Hulpisin ühel õhtul telelainetel ja äkitselt jäi mulle  discoveris silma saatesari, kuidas me leiutasime maailma. Ma võpatasin sisemiselt, et mida värki. Ei looja, ei suur pauk, ei looduse iseareng,  evolutsioon, vaid meie. Vaatasin, parasjagu oli juttu õhust, raskematest,  lennumasinatest, tähendab lennukitest ja  ja taipasin, et see kõik polegi nii vale. Sest inimsugu elab tõepoolest maailmas, mille me oleme  suurel määral ise välja mõtelnud. Leiutanud. Et algse esmase maailma sisse oleme loonud oma teises  maailma ja me oleme õigupoolest ainus liik,  kellele leiutamine või lahenduste leidmine on tavapärane värk. Liik, kelle lipukirjaks on, et kui kuidagi ei saa,  siis kuidagi saab ikka ka. Vaatamegi nüüd kuidas saab ühes kõrvemaa metsatalus  elektrivoolu siis, kui elektrivoolu ei saa? Liigun täna ühe talu juurde. Kuhu ei vii mitte ükski elektriliin, huvitav,  kuidas siis pererahvas oma eluks vajaliku energia kätte saavad? Minul on igaks juhuks kaasas ka oma elektrijaam,  ehk siis selline seljakott, kuhu kinnitatud päikesepaneelid  ja ma üritan siin oma isikliku energia kätte saada. Ehk siis ma panen oma mobiili siia seljakoti laadima  ja vaatame, palju. Palju ma seda energiat siit kätte saaksin. Ilm on selline poolpilvine, nii et. Ei tea, kas töötab aga proovime järgi. Nii. Praegu on mobiil kuskil 34 protsendi juures. Vaatame siis, mis päeva lõpuks sealt tuleb. Hakkas laadima. Panen koti kinni. Ja. Hakkan astuma, näete juba? Laev ehk siis midagi juba salvestub. Kõrvemaa metsade keskel asuv leppoja talu ei ole lihtsalt  ühe pere elamine, vaid puhkekompleks, mis on tihti külalisi täis. See, et majapidamises püsivool puudub ega pole seda kunagi olnudki,  küll kuskilt välja ei paista. Ometi on pererahvas pidanud iseendale elektrimajja tooma. Sa oled tulnud siia ääremaale, metsade ja soode vahele oma  perega ja siia ei vii mitte ükski elektriliin,  et kuidas sa oled oma elu siin toimima pannud. Eks see niisugune traditsiooniliselt nagu kõigil kauge kandi inimestel,  kellel seda voolu pole, on niisugune ikka generaator,  algus ja ja siis generaatorile lisanduvad akud  ja inverterid. Ja siis niimoodi ta vaikselt on läinud. Päris küünlavalgel ei ole pidanud, küünlavalgel ei ole  pidanud olema. Särtsu on kogu aeg tulnud, aga aga ütleme,  et vaevaliselt alguses ikkagi. Hakkaja pere otsis elektripaigaldise lahendust  ega leppinud olukorraga, et puhkemaja ainus elektriallikas  on generaator. PRIA projekti rahastusel ja asjatundjate abiga lebavad  talukatusel nüüd päikesepaneelid ja energiat tuleb nii,  mis mühiseb. Et sellised need paneelid sul siin katusel on? Jah, siukesed, natuke lund on peale sadanud küll,  kas lumi neid ei sega kuidagi? No see, see hetkeline lumi küll ei sega,  et et siin on isegi nii, et kui päike paistab,  on paar senti peal, tuleb sealt midagi ikkagi 36 paneeli. Palju need siis elektrienergiat annad, see on kaheksa  ja pool kilovatti on nii-öelda selle kolme,  kolme, kuue paneeli maksimum võimsus päris palju tegelikult. Kuidas mõjutab näiteks praegune talvine ilm,  et kas, kas seda, seda energiat on vähendada? Eks loomulikult, sest noh praegu on ikkagi suht päiksevaene,  enamus pajad on ikka pilvised. Päris ilmaenerget ikkagi, päriselt, ikkagi iga iga päev selt  midagi tuleb. Aga päikesepaneel peaks olema ju alati lõuna poole  