Noor kukk lastud kevadel õue peale käima, kõndinud seal kangesti tähtsasti ja laulnud hele häälega, kui tahtis. Seda Rebane tulnud liigina ütelnud. Lehed ikka mees laulma, sunnis, isa liike vahvam, laulis vahest ka silmad kinni. Hukk vastanud kaunis uhkesti. Ma mõistan küll kua pine dispidi laulda. Pigistanud sealsamas silmad kinni ja hõisanud nii et küla kajas. See jäi tal viimaseks lauluks, sest Rebane napsas ta kaelapidi kinni, vedas metsa ja sõi ära.
