No luukapäev oli rahva seas üldse niisugune nagu vaiksem päev,  ega sel päeval ei olnud midagi pidu ega pillerkaari ei tehtud. Sest. Noh, see oli teataval määral ka niisugune usupüha  ja siis mehed käisid veskil, sest see, see pidi olema nagu  viljale ja kui niisugusel tõsisel päeval seda jahvatatakse,  jahu pidi kaua seisma, ei pidanud koitama minema Luuka  päeval jahvatatud ja, ja siis kes olid noh,  nagu viljapalga peal või siis Luuka päeval anti,  anti nendele see viljapalk kätte siis olid nagu need  rahapalgad juba maksed. Ja kes tahtis vilja saada, siis peremees kaalus,  siis temal oli ülevaade juba, kui palju temal vilja jätkub,  kui palju tema võib seda ära anda ja siis andis ta neile  Luka päeval sai vad siis need viljapalgal ised oma vilja kätte. Ja no loomad pidid juba luuka päevaks olema kindlasti laudas,  sest kui veel loom siis väljas või metsas käis,  siis pidi noh, niisugune kurivaim kergesti karja tulema  või mõni looma otsa saama või õnnetus olema. Sest see oli, no hilissügise juba oktoobrikuus on ju see luukapäev. 18. oktoobril. Et seks ajaks pidid olema juba loomad selle kurja silma alt  ära lauta pandud, sest noh, lauda jaoks tehti kõik juba  ka need kaitse abinõud ära löödi hobuse raud lauda ukse  peale ja riputati tuhka iga õhtul sinna lauda värava alla,  et siis on näha kohe, kui mõni paha ing seal laudas käi. Jäljed jäävad järele. No ja Juhan tõi ka linnasse siia ja talu. No ületegemisega on seal luukapäeval küll  nii palju tegemist, et linnased pandi sel päeval kasvama,  sest mardipäevaks oli ju vaja kindlasti õlut teha  siis kui mardid käisid. Ja siis oli Luuka päeval kõige parajama aeg need linnased  kasvama panna, sest linnas oli ju põhiline asi,  millest elu tehti, aga Lukapäev ise oli niisuguse vähema  tähtsusega selleks päevaks nagu õlut ei tehtud  ja no muidugi, kes tahtis hästi kanget õlut saada,  see siis juba pani mihklipäeval linnaksed hakkama,  et siis Luka päeval sai õlut teha, see pandi  siis vaatidesse või ankrutesse kindlate punnide alla kinni,  et siis oli mardipäevaks hästi kange ja hea õlu. Edela teises. Õlletegemise kõigepealt vaja ju selle õllematerjal näiteks teravili. Kui on teravili hea ja kasvab hästi, siis saab seda õlut  ka parem ja peaasjalikult tehti vanasti õlut maaodrast  maaodra oli kõige parem ja tema kasvas igal ajal  sajaprotsendiliselt suur odra, tema aga sügise pool  ja talve ei tahtnud hästi kasvada. Siis jäi osa teri kasvamata ja need nendest ei tulnud õlut  ja nendest tekkis kleepaine, mis pani õlle käärimisel seisma. Tehti ka rukist. Linnaseid, kuid rukkise linnast ei tulnud hea õlut,  sest rukki linnane, kui tema natukene aega kaua jäi. Selle liguma siis ta muutus kleepivaks ja õlut jäi kinni  ja sellest ei saanud üldse õlut. Ka tehti niisugust õlut, nisuõlu kasvas väga hästi,  nisuterad ja õlut tuli vast väga hea, aga temast oli ainuke see,  et nisu õlu tuli valge ja teda tuli pärast  nii värvaine teha. Kõigepealt või selle õlut pidi olema ka viha maitse,  muidu ta ei seisnud ka. Mida rohkem oli jumalaid sees, seda kauem seisab nüüd õlut. Humalad, nüüd pandi tavaliselt nüüd keema,  ma pandi paja sisse, et jumalad tõusevad,  muidu peale hakkas üle keema, siis pandi humalad paja,  kaan, kaan peale ja siis alati vesi peale,  nii et jumalad jäid kaane alla käima, mitte kaane alla. Kaan oli niisugune, mis käis paja sisse ja teine kaan käis peale,  muidu kui jumalad hakata keema ja panna lahti paja,  siis hakkasid need üle ajama ja siis jään ajast mitte midagi