Taas algab osoon ja see tähendab, et on esmaspäev nagu ikka,  aga mitte ainult, on küll esmaspäev, aga samas laupäev  nimelt liha heit, mitte laupäev. Mida see tähendab? Eks ikka seda, et ma võtan paraja tüki liha  ja heidan potti. Keeta üks tubli hernesupp ja homme seda kohe võtta oleks. Sõna vastad, on tulnud eesti keelde saksa Fastinist  või siis Rootsi astlaks, mis tähendavad paastumist. Paastu. Niisiis heidetakse pärast homset liha kõrvale  ja paastutakse kuni lihavõtteni ülestõusmiseni. Niisugusel kujul on jõudnud vastlad meie ajani tollest perioodist,  kui Eestis oli valdavaks katoliiklus ja suurest paastust  peeti ikka enam-vähem kinni. Tänapäeval ei paastuta, kui üldse paastuta takse enam  usulistel põhjustel reeglina vaid rohkem nagu oma tervise  ja talje pärast. Et kas me oleme nüüd tervise ja talje usku? Meie hoiakud ja arusaamad on sajandite jooksul kõvasti  muutunud ka looduse suhtes. Selle aasta loomaks on valitud hunt, paljude suur hirm  ja lambakasvatajate nuhtlus. Peep Männil, kes on tegelenud ulukiseirega pikalt  ja põhjalikult, leiab, et võsavillemil on oma heade  ja halbade külgedega oluline koht ökosüsteemis. Mis need kõige suuremad valed ja müüdid ja legendid hundi  kohta on, et mida inimesed arvavad tema kohta teadvat,  aga mis tegelikult paika ei pea? No vast vast see, et ta inimesele ohtlik on,  et kui, kuigi ta on kindlasti kunagi olnud ja,  ja see ei ole välistatud, et aga praegu võib-olla samas  samas ei ole praegusel ajal hunt Noh, tegelikkuses inimesele ohtlik olnud juba üle 100 aasta  ei ole siin Euroopa osas vähemalt hunt terve hunt inimest rünnanud. Aga need legendid vanast ajast, kui tõesti oli olukord  hoopis teistsugune. Hundil oli võib-olla toidupuudus, ta pidi rohkem sööma  koduloomi ja teatud hetkedel võis ta ka inimest rünnata  või olid siis tõenäoliselt hoopis sellised mingid haiged loomad,  kes, kes ei saanud enam nagu loodusliku toiduga hakkama. Looduslik toidubaas oli võrreldamatu võrreldes täna tänase,  et siis oli ikka väga vähe neid sõralisi  ja praegu on metsad metssigu kitsi, hirvi,  põtru, kopraid kährikuid täis, paksult täis  ja et, et hundil nagu toidupuudust ei ole,  et täna tänapäeva hunt on hoopis teistsugune loom,  kui ta oli 150 aastat tagasi. Öeldakse ju, et see on vana tõde, et looduses peab valitsema tasakaal. Et kuidas meil on. Metsades praegu selle tasakaaluga Sa ütlesid,  et hundi süüa on rohkesti. Hundile süüa rohkesti ja, ja noh, eks see tasakaal ole nagu  päris tõsiselt paigast ära, et praegusel hetkel hunt ei ole  kindlasti see liik, kes suudaks, suudaks nagu tasakaalu  hoida metsas, sest hundi arvukas on ikka madal  ja ja sõraliste arvukas on väga kõrge, nii et,  et praegu praegusel hetkel teeb seda tasakaalu vähemalt,  mis me räägime sõralistest, metsseast ja metsseast  metskitsest põdrast saab ikkagi jahimees teha,  ehk siis inimene, hunte on nii vähe ja, ja hunt on vähe  sellepärast et et neil oleks toitu ja loomi  ja territooriumi küll piisavalt, aga inimeste taluvusvõime  lihtsalt ei luba suuremat tundi asukonda pidada. Kuna Peep tegeleb erinevate suurulukite seirega,  kuuluvad tema huviorbiiti ka metskitsed,  kes meie tulles metsa servas kraatsiliselt ringi jalutavad  ja süüa nosivad. Paar neist kannab märtsi algusest kaelas jälgimisseadmeid,  mis nende liikumiste ja elupaigamuutuste kohta andmeid salvestasid. Aga nüüd on patareid tühjaks saanud. Paraku kaelused ise ära ei kukkunud ja siin on Peebu abi vaja. Ja nüüd ei jää muud üle, kui kui üritada siia puuri tagasi  meelitada see kits jälle kinni püüda füüsiliselt