Lugupeetud kuulajaskond annab andeks, et seekord jätame need hääled välja lõikamata sest tänane kristall 66 on õigupoolest jääkristall. Jutt tuleb külmast ümmarguse laua ümber istet võtnud agrometeoroloog Evi Siimann, klimatoloog Ants Raik, hüdroloog, Villu Astok, zooloogid Fred Jüssi ja Tiit randla ning anestesioloog Bernhard Lehepuu. Ja veel võime alustuseks märkida, et ometi kord algab üks vestlus nullist ja mitte lihtsalt nullist, vaid absoluutsest nullist kust selsus ja termomeeter näitab miinus 273 ja natuke veel. Miinus 273,18 pluss miinus 0,03 kraadi. See on ühesõnaga kõige madalam võimalik temperatuur. Ja sel puhul lakkab molekulide liikumine ideaalses gaasis. Aga kui madalaid temperatuure üldse on registreeritud või kui madalate temperatuuride olemasolu? Maailmaruumis oletatakse, leidus ühes informatsiooni büllettennist sõnum selle kohta, et on konstrueeritud mingisugune Telemeetriline aparaat, mis võib fikseerida taevaruumis temperatuuri kuni miinus ühe 170 kraadini ja nüüd ollakse siis üsna kindlad kuu peal. Selliseid kuuöö ajal nii madal temperatuur ka on tõenäoliselt madalam. Atmosfääri madalamad temperatuurid on nii umbes 85 kilomeetri kõrgusel niinimetatud mesopausi tsoonis, kus nad ulatuvad 170 kraadini ehk siis miinus 100 kraadini Celsiuse järgi. Edasi Talle lähemale tulles on õhk soojem ja siis tropo pausis, mis on troopika kohal, nii 17 kilomeetri kõrgusel on siis temperatuurid umbes miinus 70 kraadi. Kusjuures siis ongi huvitav, et nii maa lähedal on kõige külmem õhk, mitte pooluste, vaid ekvaatori kohal. Seal juba õhk on sedavõrd hõre, et kui meil oleks võimalus seal nüüd oma organism sead otsese kontakti väliskeskkonnaga muidugi ei ole võimalik, väikese rõhu tõttu toimuks mingisugune koe lõhkemine, bioloogid võivad kinnitada siis ometi jahtume toimuks lõige aeglaselt, selle tõttu, et sellises hõredast keskkonnas soojusjuhtivus soojuse kandumine on väga tühine ja nahapinnalt jahtume toimus ainult kiirgusvahetuse kaudu. Nii et kosmonautide sky peamiseks probleemiks on nende varjamine päikesekiirguse kuumuse eest, mitte aga nende kaitsmine. Nüüd kosmose külmuse eest. Lasteni muidugi kosmonautika temperatuuri probleeme, eks ole, tähendab temperatuuri probleemi, nii et maised külmad nendega veel võistelda ei saa. Aga vahe ei ole eriti suur. Jah, vahe ei ole suur. Viimased andmed Antarktikast räägivad külmast maapinnal alla 90 kraadi. See on nii uus rekord, et veel laialt mitte tuntud. Kõikides viimase raamatutes on levinud 60. aastal mõõdetud miinus 88,3 kraadi Nõukogude jaamas, Vostok on umbes kolm ja pool 1000 meetrit üle merepinna. Siiski teoreetilised arvutused näitasid. Temperatuur võiks olla umbes kuni miinus 95 kraadi. Sellest ei olegi nii kole palju aega tagasi, kui kõigis kooliraamatutes kõneldi veel Verhojanskist ja oiakonist kui maakera kõige külmemates paikadest ja siis oli arv oli miinus 68, kui ma ei eksi, umbes midagi jah, niisugust siin. Ega me selliseid käinud sellist vale järeldust teha, et maakeral tingimata külmemaks läheb. Jutt on ikka kand, registreerimisest. Muidugi oleks hoopis imelik mõelda, et just nimelt selle kaheksa aasta peale, millal inimesed on hakanud tegema Antarktikas vaatlusi, peaks tingimata langemas ja kõige madalam temperatuur. Selline mõte ei saa olla nii eriti teaduslik, siin võiks kindlasti oodata veel uusi äärmuslikke näitajaid. Aga kui oleks üks alati seal töötav