ja aga noh, muidugi. Väga moodne oleks, et kui ta oleks samamoodi masti otsas  ja nii-öelda träkker ja sõidaks selle, selle päikesega kaasa  liiguks vastavalt nagu päikesel. Kõige efektiivsem on päikesepaneel siis,  kui ta suundub lõunasse ja tema kalle on kuskil 40 kraadi. Kuigi päikeseenergia rakendamise tasuvusaeg on üsna pikk,  muutub see energiaallikas tänu süsteemide täiustumisele iga  aastaga aina odavamaks. Lepoja külalistemaja energiasüsteemi aluseks on Eestis  valmistatud kvaliteetsed päikesepaneelid,  mis võimaldavad päikeselt energiat saada suurema osa aastast. Ja päike ei ole ju loodusest kaduv ressurss nagu põlevkivi  või nafta. Päikesekiirguse, mida päikesepaneelid kasutavad elektri tootmiseks,  saab jagada kolme klassi. Otsekiirgus hajuskiirgus ja maapinnal peegeldav kiirgus. Pilvitu taevaga leviv otsekiirgus annab kõige rohkem  energiat hajus ehk difuusne kiirgus tekib pilvede  või udumõjul ja on oluliselt väiksema energiaga,  kuid siiski kasutatav elektri tootmisel. Ka lumepinnalt peegelduv päike on arvestatav energiaallikas. Eestis oli eelmisel aastal keskmiselt 97 päeva,  mil päike ei paistnud mitte minutitki ja keskmiselt 71  päikeseküllast päeva ja ülejäänud 197-l päeval oli ilm  selline pool pilves. Sellised korralikud päikesepaneelid toodavad elektrit aga  praktiliselt iga ilmaga. See on nüüd selline varuelektrijaama juhust,  kui päike üldse ei paista või kui sa pead midagi kõvemat  järgi panema. Et palju sa oled pidanud seda tööle lülitama,  seda diiselgeneraatorit? Talvel ikka läheb vaja, aga oleneb, see on  nii erinev, palju tarbimist on, et kui ainult oma perekonda,  siis võib-olla seda ei olekski vaja, aga kui on palju tarbimist,  siis ikka nädalas korra või kaks läheb vaja varuks,  peab see ikkagi igal juhul olema? Peab alati olema, et ainult päikseenergiaga ikkagi toime  ja ilmselt ei tule talvel jah, et aga suvel siin aprilli  lõpust oktoobri lõpuni polnud teda vaja üldse. Kuna päikesepaneelidelt tulevat voolu ei saa pinge kõikumise  tõttu otse tarbimiseks kasutada, on vaja rajada  ka korralik kodune energiasüsteem mis muundab toodetud  elektrivõrgule sobivate parameetritega elektrivooluks. Süsteem toimib niimoodi, et paneelidest mööda juhtmeid tuleb siis. Vool inverteritesse. Iga paneeli rivi peal on üks inverter kahe poole kilovatine  ja siis see inverter. Kas laseb siis jaga, teeb voolu 220-ks ja kas  siis laseb otse vooluvõrku ehk tarbimisse või,  või siis läheb akudesse, kus siis salvestab? Siin on sul suur hulk akusid all, mis salvestavad seda energiat,  kui, kui seda hiljem peaks vaja minema. Et siis akudes, siis saame voolu, kas siis öösel või,  või, või päikesevaestel päevadel nii-öelda,  palju seda akut siin siis jagub, kui kest? Ei, see on erinev, et 1080 ampertundi on seda aku mahtuvust. Aga see on Normaalselt oma perega olla siis. Viis-kuus päeva saaks kindlasti hakkama,  kui mingit laadimist ei ole, vahepeal. Päikesepaneelid generaator ja kogu süsteem läks maksma umbes  50000 eurot. Sellest 20000 oli pererahva enda panus ja ülejäänuga toetas PRIA. Kütust kulub vähem, aga elektrit on palju rohkem. Ja mis peamine, vaikus. Sa oled siin nüüd elanud tükk aega väga kokkuhoidlikult  ja ilmselt sa oled oma majas kõik süsteemid  ka timminud, nii et nad võtaksid võimalikult vähe energiat,  et mida sa oled