Onu Georg, sina töötad siin ja. Vot, ma rääkisin teile, ei uskunud, on ju,  kuidas saab loomaaias töötada, loomaaias ainult loomad ei ole,  onu Georg töötab siin ja ta teab kõiki loomi. Kõik loomad on tema sõbrad. Ja, ja ausalt öeldes, ma arvan, et mina tahaks küll kõigi  loomadega sõpradeks saada, lastele me ka lubasime,  et me vist nüüd onu Georg oleks nagu sinu sinu hoolde anname  ennast siis mina püüan teha kõik, mida ma saan näidata  ja tutvustada ja isegi sõpradest võib-olla mõne loomaga teha. Vaatan teil on ka see kollane koht oli jälle kaasas,  siis. On küll. Hiljem teeme lahti, siin on üllatus ja me ei saa praegu. No hea küll, lähme siis edasi. Lähme vaatame sõpra, aga kes kõige esimesed loomad on? Mis sa päri, aga kellega sina sõbraks tahad saada? Minul? Siin on ju mummid, et mul oli seal selja peale  selline keerukoht. Andsime ära, kui koera sa. Seda teatrit ma saan. Ole mingit häält ikka teeb ka. Kokku. Nonii. Paneme ta siia ära. Nii no nii, esimene tutvus, meil on nüüd tehtud meie loomadega. Läheme nüüd edasi, vaatame, mis üllatuse meid  siis sinu ootame. Korda. Oma. Kormas. Lõksumeelitas. Ja Martin sulle siia ühe niisuguse lõbusa suuga karu  või mis, mis te lapsed arvate, kas teeme lõbusa suuga karu  või teeme kurvema karu. Teeme ikka lõbusa, praegu suvi ka, ilus. Ilus ilm, teeme suvise karu, kes on hästi lõbus. See oleks nagu äsja madjut tulnud. Mis. Noh, kas on karu moodi? On, aga Martin ka püüame käia ka, vaatame kas  siis karu karukõnnakust meil välja tuleb,  kas me üldse kõndida oskame? Oskad no näita, kuidas karu kõnnib. Noh, proovime kõik, kas me oskame järgi teha,  kuidas karu kõnnib, teised lapsed, mis te arvate? Kuidas see karu kõnnib? Maa käed maha. Panema no Martin, proovi sa ka, kuidas sul tuleb,  on? Niimoodi, jah, need karud, kõik kõnnivad. Aga sina arvad, et niimoodi, et lähed maha? No proovime siis niimoodi ka. Kas niimoodi? Aga tule ka meie sekka, me oleme nüüd kõik aru,  meil on lõbus niimoodi täies eks sellise karumaski  ja kõinakuga me saame karudest ka paremini aru  ja näeme, mis nad teevad. Aga mis te arvate, kas need karud on ikka  nii aeglased loomad, kes käivad niimoodi tasa,  tasa, tasamaal, kui me vaatame, päris karumõmme siin meie  selja taga puuris? Minu meelest nemad ei ole üldsegi nii väga aeglased,  vaatame, kui osavalt nemad käivad. Nemad võivad käia väga kiiresti joosta väga kiiresti,  nemad jooksevad vahel täiskasvanud karupool ikka väga  kiireid asju ajada ja jookseb nüüd ratsahobune sama kiiresti  kui võib-olla ise kiirem, nii et jahimehed räägivad. Kui hobustega on ajanud karusid taga, siis nad pole need  isegi mitte kätte saanud. Karu jookseb hobuse eest hobuse eest minema. Ja need karud on üldse niisugused kummalised loomad,  need pisikesed karumammid, keda me siin nüüd vaatasime  ja suuremad ka natukene. Nemad kõik on. Sellised meie metsade ümmargused ja toredad asukad,  keda me kõik peame niisugusteks, heasüdamlikeks  ja paideks ja no lastel kõigil on mängukarud olemas. See mängukaru on niisugune tore, pehme, hea kaisuloom  ja sellepärast loomaaias tihtipeale unustatakse ära ka,  et karu tegelikult on kiskja loom, tema ei ole üldsegi  nii hea, südamlik ja, ja pai nagu meie arvame,  vaid tema on tegelikult meie metsade kõige suurem suurem  ja võimsam kiskja. Ja need suured karud, kes meil siin puurides elavad. Kui te vaatate, kui võimsalt nemad siis mõmisevad ja,  ja kui suured nad, kui suured nad on, siis need ajavad ikka  päris paljudele hirmu kohe nahka. Karu on selline imelik loom, kes, Nii nagu me vaatasime, Martinil oli karu mask peas,  