Meil nagu teada, merepiir on meil suur ja tohutu hulk saari  on ja see omal ajal tingis ka juba varakult paadieid kui elatusallika,  sellepärast et kala oli vaja püüda ja palja jalaga sai välja. Nii et ilma paadita sai ainult talvel jää peale minna,  aga paati oli ikka vaja ja siis tekkiski niisugused. Paadiehitajad. Muidu ja katsus igaüks omale teha ja kuidas ta välja kukkus. See oli muidugi oskus, igaühe oskus ja. Aga hiljem tekkisid juba niisugust paadimeistrid,  kes hakkasid tegema seal Päris nii tasu eest. Alguses tehti nad niiviisi, et tasuta enamasti viljaga. Ja üks nendest meestest on. Mihkel Vakra, see oli seal Kipi ja Gotlandi piiri peal,  tal oli mere ääres oli siis see paadi töökoda? Ja seal ta siis ehitas paatesi ja suuremalt jaolt need  paadid viidi. Need olid suured purjepaadid ja suuremat jaolt viidi Lätimaale. Meil Saaremaale muidu ka Saaremaal ikka mehed,  enamasti tegijad ise neid ikka igaüks katsus omale teha  või siis naaber tegi talle või, aga aga tööstuslikult läks  ta ja siis minu isa oli oli selle. Jüru Mikuks kutsuti teda rahvakeeles seal  ja see oli siis temal selleks selle aurukasti kütjaks  ja siis needimis torni vastu hoidja ja nojah,  ja. Sellest varemete suguvõsast on juba tekkinud seal koki külas,  kotlandis oli tegija paatisi seal ja siis  siis on üks Vakra veel sellest suguvõsast. Ära, ja noh, neid oli veel, vä tel oli. Vättal oli üks mees ja praegu on seal vette ehitatakse paat,  seal on üks Lembit Süld on, see on minu õpilane. Alguses ta hakkas peale siit kalasadamast. Ja hiljem ta läks Saaremaale taga, ta on Saaremaa poiss. Ja siis noh, meil oli ka jälle niisugune asi meil  isa-vanaisa oli muidugi laevameister ehitas kablis  ja ja siis ääremeestel ja siis ka Läti puul piiri,  ehitas laevu. Ja hiljem siis ta läks Viru randa. Käsmu seal ta ehitas mitu purjekat üldse praegu on andmed,  et ta on kõige Kõige viljakam laevameister olnud nendest arvu poolest. Ja isa siis hakkas temaga ka, muidugi noorelt juba hakkas  ka käima, siis hoidis silmad lahti. Muidugi nagu see asi käis seal. Isa õpetas pojale ja poeg jälle oma pojale  ja niiviisi meistrid kasvasid. Kui sablunüüd valmis olid sablu, nüüd tehti nüüd kas viis  või kuus tükki umbes vastavalt laeva suurusele. Ja siis oli vaja esiteks kiilu mille peale saab nüüd panna. Noh, kiilu. Valmistamine oli niiviisi, et alguses laiutiselt sirgem puu,  kas siis tammest või männist, kuidas keegi tahtis. Raiuti ta, nii kandiline. Puss valmis, lükati see täpselt nii sirgeks ööliiga  ja siis. Tõmmati ülesse kanti umbes nii tollisügavune soon li kumbagi  külge ja siis raiuti need küljed küljed kuni  selle sooneni maha siis ta jättis. Kiil jäi nagu teekujuline. Ja siis nüüd ülemine osa, nüüd need servad nende külge sai pandud,  esimene laud. Lauapunt nagu kutsuti või lauavalts, kuidas keegi teda kutsus,  see sai esiteks tehtud saun järgi ühema lauaga proovitud  kõik ära, et ilusti seal sujuvalt jooksevad ära  ja siis siis hakkas laua panek. Meil oli see asi noh, iga talvel Talvel tegime seal käsmu laevadel, isa oli Käsmu laeva  omanikude meister ja siis käsmu laevadel tegime aerusi  ja paati siis. Ja muidugi meil omal metsa ei olnud seal isegi küte tuli  osta ja. Aga siis sealt ümbruskonnas astsime siis ära  ja puud tuli muidugi talve all vette, kui puu on surnud,  seal käisime metsas, seal natuke, meister vaatas ka,  et et nii jämedat pole vaja, siis pidi natukene olema,  kõveraks kasvanud. See oli palju parem, sest ta paadilaud pole sirge,  aga siis sai nii eda. Kergem oli saagida ja kohe vaatas juba, et see kuju  enam-vähem on ja annab lauda teha. Seda ja siis. Kui on metsast, võeti need ära ja siis