näiteks teinud, et teistmoodi kui tavalises majapidamises,  noh, esiteks valgustus, mis on. Nüüd kõik kleidi peal Et ennem oli talugeim pirnid Aga nüüd leedi peal, kolm korda vähem, läheb energiat valgusesse,  see on suur võit juba. Päris kõik sul ikkagi elektri peale ei käi,  et pliidi ma vaatan, et sa oled ikkagi gaasiga töötama  pannud ja teine pliit on puupliit, eks. Ja et noh, elektripliiti sees, see on puhas,  oleks puhas praalimine, et see võtaks nagu kõvasti,  et elektripliit võtaks kõvasti, et, et gaas on gaasipliit  nagu meile meeldib rohkem ka mõnusam söögi söögitegemine  ja puupliit. Pliit on loomulikult, et sa saad maja soojaks ja,  ja, ja sooja vett talvel samamoodi, eks puupliidi oma omad plussid. Igasugused kuumutamised vist võtavadki kõige rohkem energiat. Veeeduga näiteks silgust asjad, aga suvel suvel saab veekedu,  anna ilusti kasutada. Aga talvel on ka selline probleem, et veeketugan võtab  nii palju energiat, et täna täna ei keeda vett näiteks. Ei kasuta, et talve keedame, siis kasipidi peal vett,  aga suvel hommikuks saab ilusti juba elektrikatkestuse. Ja samamoodi nagu näiteks rösteri võib suvel  ka hommikul juba ta lülitada, et sealt voolu juba tuleb,  nii palju. Et nii huvitav kuulata hoopis teistsugune mõtteviis kui  elektriga harjunud inimesel kes ei mõtle  selle peale, kas, kas mu veekeedugan võtab elektrit või,  või mitte, et siin on hoopis teistsugused mõtteviisid. Elekter läks nüüd kallimaks ja siin toimus just suur trall  selle elektripakettidega. Värske nali ongi, et siin mingi aeg tagasi abikaasale  helistati ja pakuti, et kas tema elektripaketi olete juba valinud. Ja siis abikaasa ütles, et ma valin üks tubameespaketi,  et et ja, ja siis oldi väga rõõmsad, aga  siis sai öelda, et on üks, aga. Et vedage liin ka ära Ja peale selle peale seda ütlemist, kui pikk liin vaja  vedada on siis umbes kõnekatkese. Nagu näha, siis elu ilma elektri püsiühenduseta  päikeseenergia toel on täiesti võimalik ja vaatame siis,  mis teeb minu pisike elektrijaam. Tundub, et on ennast mobiiliaku on ennast täis laadinud ja. Ehk siis päikeseenergia toimib? Me teame üsna hästi, kes leiutas elektripirni,  telegraafi, auru, veduri, skypei või Facebooki. Aga kes leiutas vibu ratta õngekonksu, kes leiutas no nõela  tulekivi adra, kes leiutas koti, kes poti? Paraku ei ole nii oluliste asjade leiutaja patendiametites  ennast kirja pannud ja eks osa asju hakkab ühiskonna  edenedes ka unustuse hõlma vajuma. Näiteks millal teie pani te viimati alla räätsad,  et rappa minna? Või millal ehitasite endile ööbimiseks lumest onni? Ah, et seda pole kohe sugugi tarvis. Ega randlill ka ei ole, aga ikka teeb. Sihukene randel on meil No milline see hea koht lumeonni tegemiseks on? No ta võiks olla niisugune lagedam koht,  sile siledapinnaline ja muidugi peaks vaatama,  et kui metsa ehitada, et ei oleks niisuguseid kõdunenud  kõdunenud puid, mis võivad peale kukkuda suure tuulega  näiteks öösel siin on praegu mingi 30 senti lund,  et sellest piisab meile ja nüüd kõigepealt  siis võtame, tõmbame selle platsi puhtaks. Kes meist poleks lapsena õuenurka lumevalli sisse onni uuristanud. Seekord saame aga teada, et lumeonn on talvisel matkamisel  telgile arvestatav alternatiiv ja selle ehitamine nõuab  üksjagu teadliku lähenemist ning loomulikult lume