enam. Kõigepealt õllenõud pidid olema puhtad ja õllenõudes ei  pandud muud mitte midagi, tehti õlut, kui oli õlu valmis,  siis pandi need nõud seisma, ainult kui vili pandi suve  või sinna talve sinna sisse ja, ja muud mitte midagi,  need pidid alati olema puhtad ja siis puhtaks,  kui hakati õlut tegema, siis toodi need tuppa  ja siis toodi kadaka oksad ja kadaka oksad  ja pandi vesi peale ja siis pandi kivid sinna nüüd kas  pliidi alla või, või ahju, aeti kuumaks tuliseks  ja tõsteti need siis selle. Tuletangidega nõusse ja nii et see vesi ja kadakad hakkasid  seal nüüd nõu sees keema, sellega kõiksugu sed patsillused ja,  ja maitsed ja kõik läksid ära ja vesi jäi puhtaks. Ja samuti tegite ka selle ja neid õllenõudega sinna,  noh, aeti teinekord ka kett sisse, et hästi puhtaks teha. Klopiti teda selle kahe kahe mehe vahel nendest äärest kinni  ja need nõud pidid olema siis eriti puhtalt  ja kui hakati nüüd seda Meskid meskis nimetati seda õlle õlleraba  ja see vesi ja vesi, mis oli nüüd juba kolm tundi seisnud  ja siis tõesti hakati siis tõstma sinna kääri sinna virde  nõusse või nii öeldi targasse, siin nimetati teda targaks,  siis pandi sinna alla kõigepealt puud, puulotsid,  millel olid hambad sees, et siis kui nüüd õlut see vire  sealt jookseb läbi, et siis ta ei jää mitte põhja peal  selle peatuma, vaid jookseb lagakadu välja  ja neid oli üks, neli puud alla, siis pandi peale veel risti,  peerud ja peerude peale pandi siis kas õle  või siis õlepõhu nii paksult, et raba sealt läbi ei jookse. Et jookseb ainult vesi õllest läbi ja, ja siis. Ja siis selle. Paks sealt läbi ei tule, nüüd pandi siis  ka see, need õlid pandi ka siis kevadee alla,  lasti need ka läbi, et need puhtas on, maad pandi  siis eemale, noh, need keedeti selle paar paar tundi  või tund aega, teine kuidas nüüd ta keema hakati  ja umalad ei pandud nüüd selle väga palju,  vaid umalad olid siis maaumalad ise kasvatatud. Ja jumalad pandi paar kamalut pandi paja peale,  siis oli õllel juba seda viha küll. Jumalad keedeti siis ära ja need kallati  siis raba peale, kus nad siis ise pikkamisi see viha koos  virrega Läks siis õlle sisse sealt nõrgus. Tavaliselt nüüd õlut maal väga viha ei tehtud,  kuigi vihaõlu seisab kauem kui magus õlut,  aga magusa õlut taheti parem paremini juua,  siis sai ka rutem inimene purju. Kui on linnad liiga peenites jahvatatud,  siis sellest olnud mingi kadu, siis tuli nagu pudru  ja see takistas jällegi õllel kiirelt läbi jooksu,  õlu pidi jooksma linnastest päris kiiresti läbi. Kui näiteks linnased, nüüd pandi selle ära jahvatatud  linnased pandi, tõrre nimetati tõrreks, pandi sinna liguma,  siis lasti neid seal liguda kuus-seitse tundi. Ja kui kauemale ja külmaks läksid, siis kas juba see linnast  õllemesk hakkas kleepima ja läks paksuks  ja siis tema jällegi läbijooks oli. Õlleraba, st raskem, vaid tuli ikkagi soojalt teha nii,  et kolm-neli tundi lihutada ja siis hakati see tõstetima  kääri või selle virretanni ja siis hakati  selle läbi laskma ja linnastel pandi peale ala,  keera keedetud vesi ja nii pandi peale, et ainult oli üle  linnaste ja kui sinna sisse löödi linnaste mõle. Õlle mõna, et see vaos pikka misi ääre peale  siis rohkem vett peale ei pandud, vaid lasti seista. Ja kui nüüd tõsteti sealt kääritannist ära,  pandi selle taarkasse või, või, või virretanni ja,  ja hakati läbi laskma, siis hakati peale panema vett  ja ikka alati keedetud keel vesi, nii et  mis pajas kees ja see pandi peale ja alati  nii palju, et raba