Tere algas saade, laste lood, mina olen Tiina Vilu. Täna kuuleme viimase osa muuseumitunnist Tallinna loodusmuuseumis koos Tallinna prantsuse lütseumi teise bee õpilastega. Uurime, kuidas elavad vees taimed ja loomad millised omadused neil vees hakkama saamiseks on. Eelmine kord saime tuttavaks mudakukega ja nägime veealust elu Emajões. Muuseumitundi juhib Tiiu Liimets. Näete, kes meil ajal siin on, noh, tunnetica ära. Nii on selline jutt, et luiged lähvad, lumi taga, aga mina olen näinud, et Pirita lähedal on luike veel üksjagu. Miks kõik luiged siis ära ei lähe, huvitav, mõned söövad siin veel toite, et oskavad nagu toite võtta, eks see ongi niimoodi, et loom on ka üksjagu laisk ja mugav, milleks ära minna, kui saab ka siin hakkama ja hakkama nii-öelda aitavad tal saada inimesed, kes siis usinasti neid linnukesi toidavad? Ühest kohast ja teisest kohast halb, sest eks see mõtteka mule ikkagi, kui ta on rändlinnuks loodud, siis oleks mõttekam vete ära läheks. Aga kui ta on siia jäänud, selge see ja nälga ei ole ju kena lasta surra mitte kellelgi, eks siis tuleb teda ka natukene toitab. Vaadake, kui pikk on tema kael ja tema otsib toitu, nii et tema pistab kaela vette ja 100 kolmnurk jääb välja ja ta saab toitu täpselt nii kaugelt, kui kaugele see kael temal siis ulatab. Nii et siit vaadata siis kuskil meetri jagu ja kui nüüd see rand külmub kinni ja vesi on sügavam, tema üleni vette ei sukeldu. Aga mis aitavad tal ujuda, vaadake mis Talon varvaste vahel, mis need olid, sest ta väga õige just nimelt ujunahad varvaste vahel, et lükkavad siis teda edasi ja sulgedega, mida ta tegi, et need oleksid vettpidavad, kõik need linnud nääris mingi rasva, aga just nimelt sellega määrisid kokku nõnda, aga nüüd keerame oma pilgud sinnapoole. Noh, näete, Eesti rannikul pesitseb siis kaks hülgeliiki, see väiksem vasakpoolne on viigerhüljes ja parempoolne on hallhüljes. Kui te vaatate selle viigerhülgeninasõõrmeid, vaadake, missugused need parajasti on, kas lahti või kokku joosta, Donales kokku tõmbunud, nii et Juudan alles pea veest välja pistnud ja pole jõudnud veel nii-öelda seda säilinud õhku kopsudest välja puhuda. Kui ta loomaaeda lähetaja vaatate, siis tõesti te näete, kui ta pea välja pistab, siis kohe käib sihuke see oleks siis ta ei hinga välja, nina sõrmed lähevad lahti ja siis ta jälle hingab sisse, jälle sukeldub. Kas ta kõrvu on ka näha või niisuguseid suuri ilusaid? Tal on ainult kuulauad ja need saab ta siis ka sulgeda klapiga või nagu kaanega, et vesi talle kõrva ka ei läheks, siis aga mille abil nüüd hüljes edasi ujub, kalatujusid edasi iimedega, lindudel olid siin ujunahad, mis asjad siis hüljestel on? Sellised saapad seljal käpad, ka selliseid, mis aitavad tal hästi ujuda. Selliste ujumiskäppade nimi on loevad väga õige, need ongi loivad. Nagu ma ütlesin, et hüljestele meeldib talv ja lumi ka mitte. Sest uue aasta alguses jaanuari lõpp-veebruar on hüljestel poegimisaeg. Ja need pojakesed, näete, missugused nad on ilusad valged, karvased hülged, poegivad Ki jääväljadel ja väga tore, kui oleks talvini külmet. Jää oleks olemas, sest nad on väga hästi varustatud külma kaitseks, aga kahjuks sooja nad eemale hoida ei saa. Ja see termoregulatsioon ei ole nii hästi arenenud nendel ja seetõttu niisugused ilma lumeta talved ja kuum päike loidudel see mõju neile sugugi hästi. Nii et loodame ikka, et on talve ja lund, et nad saavad siis mõnusalt poegida, kas siis jääväljadel või seal vallide vahel rüsijää tervas, kus siis keegi endale koha leiab. Kui suvi on, et kuhu nad siis lähevad suvel Lähevad hülged mere peale toitu otsima. Hülged ei ole sugugi ühes kohas kogu aeg, vaid nad rändavad mööda Läänemerd edasi-tagasi vastavalt sellele, nagu kala läheb, nii lähevad nemad järgi, nii et neil on välja kujunenud lausa oma rändeteed. Aga kuidas nad siis hakkama saavad, kui on selline talv, et ei olegi jääd, meri ei jäätu, siis nad poegivad ikkagi loidudel, midagi ei ole teha, kusjuures hülged saavad oma poegimist ka nädal-paar edasi lükata, nii et nad veel otsivad nagu kohta paika, kuigi on välja kujunenud ka juba