kühveldamist. Me võtame need kilekotid, täidame nad lumega ära  ja ja asetame siis siiasamma, kus me selle onni teeme,  ehk siis need kilekotid täidavad seda. Lumekuhja seestpoolt ja me kiirendame seda protsessi,  et see lume valmis saaks. Tõid välja ja, ja ongi koht, kuhu ise pugeda. Anname siis alustame siit, nagu paneme siis püsti püsti ja. Selle Quinsi ehk siis lumeonniga on nii et,  et see ideaalis ongi seal istutakse, et seal püsti kunagi  nii suur ei tehta, et püsti seisaks. Eestis tasub lumeonni ehitamine ära olukorras,  kus oodata on suurt külma või tavatelk on näiteks tormis purunenud. Onni eelisena püsib selle sees stabiilselt nullkraadiline  temperatuur ning erinevalt mitme kilosest talimatka telgist  kaalub rull kilekotte vaid loetud grammid. Kus see lumeonni ehitamise idee nagu algselt pärit on,  siis üldse? See on siis tuleb Põhja-Ameerikast noh, Kanada,  Alaska, kus, kus põlisrahvad käisid jahil,  et ta on siis ajalooliselt selline. Jahionn hästi, niisugune ühepäevane jahimehed käivad,  liiguvad edasi, hea lihtne ehitada. No künsi tuleb, siis tulebki siis põlis,  põlisrahvaste keeltest tuleb ata baskani keelte kogukonnast  ja tähendab ta siis kausikujulist kausikujulist,  moodustist või varjendit. Keskmist mõõtu Quinsi ehk lumeanni ehitamine kestab kokku  ligi neli tundi tund lume kokku kühveldamiseks kaks tundi  tahenemiseks ja viimane tunnike seest tühjaks suristamiseks. Nüüd on peale või kuhi peaks olema ikkagi selline,  et kui me nüüd alt siit välja võtame Et need seinad jääksid vähemalt 30 senti paksud,  et ja nad kannaksid need lumekihid, mis siin on,  need on erineva temperatuuriga ja kui nüüd siin  ja peale viskame, siis need lumekristallide omavahel  haakuvad ja tekibki selline terviklik struktuur. Siis jääbki. Ma mõtlesin hommikul, et ma olen kaval, et võtan lapselt hea  kerge väikese labida kaasa. Praegu mõtlen, et oleks pidanud hoopis ukse tagant suure  lumelabida võtma. Kui vahepeal oli jutuks, et kuhi peab kahe meetri kõrgune olema,  siis ma arvasin, et see on nali. Tule välja, ei olnudki. Jah, nüüd on kuhi valmis ja nüüd on vaja  siis seda tupsutada ja, või siluda, et niisugused suuremad  jää lumetükid siis puruks teha. Valmis lumeann näeb välja nagu suur koprapesa  ning sobib talvisesse Eestimaa maastikku nagu valatult. Onn jääb meil nüüd paariks tunniks siia tahenema  ja vajuma, et kuhu me läheme, nii kaua kakerdaja raba peale läheme. Kakerdaja on. Paljude arvates Eesti kõige ilusam raba ja kutsutakse  ka selliseks õpikurabaks, et siin kõik ilusad suured laukad  ja järv on keset raba ja rabasaar on olemas  ja kõik on olemas. Peab ja kõik on suhteliselt kiiresti ligipääsetav  ja suhteliselt lihtsalt vaadatav. Miks me täna siis suusad valisime siia raba peale tulekuks? No see suuskade ja räätsade värk on ka matkameeste hulgas  tekitab iga kord vaidluste, kumb on parem suusk  või rääts Minu arvates kindlalt on parem lagedate alade peal on  kindlasti suus parem, et sa kiirem nii edasi. Kui metsa vahel liikuda, siis, siis on räätsaga parem. See on kakerdaja järv, rabakeskus. Kutsutakse ka Kakerdi järveks, et nime saanud  siis sellise linnu järgi nagu järvekaur. Et järvekaure läbirändel Eestis näeb, aga nüüd enam siin  niimoodi ei pesitse. Vanasti oli olla siin pesitsenud järvekaua  ja järvekaur on selline väga hea ujuja, aga