meteoroloogiajaam, näiteks Mount Everesti Džomolungma tipus seal kraadiklaas näiteks kõige külmemal ajal Noh, seda ei julge nüüd nii pikemalt öelda kui siiski mäetippudel. On küll aasta läbi väga madal temperatuur, kuid siiski kõige madalamad temperatuurid esinevad kõrgetel platoodel, kuna mäe tipus on hea soojusvahetus atmosfääriga külma õhuni kogunemiseks, seal ei ole lihtsalt eeldusi. Väga huvitav on selline küsimus, kas niisugused madalad temperatuurid peavad siis maakeral just tingimata olema? No siin vastus teadlaste arvates on, need nad tingimata ei pea olema kui kõige Aasia juurde, siin mängib rolli see arktilise basseini suured jääväljad ja siin on küllalt veenvalt arvutustega näidatud, et kui seda jääd õnnestuks natukese sulatada tema pindala vähendada, siis edasi toimuks juba jää ise sulamine, jää ja jääkate praktikas enam uuesti taastuks. Siin on ju veel suur oht selles, et kui me selle jää ära sulatama ookeani vesi tõuseb, siis nii palju, et me siit raadiomajast otsekohe peaksime kiiresti-kiiresti vähemalt Toompeale minema. Soolased tead? Nojah, neid vaeseid hättajääjaid maakeral küllalt palju, aga ega ma ei tahtnud sugugi öelda, et sa jääd oleks hea ära sulatada näiteks siin ju teame, paar aastat tagasi levisid väga sellised kõmurikkad. Projektid selle kohta, et mis siis kõik juhtuks, head, kui Arktika jää ära sulataksime, küll meil läheks siis palju soojemaks ja nõnda edasi, nõnda edasi. Ometi, kuigi me seda tehniliselt võib-olla võiksime juba teha, ei tohi praegu inimkond sellist eksperimenti ette võtta, sest kaugeltki ei ole selge, mis on selle tulemuseks ning võib karta, et meie laiusel kliima isegi tunduvalt halveneks. Kuigi me praegust jääd sulatama ei hakka, siis me peame siiski tänulikud olematuid kunagine jää on sulanud, et meil enam jääaeg ei ole. Ja kogu meie vabariigi maastik on ju õieti tänu paka selle ja tänu jääle selline, nagu ta on. Ja on vist nii, et just seal, kus mandrijää ammuaegne tegevus turisti silma kõige rohkem rõõmustab, on ka meie vabariigi külmapoolus. Meile teadaolevatel andmetel on Eestis registreeritud kõige madalamad temperatuurid Kagu-Eestis ja Jõgeva ümbruses, nimelt viimase võib-olla võiks öelda, isegi 100 aasta jooksul langes temperatuur miinus 43 kraadini. 40. aasta jaanuaris Jõgeval ja 41. aasta jaanuaris Värskas ja Võrus. Kui olla siin päris täpne, muidugi ei ole kindel, et miinimum termomeetrid tegelikult siis täpsust teaduslikult üldse lubavad siis ööl vastu seitsmeteistkümnendat jaanuari 40 40. aastal mõõdeti Jõgeval siis miinus 43,5 ja seda võiks ka ümardada, miinus 44-ks, saaksime ühe kraadises Recoldile juurde. Kuna järgmisel aastal jaanuaris oli Võrus siis miinus 43,4, nii et üks kümnendik siis Jõgevast take Te olete Vooremaamees või Haanjamaa mees? Ei ole kahjuks kummagi, ma mees, mina võin neid küsimusi selle käsitleda täiesti. Traalse takisti juurde kirjutanud. Niisiis meie vabariigi seni teadaolev külmarekord oli. Miinus 43,5 ja siin kohapeal võiks, märgivad, sel talvel õnnestus soomlastel oma rahvusrekordkülmaalal viia miinus 54-lt miinus 57-le ja muidugi oleks nüüd noh selline suur kiusatus prognoosida, kui madal võiks temperatuur olla Eestis. No tõenäoline oleks niimoodi, et Eestis võiks see langemine, temperatuuri edasine langemine. Ta on seotud külma õhu sissetungiga, olla nii-öelda ootuspärasem kui Soomes ja võib arvata, et siin ütleme nelja, viie kraadi lisamine on