Täna, 13. detsembril avatakse Tallinna vanalinnas asuvas tarsis projektiruumis Eesti kunstiakadeemia fotograafia osakonna teise kursuse tudengite näitus, kunst või elu ning hea meel on siin klassikaraadio stuudios tervitada täna näitusel osalevaid kunstnikke Anna Parmann, ingel Vaikla ning nende juhendaja Marge Monko, tere tulemast. Tere. Näituse teemavalik tuleneb Noorte kunstnike ees seisvatest küsimustest, mis on seotud eksistentsi turismiga, et millised küsimused need täpselt siis on, millega te tegelete? No ühesõnaga, teema ja kujunes välja tegelikult meie sellisest kursuseprojektist, mida me sel sügisel alustasime. Ja ülesande püstitus siis tegelikult puudus. Et ma andsin kõigile vaba teema alustada tööd noh, mingisugused teose kallal siis vabal teemal. Ja see, mis noh, nendest vestlustest nagu välja koorus, oligi tegelikult see, et noored kunstnikud või siis kunstitudengid, et need küsimused, millega nad maadlevad, on tõesti sellised hästi. Kuidas ma ütlen ka siis eksistentsiaalsed ja puudutavad just seda erialavalikut, et kahtluseid on palju just selles osas, et mis on kunst ja mis on kunstniku töö ja mis on kunstniku roll ja nii edasi ja nii edasi Need tööd, nüüd, mis nüüd lõpuks näitusel on erinevatel teemadel, et nad ei puuduta ainult seda, ütleme, sellist kunstisiseseid küsimusi, aga see oli selline lähtepunkt. Kuidas noored nende küsimustega hakkama saanud. Noh, ma arvan, et nad peavad nende küsimustega veel edasi tegelema yhe ysna kaua. Aga selle konkreetse näituse kontekstis, mis seal siis selle kursuse lõpptulemus, et ma arvan, et meil on väga erinevaid ja väga huvitavaid töid, et ja need tööde teemad on tõesti väga erinevad, aga samas kõigis teemades on olemas selline kunsti ja, ja elu selline, kuidas ma ütlen, see oli mingisugune vahekord, et mõned tööd on lähtunud otse mingisugusest kunstiteosest või, või, või mingisugusest vormist. Mõned on siis noh, sellist isiklikku laadi tööd, mis lähtuvad just nimelt mingisugusest sellisest isiklikust teemast, isiklikust probleemist. Hanna Engel, kuidas teie sellele teemale olete lähenenud? Minule sai vist kõige olulisemaks küsimus, et kes on see meie kunstipublik ja et isegi kõige isiklikum, need asjad, mis me teeme, et see kõnetaks ka teisi inimesi, et nad leiaksid neid ühiseid jooni. Ja minu jaoks sai oluliseks võib-olla see, et Eestis on välja kujunenud nii konkreetne publik kunstile, kes käivad alati vaatamas kunsti ja seal mingi konkreetne eelarvamus, mis tekib, kui sa galeriiruumi astud ja sellepärast tegin ma oma töötänaval et võtta ära see galerii kontekst või kunstniku kontekst, et inimene, kes muidu galeriis võib-olla ei astuks, komistab kogemata selle tööotsa seal ja see emotsioon on võib-olla selline eelarvamustevaba. Hanna, kuidas sinuga, mina lähenesin põhimõtteliselt samale teemale mõnes mõttes ka nagu see, et kuidas kõige lähedasemad inimesed saavad kunstist aru aga ma lähenesin sellele isiklikus plaanis ja ma käsitlesin lähisuhteid ja just peresuhteid ja seda, kuidas, kuidas kunst ei kõneta neid inimesi, keda võib-olla ta peaks kõnetama. See on selline videoinstallatsioon, kus inimesed liiguvad üksteise suhtes, nagu planeedid liiguvad üksteise suhtes, ehk siis mõnikord nende teed ristuvad, mõnikord nad tahavad üksteisest mööda ja see, et kui lähedal või kaugel nad üksteisele on, et kuidas neid mõjutab. Lisaks Hannale ja inglile osalevad veel mitmed kunstnikud, kes need täpsemalt on? Need on siis kunstiakadeemia fotograafia osakonna teise kursuse tudengid, et ja, ja peale Hanna ja, ja ingli osalevad veel Liina Pääsuke, Roman-Sten Tõnissoo, Sohvi Viik ja Keiu Maasik, nii et kokku kuus kunstnikku. Kas see, et te kõik olete ühel kursusel, on ka selle teemakäsitlused olnud mingi ühise joone? Kindlasti on, sellepärast et me ikkagi oleme üsnagi palju aega koos ja meid vaevavad needsamad küsimused ja me õpime neid samu asju ja