väga kehva maa  peal kõndija ja siis vanarahvas oli öeldud,  et see lind ei oska käia, et see nagu kakerdab  ja siis selle järgi oli tulnud ka see nimi,  see kakerdi nimi järvele ja raba alla ka  siis saanud selle järve järgi nime üle järve,  kui nüüd vaadata, seal taga on sisuline küngas,  paistab, on ju kõrgem koht seal. Jah, see on saar, raba saar, mille nimi on hiiesaar  ja see on siis vana pühakoht ja hiljem pelgupaik. Pelgupaik kulub tuulise ilmaga matkajatelegi ära. Madalate rabamändide vahel on sobiv koht lõunapausi tegemiseks. Matkatarkus käsib suusad. Lume ikka püsti panna ja kui ööbimisega ma hakkan,  siis ööseks tuleb kindlasti panna. Hommikul saab, öösel saab lumi peale ja hommikul ülesse,  kui ma suus käed, hernesupp on suusamaa matkakohustuslik osa,  nagu Tartu maratonil. Erne supp on jah, selline traditsiooniline Eestis  ka külma ilma toit minu arust enne annab energiat  ja sooja. Siin rabas peale meie suusajälgede väga palju teisi loomi  pole liikunud, et räägi, kuidas siin loomadega lood on. Keset keset raba lageda peal väga-väga loomajälge ei näegi jah,  et vahest mõni põder on üle jooksnud ja huntidele meeldib  käia raba peal ja rebased vahest jooksevad,  aga noh, näed nüüd tulime raba äärde ja kohe leidsime  ka loomade tegevuse, see on põder, on mändi närimas käinud,  nii et et rabaääripidi liiguvad looma. No siin on nüüd ühe vaevu nähtavad jäljed,  sina ütled, et siin on teder olnud. Ma arvan küll jah, et. On väljaheidete näha seal midagi? Jah, tundub sedamoodi olevat. Valge otsad on näha teda juhika. Et tal on külma tööga nii Öeldakse, et läheb täitsa lumekooriku alla peitu,  niimoodi on seal külma öösel lume all peidus ära. Valge jänes ning rebasetki on rabaserva oma jälgi jätnud. Ka üksik mootorsaan on looduskaitsealal otse üle rabamändide sõitnud. Perdi soovitus on sellistest juhtumitest alati  keskkonnainspektsioonile teatada. Õnneks lumeonnist keegi vahepeal üle sõitnud ei ole  ja nii on õige aeg seda seestpoolt uuristama hakata. Teeme sellised 20 30 sentimeetrised, sellised dokid,  et me ei kaebaks enda onni sisse auku mida ei ole vaja. Et kui me seestpoolt uuristame, jah. Üheks põnevaimaks osaks onni ehitamise juures ongi just  selle tühjaks suuristamine. Kas kokku kuhjatud hunnik lund jääb tõesti püsima? Kaevame lund täis, kilekotid ukseava kaudu välja  ja saame teada. Ongi Triin, kadunud. Esimene inimene lumeannis Kuus kotti vaja välja saada veel. Seestpoolt enam-vähem valmis, räägi, mis sa siin tegid. Siin. See ventilatsioon, ehk siis ehk siis, kui siin on umbes kaks,  kaks kuni kolm inimest öösel, et siis peaks vähemalt siuke  kolm kuni neli sellist tennisepalli suurust  ventilatsiooniauku olema. Ja, ja mis siin veel on, et labidas peab kindlasti alati  olema onnis, et juhul kui noh, see turvalisuse pärast,  et juhul kui onn onniga juhtub midagi, et  siis siis saab labida, labidas on käepärast,  kohe võtta. Ja öösel pannakse siis seljakotid sinna avause et külm sisse  ei tuleks ja temperatuur peaks siin tõusma päris korralikult  ja praegugi tunda. Tegelikult juba vaatan, et me tegime kahe inimese onni,  aga aga ma pakun küll, et neli inimest mahuks siia täitsa  rahulikult praegu ja siin on väga palju ruumi,  et tuli suurem kui, kui arvasime. Lumeonnis ööbides peab meeles pidama, et gaasilaterna  või priimuse