levilat, kus nad poegivad poegimiskohad. Aga kui ikka ei sobi, siis nad ootavad ja otsivad, aga lõputult ei saa, nii et siis ikkagi, kas nad söövad ainult teisi kalu? Jah, kalad on nende toit. Nii, aga nüüd vaadakegi siin hüljest all on kohe üks kala, niisugune Pip pikk nagu madu siin paremat kätt, hästi ümariku suuga. Seon lugesite välja, jah, merisutt, just merisutt. Merisutt ja tema sugulane jõesilm ongi niisugused, kes tegelikult ei ole päris kalad. Vaadake, kas neil lõpus kaaned paistavad. Sellel külje peal on sees augu ja vaat nendele tuleb sealt vesi, väljavesi läheb suust sisse, tuleb välja tuua nisugune ümarik, lehter, seal sees on neeluhambaid ja sellega nad puurivad teiste kalade külge, võtavad verd ja koemahla võivad tükke välja tõmmata. Nii et noh, nad otsivad ikka niisuguseid kalu, kes on haiged, aga kui midagi muud ei ole, siis laulu võtavad ka terve kala. Õnneks nad on loodud sellisteks, midagi ei ole teha, hunt murrab ka väiksemaid loomi, eks ole, ega ta paha ei ole, sellepärast. Meie saime ju ka liha, et me ka nagu pahad pole. Nüüd seal tagaseinas, vaadake, on kaks hästi pika ninaga kala, need on tuulehaugid ja need on sellised kalad, kes tegelikult elavad siis ookeanis ja meile Läänemerre tulevad kudema, aga tuulehaugid on omapärased, sest vaadake, kui see kala ära keeta, mis värvi nende luud lähevad niisuguseks nagu rohekassiniseks natukene, nii et need luud sisaldavad siis vaseühendeid, mis värvib need luud niisuguseks eriliseks, täiesti. Aga nüüd seal taga on veel üks oranži kõhuga linn. Kas te näete seda nagu natuke pardi moodi ja see on nüüd kirjuhahk ja tema on niisugune, kes elab tegelikult põhja pool, aga tuleb meile talvituma ja talvitub enamasti seal, kus on siis vaba vesi Läänemere peal. Aga noh, eks vabas vees liiguvad ka laevad ja te olete ju kuulnud, mis laevadega juhtub, need, kes seavad kütust, naftat. Nii et kui juhtub mingi õnnetus, siis paraku need linnud saavad üksjagu kannatada. Nende arvukus terves maailmas on vähenenud, nad on looduskaitsealune liik. Kolm lindu, kes lendavad seal nurgas üks ees ja kaks taga on aulid Eesonysonaul taga emased aulid. Nendega on sama lugu. Need on suured parve linnud, kes armastavad teha kõike koos, muudkui sukelduvad ja otsivad aga põhjast merekarpe, kui te vaatate järgmisesse vitriini, seal ongi üks aul sukeldunud, näete, see ei ole nüüd uppunud, vaid tema on sukeldunud ja sukelduda võib ta väga-väga sügavale, mitukümmend meetrit kohe. Ja kes nüüd veel siin, palun vaadake nende nokaserva, näete, mis teil nokaservas on? Niuksed andvat jah, need aitavad seda libedat karpi kinni hoida, nii et need linnud tunnevad talvest suurt rõõmu. Talvest tunnevad rõõmu ilmselt ka need kaks kala, kes on, näete seal vitriinis vasakut kätt, emakalad, see on selline omapärane kala, et tema sünnitab elusaid poegi. Ja praegu ongi temal just poegimisaeg, muidu kalad koevad marja, eks ole. Aga nemad sünnitavad elusaid poegi. Nüüd, kui te sellest ema kalast vaatate, taha näete, sukeldunud auli aulist tõstate pilgu üles, näete, kuidas on merisuti, sugulane, jõesilm imenud ennast teiste kalade külge nii, ja tema parajasti toitub siis seal. Nüüd astume sammukese edasi, läheme järgmisesse vitriini ja leiame veel ühe kala, kes tegelikult hakkab kohe nautima. Ja ilmselt juba naudib kee külma vett, see on nüüd niisugune kirju kala, natuke sarnaneb isegi ema kalale, seal luts ja mida külmemaks läheb, seda rohkem Lutsule meeldib. Sest Lutsu pulmad hakkavad hoopistükkis jaanuaris alles siis, kui vesi on hästi mõnusalt külm. Ja suvel, kui meie ootame, et läheks vesi ometi suu jaoks oleks 20 kraadigi, siis luts hakkab tundma, et oi kui paha üldse ei sobi, ta hakkab loiuks jääma, ta otsib mingi rondi või kivi ja jääb sinna alla. No päris suveuni ei saa selle kohta öelda, aga ta on väga loid, ta peaaegu ei sööda, peaaegu ei liigu. Kui võimalik, otsib allikakohti jahedamaid, nii et see on ka niisugune jahedalembene kala, et elu ei ole meres välja surnud veekogudes, tegelikult see käib aga vaikselt edasi. Aga mõnel aastal öeldakse ju, et kalad on hädas, sest on nii külm