küllalt tõenäoline, miinus 48 miinus 49. Kui see Eestimaal esineks, siis ma eriti ei ehmata järgmisteks taliolümpiamängudeks siis 50 kraadini. Kuid eriti tugevasti talvetingimustes töötab tuul külmenemise suunas üks meeter sekundis tuult rohkem, tähendab on võrdne umbes kahekraadilise temperatuuri langusega. Siin võib tuua näite niisuguse kaugpõhjaaladelt, kus nüüd inimesed töötada, rasketes tingimustes on siis vastavad tabelit välja töötatud, millistes tingimustes tuleb töötamine välisõhust katkestada. Näiteks on lubatud töötada kuni miinus 45 kraadini tuule vaiketingimustes, kuid miinus 20 kraadi juures näiteks katkestatakse töö juhul kui tuule kiirus on üle kaheksa meetri sekundis. Erinevusi lapsed seda ei arvesta. Ja vaat siin tuleks muidugi haridusministeeriumi käskkirja vastavalt täiendada, tuua sisse seal peale temperatuuri tuulenäitaja. Muidugi see võiks tuua kaasa olulise muudatuse Eesti elamuarhitektuuri, ütleme vana Toomas või ükskõik mis Kukekene katusel tuleks jällegi moodi ja seisus jaajaajaa reisis ja, kuid muidugi sisuliselt see oleks, see oleks tarvilik, kas mitte tänavu juba ei lööda külma talve kui terviku rekordvabariigis? Igatahes eeldusi selleks on küll, sest nii varast ja nii külma talve ei ole küll kaua aega Eestis märgitud. Kõige külmemaks on olnud terve talveperioodi jooksul siiani öö vastu neljandat veebruari. Meil väga paljudes punktides Vabariigis langes temperatuur öösel miinus 33 miinus 35 kraadini seal õhus kahe meetri kõrgusel, lumepinnal aga isegi miinus 40 kraadini. Teie kutse viib teid iga päev kurssi sellega, kuidas taimeriik talub nii madalaid temperatuure, nii karmi talve, kuidas praegu olukord on? No õieti on ja niimoodi, eks igal maal kasvavad enamvähem niisugused kasvatatakse niisugusi taimi, mis taluvad vastavas kliimas esinevaid enam-vähem sageli esinevaid temperatuure õunapuud ja 40. aasta talvel täitsa unustatud. Ei, seda mitte, aga sellest ajast on juba mitu aastat mööda läinud ja meie viimasel ajal kasvatame ju külmakindlamaid sorte. Täpselt samuti. Muidugi on ka külmakindlamad meie taliviljasordid ja muidugi ka heintaimede sordid. Kuidas need praegu olukord on, võib-olla tänu sellele paksule lumikattele külm ei olegi nii ohtlik näiteks taliviljadele kui just see paks lumikate. Söögiga olukord on selline, et tänavu aasta õnnetuseks 100. lumi maha sulale mullale paljudes rajoonides. Tulemus on selline, et isegi praegu veel leidub meil Harju rajoonis põlde, kus muld on sula. Et siis väga tõsise talve tõttu taimed kannatavad liigse soojuse all. Jah, umbes nii võiks öelda. Ja õieti võib-olla isegi võiks lisada, et need taimed seal lämbuvad soojusest. Aga loomariik, meie metsade elanikud, no seda ei saa nüüd ütelda, et nad liigse soojuse kätte lämbuksid. Näiteks praegu tuleb meil kokku üle vabariigi IGA PÄEV andmed selle kohta, et metsloomad hukkuvad. No siin ei saa kõnelda sellest, et see oleks nüüd ainuüksi külmasi, külm on üks komponent nendes ebasoodsates elutingimustes. Milliseid tänavune talv siis metsloomadele pakub? Näiteks metskitsede puhul võiks ütelda, et nad tavaliselt kraabivad omale magamisaseme maapinnani välja. Aga lumi, mitu koorikut on vahel, ta ei jõua, vaene loomake, mida peab magama lumel, tulemuseks on siis mitme sentimeetri paksune kihtsaldama magamise asemel hommikul ja ja kopsupõletik ja muud rasked haigused, mis ta siis lõpuks ära viipsid. Huvitaval kombel just