Tere kuulama laste lugusid, mina olen Tiina Vilu ja täna olen Eesti loodusmuuseumis. Õige pea algab meil siin loodusetund koos Tallinna prantsuse lütseumi, teise B-klassi lastega. Loodusmuuseum on Tallinna vanalinnas laial tänaval selline põnev koht. Sõltumata aastaajale on huvitavaid asju loodusest näha ja ma tean, et täna on meil plaanis pikemalt teada saada sellest mis toimub vee sees, mis elu elavad veetaimed ja loomad. Ja tänast loodustundi annab meile õpetaja Tiiu. Läheme nüüd sellises saalis, kus on vee-elustik ja Me hakkamegi rääkima, missugused on need loomad ja taimed, et nad saavad vees elada, sest nad peavad ikkagi olema natuke teistsugused kui meie, kas meie saame vees elada, hingata ja olla ja süüa ja ei ega ei saa ikka jah, aga mis meil siis puudu on, need kaela pealt, hingamise äsja, et nii sa mõtled, need, mis kaladel on, kas sa nende nime Gadja, kes mäletab, mis nende nimi on, mis sa arvad? Lõpused, õigus, lukused jah, nii et kalad hingavad ütlemisasjadega, leppostke, haige kalad hingavad lõpustega. Aga mis asja nad hingavad sealt veest hapnikku ka tubli, just nimelt nemad teevad siis suu lahti, kuid akvaariumis kalu vaatab. Pidev, näete, eks ole, et kalad niimoodi amps amps võtavad, aga vett suhu ja lõpus kaaned muudkui liiguvad. See tähendabki seda, et nad võtavad vett suhu, vesi läheb läbi suust lõpustest läbi lõpused korjavad sealt siis hapnikku välja, mis läheb verre. Nii, aga siin sa mainisid juba kobrast, kobras elab ka vees, tema hingab ka lõpustega, siis ei hakka tema siis hingab, mis sa pakud, hingavad läbi näha kobraste, hinga läbi naha Cecingas läbi, nahakonn ja kon hingas läbi naha ja temal olid lisaks veel kopsud ka, nii et tema hingast kahe elundiga. Aga millega siis see kobras hingab, no vaadake, missugune ta on samuti siin on saarmas, eks ole. Noh, kelle moodi nad kangesti on, kas on niisuguste loomade moodi, kes on maa peal ka elavad? Muidugi on, sest nemad ongi niisugused loomad, kes saavad elada nii maa peal, Amaadalannad, noh, mõni on natuke koomakam, kobras, kuumakam ja vees on nendel tunduvalt mõnusam elada, sest nad liiguvad vees paremini. Aga hingavad ikkagi, millega siis ninaga just nina ja mis nendel siin sees on kopsud ja nad hingavad täpselt nii nagu meie, eks ole, läbi nina Ko ja tiitel läheb kopsudesse, aga Nadju sukelduvad väga sageli ja ujuvad pikka aega vee all. Ma olen näinud, kui lapsed rannas sukelduvad, sageli teevad modi, miks nad niimoodi teevad? Rehi ninna ei läheks, kuidas siis kopp veidi ninna ei läheb, nemad teevad ka niimoodi käpaga või? Panevad siis käpaga nina kinni. Panevad mida pakud koprateli tulel, vesi läbi nina, kui kobras sukeldub, läheks ikkagi vesi ninna, kuhu tal vesi veel läheks kõrva. Nii, ja peale selle kobras veel ju sööb kovi all, kuhu tal sissegi veel läheks? Suhu otse muidugi, aga teate, temal on niisugused omadused metall, vesi sinna ei lähe. Kas sa tead, mis tal on, sul on käsi püsti niukene siseEhides, et tal ei lähe vesi sisse. Päris nii see ei ole, aga sinnapoole on lugu küll, kui meie peame näpuga nina kinni hoidma, kui me ei taha, et vesi läheks ninna, siis kobras teeb lihtsalt ja ninasõõrmed tõmbuvad kinni. Mina ei saagi teha niimoodi. Me kõik võime ninaga siin lohistada, jupp aega. Ei lähe, lina sõrmed kinni, mõnel läheb õige natukeseks ajaks, eks ole. Kopra läheb kinni peale selle kõrvad, et vesi läheks kõrva sata kokku, voltida niimoodi siit ja vesi ei lähe kõrva. Kui meie vee all ujume, siis silmadel on ka natuke imelik, eks ole, ja teinekord kui on veel liiva, siis on eriti paha, kui meil prill ees ei ole. Aga kopra all on üks niisugune pilkkile, meil on jäänud pilkkile järgi siia silmanurka, kui te vaatate üksteisele silma, siis näete, et silmanurgas on nagu mingi väike väike tükikene. Vaat meil on ta jäänud järgiaga, kopra lon ta täiesti olemas ja kobras sulgeb selle kilega omal silmad ja see paistab läbi, aga see takistab seda, et vesi