Tere õhtust, algamas on v tõstame fantaasiasaade. Ning siin klassikaraadio stuudios on Kaur Karsnek. Ning järgneva paari tunni jooksul siis püüan jagada teiega oma muusikaelamusi ning juhtida teid nii hästi kui võimalik. Läbi muusikatehnikute. Selline meeleolukas palases tänase saate alguseks esines meeleartist nimega ume Kitši, kes nagu isegi võite arvata, on siis Jaapanist pärit. Ning kuulasime aastal 2006 ilmunud albumilt poiss of geisha tol lugu ninaga saamisse on puugi puugi. Niisiis selline kombinatsioon jaapani, traditsioonilisest muusikast ja ja lääne liikumast svingimuusikast. Kodanikunimi sellele artistile on Hayashi Chie tegemist ja jaapanlanna, aga kes on siis vokalist ja šampinjonimängija. Ühtlasi on ta mängijad ka erinevaid löökpille ja klaverit ja muid instrumente. Algselt ta siis keskendus rohkem Jaapani sellised traditsioonilisemad muusikale ja kusagil alates 2000.-test hakkas ta siis ühendama oma rahvapärandit siis euroopalikuma popmuusikaga ja selliste lääneliku ma muusikanähtustega mis on siis talle ühest küljest kaasa toonud. Mõistagi sellise laiema edu ja samas kutsunud esile sellist konservatiivsemat vaadetega muusikakriitikute pahameele. Tänasest saatest veel mõne sõnaga pärast sellist jaapanipärast. Pärast jaapanipärast hübriidmuusikat kõlab veidi sünteetilisi helisid, siis kuulume mõnda sellist elektrikitarri põhis statisti eksides 90.-te alguse metal-muusikasse. Siis kuuleme kitarriimprovisatsioon 90.-te lõpust ja ka 70.-test. Ning saate lõpuks kõlab eetris ka selliseid süngemaid helisid. Vast lihtsalt sellepärast, et väljas on praegu nii ilus ilm, millega ei sooviks nagu kuidagi võistelda. Aga jätkaks nüüd tere õhtust, Kõva looga sealtsamalt artistilt mis aga kõlab nüüd juba märksa traditsiooniliselt. Kuulasime muusikat, artistilt Arovane ning aastal 2002 silmad Singlilt sahtlis, LUGU s. Jällegi ei ole päris kindel, kuidas seda peaks hääldama. IRL on tegemist siis saksa päritolu, sellise noh, võimelda ideni, artistiga kelle kõlas minu meelest on ka justkui midagi sellist jaapanipäraselt habraste nukrat ning kes seetõttu mulle tundus, et sobiks päris hästi kokku saate algul kõlanud muusikaga ning mis on tõesti positiivne tema muusika suhtes ja mida on ka palju esile tõstetud, on just tema Leida üles kusagilt võimalikest maailmadest sisukaid, meloodiaid, helikooslusi ja panna need ka sellisesse kõrva, kõrva jaoks huvitavasse süntees helivormi näiteks on teda võrreldud ühest küljest apteekriga just selle elektroonilise poole pealt millise tekstuurid ja rütmide põhise mõtlemise külje pealt ja teisest küljest siis poolsof kenad, aga mida siis iseloomustab rohkem selline. Sellised voogavat toonid ja sellised soojad soojad meloodiad ja harmoonias. Mis negatiivne seda artisti juures on see, et ta on minu meelest tegutseb taustal 2004 andis väljend viimase albumi viimase albumi viima lugu kandis pealkirja kui pay for ever, nii et ilmselt pole väga mõtet nagu jääda pikisilmi ootama järgmist albumit, aga küll võime kuulata Seltardistilt veel ühe loo mis on nüüd juba veidi süngema kõlaga ja hüpnootilise ning ehk isegi rohkem kui eelmisel loo puhul on siin tegu siis sellise seisundi muusikaga. Esiplaanil on selline korduv grammatiline bassikäik ja minimalistlikud rütmimustrites, kuid tagapool toimub nii mõndagi. Kuulsime elektroonilise