ja,  ja tal see kaelus kaelast ära võtta. Esiteks, et siis saab andmed kätte viimased andmed,  mis on nagu allalaadimisukohapunktid mis on kaelus,  on salvestanud endasse ja ja teine asi, et ei ole kõige mugavam,  kui, kui kitsel see lisaraskus kaelas on. Ühelt poolt on metskits hästi oluline kiskjatele meie kiskjatele,  et nende asurkondi üldse hoida, eriti Ilvesele muidugi nagu hädavajalik. Aga kuna 2007 2008 oli metskitse arvukus ülikõrge ja,  ja hästi suured probleemid olid just nendel  metsakasvatajatel metskitsega, siis me tahtsime uurida just  seda Seda, et kuidas nad liiguvad ja mis ajal nad liiguvad nüüd  suvistelt elupaikadelt, talvistesse, elupaikadesse. Sa oled ka karudega tegelenud, sa oled leidnud kolm väikest karupoega. Jah, võib-olla see oligi üks asi, mis mind tõi lähemale  nende suurkiskjatele ja tekitas seda suurkiskjate huvi suuremat,  et karud on mul alati ka sümpaatsed olnud. Kõik loomad on sümpaatsed. Aga mõned, mõned ikka rohkem sümpaatsed. 1998. aastal leidis Peep siitsamast Väätsa kandist kolm karupoega,  kelle ema olid jahimehed koopast eemale hirmutanud. Peep tahtis, et õnnetud karupojad ellu jääksid. Ta oli teadnud, et, et ema julge tagasi tulla sinna kohta  ja nad surevad ära ja siis sai toimetatud  ja mängitud nendega siin viidud Venemaale  ja tagasi toodud ja. Peale seda siis sai Nigula turvakodus neid samaseid emata  jäänud Karupoegi kasvata. Nigula turvakodu tähendab, kasvatas. Selle koha pealt on mu arvamus nagu tõsiselt muutunud,  et, et et ta ei ole karu kaitse seisukohalt ei ole hea  tegelikult niimoodi nende karude rehabiliteerimine. Varud on niisugused pika lapse eaga ja nad harjuvad  inimesega ikka liiga ära ja. Nendest osadest võib-olla saab päris mets olema,  aga osad tekitavad inimestele edaspidi probleeme  ja see karumaine ja kõigele ei ole see hea. Peep on ka jahi ja kalamees. Kuti peab rohkem lugu jahindusest, ainult lund võiks natuke  vähem olla, oleks kergem liikuda. Jahipidamisel on nii palju erinevaid funktsioone. Üks asi on kindlasti arvukuse piiramine ja üks on  ka lihtsalt looduses olemine, et mulle meeldib looduses olla. Olen kalamees, ma püüan kala ka ja. Jahimees on teadlasele ka hea abimees. Noh jah, tee tegelikult tegelikult nagu ülioluline abimees,  sellepärast et kui me hakkaks, kui me hakkaks mingit seiret  või teadust teatud juhtudel tegema tegema,  nagu ise hakkaks ka seda materjali koguma algmaterjali,  siis see läheks kohutavalt kalliks. Tegelikult jahimehed selles mõttes aitavad  ja ja noh, kui me räägime siin seirest või teatud  uuringutest ka, et siis siis see noh Peabki nii olema, sest tegelikult need tulemused on  vajalikud ka jahimeestele seire tulemused nende seireandmete  põhjal ju. Määratakse ka küttimismahud. On hundi ul tekitanud, palju te õudus julgetud minna  siis välja, kui pime on kardetud ontide mõistust  ja jõudu. On tänu Peebule jõudnud isegi rokilavale laulusõnades. Sa oled Tartu ülikooli lõpetanud, bioloog,  sooloog ja tegeled metsavaikuses ulukiseirega,  aga samas võib sind ka laval rokkimas näha. Punkrock on sinu suur armastus ka. Ah, ei, mis ta nii väga on, et, et muidugi 80. aastal sai  kunagi kunagi sellega tegeleda ja bändi hakata tegema. Kuueteistaastased me siis umbes olime mõned aastad tagasi,  mõtlesime, et võiks nagu ära ka lindistada  ja ja natukene edasi teha, et meil olid päris head lood  ja ja tegime natuke juurde lugusid ja tegime plaadi ära. Ekraan vaid dimetalliseal peal. Prostamol paraseta maal. Siit hüdrokotisaan progesser, ester. Aga hundiaasta puhul tuleme hunditeema juurde tagasi. Oluline