inimlikud õigused? Jah, seda küll. Ja kindlasti ei kehtisega suumi kõigi loomade kohta, näiteks ma kujutan ette, et karu, kuskil talve kookosvõi mäger või kährikkoerad tulevad päris hästi ennast sellise paksu lumekatte all nende talvitumistingimused võib-olla paremad kui lumevaesel ja ja vähe vähesema külmaga, talvel oli juttu külm loomadele mõjub lihtsalt ütelda külm, kuidas paneb värisema ja ajab nii-öelda kananaha ihule ihukarvad püsti. Aga miks meilgi tekib kanaihu? Miks ta tekib minu arvates ta on üks niisugune Atavistlik nähtus sel ajal kui inimese kauge iirlase karva katali märksa soliidsem praegu on. Piisas siis selleks saad omale nii-öelda karvad kohevile, vaatame tänaval tuvisid, varblase istuvad, suled kohevid neljal soojem sulgede vahel on õhk muidugi meie vilets kõrvakate, nüüd vaevalt. Vaevalt seda seda mõtet eriti ajada kahevile ajada, aga siiski on jäänud, sellest ürgsetest aegadest oleks niisugune niisugune nähtus, mille külge ma ei tea, kuidas seda üteldagi õieti. Ja õige, see on inimese kohanemisreaktsioonis son, püüa säilitada oma organismi sisekeskkonna temperatuur isotternilisena ja kui siis väljaspool tugev temperatuuri alanemine ähvardab, temperatuur langeks. Organism võtab oma termoregulatsioonimehhanismidest jäikusele Atavistliku väljendused, lihaste värisemine, mis tekib samuti sel eesmärgil, et säilitada temperatuur. Tugev lihastöö teatavasti tõstab soojus produktsiooni, sest inimene, see on mittekõigu, soojeneb püsisooja ja ta püüab iga hinna eest säilitada oma kehatemperatuuri. Täiesti püsi Soele loom ka lind, kuid sellele vaatamata on sellised tähelepanekud näiteks Ameerika öösorri kohta, et tema kehatemperatuur võib märgatavalt langeda isegi üheksa kuni 25 kraadini ning ta võib samuti olla tardunud olekus ebasoodsate tingimuste puhul kuni 85 päeva. Mis te arvate, kas inimese juures tuleks kõne alla? Võib-olla isegi kauem tuleks ka inimese juures arvesse, küsimus on muidugi, kuivõrd arenenud on antud liigil kohanemist, reaktsiooni. Sealjuures termoregulatsioonimehhanism ei ole välja kujunenud kaasasündinud Nii et mispärast imikuid vannitatakse kindla temperatuuri juures sellepärast et nendel ei ole minu teada välja kujunenud seda oma sisemist vastureaktsiooni ümbritsevale madalale temperatuurile. Osa on siin kaasasündinud osa, kahtlemata omandatakse karvugajale. Karastamine, kuidas muidu jõuame talvistele suplustele välja? Haitile siis kananaha imikut ei ole olemas? Ei ole? Ei ole, jah, nüüd loomariigi kohastumustest külmal üldse muidugi selle küsimuse tuleb läheneda täpselt samuti, nagu me juba tegime mõõtu algusest, nimelt külmast võib rääkida kahte moodi, esiteks see küll, mida me oma praeguste seadmetega saavutame laboratooriumi tingimustes kuskil lähedane absoluutsele nullile ja need külmad, mis siis valitsevate konkreetsetes tingimustes meie planeedil. Ja seda probleemi ongi uuritud nii-öelda kahest otsast. Ja näiteks meie üks nõukogude teadlane on teinud sellise katse maisi liblikatega. 