metalmuusika klassikaks saanud. Lugu Groznõi ansambli tik krõps albumilt Faina lapsin, mis ilmunud aastal 1993. Nii et siin on mingid teised tegu sellise minu poolt siukse nostalgilise lähenemisega, kuivõrd üheksakümnendat. Praeguseks on ilmselt midagi sellist, nagu uued kaheksakümnendad, igal juhul see album on need siis teine Albundi kõpsil, mis tähistab sellist. Lähenemisviisi, mis tänaseks on muutunud tavaliseks, ehk siis, et ühendada süntesaatorid sekventserid ja metal, kitarrid. Et mis võiks olla ilmsem, kui selline kombinatsioon, aga kõps on siis jah üks üks nendest, kes 90.-te alguses sellist kombinatsioone siis aitas nagu ellu viia või populariseerida. Eelnevalt oldi siis tegeldud rohkem sellise elektroonilise na edeni Trionic Body Music siis kõlamaailma kuuluvate asjadega. Tikutopsist on nii palju, et ansambli nimetus tuleneb siis gruppida tööstu perekonnast. Ennesõjaaegsel Saksamaal, kes siis toetasid natsi sakslasi teise maailmasõja ajal ning tegelikult siis kõps on selline, nagu anti natsibänd. Sellisel iroonilisel viisil siis juba enda nimetusest tulenevalt kuulaksi kuuleksime nüüd umbes samast ajastust pärit bändi. Mille muusika võiks näidata, et sellise masinlikku saavutamiseks pole tegelikult vaja üldse asja ära rikkuda igasuguste elektrooniliste vidinatega vaid sellesama efekti saab ka kätte ilma nendeta. Kuulasime ühe loo ansamblilt Brong ning. Moodustati siis New Yorgis 86. aastal. Ja hiljem on selle ansambli loomingut Sondatud just sellise sellise hind astel metaliga näiteks nainindustelsin tsentri, ühesõnaga on tunnistanud, et on saanud inspiratsiooni Fongi muusikast. Ja see lugu, mida kuulame, pärineb pigem nagu sellelt eelsemalt perioodilt, mis on rohkem mõeldud sellisest trash medalist ja kruumedalist, mis minu meelest nii palju nagu omapäraselt huvitav jaa, mingis mõttes natuke meenutab ka 90.-te alguses jätli laine bände nagu Pöldžemid, son ka teed ja muud sellised. Nii et seda tuleb vist ikka oma kõrvaga kuulata, mitte sellest rääkida. Kuulsime nihestatud huumorimeelega funk metal lugu ansamblilt infektschez kruus. Ehk siis nagu nakkavad rütmid või midagi sellist. Ja ühest küljest selline metalilik minek või selline energiarokkmuusika energia oli see kindlasti olemas, aga samas tundus, et seal oli siiski piisavalt palju igasuguseid erinevaid stiilielemente ja kihistused, seda kõlbaks näiteks klassikaraadiost siis mängida. Aga neile, kes siis mõtlevad ikkagi, et mis rokkimine see siin käib siis järgmine lugu on midagi hoopis teistsugust. Ütleme selline üks mõtteviis, mis võiks vastanduda sellisele lihtsakoelisem rokkmuusikale, oleks ju proge-rock näiteks täitsa nagu kõlbaks siin mängida, aga samas on ka selliseid artiste, kes tahavad välja murda sellisest rokkmuusika klišeede maailmast. Aga nad ei taha siis langeda proge-rocki klišeedest. Noh, ei taha kõlada, nagu öeldakse nagu jess või nagu venelased kampaania, vaid hoopis kuidagi teistmoodi, omamoodi. Ja üks selliseid bände on siis Henrik au kus, mille, mille asutaja on siis improvisatsiooniline kitarrist, kes hiljuti esines just impotestil k Tallinnasse põhuteatris ja olles mõjutatud sellistest bändidest nagu näiteks Softnassiin kapten Pifaatia ja Frank Zappa, samuti džässmuusikast ning noh, millest iganes folkmuusikast 20. sajandi klassikalisest helimaaniast mõtlesid nad siis välja