info ulukite kohta on koondatud arvutisse  ja seetõttu on ka peebul sageli soe tubane töö. Sa oled hundiseirega päris põhjalikult tegelenud,  kui arvukas meie hundiperekond on siin Eestis? Jah, ma olen tegelenud tundiseeriaga kuskil aastast 2002  siiamaani ja arvukus, et me hindame praegusel hetkel arvukus  siis nagu pesakondade järgi, et me üritame kindlaks teha,  palju on erinevaid pesakondi, kus siis kus  siis on ema emastel olnud pojad sellel konkreetsel aastal  ja siis üritame kaardi peale nagu ära panna,  et kus nad Eestis, kuidas nad jagunevad ja selline kaart  praegusel hetkel näitab, et kuskil 21 pesakonda on sel  aastal Eestis. Praegu on teada juba, et on võib-olla paar tükki rohkem. Mis see optimaalne number Eesti kohta võiks olla? No eelmine sügis kinnitati ära suurkiskjate kaitse  ja ohjamiskava tegevuskava aastateks 2012 kuni 2021  järgmiseks 10-ks aastaks ja seal sai hinnatud,  et see optimaalne arvukus võiks olla 15 25 pesakonna vahel. Ehk siis võibolla see optimaalne ongi seal 20 pesakonda. Et võib-olla praegune seis ongi küllaltki lähedane sellele,  mida Me sooviksime hoida Eestis. Rohelised ringid on jah, need, kus on sündinud pesakonnad  tegelikult neid hunte, neid üksikuid noori,  kellel, kes ei ole teil territoriaalsed,  et neid liigub igal pool, nende, see keskmine liikumis  ulatus võib noh, ikka sadades kilomeetrites olla  ja siis nad liiguvad igal pool. Aga, aga, aga need needsamad täpid, kus on  siis territoriaalsed paarid, kus on isa,  ema ja pojad, sündinud, et need nemad on väga paiksed selles mõttes,  et nad hoiavad oma kindlat territooriumi. Erinevatel aegadel on hundi arvukus suuresti kõikunud. On olnud aastaid, mil hundi pesakondi Eestis vaid 10. Täpse loendamise teeb keerulisemaks seegi,  et hundiliikumise territoorium on suur ja üks hundikari võib  jälgi jätta mitmes erinevas jahipiirkonnas. Nii võib juhtuda, et näiteks kuuepealisest hundi perest saab  mitmekordselt suurem kari. Meie ülesanne ongi nagu kindlaks teha, et kui,  kui paljudes piirkondades see see hundikari liigub  ja siis ütelda, et see on, ongi tegelikult üks kari,  et me ei saa korrutada seda kuuega, vaid et seal seal ongi  10 hunti, mitte seal ei ole 60 hunti. Kuigi seireandmete töötlemine laua taga võtab Peebul lõviosa ajast,  kisub hing alati loodusesse, et reaalset metsaelu vahetult kogeda. Miks keedeti herneid? Või ubasid vastlaks reeglina koos seajalgadega. Üks levinud selgitusi on, et muu liha oli süda talveks juba  nahka pandud. Seega ei jäänud üle muud, kui keeta ära ka kõik sõrad sabad  ja seejärel hakata pikalt paastuma. Jutuks ju hea, aga ei selgita kuidagi, et eks peeti  toiduvarude lõppemise puhul karnevale ja puha. Euroopas ja kohati ka Eestis käisid ringi vastlapäeval  näiteks ka vastlasandid. Mida nad enesele santimiseks selga panid? Kas lasid rätsepal õmmelda uued kleidid,  kuued? Ei, kindlasti mitte, võeti vana riidetükk,  pöörati pahupidi ja tõmmati, küll, käis küll. Niisiis võime me üsna kindlalt väita, et taaskasutuse mõte  oli omane juba vanadele eestlastele. Piret, mul on sulle selline ülesanne, et riietada mind teise  ringi riietesse niimoodi, et ma saaksin homme hommikul  televisiooni esinema minna. Mis sa arvad, kas oleks võimalik? Kindlasti on võimalik, vaadates, kui palju riideid meil siin  ringiratast meie ümber on absoluutselt võimalik. Rõivad pakend inimese ümber on muutunud arvestatavaks mõjuks keskkonnale. Tarbimine on populaarne ja ühe hooaja rõivaste hulk meie  kappides kasvab mühinal. Humana on üks neist organisatsioonidest,  kes aitab säästa loodust