Hommikutund limu järve ääres. See, et kostab naerukajakate kisa, see on tavaline jääd männi otsast metsvint vastu laulab, tema hääl jääb küll näiteks, sest noh, ise ka pisikene ja teda on ainult üks. See on ka tavaline. Kuid juba järve piiril on tavalise loodusesõbra jaoks nagu ebaharilikku. Kolmel jalal on teleSkopiksil Väike-Jaanika ning Maria-Ann oma isaga hommikul vara metsas. Ja metsa sellepärast, et lasta karis kevadesse üks lind mis oli nagu perekonna liikmeks Remmelite perele sügisest saadik. Seal hind on siin pappkasti sees ja eks need, kes teda hoidsid, teavad täpsemalt, kuidas ta teie perre siis tuli. Jah, see lind, tema liiginimetus on tait, uus nimetus ja endine nimetus tiigikana sattus meile novembri lõpul ja ta leiti Tallinna lennuväljal lähedalt lume hangest. Ta oli juba täiesti nõrkenud näljas ja ei osanud isegi enam inimest karta ning inimese vahelesegamiseta oleks ta kindlasti hukkunud. Nii ta siis sattuski meie perre ja elas terve talve läbi seal rohkem kui viis kuud. Lahtiselt noh, meie korteri köögis, mis te talle andsite? Leotatud saia ja kohupiim. Kurjaga tulivad Eike nälja, Annika ka. Aga kus ta magas? Kasti sees ainult. No paistab niimoodi, et sel ajal magasid nemad ka aga ta ikka ööseks oli siis, kui kõik kvartalis jäi vakka ja nemad käsin kahekesi juba magasid hoolega, siis ta otsis kõrgemat kohta, seal oli minule ka uudiseks, sest mina arvasin ka, et tema kui sellise varjatud eluviisiga linnukest poeb kuskile roostiku looduses ka ja no kuskil madalama kohapeal, aga ei vastupidi, tema ronis kastist välja ja, ja kuskile pliidi pääl, et sooja mingisuguse potikaane peal, seal oli tal kõige parem magamise koht, siis tõstis ühe jala üles ja teise jala peal oli nagu kurg, seal siis sedamoodi tukkus. Sisse. Ja, ja ükskord lendas ka, kui ema oli pannud preili peale nähud kuivama lauanõud, siis lendas sinna täie Vaarliga sisse, nii et kaks. Ja üks kruuse lendasid põrandale kildudeks. Aga noh, seda talle muidugi pahaks panna. Aga oli tore temaga koos elada. Ja olid? Aga kas te seda ei mäleta, tüdrukud, kuidas ta üks homiku teid päästis, koolist hiljaks jäämas? Siis kui unustasime äratuskella üleskeeramist, mis tuli voodisse? Hääled ei lähe, jah, tõepoolest seekord sattus. Seekord sattus niimoodi, et me kõik magasime hommikul hoolega kella kuue ajal ja tema tuli ilusti meile magamistoa läve peale, siis hüüdis nii valju häälega, et me olime kõik silmapilk üleval. Nii, nüüd kõik, nii nagu ornitoloogiaseadused nõuavad. Kui ikkagi üks linnuliik, mis üsna haruldane, lastakse loodusesse või üldse kätte saadakse, siis rõngastatakse ja Jaan Remmel on alumiiniumist rõngas ühes käes ja teisega võtab siis selle linnukese, nüüd kastist sai. Oh. Jaa lind oli jubedam kui meie, nii nagu me selle pappkasti suu lahti tegime, läks ja instinkt ütles, kuhu ikka läbi metsa kohe v poole. Egas midagi, ega see rõngastaminevast polegi kõige tähtsam, tähtsam, et, et Lindsay loodusesse gaasi ja ja võib oma elupäevi jätkata. Nüüd ta läks nii kiiresti, tundus, et oli must ja oli hall mis tema iseloomulikud tunnused on, kui nüüd nii tagantjärele räägi. Jah, ta üldine sulestik on tume nagu siingi, nägime, aga kahel pool külgedel, tal on niisugune eritunnus valge jutt, joon ja siis, mis tal kohe silma hakkas, ta tohutu suured jalad tohutu suured jalad, need on nagu ei oleks üldse tema oma, ta läks nagu alguses ka nagu hüpeldes pika sammuga. Ta on hea jookse ja muidugi tal see aarde viljon nii suured, kui ta pehmel pinnasel toimetab, no siis ta ei vaju, kannab hästi. Ja omapära ongi tal juurussechtidele uju, lestasid, ei ole üldse, on ta siiski päris hea ujuja. Ja siis noh, tema oli noor isend nagu näha, kui meile toodi, tal ei olnud veel sulestik päris alguses vanalinnu moodi talve jooksul ta vahetas ilusale tumeda ülikonna selga. Aga siiski päris suguküpseks. Kirjanduse järgi küll ma ootasin, et juba detsembrikuusest, aga ilusa, punase noka saab poolest sai knock, läheb lauakilt, läheb punaseks. Aga seda ei juhtunud, ainult noka ots läks kollaseks, nii et tema tänavu aasta nähtavasti siis üksinda saadab selle suve mööda ja tuleval aastasel vast asub alles pesitsema, kust ta muidu pesitseb. Üldiselt ta pesitsebki niisuguste kinnikasvavate järvede ääres roostikest madalasse vette kuhja Pumale pesa ja sinna siis ka mune, munade haudub pojad nii nagu linnurikka üldiselt edasi teevad juba ja ei tohi vist segi ajada ka vesi kannaga, mida ohtralt igal pool vesikana või lauk vesikana on laiendanud oma levikupiire ja, ja arvukust igal pool peaaegu järvedel ja ta ei ole ka nii varjatud eluviisiga kui see tiigikana on vesi kõlaneba veel tihtipeale aga tiigikana juba hoopis harvemini ja seetõttu me ei teagi Eestis, kui tema arvukus õieti on, ta väga harva satub meile ette.