oli veega üle. Kui raba jäi kuivaks, siis raba läks selle palavaks  ja läks põlema niiöelda ja sellest tuli õrrele põlema k sisse,  alati pidi olema keelesi üle ja siis seda vett pandi  nii kaua sinna neid üle, kuni see Seda õlut taheti võtta, tavaliselt võeti õlut niimoodi,  et üks nael linnas sai too õlut siis oli paras paras joogi elu,  kui taheti kanget õlut saada, siis võeti vähem. Esiti no vahel pühade aega võeti ka. Selle üks pange teist kõige kangemat õlut  ja seda nimetati murdjaks, see oli niisugune. Kui tassitäi ära jõid, siis seda mehele rohkem enam ei antud. Et ja siis iga külalisel seda ka ei antud,  see oli noh, ainult niisugune proovits. Kui inimene hakkas juba purjuma, siis hakati tal teist elud andma,  aga tavaliselt võeti ikka niimoodi, et too  ja seda Aga kui seda taheti võtta rohkem, siis tuli lahjem  ja peale seda, kui see toopia nael oli ära võetud,  siis võeti vat teine sort elu, et selle tagumine õlut seda  võeti siis maits järge, niipalju kui siis keegi tahtis seda  võtta ja kolmas oli veel siis nii naiste õlut,  mis võeti siit kõige viimati ja seda võis  ka võtta nii palju, aga alati pidi olema kesi üle raba,  kui vesi üle raba ei olnud, siis oli, läks raba põlema  ja olin kohe niisugune. Läpin maitse sees ja siis tõsteti selle virretannist selle. Targass nüüd õlut hakati läbi laskma ja no selleks oli ju  naga püsti sees seda keeret nii palju, et ta naga hakkas,  nagakaudu, hakkas jooksma nüüd see õlu või  siis ida virre alla, pange see pank pandi  siis jälle selle targa alla ja niimoodi siis hakkas  siis õlut sealt läbi jooksma. Nii kui oli virre pandud selle õlle kääri tanni,  selleks olid suured tannid ja siis korjati niikaua kui teda võeti,  kõik pandi sinna siis kokku muidugi esimene sort eraldi,  teine sort eraldi ja kolmas sort, eraldi sorti taheti võtta  nüüd kui oi, õllult oli ära võetud ja enam ei seda,  arvati, et nüüd aitab õlut küll ja siis pandi see rabale  külm vesi peale ja see jäädi taariks jooma jaoks,  siis kui kolm päeva juba niimoodi seisis  või neli päeva siis hakkas tema hapnema ja,  ja siis tarvitati staari jaoks, noh, kus majas ei olnud  piima siis tarvitada, võeti selle asemel  ja tari ja vett kunagi ei joodud, siis joodi ikkagi aputaari  ja siis lahti seal seista jahtuda, palavalt ei tohtinud  pärmi sisse panna, siis õlut läks keerima keema  ja õludel tuli imelik maitse ju, mida nimetati,  tuline tuline maitse või põlen, maitse niisugune juurde õlut  vire pidi olema nii külm, et kui pista näpp sinna sisse,  et see tundub nagu lüpsis lehmapiim, nii soe pidi olema,  siis võis panna pärmi sisse. Selle kui varem pandi pärmi sisse, siis tähendab hakkas ta  kiiremini käima ja vaht tõusis peale ja vahul tekkisid  suured Pullid nagu seebi mullid peale, siis õlu oli pala  ja õhuta õlut hakkas kihisemat. Ja ühest äärest teise käima, siis tuli ta maha jahutada  ja selleks pandi jälle siis külmavee, pange sinna sisse,  nii et õlu jällegi maha jahtus ja siis hakkas käärima. Kui aga nüüd õlut oli, vere oli paras külm,  pandi sinna nagu lehma lüpstud lehma piim pandi  siis pärm sisse ja siis hakkas tema käärima,  tavaliselt ennem poepärmiga õlut ei tehtud,  vaid tavalisel talul oli iga talul oli oma isepärm,  pärmi võeti niimoodi, et kas kui õlu käis,  võeti tagu, selle mässiti need ümber selle mingisuguse  puupulga ja kasteti, nii takud siis sinna õlle vahu sisse,  kui kuivatati need ära, selle ja pandi kuskile aida ulu alla  seisma ja järgmise õlas jälle võeti, ehk võib võtta  siis