ja abistab ka meist nõrgemaid  tegeledes kasutatud riiete kaubandusega. Meil siis nobedate näppude töö ja kellegi vanadest riietest  saavad teise ja kolmanda ringi riided, et palju teil siin  neid töötajaid siis siin kokku neid sorteerib? Tänase seisuga on meil siin majas natuke üle 100 töötaja  ja omanus kokku 275. Tänase päevaga sorteerime me kusagil kuni 240 tonni nädalas  möödunud aasta jooksul ma võin tuua sellise näite,  et me sorteerisime ligi 10000 tonni. Natuke jäi puudu ja kui me kõik paneme selle veoautodesse  nendesse suurtesse rekkadesse, siis see rekkade järjekord  oleks olnud täpselt 10 kilomeetrit pikk. Ja mis nendega siis juhtuks, kui neid ei sorteeritaks? Lähevad prügimäele? 240 tonni prügimäele ja see kõik oleks keskkonnale koormaks ilmselt,  ja sellepärast, et enamus meie riideid on tänapäeval sünteetilised. Polüestri lagunemisaeg on kuskil 300 aasta ringis,  nii et te kujutate ette, et kui need 10 kilomeetri pikkune  rekad Koorem siis sellest saaks päris korraliku mäe. Sissetulevate riiete sorteerimiseks on kokku 23  erikategooriat ja keskmiselt tonni jagu päevas. Sorteerimine pole ühe töötaja jaoks mingi probleem. Proovime järgi. Kõigepealt, kui asja võtad kotist esimene asi,  mõtled kohe, kas ta läheks poodi. Siis vaatad, puhas toppide vaba, läheb. Et paljud asjad on kohe, saad aru, et läheb tmi. See on siis troopikal, miks see läheb Aafrikasse? Ma üritan siin midagi vaadata, vaatan siin ühte. Nii ja ei lähe ka pika varukaga. Pika varukaga läheb kuni 128 pikkus, see tundub selline  laste selline pikem kampsun või mingisugune pusa. Kui usest aru ei saa, siis alati vaatame kontrollima silte. See ei lähe ei Aafrikas ega WCCR ega poodi. See läheb kolorisse. Ümbertöötlusesse hopsti. Kust kohast need riided teile siia Tallinnasse kokku tulevad? Ütleme nii, et oma ühe nädala varu me korjame Eestist. Ülejäänud 52 nädalat me ostame Euroopast  ja USAst, millisest Euroopa riigist on isegi raske öelda,  et noh, et sealt me ostame kõige rohkem,  see tegelikult muutub iga kuu, et kus on võimalik saada midagi. Enne merekonteinerisse saatmist pressitakse riided  sellisesse tihedasse pakki, et oleks rohkem ruumi. Näiteks ühte konteinerisse mahub pressimata kaupa 16 tonni  kokku pressitud kaupa tervelt 26 tonni ehk  siis 10 tonni võrra rohkem. See sorteeritud ja kokku pressitud kaup liigub poodidesse Läti,  Leetu ja Venemaale arenguabina Aafrika riikidesse  ning ümbertöötluseks Aasiasse. Kas inimesed on teadlikud sellest, et nii-öelda sekond,  handid või teise ringi poed? On olemas, kas käiakse palju, no käiakse ikka väga palju  ja meil oli eelmine aasta omana kauplustes miljon 300000 klienti. Palju Need, kes ostu sooritasid, palju seal niisama  uudistamas käis, seda me ei tea. Aga humanakauplustes on ka kogumiskastid  ka Eestis. Et Eesti inimesed saavad annetada. Kas? Ma saan aru, et kogumiskastidesse viiakse  ka päris palju riideid ja eelmisel aastal me kogusime 245  tonni riideid Eestist oma üleliigsetele riietele,  saate uue elu anda, tuues need humana poodidesse  ja pannes sellistesse kogumiskastidesse,  kus need rändavad otse sorteerimiskeskusesse. Miks üldse peaks kasutama, miks peaks seda sorteerimise  vaeva nii suurt nägema, kui on võimalik ikkagi neid riideid  ju aina juurde toota? No kui me toodame pidevalt juurde, siis me toodame juurde  ka prügi, lähtume sellest, et kui umana sorteerib 240 tonni  nädalas noh sama palju, kui me nädala või aastaga Eestis  korjama siis sellest Poekaubaks kõlbab ainult 20 protsenti. 