Kahe mehega saeti üks puki peal, teine all jälle pargipeal  ja siis nii see meie saagis seal siis seal kokiõues neid,  selle. Tädipojaga augustis mardiks kutsusid teda ikka sellega,  saagisime lauad ära ja siis lauad pandi katusel. Päikese kätte kuivama, muidu tore puu oli  ja siis aga seal pidi hästi hoolias olema,  nüüd praegu sellise ilmaga, kui natuke unustad,  siis nad lagunevad ühed küljed ära, siis tuli neid umbes iga  kõige rohkem, et mul teist kaks tundi seda tuli keerata,  neid ikka jälle teised kandid seal vastu päikest  ja siis nüüd kuivatati nii ära. Nii et kuivatust kui niisugust polnud ja  ja ega niisugust tagavara õieti laua tagavara  ka ei olnud. Ja. Siis klinkerpaadil näituseks on, kui 20 protsenti on niiskus,  siis on juba täitsa nii asjakohane. Seal muidu toore puul on 40 kuni 60 teda. See on Meeste. Oksad antargano, seal on enne. Teostatargana. Tan ja on sera seal see ja mees, nemad tan  ja mon säral selle, see on. On? Seal. Kingas sanosa. Meil on üks suur ja uhke park, keda ka täna peale tark Ei teid ja ainuda palju võõraid maid. Peeki ed ja naa palju võõraid maid. Kada parka vaatama nüüd öösel, päeval sina ma seda käda  parka vaatama. Park seisis anas era kosta. Parseesama. Alad ala. Oli laev ja ka judos reisu päev, kui valmista otsa lae  ja kaudu. Resu päev. Masina jõest näitaja veab ja Laats kesahaiged kurssi  ja masina jõest maja veab ja laats kesahaiged kurssi ja. Kui gel abostis mööda sai loos u maaga Ausam kui ka botist mööda sai su malaga jaama. Tema soovi saa. Kigile. Peale tema soovis Gile eksida pea resula. Koos lainelaeva väristas tormsailida katki käristas koos  lainelaeva väristas tormsaheliga, karistas. Kapten härra. Ja tema palus maas sees kapten Atas ja. Ausamas tema palus aga loo jätka igast vääst,  et see nüüd päästa s tormi. Kas ta aluse loo jätka õigest vääst, et see,  mida päästeks tormi käes? Alguses esimene lause tavaliselt tehti silma järele,  valmis tal vastukiilu läks täiesti sirge  ja siis pandi ahtripoolne ots pandi enamasti ikka natuke laiemaks,  seal tahtis, hiljem sai hästi kõveraid laudu,  siis oli neid kergem nagu leida ja siis järgmine laud,  kui tuli, siis tuli juba seda märkida, siis niisugune  õhukeseks hööveldatud laud oli umbes sama pikk,  kui paat oli. Ja siis see. Sai sinna kohale pandud et tal ülemine serv ilusti istus,  vastu sabluneid ja, ja siis tõmmati pliiat pliiatsiga  selle esimese laua ülemise serva järgi tõmmati  selle laua peale joon. See märkis nüüd siis selle tähendab järgmise laua alumise  serva kuju ära. Ja see joon kanti siis juba vastavalt järgmise laual  ja seal, kas siis seda tehti mitmel moel,  kas siis möödati seal mingi sirkliga, ühesugused märgid  tehti või siis lükati see joone pealt lihtsalt terava  naaskliga augud läbi ja siis märgiti need  siis pärast siis. Sojuuaga. Tõmmati see joon ja siis oli juba see niisugune asi,  et nüüd oli vaja. Laualaiused määrata. Tegelikult on ju? Vastavalt perimeetri kesk kesklaevas on kõige laiemad lähed,  seal on ümbermõõt kõige suurem, aga otse poolt läheb kitsamas,  nüüd iga laua pealt pannakse sealt ülemine,  see pardamärk on juba sablune peal, siis jagatakse vastavalt  laua kordade arvul ära, mitu tuleb, tavaliselt oli niiviisi,  et üle 15 sentimeetri laiemat lauda ei tahetud hästi panna. Siis tuli üks laud kas juurde teha ikka muidu kui nad liiga  laiad olid, seal teinekord kui laudu vähe oli,  siis tehti ju ka, aga siis ta pärast tal hirmus kergesti  pakata lõhki need lauad ja, ja sellepärast ikkagi sead paati tahtis,  see pidas sellest kinni, et kes keskpaati seal 15  sentimeetrit oli kuus tolli, see oli siis see maksimum laius. Sellest üle