesakäigu sisse, nii et noh, võib, võib katsetada ja proovida, kui ja seepärast puhtaks saada on, siis võib proovida, kas feeri aitab või ei aita. Ja no uudishimulikud on hoiatatud, mida veel selle jää linnukese kohta öelda? No jää, linnuke on tegelikult ilus erksa sinise värviga lend ja, ja ta põhitoiduks on kalad, mida ta siis jõest püüab ja jäälind on meil ka paikselt kohal ka talveajal. Ja noh, loomulikult siis ta saab oma toitu sealt kätte selliste kohtade peal, kus ja lahti ka talveajal. Aga, aga kus kohas talve ajal jõgi lahti saab olla, saab olla ainult seal, kus on kiire vool või kärestikud. Ehk siiski on needsamad jälle veskitammide alused. Ja, ja seal talve ajal võime kohata veel ühte teist väga põnevat ja ainulaadse käitumisega lindu seal vesipapp, vesipapp on siis Norra rahvuslind ja, ja tegelikult valdavalt pesitsevadki hoopiski põhja pool meist ja suurem osa vesipappe tulevad meile ainult talveks ja tema bioloogiline iseärasus on siis see, et et kuigi tal ei ole ujulesti, tal ei ole midagi sellist välimuses, mis reedaks, et ta üldse veega seotud lind võiks olla. Aga teema on võimeline ainukesena sukelduma veekogu põhja ja jooksma mööda veekogu põhja, vahepeal seal kivide vahelt, otsides siis endale toitu nii putukate vastseid kui kui muid mardikaid siis keegi teine meie lindudest sellise trikiga hakkama ei saa. Nii et tükk aega ta võib olla vee all, siis tuleb ta välja, ilus must, valge maniskiga linnukene, päris esinduslik ja väga-väga esinduslik võib täiesti presidendi vastuvõtule minna oma uuega. Looduse lemmikud. No veel olete plaaninud rääkida Lämmijärve äärsest madalamast alast, mida siis selle all mõista? Vaat Lämmijärv on, kui me nüüd jälle meenutame eelmisi saateid, siis me rääkisime, et Põhja-Eesti klindialal maapind tõuseb. Nüüd oleme sattunud sellesse Eesti osasse, kus tegelikult maa kui hind ei tõuse, vaid juba langenud. Ja see, see langemise ja tõusmise telg on umbes Emajõe suudme kohal. Nii et kõik see, mis jääb lõuna poole, seal tegelikult maapind vajub ja seega pidevalt Lämmi ja Pihkva järve osa veeala suureneb. Noh, üheks heaks näiteks, kui kui keegi ei ususõda, mis toimub, võite vaadata, mis toimub Piirissaarega. Piirissaar on viimase paari sajandiga enda pindala üsna palju kaotanud ja see on just sellepärast, et seal maapind vajub ja nüüd, kui maapind vajub, siis kogu aeg tekib seda märjemad ala juurde ja need nõukogude ajal muidugi on ja, ja a Hollandis on see hästi tüüpiline. Et võita maad juurde põllumajanduseks, kasutatavaks maaks, siis, siis tehakse poldreid. See tähendab siis seda, et et ehitatakse kunstlik Tamm ette, et järvey valguks suuremale alale peale ja seal tammi tagant, siis vajadusel pumbatakse vett välja. Ja siis siis saab seda maad harida. Nüüd muidugi paljud nõukogude aegsed poldri alad ei tööta niisugusel kujul ja sinna on siis kujunenud sellised tehislikud või pooltehislikud, märgalad ja märgalad muidugi teadagi, teevad lindudele ja selliseks üheks huvitavaks kohaks, mida sealkandis tasub külastada või olla linnuhuviline, siis on Räpina poldri ala, kus siis me võime kuulda selliseid liike, mis on muidu tüüpilised näiteks Matsalu piirkonnale seal tüübid või