36 protsenti Me saadame arenguabina Aafrikasse. Viis protsenti on täieliku prügi, see tähendab seda,  et no mis on täiesti kasutuskõlbmatu, ta võib olla niiske,  ta võib olla hallitanud värvised, õlised,  riided, väga katkised jalatsid, need, neid me ei saa kuidagi  praegu kasutada. Ja üle jääb siis veel ligikaudu 36 37 protsenti,  mida me siis saadame ümbertöötlemise. Ühes nädalas liigub siit sorteerimiskeskusest läbi umbes 12  kaubaauto jagu kaupa, mis on umbes 230 tonni  ja ühes aastas sorteeritakse siin ligi 10 miljonit kilo  kasutatud riideid, mis muidu läheks prügimäele. KäsnaKalle. Ja need lähevad siis ka juba järgmistele lastele. Suur osa sellest kaubast läheb ikkagi siis Aafrikasse. Et noh, siin on selline oine Justin eri särk,  et see on, läheb ühele mõnusale Simbab mudilasele kandmiseks. Mida sa inimestele soovitaksid üldse, et kuidas  keskkonnateadlikult riietuda, riideid valida niimoodi,  et sa säästaks võimalikult palju keskkonda? Näiteks kui inimesel on ikka ilmselge tõrge kasutatud asjade  vastu vastu, siis ma soovitaks tal osta kvaliteetseid  ja kodanikke. Sest need kestavad kauem kui esimese pesuni  ja need on võimalik tõepoolest tükkideks kanda,  mitte nii, et nad lagunevad õmblustest laiali,  venivad välja. Teiseks ma soovitaksin inimestel siiski oma riidet  taaskasutusse anda ja kui neile humana põhimõtted ei sobi  meie kauplused siis Eestis on veel organisatsioone,  kes sellega tegelevad, et uus kasutuskeskus,  mitmed MTÜ-d, ka Humana annetab kõik oma müügist järele,  jäävad riided sotsiaalorganisatsioonidele,  sest meil on täielik kaubavahetus kord kuus. Ja kolmandaks, et siis ikkagi osta taaskasutuspoodidest,  kombineerida neid riideid, osta lastele,  kes kasvavad ruttu välja ja mõelda sellele,  et, Et ühe T-särgi tootmine võrdub keskkonna jaoks 30 teisergi taaskasutusega,  et see ökoloogiline jalajälg on täpselt sama suur Meie stilist Piret on kasutatud riiete hulgast sobivad  komplektid nüüd välja valinud mida sobiks  ka mul teleeetrisse selga panna. Sina ise korraldad moeshowsid, et kas sa ise käid palju  teise ringi poodides vaatamas asju. Ma käingi ainult seal, ma noh, ise moedisaini tudeng küll  olles aga aga, aga omakorda ma ikkagi taustan jätkusuutliku  moedisaini ja nagu näha, siis päris korralikku kraami võib  saada just teise ringi poodidest. Ja mul vist reivakapis ei ole vist mitte midagi,  mis on tavalisest poest ostetud. Sinu jaoks on see täiesti tavaline elu, et käia riie tavaline,  just kuna ma teen ka stalistikaid, siis tihtipeale ma ei  saagi poest kalli hinnaga asju osta. Ja, ja kuna taaskasutus poest leiab väga korralikke asju,  siis ma kulutan kaks hetke kauem seal poes,  aga ma saan normaalse hinnaga. Ja mida siis võib kusagil võtetel ka kulutada  ja kanda ja määrida. Need on väga head igaks otstarbeks need riided. Aga nüüd on meil maksta preemia kõigile neile,  kes on tänast saadet väga tähelepanelikult jälginud  ja kelle jaoks on tekitanud küsimusi tänane ilmateade. Kokku käisin eetris nelja erineva komplekti kasutatud  riietega ja alles saate lõpus said nii kolleegid kui  ka televaatajad aimu, kust need riided tegelikult pärit on. Tere hommikust, mul jääb veel lisada, et tarbige mõistlikult  ja riietuge tõesti keskkonnateadlikult. Toiduainete näiteks herne. Taaskasutuseni ei ole me veel õieti jõudnud  või siis vastupidi, oleme selle ära unustanud. Vastlakommete hulka ei ole ju kuulunud üksnes liu laskmine  või lambaluust vuri tegemine, vaid vastlapäeval viidi  ka sõnnikut põllule, et tagada hea viljakasv. Selle vana kombe üleüldine taaselustamine,  et läheme üheskoos kõik põllule ja oleks ilmselt niisama