No seda Jüri päeva peeti alati ikka väga tähtsaks kõigi  tüvede alguseks ja niimoodi ja siis selleks,  et see nii hästi mõjuv oleks, kõik, siis tehti sel öösel  Jüri tuld, see oli Jüri laupäeval mitte päris Jüri päeval,  vaid seal laupäeva õhtul süüdati suur lõke. Sinna läksid vanad ka, aga noored muidugi tantsida sel  päeval nii õieti ei saanud, aga siis käidi ringis ümber tule  ja lauldi. Lauldi muidugi niisuguseid laule rohkem,  kutsuti poisse sinna tule äärde noori mehi  ja oodati pulme mõnedel. Ja noh, ühes sellega ka, et see tuli nagu pidi valgustama  ja soojendama siis ära selle kevade. Nii et see Jüri tuli, kui hästi kõrgelt ja kaua põleb,  et tuleb ilus soe kevad, see Jüri tuli soojendab  siis selle ära. Võta olen lugu lahti ja. Ja tüdrukud siis kutsusid muidugi poisse sinna Jürike Jürike,  tule meie hulka, eks pärast olnud siis poisid  ja tüdrukud, kõik seal vanad mehed läksid muidugi kodu  sest nendel hakkas hommiku jälle see toimetuse peale,  et pidi vilja viljapeutäie panema. Põllule ja saagi tunnuseks jälle, et vili hakkaks ruttu idanema,  et nii vara on saanud juba vili maha pandud,  olgugi, et ainult see üks peotäis. Aga ikkagi, et juba on vili maha pandud,  et siis saab viljad kõik tüved ruttu korda,  viljad maha ja saab sügisel suure ja hea vilja saagi. Sest see oli ju põhiline mure talurahvale,  et saaksite suurt viljasaaki. Jürikene Jürikene, ära meelita möödamine,  meie neiud, kaunimad külas, neiud, viletsad. Jääna tal kael teisele poole kõveraks saab sirgeks pea jälle. Suure kivi peale. Noh, poiss. Sa oled eelmise suve parim karjapoiss. Saab sulle, et su, et sellel aastal ei tuleks hundid karja  ja lehmad kiili ei hüppas ja jonime su siis. Nojah, aga see talurahvas on ikka hoolikas olnud,  nemad muretsevad aegsasti, kõik valmis, mis vajalikud on  ja kuna see sipelgas on nagu tüekuse sümbol ju talurahval  ja seda tuli ka loomadele anda, aga alati ei saanud seda  sipelgapesa kohe kätte, siis tuli ju see aegsasti valmis vaadata,  vahest oli lund palju või midagi, aga siis peremehed käisid  juba aegsasti aegsasti metsa all otsimas,  kus on sipelgapesa ja siia võeti, siis olid niisugused  külvimatid ümmarguselt sügavad. Siis pandi sinna sisse, see. Sipelgapesa ja toodi koju ja jüripäeva hommikul  siis väikese kühvliga perenaine käis, andis loomadele  künasse igale ühele seda ette, et lehmad seda lakuksid,  siis ei jää haigeks ja saab palju piima. Ja noh, sipelgas üldse, et siis on loomad  ka ikka väga usinad ja söövad hästi ja annavad piima hästi  ja ja seda tegivad vahest niimoodi veel,  et pandi tüdrukutele padja alla sipelgaid,  pidi siis tüdrukud hästi töökaks tegema. No muidugi, nad hakkasid hommikul siis neid sipelgaid sealt  taga ajama ja eks ei olnud siis ka üks töökuse tundemärk,  kui nad seal virgalt neid taga ajasid nagu sipelgas on väga  tüekas ja see siis talurahval oli nagu tüekuse sümboliks  ja sipelgas sipelgapesasid ei lubatud karjastel lõhkuda. See oli kohe karistatav. Et kui sipelgapesad katki, et noh, lapsed,  ole lapsed, eks nad ikka lõhkunud ka vahest neid,  aga seda ei lubatud tegelikult kunagi teha,  et sipelgapesa ei tohi lõhkuda, et nemad on  nii palju tüet teinud ja vaeva näinud ja sinna lähed  ja lõhub ära si ei kõlvanud kuskile. Jäi ööseks ka siku Nad pesade. Nõuks nad. Hommikul kui pesa oli valmis nii pehme, pesake, Ja pesas neli muna, Lindvar üks nende. Siis tuli kuri ka, kes see must, kui ta mustem Karnast  endast ja ti edust. Ta ajastu rav. Sealt linnud minema sõi ära neli moona ja lõhkus pesaga  siis vaesed linnud läksid sealt, teine teisele. Nad leinakeeli laulsid ja suuri moore. Jogu padi, lambakarja metsaäärde vagusi. Me kuulis, mis. Seal laulab põõsa taga lati le ligi ja ta vaatab. Aposa. Heldeke, teie ema, teid on jätnud armutumalt pesasse. Söö söö meie kari jo jo meie kari, meie kari,  keige parem. Kõige enne anti tükk leiba soola, aga igale loomale  siis perenaine, võttis need suured lambakäärid ilmtingimata  