siis miks ka mitte rukkiräägu hai, kes, kes iganes seal siis elavad rääkimata siis sellistest väiksematest lindudest, noh, mis meenutavad natukene pääsukest, aga tegelikult vaadates, et ei ole vist pääsukesed Viiresed siis pesitsevad ikkagi maas. Nii et ühe huvitava linnuala külastamise võiks sealkandis ette võtta küll. Sinna lähedale jääb Meenikunno raba ja ilmselt siis matkajate meelispaik on juba olnud tükk aega või hakkab alles kujunema, aga vaadata on seal küll ja veel. Jah, seal meenikkonna raba ja seda ümbritsevad metsad ja järved seal jällegi seal piirkonnas, eks, külastatava maalid paiku ja paljudes osoonisaadetes tuttavaks saanud juba ja miks see paik on hea külastamiseks on see, et seal on väiksel alal hästi vahelduv maastik. Kui me sinna lähedale läheme, siis kõigepealt muidugi me sõidame läbi metsade, mis näevad välja natukene kuivemapoolsemad, reeglina Männiga ja need metsatüübi poolest, siis kutsutakse palu metsadeks. Mis tähendab seda, et seal kasvavad palukad ehk pohlad Mis ühelt poolt tähendab seda, et seal palukad ehk pohlad kasvavad, aga tema algne üks tõlgendustest Gustanud Palumets pärit on ja seal sealkandis teda ka kasutatakse, niimoodi jätan Palomet ehk ta aeg-ajalt looduslikus olus, palav ehk põleb. Ja sellised männimetsad reeglina on alt suhteliselt hõredad, seal ei kasva palju midagi alusmetsa ja kui sealt tuli üle käib, siis ta põletab väiksema ja õrnema koorelised puud ja põõsad ära ja vanemad männid, millel on paks kort, nendega ei juhtu mitte midagi. Ja nüüd selliste metsade uuenemine tegelikult toimubki looduslikus mõttes peale põlenguid, kus sammal ja muu maa mineraliseerub, ehk siis tuleb muld välja ja sinna siis seemnest hakkavad jälle männid ilusti kasvama, ise ilma, et inimene peaks seal vahel torkima. Meie muidugi oleme läbimatud ja tahame, tahame kõigepealt metsa raiuda, siis siis peale lageraiet, noh, siis kratsitakse see maapind üle ja siis külvame sinna või, või istutame männid peale, aga põhiline selle metsatüübi puuliik on mänd, nii et selliseid metsi nii nagu oli Ida-Virumaal, et kuuse seega haava-segametsad valdavas osas ikkagi ei leia me ei praeguse Põlvamaa ega Võrumaa piires. No ja ühel tõsisel matkajale on ilmselt suur rõõm ühel hetkel jõuda järve kaldale, mida võib sealsete järvede kohta öelda. Meenikunno juures anud lohe kaks väga huvitavat järve, need on siis nohi palu, valgejärv ja nahibalu mustjärv. Muidugi Ma vabandan siin kohalike elanike ees, et ma ei suuda kõiki neid nimesid väljendada kohe ka kohalikus keeles, sest valgejärv peaks ütlema ja nohi Palo ja sellised erisused. Ja see, see tegelikult on üks asi, mida ka tasub tähele panna, suheldes kohalike inimestega, sest see kohalik murre seto ja võro on väga ilus ja mahlakas ja, ja minu meelest väga põnev. Ja need kaks järve Nad on hästi lähedal üksteisele ja näevad välja absoluutselt erinevad. Valgejärv on vähe toiteline, seal leiame me selliseid haruldasi taimi nagu lahna rohi ja vesi, lobelia ja samas natukene maad eemal on mustjärv, mis on nii tumeda veega ja harjunud silm kohe näeb, et et tegemist on rabaveega, sest raba on seal külje all. Mustjärvel on ilmselt siis selle rabaveega mingisugune