20 maisiliblikat jahutas heeliumis miinust 269 kraadini ja elustas hiljem neist 13. Muidugi kui nüüd üldiselt rääkida külma mõjust loomadele sisse. Looduses on kujunenud väga palju kohastumisi selle külma vastu võitlemiseks. Kõige huvitavamad on kaks sotsioloogide poolt teadvusse toodud seaduspärasust. Üks oleks Bergmanni seadus, sa räägid seda, et põhja laati loomad palju suuremate dimensioonide lõunas näiteks tundrahunt on märka, märksa suurema kehaehitusega ja parema energiabilansiga näiteks kõrbes elav hundiliik. Sama väidab analoogset Allani seadus, mille järgi näiteks kõrvade pikkus lõunas on loomadel aati suurem kui põhjas, näiteks meie siil on ilma väliskõrvadeta, aga näiteks kõrbes elav siililiik kannab kõrvu kõrukas siil. Kas sellepärast, et keradi külmetaks näiteks selline kolossaalne loodusnähtus? Lindude ränne on seotud samuti ebasoodsate tingimuste vältimisega. Ta võib-olla oleks võimeline üle elama seda külm, aga siin, aga kui ta on putuktoiduline, siis ta lihtsalt ei ole, külmutab kärbsed ära, kärbsed lähevad talviti, Lähme surevad maha. No mis see linnukene siin teeb, mitte külvason, vaid näljasurma surema, juba asupaika vahetama. Teine ja väga tähtis kohastumine, mis eriti meie laiustes on nii populaarne, kui seda võib nii väljendada. See on talveuni. Ja nüüd talveunest rääkides ei tohi ka seda küsimust lahendada päris nii, et talle uni tekib seoses väga karmide suurte külmadega, sest et tegelikult polaaraladel ükski loom ei suiku talveunne. Asi on hoopis selles, et talveund kutsub esile teatud kompleks mitmesuguseid tingimusi ühesõnaga ebasoodsate tingimuste tõttu. Loomad justkui on kohanenud nii üle elama neid karme tingimusi. Uuemate andmete kohaselt juhib loomade jäämist all on eriline mehhanism looma organismis, nõndanimetatud bioloogiline küll. Ja mida omakorda suunab teatud rühm ajurakke. Ja talveuni on ka kahesugune. Enne rääkisime siin karust mägraste kährikkoerast kelle kehatemperatuur märgatavalt talvituma lange, kuid see-eest on terve rida selliseid loomi, kes näiteks võivad talveolukorrast täiesti külmuda jäässe. Üks selline on näiteks Šukotka kandis elav kala, tallija, mida nimetatakse eesti keeles ka mustaks haugiks, kes täiesti külmub jäässe ning meie kalandusteadlased on isegi arvamusele, et võiks katsetada seda kala tuua meile Eestisse sellistesse raadiosse, mis külmuvad põhjani ja siis seda edukalt meie tiigivahendites kasutama hakata. Ja müüa juba koos jääga, nii külmutuskappi ka ei ole vaja nagu looduslikus külmutuskapis, siis mõned teadusemehed on soovitanud inimesi talveunne suigub tema hakata, mis pidavat meie eluea tõstma vähemalt 300 aastane, isegi 700 aastani. Jah, kui ma nüüd laskma julgete mõtete maailma, siis tõesti on selliseid huvitavaid ideid esitatud ja üks sellistest on prantsuse bioloog Jan Rostovi maantee, tema päris nii mitte, naljatoonis on läteks teinud sellise ettepaneku, et pärast inimese surma võiks teda külmutada ning panna siis vastavasse hoidlasse ning sellele hoidlale panna peale niisugune pealkiri, et ellu ärata siis kui on leitud ravimvähktõve ja vanaduse nõrkuse vastu tänavavajadus siis kui seda veel teha ei suuda. Aga kas sellise kauni perspektiivi eeltingimuseks peab tingimata olema siis vähktõbi või vanadusnõrkus? Viidatud on sellepärast nendele kahele tõvele, sellepärast et neil on kaasajal kõige Nitroostitumad haigused. Kuid näiteks iili Ülikooli professor Ameerikas Ettingher on samuti teinud sellise ettepaneku, et me võiksime külmutada inimese surma saabudes miinus 237 kraadi juures ning vedelasse heeliumi sisse. Ning Ma isegi teinud ettepaneku, et sellist võtet võiks kasutada tulevikus kosmoselendude ajal, kus tuleb võib-olla kõne alla lennu kestvus seal tohutult pikkade ajavahemike kestel, kuid nagu teada vist arstiteadus on palju selliseid näiteid juba kus kasutatakse