nendega pidi lõikama seda karva nende lambakääridega. Lõikas igalt loomalt karva niisuguse suure tuustaku  ja siis süütas selle karvatopi põlema ja  siis käis iga looma juures läbi niimoodi,  et iga loom sai siis natukene seda karvade suitsu se pidi  kaitsema hundi eest. Kui tule ais on koduloomal juures, siis metsloom ei pidanud  kallale minema. Et metsuomad pidid kõik tuleaisu kartma. Püha illikesed, pühavaimukesed, haige ära metsaveha. Kui oli juba kindlaks tehtud selle loomade väljalaskmine,  siis perenaine pani hommikul kohe väikse pajade munegiema,  sealt saivad siis muidugi kõik osa, aga karjane sai kõige  rohkem ja karjasele pandi munad kaasa karja  ka veel tasku. Et on karja juures võtta, et siis on süda tugev  ja ei karda hunti. See kõik on korras, siis sügisel annan sul suure berubla. Eks siis vaatame ka, šokid ka ja kentad ka,  kui kooli jälle lähed ja ole tubli poiss. Siis mindi lauta karja, poiss pidi ka seal perenaise kõrval olema. Kogu aeg. Ja üks teine asi oli see, kas oli sirp või. Sirp oli selle jaoks, et siis pidi loomadel palju sõnnikut  saama ja vili pidi hästi kasvama. Kirves oli vist metsloomade tõrjeks ja see pidi üldse loomad  siis tugevaks tegema, kui nemad üle raud asja astuvad. Karjapoiss lasi loomad välja. Siis perenaine võttis kapaga vie ja viha,  pritsis loomad üle sõnu sise sealjuures ka,  et ärgu tulgu välku, ärgu ärgu tulgu müristamist. Ärge kartke hunti, ärgu hunt karja, tulgu. Hobuseraud pandi sarve rippuma. Jõuti selle juhtloomale kaela, karjakellad olid tingimata  see ei olnudki kari, kus kella ei olnud,  kus oli üks kell või isegi kaks kella, nii et pidid hästi  heleda kõlaga olema, et kui juba loomad kaugemale läksid,  siis karjapoiss ikka kuulis, kus tema loomad on. Ilma kellata oli karjasel ju väga raske. Selle karjalaskmise päeval sellega oli ju palju neid  traditsioone ja neid oli igal pool isemoodi veel mõnes kohas  oli nii, et karjane tahtis, et see karjavalitsus ikka oleks  temal kindlalt käes ja loomad teda nagu kardaksid pani oma  karja se mütsi kepi otsa ja käis ümber karja. Püha Jüri, poisikene, lase see kari kaugel käia,  lambad, laaneni, ladu, isemine, heida hingemajja,  pea panen pädaka peale. Jalad lepa ladva peale. Aga meie pool oli niimoodi, et karja, seal pidid tubli vits  olema ja üks vits pidi suve otsa vastu pidama  ja siis seda kiedeti soolase viie sees. Et kevadest sügiseni seesama vits ikka vastu peab,  kas ta pidas, ega seda tea keegi, aga noh,  see oli ikka niisugune traditsioon, et soolatud vits pidi  olema see vist nagu tuletas meelde vähe neid paruniaegseid asju,  kui rahvale soolase vitsa anti. Vot siis pidi kindel olema, et sevits ka vastu peab. Ja siis karjane läks niimoodi. Vits ei ole all, see oli hea pikk vits ike,  nii et sügiseni vastu, pidas sealt otsast  ja hakkas väheval ära kuluma. Ja sellega oli siis protseduur läbi ja karjapoiss  siis võis oma karjaga minna. Muidugi lõi rõõmsalt vilets, sest taskud olid mune täis,  neid oli siis päev otsa tal seal võtta. Ja see oli siis nagu suur pidu karjapoisile see esimese  päeva karja väljalaskmine. Ju siis öösoost sammalt, madaljärvest mätast,  ära vaata minu lehmi ära kae minu karja. No kui kari juba metsas oli ja siis karjane lõi algul vilet  ja kas ta alati neid loomi vaatas hoolega  ja kui siis mõni juhtus välja minema aiast need aiad  ka lõhkus aia maha, läks välja siis karjane nagu õikas  naabrikarja selle, et. Meie punane pullik lõhkus raja mulgu ära,  läks odra põllule, kargas kartuliväljale pahandusi,  palju tegi osa kuuripullikene. Tule koju, vana pulli ära, sina talla leivavilja ära,  sina talla tatra põldu, pere pahanda. Ei mul anna õbe rubla. See oli mure selle eest, et sügisel. Karjasele anti jube rubla mihklipäeval aga kui oli tuuletu  ja lasti karja pahandust teha, siis seda õbe rubla ei saanud. Sellepärast ta juba muretses siis kohe, et kui pull läks  põllule ja läks leivavilja ja tatra põldu  ja noh, et nüüd läheb õbe rubla kautsi.