ühine side, aga valgejärv istub liivapadja sees ja temal ei ole rabaveega otsast sidet. Ja noh, kui me nüüd liigume nende järvede juurest edasi raba poole, siis Meenikunno võimeini kunnoo kohalikus kõnepruugis ehk siis seto või võro keeles on siis neid raba ehk siis kõrgsoo. Ja miks Meenikunno raba on saanud nii populaarseks, on see, et sellele on suhteliselt hea suure bussiga isegi lähedale jõuda ja sinna rappa. No on ehitatud laudtee, sest kahjuks tuleb tunnistada, et meie linnastunud inimesed eriti kas ei julge, sellepärast ei julge, et nad ei tea, mis ees ootab. Ja iga võõras asi on ohtlik või, või hirmu ärata. Minna rabasse niisama, sest seal kõik vajub ju. Ja nüüd kui mööda laudteed käia, siis saab küll nendele rabataimedele lähedale, neid saab näha, aga õiget loodusetunnetust ikkagi ei saa. Sest, sest see, et kõik seal vetruv, see peab asja juurde käima ja lisaks veel on sinna rabasaare peale või sabanõlva peale ehitada, tattudeks eks matkaõnn või matka vaja, mida siis saab välja rentida ja midagi renditakse. Jällegi tuleb kohe meelde mitmeid osoonisaateid on seal tehtud nii-öelda päikeseloojangumaja juures ja nafta on tõesti ilus vaade päikseloojangu ajal, raba. Selline oli tänane looduse lemmikute saade Kagu-Eesti idapoolsemas tasast. Ja nüüd vaatame nagu traditsiooniliselt, mida on laekunud meile kuulajatelt. Just nii, eelmise saate lõpus palusime teil kirjeldada maksimaalselt poole lehekülje ulatuses kohtumist mõne metsloomaga kuskil Ida-Virumaa metsades või siis väikeste klaasjad sel teemal. Ja küsisime ka fotot, kas metsloomast või siis mõnest kaunist Ida-Virumaa nurgakest. Ja siin ongi mul kohe ette lugeda Ta üks väga vahva kirjeldus, mille autoriks on Anneli lamp. Mansis. Tuleme sel suvel oma keskhommikused, jalutuskäigud Goga. Go on armas karvane, õue krants segu kaukaasia ja veel mingist lambakoerast. Pöörame Jõhvi Uikale maanteelt koduteele võsa vahele jõuame käänakuniyama, tardun paigale. Sest ma pole varem midagi sellist näinud. Teele ukerdavad kolm väikest olevust. Palvetan, et Go ei märkaks ähmiga ei saama arumetsseapõrsad hundikutsikad appi, kas ema tuleb ka? Ei, need on siiski vaid rebasekutsikad nuusiva uudishimulikult mööda teed. Üks valgepõsine vaatab sõbralikul pilgul mind. Teised usud, hakkavad juba äraminekut. Siis ärkab ja märkab ka koer rebase lapsed kaovad välgukiirusel ja mina hoian jõuga koera kinni. Seegi subja haugub kui meeled. Mina olen ärevia rõõmus, terve päev. Ja teine lugu, Annelilt tuleb ka. Istun ühel vara kevadisel päeval kevadtööde vaheajal korraks õue puhkama. Äkki kuulen imelikku krõbinat, ka koer muutub ärevaks. Algul ei saa aru, kust hääl tuleb, siis näänet sauna katuse alt praost pressib end sisse mingi koheva sabaga loom, mitte orav. Kõhe on. Kohe hakkab sauna seina vahelt kostma mitmehäälset piiksumist. See on nugis. Näeme teda suve jooksul veel mitmeid kordi. Kõigepealt kostab ärev linnu sädin, sellest on teada, et nugis tuleb jahilt ja ta tulebki alguses mööda maad, lind hambus. Siis krabistab mööda, mängi üles, hüppab müraki katusele ja poeb rästad sisse. Pojad rõõmustavad naljakalt. Kord katuselt minu poole alla vaadates kähistata mulle kurjakuulutavalt. Olen