sellise termini või klassifitseerimise viisi enda jaoks nagu rock in operation ehk siis rokkmuusika vastanduses mis vastandus siis ka proge rockile. Ning aastal 78. Ja ühel sellel ja sellel samal esimesel festivalil luges ka flaier pealt sellist teksti, et esinevad siis viis rokk b mida plaadifirmad ei taha, et te kuuleksite, neil oli kõigil siis parasjagu tegemist, et ennast üldse nagu pinnal hoida. Aga ka küllalt siis jutust see lugu, mida me kuulame, hakkame on päris pikk, umbes 12 minutit ja selle salvestamisega oli selline lugu, et, et kui ansambel jõudis, siis stuudiosse siis avastati, et kuigi tavaliselt kostaksid selliseid põhjalikke partituuri, siis neil ei olnud siiski piisavalt komponeeritud materjali, nii et nad pidid improviseerima kasutama lindi manipulatsioone ja muud sellist, näiteks sellel lool nimega Rowins ehk varements. Kuulame me siis erinevaid instrumente salvestatud erihelikiirusel lindi linistamis kiirusel. Ja see lugu huvins pärineb aastal 73 ilmunud albumilt Andrest. Ning aastal 99 ilmunud albumilt sinastiisija kuulasin lugu soovinud. Ehk siis küllatas surma. See album on ilmunud plaadifirmad saadikalt, mis on siis johnsoni plaadifirma ja peale Felfitsi kuuluvad ansamblisse veel basskitarril Kathy tekki, jaapanlane ning löökriistadel siis rektroonilistel iko Emoorib. Jaa, kuulaks Kiislerilt Talvumitjad kohe veel ühe loo mille pealkiri võiks eesti keeles olla umbes midagi sellist, nagu roosa juveelisarnane Ülase kimp. Selline iniatuur, improvisatsiooni, improvisatsiooni sel viisil jällegi Luguses pink Cheval vähenenud laastu. Artistinimega Poola kodanikunimega Darrell Fiction, kes paikneb Manchesteris ning aastal 2001 ilmunud albumilt Fijuti. Kuulasime sellest elektroonilisest võtmisest lugu nagu Džibile. Veider. Kuulaks sellelt albumit nüüd veel ühe loo nimega Veroneks Saif mis nüüd on natuke vähem minimalistlik ehk siis püüab nüüd jällegi balansseerida sellise tehnitsistliku lähenemise ja ja sellise traditsioonilise ma harmoonilise mõtlemise vahel ja kuidas nende kahe pooluse ühendamine välja siin on tulnud, jäägu siis iga raadiokuulaja enda otsustada. Ning ühtlasi on see siis selline väike hingetõmbepaus enne õudusfilmimuusikat. Kuuldu oli ansambel nimega Art soid. Kelle muusikat sai minu poolt mängitud ka kuu aega tagasi eelmises fantaasia saates kuid tundus, et tegemist on niivõrd huvitav bändiga, et võiks kohe mitu saadet järjest selle peal nii-öelda liugu lasta või. Aga tegelikult art sõit on-ga seotud eelnevalt kuuldud Henrik hauga sellisel viisil, et Atsoidil olid suhted belgia bändiga Universe iroo, keda kui eelmises saates mängisin ja universeroo oli üks nendest bändidest mida siis Fedwidi ja teiste Henrik liikmete organiseerimisel kutsuti sellele rock in operation festivalile. Igal juhul see lugu, mida praegu kuulasime, pärineb siis albumilt Faust. Tegemist on siis soundtrack'i ka 26. aastal Weimari vabariigis Murnov juhtimisel valminud tummfilmile. Ja see soundtrack'i album pärineb tegelikult aastast 95, sealt kuulasime lugu, geimz mängud. Artsoidi lugudega on ka üleval Youtube'is avalikuks kultuuri tarbimiseks. Ja võib öelda, et see lugu, mis äsja kõlas, on antud albumi kõige konventsionaalsem. Kuidas sõidetud tundus mulle kõige üllatavam, et ülejäänud selle albumi sisuliselt kujutab endast kohati isegi sellest liiga