kasutamisega lendub ruumi liiga palju  kahjulikke aineid. Nii et õhtusöök tuleks ikka väljaspool valmistada. Küll on aga pikal talveõhtul lumeonni ehitamine üks ääretult  tore seltskondlik tegevus, nii et tasub omal nahal järele proovida. Tavalise matkatelgiga põõsal olen ma talvel ennegi maganud  kuid siin ma võin öelda kohe, et saab kõvasti soojem olema  kui tavalise telgiga. Nii et lumeonni näol on kindlasti tegemist ühe vägagi mõnusa  ja hubase öömajaga. Räätsadega võrreldes on fotoaparaat ikka väga uus leiutis,  eriti digifotokas. Mis siin sees on, sellest saan ma aru märksa vähem kui lumeonist. Aga pilti teha on palju lihtsam, kui ehitada lumeonni. Vajutad nupule ja klõps valmis. Seoses sellega on mul teile teatada, et Eesti looduskaitseselts,  looduse omnibuss ja Eesti energia on taas kuulutanud välja  fotovõistluse Eesti looduse foto, sedapuhku  siis 2013. Võistluse eeskirjad leiate aadressil looduse omnibuss,  pee. Auhinnafond on 10000 eurot ja tähtaeg neljas märts. Nii et teate küll, teate küll, veel vingem riistapuu,  kui fotoaparaat on niisugune asi, mis salvestab  ka liikuvat pilti kinokaamera ja nüüd on see tihti  ka sellesama asja sees. Aga eriti äge kaamera on selline, mis töötab  ka vee all. Jaanus Relo käis säherdusega Saaremaa mustjala panga vee  alustel astangutel. Saaremaal asuva Mustjala panga veealused paeastangud on  saanud sukeldujate seas populaarseteks alles viimastel aastatel. Igal suvel külastavad seda paika sajad sukeldujad Eestist,  Lätist, Soomest ja mujaltki. Hea nähtavuse rahuliku ja suviselt sooja merevee  temperatuuri korral meenutavad veealused vetikapõllude  väikeste kalade parved veealust elu troopilistes meredes  ja seda kõike vaid paari meetri sügavuses. Sukeldujate suhtes uudishimulikuna tundub raudkiisk on väike kala,  kelle pikkus ei ületa tavaliselt viiteteistkümmet sentimeetrit. Raudkiisad toituvad valdavalt koorikloomadest,  kuid ka kalade vastsetest ja marjast. Lest on rannarahva toidulaual olnud üks tähtsam kala juba  kaua aega ja on seda ka praegu. Laia ja lapikud põhjakala on sukeldujatel lihtne toiduks  võtta kas või palja käega. Põhjas lebab lestale sarnane, kuid kujult veidi ümaram kameljas. Eksootilise välimusega nelja-viie sentimeetri pikkune  Läänemere krevett on söögiks mitmetele kalaliikidele. Läänemeres püüavad neid tööstuslikult eelkõige Taani kalurid. See meie merevetes elav isemoodi kala on enamusele  eestlastele täiesti tundmatu sest kalalettidelt teda ei leia. Emakala on eriline selle poolest, et on meie vetes ainukene,  kes toob ilmale elusad kalapojad. Merinõelale on iseloomulik püstine ujumisviis  ja saba abil saab ta vetika talle kinnitada. Enne veest väljumist õnnestus meil otse sadama suudmes  meetrises vees kohata kahe-kolme kilost lõhet,  kes lasi meid lausa meetri kaugusele. Meie läänerannik on vaieldamatult Eesti huvitavaim sukeldumispiirkond,  kus läbi maski on võimalik vaadelda suuremaid  ja väiksemaid vee elukaid just nagu soojades meredes. Üks leiutisi, mis on meie nüüdisilma meie igapäevast elu-olu  väga ja väga muutnud, on kaugnägemine ehk Televisioon. Siinkohal ei hakka ma televisiooni ei kiruma,  ei kiitma ega ka halama, sellepärast et nii paljudel meist  on välja kujunenud sulaselge telekasõltuvus. Ütlen hoopis, et kaugnägemiseni nädala pärast. Kolm osoon.