ka päris alt käärinud? Pärmi ja jälle ka need jälle akudesse panna ja,  ja si akud pandi jällegi selle aega ulu alla,  mitte liiga kuiva kätte seisma ja seal ta seisis kuni kas  aasta otsa või värm hakkas jällegi selle nüüd pani õlle käärima,  sealt toodi siis need taku tuusakas sealt aida uluvat kepik ära,  pandi tema siis selline külmase õlle sisse  ja see õlut hakkas siis pikkamisi käärima  ja kui tuli peale õrn vahu kord selle ja õhu tihe kord,  siis oli tuli õlu kõige parem, ainukene asi oli,  siis oli sarnane kord, et õlut ei tohtinud enne võtta. Sealt kui hakkas juba õlut hakkas ära käärima saama,  sest et öeldi, et siis kui sa sealt nüüd lähed tassiga võtma  ja seda õlut vahtu eemale ajada, siis kohutava vahu maha  ja õlut käärimini seisma. Aga kui hakkas õlut, oli siis juba käärinud,  kui hakkas. Tannis vaht alla langema ja juba oli näha,  et õlut, selle vaht hakkab alla langema ja,  ja siis võis juba õlut hakata võtma ja sealt jooma  tavaliselt õlut kääris seal ikka 24 tundi,  kui oli külmad, siis ta kääris rohkem aega,  kui on aga kääris parmpandi sisse liiga sojalt,  siis ta kääris juba selle selle kaheksa tunniga ära,  aga siis elu ei olnud nii hea ega ei olnud  nii kange. Ka selle õllepärmi säilitati vanasti pudelite,  see pandi pudelisse, pudel pandi, pandi siis pärmi täis  ja korki peale panna ei tohtinud, siis need gaasid ei tulnud välja,  vaid pandi, kui üle linase riideüksi, niiet kinni,  siis pandi pudelile pael ümber kaela ja lasti,  kao põhja ja niimoodi kao põhja. Pärmisis seal jällegi pool aastat ja rohkemgi veel ja,  ja sündis õlut teha ja, ja sealt võeti, tehti  ka siis maal leiba, sest vanasti poodi pärmi ei olnud. Kui oli nüüd õlut juba käärinud, vaht langes maha tanni sees  ja kui enam ei kõhisenud ja jäi vaikseks  ja siis hakkas vaht langes alla, siis aeti õlut ankrusse. Siis mina laulan õekene, siis mina laulan,  õekene. Noh, paljud perenaised ka juba alustasid luukapäeval lina ropsimisega,  sest noh, kell oli nagu vähem lina, et jõudis juba need muud  tööd ära teha, kõik need kuivatamised ja asjad  ja eriti kui oli veel mehe meheleminejaid tütreid majas,  siis tuli ju selle ninatööga kiiresti alu alustada,  et saaks hakata kangaid kuduma pruutidele. No ja siis juba hakkasivad luukapäeval paljud sellega peale ja,  ja siis sedasi oma perega ainult tegi kestis ju,  kuni mardipäevani välja. Noh, augustikuus umbes augustikuu lõpus,  kui linaseeme kupra sees hakkas juba pruuni,  kui oli valge, siis ta oli alles valmimata,  seda ei kitkutud, aga kui oli juba pruuni s on,  see on augustikuus siis hakati seda lina käsitsi kitkuma  ja need kitkuti piudeks ja võeti väikene söör,  lina samas lina ja tehti tal side ümber ja oligi linapiu valmis. Ja kui linapeu oli valmis, pandi põllu peale kõik  selle virna, nii et 25 või 20 piu kuhjas  ja nii et pandi püsti maha, et siis loeti ära,  kui palju nad on, kui panna lina kitkuda  ja panna ta küliti maha, siis lina läheb palavas. Lasus ja läheb apraks ja see ei kõlba, vaid pandi lina püsti maha,  nii et puprad ülepoole. Kui oli linapõld kõik nüüd ära kikutud, siis  selle toodi need piud hobustega kokku ja hakati linnas neid  puprad ära raapima, selleks oli jälle tehtud raap,  vanasti ei olnud mingisuguseid noh, eri raapi,  vaid tehti vana vikatist, vana vikatit, löödi  selle kuskile plangu otsasse või laua otsas  ja selle läbi tõmmati nüüd linapiu ja, ja raabiti ära need  puprad seenendega ja linakubratud piud viidi likku  ja need viidi siis kuskil kas jõkke või