karudel on nagu koos kogu aeg, mask peas,  teistel loomadel, me saame aru, et mida ta mõtleb  ja mida ta teeb, tal on miimika, tähendab,  ta teeb nägusid, igasugused nagu tiigrid  ja ja lõvid ja leopardid, nendel kõik taltsutajad saavad aru,  mis, mida nemad mõtlevad, mida nemad teevad. Aga karudega on nii, et tema näost me ei saa kunagi mitte  midagi aru. Tema nägu on selline. Ühesugune kogu aeg, kui tal on hea tuju,  on ta niisuguse ühesuguse maskiga ja kui tal on paha tuju,  on ta samasuguse näoga. Ja sellepärast, kui te olete lapsed näiteks tsirkuses näinud karusid,  siis seal tsirkustes Tsirkustes need karud on sellised, et neil on alati ümber  ninahüpe rõngas, niisugune mask ja see mask  või see rõngas on selleks, et siis talitaja see karu ei  saaks talitaja hammustada, sest näo järgi karust ei saa  kunagi ammu aru, kas ta tahab hammustada  või tahate näiteks peo peal suhkrut võtta  ja sellepärast on siis need ainukesed loomad tsirkuses,  kes maski sellise rõngaga ümber nina käivad,  ongi karu. Ja nendest karudest tegelikult metsas võib veel  väga palju rääkida. Aga Meil on siin veel palju teisi huvitavaid loomi,  kellest siis me oma loomaaia ringkäigu pealt räägime  ja keda me siin kõike vaatame. Georg sa alguses arvasid päris õieti, et  ega me seda suurt ja ilusat kohvrit niisama küll kaasas ei tassi. Me peaks nüüd ka vist avama ja näitama, miks jaoks ta meil  kaasas on. Siin sees on loomade muinasjutud. Võtame siit esimese loomade muinasjutu välja,  vaatame, mis me siit saame. Mis? Asi see on. Kelle, kellel on sellised kõrvad ja kes see on? Ah. Kuule siis me peame ühe karu ja siili muinasjutu tegema. Muinasjutu alustame ikka kongiga. Mina siil, mis sa tahad, miks sa mind siin magada ei lase? Karu nii hea suur koobas, võta mindki enda kõrvale. Väljas, nõnda kõle. Eks tule. Ka kahekesi magama tule pealegi. Siil tuleb ja heidab karu kõrvale. Aegapidi hakkab laiutama. Kuule. Esiteks oli meil kahekesti päris mõnus, aga nüüd ma vaatan,  et minu maja meile kahekesi kitsaks hakkab jääma  ja et noh, mõh, teine peaks nagu välja minema  või õigus, karu Mulle tundub ka, et ega me siin kahekesi  enam ära hästi läbi ei saa. Et aga minul on siin päris hea juba elada,  eks see välja läheb. Kell kitsas on. Kuule, kuule. Mul hakkab nüüd süda ikka täis saama küll. Ma hakkan sind nüüd kohe õpetama, vaata. Aga kust karuga kinni ei võtnud igal pool siiliokka tees  ja pidigi ott endale uue ulualuse otsima. Mis te lapsed arvate? Kas on niisugune asi võimalik, et see pisike siil  selle suure karu oma pesast siis välja ajab? On ikka küll, mina arvan, et ega see vist ikka päris  looduses asi niimoodi toime ei tule. Et see karu läheb. Kui siil läheb karu juurde, kohe tema sealt pesast  siis minema ajab. Tegelikult loodus on see asi vist minu meelest hoopis  niimoodi seatud, et. Et igal loomal on seal oma paigakene ja nad on nagu kuidas öelda,  sahtlitesse sinna ära paigutatud ja igalühel on oma veidi  natuke kavalust ja natuke tarkust ja ja natuke  ettevõtlikkust ja natuke kiireid jalgu ja,  ja mis kellelgi siis on selleks, et siis seal looduses läbi  lüüa ja oma eluga hakkama saada. Ja niimoodi on see siiliga, niimoodi on selle karuga siilil  on okkad, mis teda kaitsevad, karul on see suur jõud,  mis teda aitab hädast välja. Aga üks asi, mis kõikidel väga vajalik on,  on see, et on vaja väga palju õppida. See õppimine on ikka üks ääretult tähtis. Ja kui te olete vaadanud, need väikesed loomapojakesed,  karupojad ja siilipojakesed veedavad oma aega väga palju,  mängides ja hullates ja vot seal mängides  ja hullates, nemad