ei tahetud enam panna. No jah, ja siis Kui need olid ära ja siis selle alumise joone pealt Sablune  kohalt tehti nüüd märgid iga sabrune kohta vastavalt laiuse  märk ja siis tõmmati jälle selle panda latiga löödi väikeste naljaega,  siin laua peal tõmmati siis ülemine joon  ja siis töödeldi välja kaks lauda, siis ikka koos,  kui oli seal juba saag, siis pandi kaks lauda kokku,  seal mõned naelad said läbi löödud ja siis korraga sai seda  joont mööda välja saetud rangaega. Ja nad pidid täpselt ühesugustele, sest muidu kukkus nüüd  asi välja, et, et üks külg tuli ühesugune,  teine teistsugune laevad. Laevad olid täpselt nii, et, Ühe ühesuguse kujuga täpi pealt. No ja siis, kui laud sai juurde pandud, seal tuli  siis öövliga servad selle ülemise alumise laua ülemist serva,  see tuli vastavalt siis nüüd, et ta ikka keeras vastu  Sablunit ette, mitte Sablustiim, loen siis seda lükati sealt  nii palju ära, kui, kui vaja oli höövliga prooviti sealt  ja lükati see ära ja siis tõmmati kahe laua vahele kas  siis värnits või siis tina männikud. Ja siis pandi lauad, esiteks seal. Olid paadipihid kutsuti, see oli niisugune. Ühelt poolt löödi kiiluga ära, siis ta liikus,  seal need keskel, oli tal siis niisugune. Side klots sees ja siis löödi kiiluga, siis see hoidis lauad kohal,  hiljem tulid pitskruvid selle asemel, aga alguses olid kõik  paadipühid pistidega sai tehtud, seda naelad sai  siis kas tsinkisime siis ise kuumtsinkimisel  või siis vasktraadist, tegime naeru ise,  iga õhtul tegime ikka siis nii päevaportsu tegime naeru  valmis kuust ngide vahel, seal oli väikene sälk proovitud,  et traadi kinni pidas ja siis haamriga nii edasine pea  ja teine ots sai tehtud siis esiteks sai poolviltu umbes 45  kraadi all, oi, teravam veisliku ja pärast olid niisugused  tugevad tangid olid, sellega lõigati ära  ja siis natukene see haabriga koputati ka  nii et täitsa asjalikud naelad tuli, neid sai tehtud  siis umbes nii. Paras paras kastitest õhtu, siis valmis ikka peale tööd seal. No nii viis see asi käis ja seibid olid jälle samad  ega seibid ega siis niisugust tantsi, kui praegu neid ei olnud,  aga siis tehti niisugune oli vastu seibi läbi mööda,  kui auk oli puuritud, siis oli niisugune pol polt  ja sellel oli siis väikene näsani otsas,  kes lõi, lõi selle augu ka sisse ja sellega siis. Haabriiga seib, tahtis hambriga lööki, saadi üks mees lõi  siis ja teine tõmbas seda vasklinti edasi sealt kogu aeg. Nii sai seibid tehtud, nii et see oli kõik puhtal kujul käsitöö. Aurukast kujutas laudadest tehtud umbes. Ta oli üks. Viis meetrit oli pikk, rohkem ei olnud. Pikkus. Ja siis seest oli 20 sentimeetrit,  oli lai ja 30 sentimeetrit kõrge. Niisugune. Niisugune kast oli seal, mõlemad otsad olid lahti. Siis ühte otsa panna siis temale toite, heiti seal rogusk  kinni ja teisest otsast topiti siis lauad  ja kaared, mis seal aurutati sisse. Aurutamise aeg oli niiviisi, et näiteks siis,  kui tollipaksune kaar siis oli tund tund,  tuli auru sees hoida neid. Tund tolli peale kutsuti ikka. Ja siis sai hakatud. Lauda kinnitama. Kaare kiilu peale märgiti esiteks kõik kaarekohad ära. Ja siis kaare vahe kohta tulid needid, nii et nüüd kui  hakati needima, siis kaare kohta need ei pandud. Kaare vahele pandi siis vastava sammuga needid ikkagi,  aga siis kaare kohta, see läks pärast läbi kaare  siis see, see ja need pidid jooksma siis täpselt rööbiti  need läbi läbi paadi, need kaarekohad seal märgiti ära,  et, et hiljem siis kui kaared pandi, siis need pidid jääma  sabu nagu. Põik lõikas kõik üle üle paadi minema. No siis laua panek oli nüüd enamasti oli paadil  siis kaheksa, üheksa, suurtemate paatidel 