ei tee ta silmadele haiget, aga ta näeb tee all väga ilusas. Aga nüüd see söömine seal vee all mitaarse kobras, seal riiul sööb. Ega kobras üldse sööb, hakkame võib-olla nii pihta, puusi, väga õige närib, aga puude oksi, võrseid, kõiki korjab endale talveks tagavarasid, tal on suured suured puu, tagavarad seal puuokste taga, avarad seal veekoguses ja temal on, et siin suu sees niisugune jätke. Et kui te vaatate kopra hambaid, vaadake, kas te näete, kuidas need hambad tal on, need esimesed hambad, ülemised ja alumised, niisugused hästi suured, eks ole. Värviga nägite. No mis värvi oli valge ja oranž just ei mingil juhul valged ja mitte sellepärast, et ta ei pese hambad, vaid puukoor värvibki tal hambad niisuguseks ära pruunikaks. Peale selle on tal need esimesed hambad, pikad-pikad-pikad, nad kasvavad, kogu elu otsas, kuluvad ja muudkui tuleb, aga juurde seda hammast ja siin suu sees on tal niisugune, jätke, et jätke, sulgub selle kahe ülemise ja kahe alumise hamba tagant. Nii et vesi ei lähegi suhu, need hambad nagu töötavatel suust väljas hoopistükkis. Vaat meil sellist asja suus ei ole, temal on nii, et näete, kui kaval on see kobras, ta on niisuguse ehitusega, igatepidi saab vee all elada, mitte otse pidevalt elada, ka pikemat aega vee all olla, aga huvitav, kuidas ta edasi saab ujuda vee all kiiresti-kiiresti, mis tal on, tal on niisugune teistsugune saba, aga missugune see saba on? Hästi kitsas ja peenike nagu rotil või? No missugune siis täna on selline ja kärvedeta nagu lai natukene nagu aer, eks ole, muidugi, lükkab, aga sellega, mis tal veel on, ujulestad või kuus, õigus, õigus, ujuvlestad, ütleme meie või ujunahad nagu õigemini öeldes on jalgade vahel ujunahad. Aga peale selle karv, kas tal vesi läbi karva ei lähe siis või mis ta võiks olla selline kaitse, et vesi ei lähedal läbi korvamise pakud? Oskad arvata, et see on keeruline välja mõelda, aga kui te mõtlete partide peale, mis sportidel on, mis nemad oma sulgedega koguvad, teevad, tõmbavad oma suled, et sisse siis see päris ei saa tõmmata, see on pigem niimoodi, et ta ei ole mitte midagi, me kõik õpime, ütle ise siis paramis, tal on suled, tulebki sulgede peale, et märjaks ei lähe. Noh, peaaegu meie paneme kile peale, tema võtab niisugust rasvast nõret ja määrib sellega kobras samamoodi. Temal on ka niisugune rasvane nõre, mida tema endale siis karvade peale määrib. Ja siis ta määrib need kõrvad hästi-hästi sellega kokku ja ta väga palju kulutab aega oma karvastiku kammimiseks hoolitsemiseks selle eest, et see oleks ikka korralikult ilusasti kokku määritud ja vesi läheks sinna sisse, kui ta tuleb veest välja, raputab korrale, tilgad lendavad kõik ära. Peale selle on tal aluskarv ka küllaltki paks ja pehme, nii et tal seal vees külmsizai. Aga kui me nüüd kokku võtame, siis me saime hästi palju omadusi kopral, mis on, et ta saab olla pikemat aega vee all. Tegelikult sarnased omadused on ka teistel loomadel, näiteks saar. See suur loom siin on saarmas, siin on kaks tema poega, äkki te astute natukene tagasi, teised näevad, muidu lihtsalt ei näe kõik ära. Armastan niivõrd tore loom, aga kui kobras ei toimi, siis saarmas kalu ja saarmas armastab loomset toitu. Kalad, konnad, suured need jõekarbid sööb seest tühjaks vähid, nii et kõik on tema niisugune toit. Kui nüüd kobras korjas endale talvetagavarasid, siis Saarman seda korjata ei ole, tema lihtsalt sööb sedagi ta kätte saab, peab ikka talv otsa jahti. Aga teate, nad on hästi lõbusad loomad. Teile meeldib kelgutada, tore, et lumi maha tuli, eks ole. Tarmole ka. Kui Saarma satub kuskile veekogu äärde niimoodi, et seal oleks nagu lumehange moodi või Kallas on niisugune järsk siis saarmas läheb veeauku, Nad hoiavad oma augud pidevalt lahti, et oleks lahtist vett. Ja siis sealt läheb tema üles mäkke, talonio kere märg ja lükkab sealt ennast käpp vaata ka alla. Siis see vesi jääb lume peale, sulatab natuke lund ja sisse külmub