perenaisena pisut solvunud. Suvi kulub ja ühel päeval on pojad suured ning üürnikud lahkunud. Rohkem pole nad neile kolinud. Selline tore kirjeldus siis Annelilt ja üsna värskelt saabus neile ka teine kirjeldus sellest, kuidas saadi kokku metsloomaga. Selle on kirja pannud Urve Sõmer ja mis teeb asja eriti huvitavaks on see, et see lugu juhtus 60 aastat tagasi Kiviõli lähedal Ida-Virumaal. Aga kuna Urve on päris pika loo kirjutanud, siis ma ütlen siin kokkuvõtlikult, mida huvitavalt kirjapanija ja lugu on nimelt selles, kuidas nad olid õega karjas ja nendega oli kaasas ka naabrite koer pambu ja neil tuli karjatada nii kümmekond lehma ja paari lammast. Aga siis läks natuke aega mööda ja koer tõmbas saba jalgade vahele ning vaatas arglikult kirja autorile. Leia õele otsa, justkui tahaks midagi öelda. Ent nad ei mõistnud esimese hooga penikäitumisest suurt midagi. Aga siiski. Ta oli õde. Märg kas õige pea teisel pool tihedaid põõsaid sellist hundikasvu võõrast koera süüdistada kutsu, kutsu aga see tegelane põgenes selle peale. Ja siis vaatas kirja autor lehmade poole ja need seisid sõõris, sabad koos ning sarved ringist väljapoole suunatud. Mis aitas mõistagi kõhedust, sest iial varem polnud ta lehmi sedamoodi seismas läinud. Ja õekestel tekkis endal kahtlused. Äkki oligi hunt? Nende kahtlus leidis õhtul kodus kinnitust, kus ema teadis jutustada, et küla kaugemas servas oligi hunt ühe lamba maha murdnud. Vaat selline lugu siis ja aitäh Urve Sõmer ja ütelda veelkord, et kirja autoril on see lugu meeles. Mis juhtus tegelikult 60 aastat tagasi. Edasi tahame me kiita ilusaid fotosid, mille saatsid meile Karol Randlepp ja Martin Kask. Martin Kasel on terve seeria Valaste joast ja Karol rand, Lepal lummavad vaated pannjärve ümbrusest. Neid fotosid võite samuti imetleda meie saate kodulehel ja Karol randla on oma ilusatele piltidele lisanud ka mõne rea. Nagu näiteks Ida-Virumaal Illuka vallas Kurtna järvestikus. Pannjärvel asub Alutaguse puhke- ja spordikeskus, mis on talvel armastatud paik, kus käiakse tihti pannjärve terviseradadel on mõnus linnast eemale saada vaikusesse, mida linnas sugugi nii tihti ei kuule. Seda siis Karol rand Lepalt, aga siinkohal täna meganeeme sissi, kes on juba saatnud meile fotosid Kagu-Eestist ja needki on loomulikult nähtaval meie kodulehel mille aadress on siis viker, raadio, poee, kaldkriips, lemmikud. Ja siit tuleb tänasest vaata ülesanne. Kirjeldage palun maksimaalselt poole lehekülje ulatuses mõnd teie jaoks elamusliku kohta Kagu-Eestist. Kas neist paigust, millest täna jutt Ta oli või siis kuskilt mujalt. Ja foto kohta käib täpselt sama jutt. Ehk on teil midagi vahvat taevas kodadest Piusa jõest, Meenikunno rabast või mõnest muust võluvast paigast Kagu-Eestis? Meie aadress on nagu ikka, lemmikud r e või Kreutzwaldi 14 10 124. Tallinn vikerraadio, looduse lemmikud. Sellega on tänane saade lõpp lõppenud ja järgmisel pühapäeval jätkame siis Kagu-Eestiga. Järgmine pühapäeval me liigume natukene siis nii lõunal kui lääne poole, ehk siis nii palumaale kui Haanjas. Stuudios olid Uudo Timm ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni. Järgmisel pühapäeval. Looduse lemmikud.