üksikute organite külmutamist. Teraapias seda kindlasti, aga kas me ei rutta nüüd liiga kiiresti üle sellest etenzeri teooriast, kuidas ta üldse mõista? Näiteks aju külmub ära, külmutatakse ära. Ja hiljem sulatatakse üles, hakkab jälle töötama, mõtlema, sellised näitajad on juba olemas, näiteks ma kuulsin, õigemini lugesin kuskilt, et Jaapani teadlastel on teatud edu näiteks kassi aju külmutamises ja pärastises uuesti ülesäratamisest. Niisugused andmed on tõesti olemas, näiteks kuus kuud oli kassi aju külmutatud peale selle elustati siin ei oleks päris õige ütelda, et sulatati üles, nii lihtne see asi ei ole, elustati ja see kassi aju elutegevus taastus. Mis puutub nüüd inimeste kohta, siis inimeste kohta võib-olla sellepärast, et inimestega ei saa ju ikkagi niiviisi eksperimenteerida nagu loomadega siis näiteks jaapanlased on teatanud, et neil on mitme tunni vältel inimese kehatemperatuur olnud alla mulliseisuse järgi, tähendab praktiliselt külmunud olekus ja siis elutegevus taastatud. See on muidugi tuleviku suund. Esiteks ei ole mõeldav niiviisi, et võetakse lihtsalt inimene ja külmutatakse ta, no ütleme, madalas välistemperatuuris nagu võib-olla praegu ja lastakse tal siis mingisuguses hoidlas seista, kuni teda siis ellu äratatakse. See eeldab muidugi, et inimese kehatemperatuur jumaldatakse teatud tingimuste juures, et tema termoregulatsioonimehhanism blokeerida, selleks on mitmesugused võimalused. Viimasel ajal keemilised peamiselt kunstliku vereringeaparaat ja eeldades, et on kõik tingimused reanimatsiooniga on elutegevuse taastamiseks. On tõesti võimalik, et kunagi me oleme nii kaugele, et võime igaühte, kes soovib mõned aastad viibida külmutatud olekus ja siis soovitud kuupäeval ta uuesti ellu äratada see tähendab siis eluprotsesside aeglustumist või absoluutselt hakkamist. Ajutiselt. Muidugi külma toimel toimub esimene mehhanism, kui kaitsereaktsioonid on blokeeritud, toimub elutegevuse aeglustumine, see on tuntud nimetuse all hüpotermia, keha, tempera natuuri aeglustades. Kõik ainevahetusprotsessid alanevad. Näiteks kui meie inimeste kehatemperatuur alandada umbes 30 kraadini, siis näiteks hapnikutarvidus keharakkudel on alanenud umbes 50 protsenti, aga kui see temperatuur alandada veel näiteks 20 kraadini seisuse järgi, pluss ikkagi siis hapnikutarvidus on umbes 15 protsenti kuni nulli piirkonnas praktiliselt Kap, no praktilises meditsiinis kasutatakse viimasel ajal hüpoternijad keeruliste ja väga riskantsete operatsioonide puhul, mida teostatakse peamiselt kaasasündinud südamerikete korral tavalistes temperatuuri tingimustes vereringe lakkamisel, ajukoorerakud kuvad juba viie-kuue minuti jooksul viie-kuue minuti möödumisel, kuid sügava hüpotermia tingimustes kehatemperatuuri juures kaheksa saadi. See aeg pikeneb tunnini ja veel üle selle. Küsimus on kõik siin ainult reanimatsioonist tähendab, kehatemperatuuri alandada. On kerge, aga et elutegevus taastuks peale selle kehatemperatuuri alandamisega isaduse möödumist, see on juba raskem probleem ja siin on lõplik sõna ütlemata muidugi julgete mõtete maailmas. Võib ütelda, et kahtlemata kunagi tulevikus võib-olla kiirabiautod näevad välja külmutusautodena ja võib-olla on seal külmutusseadmed. Likus veetakse siis külmutatud kujul haigeid ja võib-olla kunagi tead, võtakse rajoonidesse linnast näiteks linna haiglastet käteruumipuudusel me võtame vastu ainult külmutatud haigeid