10 kuni 12 laua  korda see. Iga päev noh, seal kui sai tehtud Suurematel paatidel seal kaks korda sai päevas pandud  kumbagi se külge, väiksematel läks kolm. Ikka nii paari mehega. Oleneb paadi suurusest. Mina olen aga seni See mina olen, aga see ilma see halb, mida palud veel. Halba närve ei tee mulle vaeva, soe ega külm,  ei tee mulle vaeva soe ega külm kohta, mida ku üle. Mina teenin raha vaevaga, mina teha vaevaga,  ena läheb, ma kartmata ena läheb ma kartmata nüüd maaga Saaremaa,  nüüd malaga Saaremaa, mina tahan aias. Mina tahan Hariga. Läen, mina prauli uksest tuba, läänena rauli uksest tuba,  kösina, maa, tantsu, luba, kinda, tantsuluba. Seal lasen mina lend Rubla veel lasen mind. Rublat saab minu tantsu himu tais, sest saab minu tantsu himuda. Õhtuadele. Seal õhtu. Kuuse Rubla kolme tunni pealt koos rubla kolme tunni pealt. Mina ütlen nagu. Avatud, mina ütlen ratvatt, lähen uksest välja sööda maid,  lähen uksest välja, sööda maid. Nüüd selle vana pahameelega, nüüd selle vana paha meelega  vana kata ju, läksin maakata juure läksin ma kos mobal t? Mobal ju teise ja nälga karju, pügamees ja narga karju,  iga mees. Pole taskus elu, pikad pole taskus, ühel täid olid selja  öökal mehel, täid olid seal ja seega mehel peavada näu  mestarbes teha peavada nõu meestarbes ja teha Riia linna. Jätta maha rialinna, jäta maha. Riia linnast ära karga Riia linnast ära karga Lätimaale  koeri murdma, Lätimaale koeri murdma. Ja siis läks needimiseks lahti, siis oli jälle üks mees,  hoidis vastava torniga seal. Olema. Kilu teist kilu raske oli need tornid. Tegi see hoidis väljapoolt, siis see oli enamasti poiste töö  ka seal ja siis vanem mees oli needis siis neid neid naeru  seal löödi asi torniga. Seibitorn oli niisugune 10 millimeetri või 12 millimeetrit ja sellel oli  siis auk poolest saadik sisse puuritud, nii et nael läks  sellest august sisse ja siis löödi sellega. Tähendab seib peale siis tangidega lõigata see ülev ots maha  ja siis neediti see ära. Need tuli nii palju, et seibi serv alati seivad seibid olid  koonust sellest. Et see koonus läks peaaegu puuga tasa, siis oli,  tõmbas tugevusti vastu seal ja. Ja ja siis järgmine töö oligi siis sabrunid võeti välja. Need olid oma tus terve täitnud paadikere oli nüüd kuju,  oli valvis ju klinkerpaadid, ma räägin klinkerpaadist praegu. Ja. Siis märgiti paendava latiga jällegi need kaarekohad ära. Kaared pandi enamasti poole päevaga, sai paadile kaared  sisse pandud, seal siis aurukast oli oma üle seda täitnud  ja järgmine töö oli siis kohe nii, et lõigati need ülejäänud  kaare otsad, mis üle parda ulatasid need maha. Ja siis pandi. Sisse painutati tekk, veeger, kui see oli parda ülemine latt,  see pandi sinna sisse ja siis need omakorda jälle neediti  selle selle parda ja kaarest läbi ära. Järgmine töö oli, kui nüüd juba parda russ oli sees,  siis hakati põhjast tegema, esiteks paadil pandi  põrandalauad kohale Saaremaal kutsuti nüüd laudikuteks. No ja, ja siis, kui need põrandad olid valmis,  järgmine tee oli siis piinad sisse panna  või neid iste, pingid siis ja hoidis ühte,  ütles ka padi koos seal, et ta ei hakanud seal suure lasti lagunema,  seal siis oli järgmine, oli siis raudteemeesed? Ja siis oli rooli rauad, pandi paika ja rool tuli teha  ja ja siis oli juba nii, et tuli tõrvamine. Esimest korda siis pandi ikka nii. Puu tõrva ja värnitsaga pooleks. Ja siis oli nii, et, Kui siis nimi pandi, siis ristiti paat ära  ja löödi seal siis pudel. Mõni lõi pudel puruks, aga tavaliselt ikka see pudel jäi  ikka terveks ja löödi pärast puruks ta tühjaks  ja jõudnud sest ega seda lörtsita, polnud  ka seda asja. Ja oligi paat valmis.
