Vana maja ning nõiamoor Niina. Vanal majal järve kaldal oli üks häda. Nimelt iga kord, kui ta tuld tegi, hakkas suitsu sisse ajama. Maja nuttis ja läkastas ja köhis ning avas kõik uksed ja aknad. Ent sellest polnud mingit abi. Suitsu tuli muudkui juurde, nii et majal läks lõpuks lausa süda pahaks. Ühel päeval märkas maja viletsust taeva all luua seljas tiirutav nõiamoor. Niina. Niina liugleb ettevaatlikult allapoole majale lähemale ja maandus katusele otse korstna kõrvale. Kannata veel pisut kullake, ütles nõid majale. Võttis World. Ö. Sidus selle luuavarre külge kõvasti kinni ja laskis vöö küljes kõlkuva luua sügavale korstnasse. Kui ta luua korstnast tagasi välja tõmbas, tuli sellega koos välja, kas suits. Mõne minutiga oli maja suitsust prii. Maja võis taas kergelt hingata ning aknad ja uksed kinni panna. Vaata, kui must su korsten oli, ütles nõiamoor Niina ja näitas majale pigimusta luuda. See suga hädade põhjus oligi. Majal oli natuke piinlik oma musta korstna pärast, aga muidu hea meel, et Niina teda nõnda lahkelt aidanud oli. Ta kutsus nõiaõhtust sööma. Oli see vast pidusöök, laadseid, suitsuvorsti, suitsusinki, suitsukala, suitsukala ja suitsupekki. Kui nõiamoor hakkas ära minema, pani maja talle järelejäänud suitsupeki koju kaasa. Tänutäheks või nii? Kalade teeõhtud. Põhjast võis leida igasuguseid huvitavaid asju, mida inimesed olid sinna ära kaotanud. Ilusa kujuga pudeleid, võtmeid ja sõrmuseid ja kaelakeesid ja uiske ja isegi piparkoogivorme. Kena kala, proua, kelle nimi oli Amanda, hoidis hommikustel jalutuskäikudel alates silmad lahti, et mitte midagi toredat märkamata ega üles korjamata jäta. Ta oli endale sel moel hankinud juba paari ilusaid kõrgete kontsadega kingi ja kübara ning armsa käekoti kammi ja pisikese peegliga. Ühel hommikul leidis Amanda järve kivide vahelt teekannu ja tal tekkis kohe hea mõte korraldada sõpradele hubane tee õhtu. Tagudsus kõik järve kalad endale külla ning pakkus neile teed ja kooki. Kaladel oli väga tore olla. Teegan pahises, jutt voolas ja kook kahanes. See oli lihtsalt oivaline teeõhtu. Loodetavasti ei jäänud meie koosviibimine viimaseks, avaldasid kalad lootust, kui lahkumishetk oli saabunud. Amanda tee oli niivõrd värskendav ja kook nõnda hea. Kindlasti mitte, lubas Amanda. Saame juba homme jälle kokku. Nad hakkasidki käima igal õhtul Amanda juures teed joomas. Teekann oli pidevas kasutuses, nii kui kann tühjaks või täideti see uue veega ja tee joomine võis jätkuda. Paraku hakkas Amanda teeõhtute tulemusel vesi pikkamööda järves kahanema. Alguses ei pannud galatseda tähele, nad ammutasid järvest aina. Uusi ja uusi kannutäis vett ja muudkui jõid ja jõid teed. Lõpuks oli järves järel nii vähe vett, et seda oli võimatu mitte märgata. Järves ei saanud isegi enam korralikult ujuda. Mida küll nüüd teha? Järgmisel teeõhtul otsustasid kalad ühiselt, et kutsuvad kellelegi appi olukorda vaatama ja nõu andma. Kellelegi hästi aruka ja usaldusväärse isiku. Näiteks hambaarsti. Järgmisel päeval hambaarst tuligi ja Amanda tegi talle viimasest veetilgast tassikese teed. Kui hambaarst oli tassi tühjaks joonud ja kalade mure mõtlikult ära kuulanud, ütles ta. Te peate oma tee õhtul ära lõpetama. Selle peale läksid kalad nii kurvaks, et hakkasid nutma. Teeõhtutest loobumine tundus nõnda ränk. Viimne kui üks kalake järves vanas pisaraid. Seda nähes hakkasid ka ussikesed nuuskima ja konnad ja kiilid ning koguni hambaarstimeel läks haledaks ja suured pisarad voolasid ta silmist. Milline lõpmatu hulk pisaraid. Ainus hea asi säärase üüratu nutmise juures oli, et kõik need pisarad täitsid järve taas veega ja nüüd oli siin jälle võimalik ujuda. Kui kalad seda märkasid. Jätsid nad nutu järele. Aitäh, härra hambaarst, et andsite meie järvele vee tagasi, hüüdsid kalad rõõmsalt. Nad tegid hambaarstile põse peale musi ja kinkisid talle tänutäheks ilusa kruusi. Hambaarst aga pani kaladele südamele, et ehkki vett ei maksa edaspidi liigsele teejoomisele raisata, tuleb hambaid ikkagi korralikult pesta. Kaks korda päevas. Piret Raua Kennapad käit lugusid žanris raag salvestas Morris Tomba. Toimetas Kadri diisel.