liigagi püüdliku õudusfilmimuusikat võib olla näiteks Tiia siire teema. Süntesaatori lobisemise saatel laskuvad, lisanduvad ja muu selline, mis kõik ei ole muidugi paha, ainult et terve plaadi lõikes hakkab see ennast ammendama, eriti kui näiteks kuulata sinna kõrvale parajasti mingit muud tumedakülalist või sellest salapärast muusikat. Nii et nende tumedate helikoosluste valimisel osutuski äsja kõlanud lugu mulle justkui mingisuguseks päästja päästeredeliks ning tõeliselt rõõmsaks üllatuseks. Et sel albumil olid, aga kuulaks sellelt albumilt nüüd ühe teise loo nimega Gates of the aknas. Esimene mis nüüd juba paremini võtab kokku selle albumi üldilmet. Kuigi ka see pole just kõige äärmuslikum valik, võib olla lugu meenutab, sest võib-olla paganliku riitust ja sellised neofolgi mõjutused kui ma mõtlesin, et läbi ja pärineb ta see tummfilmi hellindatud versiooni alguskaadritest. Kuulasime õudusfilmimuusikat itaalia progerokibändi Koblin esituses aastal 77 ilmunud soundtrack'i album Dario Argendo filmile sas piiria. Tegemist on siis bändiga, kes sai kuulsaks peamiselt siis seoses enda tegevusega õudusfilmide helindamisel ning nendest ka suur osa on siis just nimelt sedasama itaalia lavastaja käe all, siis on valminud näiteks living Teed toonud teed difreed ja spio ja see. Kuna nad lugu siis pärinaski sellest filmist piiramist, mis on iseenesest üsnagi kummaline linateos minu meelest jaga seda kummalisest aitab võib-olla seletada ka tõik, et Torio Argento siis Hakkas seda filmi nagu lina linastama või tähendab üles võtma pärast seda alles, kui oli kuulnud Koblini muusikat sellele filmile, need mingis mõttes seda meenutabki natuke rohkem sellist muusikavideot. Ja teisest küljest sest Slašeri tüüpi tee õudusfilmi tekitab üsna kummastav tunda, kuulaks sellelt albumilt siis nüüd ühe järgmise loo ka, mis nüüd vastupidi, teine ei kõla sugugi. Õudselt mitte mingisuguses mõttes, et pigem mulle meelde järjekordse B-kategooria õudusfilmi pleki üle mis rääkis mustanahalisi Stampiiristi oli sisuliselt selline. Jälle sihuke veider segu. Meie saade hakkab kiiresti lähenema oma lõpule ja kuulaksimegi veel ära ühe loo. Artissilt. Williams, kes on siis tuntud artisti ninal, last, mood ja temanimelised, seondetakse. Stiilimääratluse dark ambient tekkidelt Akemenduse tume ambient, muusika. Mida ta siis hakkas tegema juba alates 80.-test ja. Mitmed nendest teostest põhinevad siis välilindistused, mis on tehtud igasugustes hauakambrites koobastes, tapamajades sest nii-öelda siis tumeda energiaga kohtades ja sinna juurde anda, siis pannud tegevuslased ritta realistlikke elemente. Ja ühtlasi seob teda koostöö siis paljude tuntud artistidega, nagu näiteks joovet utz samuti koil, klokk, tiiviei ning teemasse sobib ta ka seetõttu, et ta on helistanud mitmekümneid, Hollywoodi filmi taustu ja andest. Paljud on ka olnud siis õudusfilmid, nii et lõpetame tänase saates, sest tumedate toonidega müstiliste ja salapäraste võngetega. Ja põhjus võiks olla kas või selles, et mis kõigis mingisugune tumedus, varjatus on olemas ning seda või seal olema, seda võiks ka teadvustada, et oluline on leida mingi tasakaal. Igal juhul kuulame siis lõpetuseks last moodi lugu Sablimation albumilt Karn koor, mis on ilmunud aastatel 2004 klassikaraadio stuudios oli Igor Karsnek ja soovin teile ilusaid unenägusid.