oli selleks eraldi  selle augud kaevatud, kus hüüti lina leod  ja pandi liguma sinna vee alla. Pandi selle siis oksad peale ja okstele pandi vao otsad peale,  et mina oli kõik vee all, et hakkas hapnema,  muidu lina ei tohtinud jääda selle päikese kätte välja veest välja,  siis tema ei hapnen, ega siis kiu ei tulnud lahti. Ja kui nüüd lina oli, siis seal tükk aega lidunud,  no nädal aega, kui oli soe, siis sai kiirem,  kui oli küll esi siis oli, sai, läks seda kauem aega  ja siis võeti seda linapiu ja kui linapiu seda tõmmati,  sealt seest välja üksikud kõrred ja kui teda ümber sõrme  nüüd murda, ja kui siis see lina kiu oli läinud  või linaluu oli läinud nii kõvaks, et murdmise juurel juba  kiu eraldus, siis loeti, et lina on hästi ligunud  ja võeti need kohe välja ja pandi kuivama. Selleks pandi kuivma kuskile põllu peale  või kõrde, et ta jääks natuke maast üle ja piu alt löödi side,  lükati teise otsa peale ja löödi siis selle alumine ots laia  lahti laiali ja jäi ja piu jäi püsti ja kui nad  siis olid seal nüüd kuivanud ja pleekinud,  see polnud väga tähtis, kui kaua aga selle,  et ta on ära kuivenud, siis võeti nüüd selle piu uuesti  maast ülesse, lükati side teise otsa peale ja,  ja siis lükati teine ots jälle uuesti lahti  ja laul majja maale laiali, jällegi linapiu jäi püsti sellepärast,  et sidemaalt lina ei piu, ei pleekinud ära  ja muidu lina jäi kirjuks, sideme alt oli roheline ja,  ja päikese käes muutus lina kiu juba valgeks. Ja kui nüüd oli ära kuivanud, siis korjati nii,  et maa üle pandi kuskile ulu alla ja sügisel ütleme,  septembrikuus võeti nii, et siis toodi rehe tuppa,  parsile hakati neid kuivatama, pandi siis kuivama  ja sest lina ei tohtinud jääda selle nüüd sinna ulu alla,  mitte kuigi kauaks, ega teiseks aastaks,  sest rotid raiusid ainult lina keskelt pooleks  ehk tükideks ja lina oli kõlbmatu, sest rotid olid väga maijad,  kuid üksikud. Seemned kuprad jäid linade sisse, neid seemneid sinna sööma,  sellega raiusid ka linad katki, nii et lina pidi masindama  ikka samal aastal ära, kui oli masinatud linna sinna rott  sisse ei läinud, seal ma kahju ei teinud  ja see võis seista mitu aastat. Nii öeldi, et lina Eestis läheb kullaks,  aga vill läheb mullaks. Ja kui nüüd olid need selle Parsile ei toodud ära kuivatatud,  no kuivatati, noh noh, ütleme kaks-kolm kütti nii,  kuidas on, ta võis ka rohkem olla, kui hästi kuiv  ja kõva oli, siis hakati linamasin tama või murdma,  nii öeldi. Linamasinad oli siis rehal, kus viidi  siis 20 10 piu korraga sinna masindati need ära  ja siis linamasin, murdis need. Kiud luu küljest lahti ja lina oligi see masindatud  ja sellele järgnes siis juba rookimine, tavaline lina,  lina masindamine ja selle sündis ikkagi mardipäeval  ja enne mardipäeval ja sellepärast, et vanasõna ütles niimoodi,  et lina mart Kadri küsib selle perenaise käest, juba tehti linast lõnga  ja Märt küsib juba kahte vihti linast lõnga,  siis pidi olema linad juba kõik masintud ja,  ja, ja roogitud ja siis hakati juba ketrama lina masindamise järele,  tuli siis see rookimine, esiti löödi suurest suust ära. Nii ropsiti ära ja seda tegid mehed ja seda tehti  selle mingi argi peal roobitsega no oli ka samasugune nagu mõõk,  aga tema meeste löödi ainult suurest luust  ja ennem töö oli naiste töö, nemad olid siis rookidega,  ropsisid linu, esiti löödi ära nüüd suures luust,  seda tegid jällegi need inimesed, kes ei olnud veel hästi  linadega rookimisega kursis ja, ja kes ei osanud neid  nii hästi