ja lubame kolhoosnikud kevadkülviks, saadame käit tagasi võimelistena, see on muidugi julgete mõtete maailm, kuna ta saab tegelikkuseks. Aga suund sinnapoole on küsimus. Külmutatud inimese kohta, kas tema külmutatud seisundis olles vananeb ka Kahtlemata vananeb, kuid väga aeglaselt, aga kui ta oleks alla nulli, siis ta ei tohiks vananeda. Etenser väidab, et vastupidi näib nagu nooreneks, sest ta tõotab, et üles ärgates tunnete, nagu oleksite teinud lühikese ja kosutava uneilma unenägu deta. Ja kui Ast peeglite näete, te olete saanud Apollo või Veenuse kehaehituse, välimuse. No siin on muidugi reklaamimoment võib olla juures, aga kahtlemata see on tõsine teaduslik probleem ja alles käesoleva aasta alguses toimus juba kolmas, arvult ülemaailmne konverents selle külmutamise ja reanimatsiooniküsimustest. Kas meil Vabariiklikus haiglas rakendatakse hüpotermia kirurgias. Kas te kasutate seda tundi aega, mis te võidate neid? Ternjat kasutatakse, kuid peab ütlema harva, sest ta kahjuks on siiski seoses suure riskiga ja meie teadmised ja võimalused ei suuda garanteerida alati tagasitulekut ja põhimõte on ju, ükski meetod ei tohi olla keerulisem ega riskantsem kui eelseisev. Kätel hakkab külm, muidu on hea, aga sõrmed kipuvad külmetama. Selle inimese vananemise kohtab või sellest, kui ta nüüd sellest külmutatud olekus ka füüsiliselt ei vanane, siis peaks Tomissi moraalse vananemise mõiste. Kujutame ette, et me võiksime külmutataks 100-ks aastaks. Kui meil nüüd Mahtra sõjakangelased, kes seal sügavaid haavu saivad ja verest olid tühjaks jooksmas, oleks õnnestunud siis ära külmutada, kui nemad nüüd praegu astuksid Tallinna tänavatele või ka maale ja näeksid kombaini põllu peal siis neil vist oleks küll hirmus raske kohaneda praeguste tingimustega ja siis muidugi huvitav mõelda, kumb käesoleval aastal külmutatakse midagi 100-ks aastaks, võib-olla siis oleks mahajäämine mõttemaailmas veel hirmsam olema ja võib-olla seda isegi ei õnnestuks enam ületada, nii et siin ütleme nende külmutamise eksperimentidest rääkides peaks tingimata arvestama seda, kui palju inimene vahepeal on vaimselt maha jäänud sellest ühiskonna edasiliikumisest ja võib-olla isegi see suuresti muudab ebaotstarbekaks selle külmutamise kaudu elu ja pikendamist. Siis tuleb vahepeal need külmutatud inimesed üles toda ja neile seminare korraldada. Aga seda unes õpetamist kasutada samaaegselt. Kui nüüd inimkonna nii kõige lähema tuleviku praktilisi vajadusi silmas pidada, siis võib-olla tõesti on vast kõige tähtsam sele hüpotermia rakenduses see, et esiteks me saaksime ära kasutada hüpotermia haigete abistamisel haigetel ravil ning teiseks võib-olla kosmoseavaruste allutamisel. Aga kas me ei ole kõik külmast ja sellega kaudselt katalvest ikkagi natuke liiga pahasti rääkinud? Kas me kõik ei ole siiski kõigele vaatamata väga hästi päri selle karmi talve ja suure külma jääpurikate ja jääkristallidega? No ei kujuta vist praegu ettegi, kui meil ei oleks üldse talve, sest kõik meie talverõõmud on ju seotud siiski pakase ja lumega. Ei saaks uisutada, suusatada ja veel muidugi palju muid lõbusaid. Ilmselt on selle talve võlud isegi suuremat kui meie siin tema sees olles ja külmaga kraat püsti käies oskame kujutada. Jah, siin on võib-olla selline huvitav fakt 40. aastal räägitakse kindlalt, et see kõva kuulus 40. aasta külm võttis Petseri raudteejaamas kaks vagunit Liina ära. Kristall 66.