keerukas,  nagu mul on nüüd seostada vastla päeva vähegi mõistlikul  moel ühe linnuliigiga. See liik on tsinklus, tsinklus, vesipapp  ehk jõe kukk ehk veeköster. Just sellistel kärestikulistel jõelõikudel,  mis ka suure pakasega kinni ei külmu, võime kohata talvel vesipapp. Need toredad väikesed linnud pesitsevad küll kaugel põhja pool,  kuid mõned neist tulevad talvituma meile,  Eesti kärestikulistele jõgedele. Sellepärast et põhja pool on ojad selleks ajaks juba ammu külmunud. Vesipappide elu on jäägitult seotud veega,  sest vee alt saavad nad talvel süüa. Nad on ainsad laululinnud, kes oskavad ujuda  ja sukelduda. Ujumiseks kasutavad nad loibadena tiibu,  sest ujulesti neil ei ole ja nad oskavad  ka veekogu põhjas mööda põhja joosta. Nad muutuvad talvel üsna julgeks, näiteks kui ma siin  passisin neid, siis siis oma toimetamistega,  nad tulid mulle umbes nelja-viie sammu kaugusele,  isegi. Ma filmisin vesipappe siin Keila joal, kui külma oli miinus  22 kraadi. Vesi auras ja väga põnevad valgused olid. Aga sellise karmi pakasega tuleb meil inimestel vaatlejate  ja filmi ate pildistaja tena olla viisakad,  jätta lindudele ruumi. Et kui nad on aremad ja ei taha tagasi tulla sinna,  kus nad tavaliselt toimetavad siis ise eemale minna. Jäta lindudele vahepeal natuke ruumi söömiseks. Vesipapid leiavad vee alt endale nokapoolist näiteks  ehmestiivaliste vastseid ehk puruvanakesi. Ja kui esimene nälg hommikul on kustutatud,  siis tuleb sulestik puhtaks teha ja veidike puhata jääserval  tunnike tukkuda ja siis läheb söögi otsimine jälle täie  hooga edasi. Mul oli ütlemata põnev jälgida seda, kuidas vesi  puruvanakesega toimetab. Toob ta vee alt välja, võtab jääserva peal tal korralikult  nokaga ühest otsast kinni ja siis rapsib vastu jääd,  senikaua, kuni tõugu oma kestast kätte saab. Ja nii jäävadki vesipapi toimetamisest jääservale jäljed. Needsamad puru vanakeste kestad. Vesipappide käitumises on iseloomulik see,  et nad teevad sagedasti kükke. Tundub, et kui nad on veidi erutunud või,  või, või pisut kardavad, siis läheb kükitamine sagedasemaks. Aga huvitav on see, et kui on väga käre pakane  siis sagedaste sukeldumiste käigus moodustub vesipappide  küünte ja varvaste ümber jääklimbikesi. Ja siis nad on just nagu jääkingades ja neil on natukene  libe jääserva peal kõndida. Ja siis, kui need jääklimbid liiga suureks kasvavad,  siis linnud seisavad natuke aega kõhuni voolavas vees  ja ootavad, et jää varvaste ümber ära sulaks ise aeg-ajalt  nad piiluvad vee alla, et kuidas olukord on. Kui päike hakkab kevadel kõrgemal Käima siis muutuvad ka linnud lustilisemaks oma kevade  ootused ja hakkavad paari kaupa pikki jõge tegema selliseid  kiireid paaris lende, mida saadavad üsna kõlavad valjud hüüded. Aga vesipapi laulu, seda kuuleme meie haruharva. Vesipapi laul on imeline, pisut müstiline  ja just nagu teistpoolsusest tuleb. Seal on vilesid kriukse ja sidinaid ja sellesama vuliseva  vee helitausta foonil on see äraütlemata kaunis helipilt. Aga päris kevadet vesipapid meil ära oodata ei jõuagi  sest neil hakkab kiire, et jõuda oma pesitsusaladele kaugel Lapimaal. Järgmisel talvel näeme neid siin talvitumas jälle. Ei ole veel valmis. Vastupidi, kipub nagu jäässe minema. Muidugi, kui ma tule ka siia alla teeksin,  siis läks supi keetmine märksa kiiremini,  aga, aga see globaalne soojenemine ja ja  siis mina ka veel proovime pigem ikka märksa madalama  temperatuuriga toime tulla, sest meil on aega veel,  meil on aega veel. Meil on aega kuni järgmise esmaspäevani,  vähemalt meil 20 null viis algab taas.