puhastada, aga puhastamine ja anti  siis vanemate inimeste kätte ja, ja siis nemad rookisid  selle viimasena, siin. Rokitagud tarvitati ära, noh, tehti kotid,  eks, ja, ja, ja siis tehti niisugused koondad juba kohe  valmis ja nendest siis ketati kotitaku ja püksiriiet ja,  ja isegi meestele tehti seda taguseid aluspüksa. Kui tavaliselt lina roogiti kahte kahte moodi  müügilinaroogsid olid selle jaoks eraldi mehed,  kes käisid nüüd ringi ja, ja, ja rookisid nemad mitte rookinud,  vaid nemad ütlesid, nemad ropsisid nende. Tööriistad olid teistsugused. Kui on, siis laul ütleb ka niimoodi, et kuna nad ise laulsid  tema ma ei ole kirja solkija, ei tea ka,  mis on aabits, mul tööris mõõk ja roobits. Ja siis need. Selle tegid linapeod nii, noh, hästi järsku otsa  ega lina müügil ina ei tohtinud peksa, mitte  selle takku, kui tak oli sees, siis see läks  selle alla sorti ja sellest helisaanud. Head enda, aga kodune lina, mis naised loopisid nende  troopisid piu teinekord päris teravaotsaliseks  ja tegid hästi puhtaks ja selle pandi siis nemad juba  üksikud piuse tõmmati nüüd selle piule noh,  keerati kiir peale ja pandi siis puhas linna seisma,  kus ta läks siis jälle järgmine töö oli juba  siis ketramine, kui oli nüüd lina puhtas roogitud  ja enam teil nüüd neid linaluid seal sees ei olnud,  siis keerati, pandi nemad 20 ehk selle 15 piupunti keerati  need otsad. Kinni tehti linaotsasest väike noh, niisugune nagu patsiots  ja pandi need siis punti ja pandi jällegi  selle nüüd parsile, sest et vahepeal muud tööd ei tehtud. Ja kui nüüd olid selle nüüd pundid, lina roogitud,  siis hakati linna lugema, selleks oli linahari,  linnahari oli jälle kahe mättaga selle, nii et Dene oli  harvema piidega, tihedad traadid olid löödud läbi pleki  ja neid oli, seal oli 100 tükki ühes ühes pundis,  neljakandiline punt oli ja siis teine oli jälle tiheda marjaga. Esiti tõmmati nüüd selle linapiu siis läbi  selle arvaarja ja siis öedi, et see noh,  tegi linahari ei tohtinud mitte niimoodi olla,  et oma linakiud lõhub, vaid tõmbab ära linapiu seest need,  mis on kõverad kiud, akud ja kui oli siis nüüd esimese arja  pealt ära toodud, siis. Nüüd sugemise tak ja need nende ja see läks jällegi omakorda  tehti kellegi selle koonad ja läksid ketramiseks ja,  ja seal läksid jällegi tehti nüüd seda riiet  ja teine siis voeti ära veel tiheda marja peale,  et siis lina saab nüüd puhas, need kõverad kiud ära  ja see oli siis juba parem takk ja sellest tehti juba  laudlinasi ja, ja, ja käterätikus ja asi  ja ka lina, see oli juba siis peenem. Selle asi, see oli, nüüd tehti siis juba seal noh,  kõik niisugused pearätte ja, ja, ja siis laudlinas  ja niisugune asi, keda i nendest ära nendest lina pundidest tehti,  siis piudest tehti kuunlad, see pandi siis vokile peale  ja kus nüüd siis läbi sõrmede kedrati siis lõnga  ja sellest tehti siis kangas ja kangas, kangas saadi,  selle riides, tehti see nüüd siis riide oli  siis valmis need riided kanga pealt tulnud riies pandi  siis välja pleekima. Oli jällegi kevadine aeg, kui hakkas lumi ära sulama,  siis pandi pleekima, muidu lina ei olnud  nii ilus valge, vaid see riie pleekis seal pleekajad olid  sellised rohulised maad, kus musta mulda ei olnud  ja pandi siis sinna pleekima ja siis pleekis  nii kaua, kui see riie läks valges ja pehmeks  ja siis oli see lina riie valmis. Kuldne õhtupäike. Läinud hingama? Heinamaa pealt kõlab. Üks laulu. Ja pik laula palja oksa ja. Nad kõik vad üle ilma maa. Kaitsjad oled. Vad mind, katke.