olnud, et vesi jäätub väga-väga sügavale ära, kuidas sellega on? Kui tõesti veekogu läbi jäätub, siis kahjuks küll, enamus kalu saab otsa, aga muidugi on ka neid vingeid vendi, kes ei saa otsa näiteks kaugida unimudil, kes on meile sissetoodud liik, tema võib läbi külmuda, tema elab edasi. Talvel on oht veel, mis mitte, see, et vesi külmub üleni kinni, vaid piisab ka sellest, kui väike järv või tiik pealt ära jäätub. Mis siis võib juhtuda, mida jääb vees väheks, hapnikku väga õige, sest on pime, taimed ei saa hapnikku toota, see, mis vees on, kasutatakse ära ja nii võib juhtuda, et kui jää ära sulab, siis on tegelikult kalastik sees lihtsalt ära lämbunud, ära surnud. Aga on ka neid, kes poevad mutta, näiteks konkred elavad ka selle halva aja üle. Nii et noh, kuidas siis keegi on loodud. Kuidas siin paremal vaadata, jälle üks pikk kala, selle tunnete ikka ära, kes on angerjas, tema see ongi. Ja angerjalugu, nii et ega temalase talv ka ei sobi temaga otsib niisuguse vaiksema kohad, läheb sinna siis niimodi talvituma, kus kohas angerjad koevad, kas te seda olete kuulnud, tema on kala, kes käib hästi pikal-pikal-pikal rännakul Ameerika rannikul Atlandi ookeanis, Sargasso, meri ja angerjad lähevad sinna kudema, siis need angerjad saavad otsa, kes on ära kudenud ja väikesed pojakesed tulevad koos kolhoostega. Mitu aastat võtab see aega, kuningad jõuavad uuesti Euroopa rannikule, sealt lähevad edasi jõgedesse järvedesse ja levivad siis üle kogu selle Eestimaa uuesti tagasi meile. Nii et nendel on hästi kummaline see paljunemine. Nad oskavad siia tagasi rännata, ega me seda väga täpselt ei oskagi öelda, arvatakse vee keemiat, eks ole, et nad tunnevad ära selle koha, kuhu tulla soolsused ja muu või sisse prognoositud mingi kompass, mis ütleb, et vot mina pean sinna minema. Aga nüüd kullapaid on üks niisugune asi, et vaatame ühte kala, näete, mis taimed need on, mille vahel ta on, kas ta selle taime ära tunnete, see toimib, kasvada kõrgeks, kõrgeks moodustab suuri suuri tehnikuid, nomisse on pilliroog väga õige, see ongi pilliroog. Aga kes passib seal rootihnik, kus niisugune sõjalaiguline, suure tugeva sabauime k haug, noh, see on üks igavene röövel, kala test, tema pea on küllaltki suurte ja kandiliste lõugadega ja ta on nagu loodud saaki püüdma ja kinni hoidma. Tiiu Leemets krabistas kotist välja ühe hiigelsuure haugi ja see on meile muuseumisse toodud ühe külastaja poolt ja nüüd mõelge siia veel see keha taga, eks ole. Nii pikk võis olla ja nemad ongi niisugused, kes varitsevad ja siis sööstavad. Vaadake korra kehte, sealpool olete selle haugi saba ja sabauime, tuleb teil meelde säga saba ja sabauim on vahe sees. Nii, haugil on tugev sabauim, tugev saba, see annab väga hea stardi, kui tema sööstab seda oma saaki püüdma. Ta rabab ka linnupoegi vee pealt, nii et pardikari ujub ja üks on korraga vähe. No mis teha, elu on säärdune, haugi suu on täis nõelteravaid hambaid ja kui me ei mõtle selle üle, siis suu on täis hambaid inimese jaoks on, eks ole, kaks rida hambaid ja kui kõik on olemas, siis ongi suutäis. Aga näete, mis tähendab suutäis, see tähendab seda, et suulagi on täis, see tähendab seda, et keele pealt on hästi kare nagu väikesed hambakesed, see tähendab, et ka siin servad on ikkagi hambaid täitnud, emal on siit need mõned küll juba ära tulnud, see tähendab veel, et neel on ka kare ja nagu hambakesi täis. Noh, kõik need hambad on suunatud tahapoole. Ei tea, miks sellepärast paremini neelata. Väga õige, sest kala hakkab rabelema, tahab välja saada, tahab sinnapoole minna ja siis ta jääb siia hammaste taha kinni. Ja nüüd on teil niisugune kena võimalus pista näpp haugile suhu, proovida siitpoolt neid hambaid siit tagant. Palun ärge tehke järsku liigutust, sest te võite siis natuke endale haiget teha, kui keegi ei taha, ega sundust ei ole, keegi ei pea. Aga te võite. Võite isegi arvata, et haugi suhu tahtsid oma näppu panna kõiki ja loobujaid ei olnud. Loodusmuuseumitundi juhtis Tiiu Liimets, kuulasid ja küsisid Tallinna prantsuse lütseumi teise b. Õpilased ja toimetaja Tiina Vilu. Helirežissöör oli Maristo.