ära, nii et tekib nagu niisugune liurenn. Ja siis nad muudkui lasevad üles-alla-üles-alla sealt, et see on hästi lõbus mäng, nendel nemad ka naudivad talve nagu inimesedki. Need olid siis niisugused loomad, kes hingasid, mille ka, mis nendel oli hingamiseks, nina ja aia sees olid mis asjad, mis nagu meilgi, mis meil on kopsud nii nendel samamoodi, aga lisaks sellele oli neil hulka kohastumusi, see tähendabki omadusi, et nad saavad vee all elada, veel pikemalt, olla. Aga nüüd vaadake, kes on nüüd, te võite astuda julgelt kohe pikema sammu tagasi, seda loomade näete, et võiksin üleval. Kui meil imetajatest ja lindudest on topised, siis kaladest on meil väljas mulaasid, see tähendab, et ehtsa kala järgi on tehtud kuju ära värvitud ja ta näeb välja täpselt nii nagu päris kala. Mis kala see siis on, niisugune uhke, ilus kala, kes mulle ütleb, aga äkki ütlete kooris kõik? Väga ilus on seal äikesega või suur säga. Tõsiselt suur seal, teate kaladel on selline omadused, nemad kasvavad nii kaua, kuni nad elavad ja niikaua, kuni neil toit tui jätkub. Kui toitu ei ole ka talvisel perioodil, võib juhtuda, toitu jääb vähemaks, siis ta lihtsalt sööb vähem, ta liigub vähem ja säga on hoopis niisugune kala, kes otsib jões või järves vaiksema koha ja talvel jääb tukkuma. Ei sega, keda me siin seina peal vaatame, on julgesti poolteist meetrit pikk, on, see on ikka väga suur säga ja tema vanust arvatakse ka ikka üsna palju olevat. Kas oli 30 aastat teist, siin on öeldud, et ta kaalus 32 kilo kilo, kas tal vanust on ka öeldud ikkagi jah, kuskil 30 aastat kindlasti, võib-olla on tema vanus? Segade kohta räägitakse üldse imelikke jutte, et nad võivad elada 60 aastaseks mõnest raamatust loed, et 80 aastaseks? Noh ausalt öeldes ei tea, sest ta on niisugune varjatud eluviisiga kala peidab ennast. Ega neid Eestis eriti palju ei ole ka ikka üksjagu vähe. Aga kui me nüüd vaatame seda, segas suud, näete, kus see segas uued keha allpool. Kui te vaatate seda segasabaosa ja niisugust, mis te arvate, mis asi, see on tal seal kõhu all niisugune pikk riba ja sabaotsas väikene osa ja veel siin ees ja siis need on niuksed, aerumoodi, asjad, uimed, milleks tal neid vaja on? Ujumiseks täpselt nii, aga kui vaatate nüüd seda sabauime, kas see sabauim on niisugune suur ja tuge või pigem niisugune väiksevõitu ja Kunikelakene, kuidas sulle tundub niisugune suur eme nii, mis teie veel arvate, mis sina pakud, arve võiks olla pigem väike võrreldes kala suurusega, eks ole, on ta ikkagi niisugune väike ja see tähendabki seda, et tegelikult, ega see säga ei ole niisugune, kes ründab ja sööstab igale poole tina, pigem vedeleb kuskil veekogu põhjas ja siis, kui söök temast mööda ujub, teeb tema. See tähendab, et ta nagu tõmbab veevooga kuusele möödaujuva kala endale kõhtu, sest ega kalad ei näri, kalad neelavad tervelt või haid, siis võivad ka tükke välja rebida, eks ole. Aga vot tema neelab niimodi tervelt, mingis mõttes on ju tore, et nad on kusagil veekogu põhjas, sest siis ega on nii suur, et ei tahaks ette kujutadagi, et kuskil järves või jões ujudes. Me temaga kohtuksime. No seda lootust ei ole. Nii õnnelik elu nüüd ometigi olla. Nii ilusa loomaga kokku saame seest, esiteks, arvukus on väike, teiseks, nad hoiavad ennast eemale inimestest, inimene ei liigu vees nii vaikselt, et huuled ikkagi noh, läheb eest ära. Seal teises vitriinis on meil väiksem, sega ka, me võime vaadata ka nüüd seda väiksemat säga, näete sealt Emajõe vitriinis, selle hirm. Suure säga kohta oli öeldud, et see säga püüti Ahja jõest 2006. aastal ja ta kaalus 32 kilo. Ja veel saame teada, et Eesti vetes kohtab säga väga harva, sest ta on ohustatud liik ja tema püük on aastaringselt keelatud. Kuula homme samal ajal edasi, mida me veel loodusmuuseumis teada saime. Tundi juhtis Tiiu Liimets, kuulasid ja küsisid Tallinna prantsuse lütseumi teise B-klassi õpilased ja toimetaja Tiina Vilu. Helirežissöör oli Maristomba.