siis tegelikult õpivad. Ja niimoodi õppides saavad nad Kogemuse ja, ja tarkuse, kuidas siis elus edaspidi läbi lüüa  ja oma eluga hakkama saada ja ma arvan, et nüüd me vist  peaksimegi üles tõusma ja minema vaatama,  mismoodi meie elevandilapsed või elevandipojad õpivad  ja mismoodi nemad selle õppimisega hakkama saavad. Tõuseme nüüd. Loomaaias on lugu nii, et loomad enamasti elavad siin  peaaegu samasugust elu, nii nagu metsaski keegi siin. Nendega eriliselt vaeva ei näe, neil ei püüda õpetada trikke  nii nagu tsirkuses, ainukesed loomad, kellega talitajad  natukene peavad vaeva nägema ja keda peavad  nii nagu tsirkuse loomi ga õpetama on elevandid. Ja miks see siis niimoodi on? Elevantidega on lugu selline, kui te isegi vaatate neid,  nad on hirmus suured mürakad ja nendega on väga raske toime tulla,  nemad lihtsalt ei allu heale sõnale, võib-olla teinekord või,  või kui neid ära ei õpeta, mida vaja teha on,  siis me vägisi ei saa neid midagi tegema panna,  sest me lihtsalt meie jõud ei käi nendest üle. Ja sellepärast siis peab juba maast madalast hakkama  elevantidele teatud tarkusi õpetama. No mida neile siis õpetada vaja on? Neil on vaja õpetada seda, et nad tõstaksid jalga,  et nende jalataldu puhastada. Ja annaksid jala kätte, et saaks küüsi natukene lühemaks lõigata. On vaja käsu peale, aeg-ajalt. Käskida neil pikali heitma, heita. Nad peavad Oskama talitaja kutse peale lähedale lähemale tulla,  talita, et kasvõi endale selga võtma, et ühest kohast teise liikuda,  niimoodi seda karja oleks võimalik. Juhtida sinna, kuhu parajasti vaja on, tähendab,  kõik see on selleks, et nende elevantidega loomaaias toime tuleks,  et nad ei muutuks, läheks meil täiesti üle käte  ja lõpptulemusena ei kasvõi halvemal juhul ei lõhuks näiteks  maja laiali ja lihtsalt ära metsa ei läheks. Ja sellepärast siis talitajad muidugi näevad iga päev  nendega vaeva ja selleks, et elevandid nendega harjuksid,  on kogu aeg vaid üks, kaks inimest kes nendega pidevalt  tegelevad ja neile siis neid tarkusi õpetavad,  sest elevandid on loomad, kes väga vajavad ühe talitaja  hoolt ja väga kiinduvad kasvõi oma talita. Selleks, et elevant dega suhelda, peab elevantidel õpetama  ka siis natukene inimese keelest aru saama,  inimese kõnet aru saama. Ja kuna rahvusvahelisel on sisuliseks suhtlemis keeleks  valitud inglise keel, siis neile meie elevantide õpetatakse  ka inglisekeelsetest käsklustest arusaamist. See on muidugi neid käsklusi on umbes paar-kolmkümmend tükki  ja need on meie elevantidele enam-vähem juba selgeks saanud. Üks asi on muidugi see, et elevant õpib inimese keelt,  aga teine asi on ka see, et ega see inimene  ka ei tohi siis päris nii õppimata juures kõrval seista,  vaid tema peab, õpime jälle elevantide keelt,  tähendab, elevandid muidugi nii ka häälega annavad üht kui  teist signaali edasi, kuid ka nende liiku liikumine on keel,  kui ta tõstab londi üles. See on mingisugune märguanne. Kõrvade laiali ajamine on märk sellest, et ta on vihane  või pahas tujus ja ei taha sugugi. Kontakti võtta ei talita ega võib-olla oma liigikaaslasega  niisugused kõrvale laiali aetud, kõrvad laiali aetud  ja otse pealejooksmine, see on ilmne ähvardus. See ei tähenda, et ta ükskõik millise inimesega inimesele  kuuletu ja et igaüks, kes tahab, võib talle kohe mingi  käsklus anda. Elevant kohe sellele reageerib, see on ainult ikkagi  suhtlemine kahe teineteist tundva isiksuse vahel,  ütleme nii. Üks on elevandi isiksus ja teine on inimese isiksus  ja nende omavaheline kontakt on siis see,  mis viib üksteise mõistmisele välja.