veel tekivad needsamad probleemid. Kuigi mulle tundub, tundub, et, et me oleme kõik neid küsimusi väga-väga erinevat moodi lahendanud, väga erinevad väljundid neile leidnud oli, siis tundub, et sinna galeriiruumi astudes raske esialgu mingit tervikut näha, aga see pealkiri väga hästi. Minu meelest saab selle kokku vennase toobki välja selle, et kui erinevalt me võime sellele samale asjale läheneda, tulles samast kohast, siis näituse kohta veel seal fotosid. Aga seal näeb ka videot aia, sellist nagu objektipõhised teoseid, nii et, et see on selline hästi mitmekesine näitus. Kui palju te nende tööde osas pidite valima? Kindlasti oli teil valmis rohkem kui üks idee. Ma arvan, et saaks kõik sellest pihta, et Mariaga arutasime, et mis on see oluline teema meie jaoks siis tegelikult ja kuidagi see kõige olulisem teema jäi nagu kõigil pinnale ja ja sealt nagu kujunes nagu vaikselt välja, et ma arvan, et kõigil oli suur dilemma, kas, kas käsitleda läbi foto, mis oleks justkui meie osakonnale nagu omane ja samas ka nagu huvitav, millega me oleme palju tegelenud või siis proovida mingit teist meediumit? Noh, võib-olla selle kursse puhul oligi huvitav, et see oli vabateema tavaliselt vaba teema on üks raskemaid teemasid tegelikult selle ülesande ma andsin, et kunstnikud siis tõesti mõtleks selle peale, mis neid tõesti huvitab ja mis on see, millega nad võib-olla mingisugune teema, mingisugune materjal, millega nad tahaksid edaspidi ka tegeleda ja, ja et seda on nii-öelda üles leida seda, oma teemat, siis me tegime veel selle kursuse käigus koostasime sellise sõbra raamatu mis algas väga lihtsate küsimustega ala lemmikfilm ja, ja lemmiktoit, et ja lõppes ka selliste nagu lemmikkunstiteoste-ga seotud küsimustega. Nii et jah, me üritasime siis ka selliste nagu grupikohtumiste individuaalsete kohtumistega nagu hästi palju just nagu suhelda ja mõtteid vahetada. Kontseptuaalne õhtusöök, kus me saime grupiga kokku marga juures ja ja meil olid konkreetsed retseptid värvipõhised ja siis me ühiselt enestasime, arutlesime oluliste teemade üle. See oli võib-olla osa protsessist, mulle tundub jah, see oli siis see elupool. Tänasel päeval saab pildistada pea kõigega, mobiiltelefonid teevad väga kvaliteetseid pilte, milliseid tehnikaid teie olete kasutanud ja, ja kas üldse tänapäeval fotograafid tunnevad mõnu sellisest algusest, sest ma ei tea pimikus pildi ilmutamisest või valgusega mängimisest, filtrite kasutamisest. See on päris naljakas meie ingliga kumbki kasutanud fotomeediumit selle näituse raames, aga ma olen kindel, et et kindlasti fotograafid naudivad pimikus mässamist ja valgusega mängimist, et selles suhtes, et see on see, mida me teeme nii või naa. Mulle tundubki, et just meie generatsioon vihalt, meie kursus, Me fotohuvi sai alguse analoog võrretega pildistamisest kõigist pilist Sid algusesse, niitidega ja sealt alles jõuti ligi Kaavereni, mis lihtsalt puhtalt on nagu mugav ja vähem võtab aega, aga, aga seal me kõik endiselt mulle tundub, ikkagi pildistame filmi peale. Kuidas teie juhendajana seda näete, on teil hea meel? Mul on hea meel selle üle, et neid võimalusi on nii palju ja, ja ma arvan, et noh, ongi erinevaid fotograafe, erinevaid kunstnikke, et mõnele tõesti pakub pinget, materjaliga töötamine või noh, sellise hästi materiaalse meediaga töötamine, et ma lihtsalt tahaks loota, et nendele, kellel see pinget pakub, et neil oleks võimalik ka edaspidi seda teha, sellepärast et nagu me teame, siis siis selline fotofilm ja fotopaber ja, ja sellised fotomaterjalid, analoogmaterjalilt siis neid on järjest raskem, et saada. Aga jah, et, et samas on jälle väga huvitav, kuidas tõesti on see tehnoloogia on niimoodi arenenud, et on võimalik pilti teha väga erinevate esemetega nagu mobiiltelefonidega ja seetõttu ma arvan, see muudab ka natuke seda mõtlemist üleüldse fotograafiast, et et see on jälle teistmoodi huvitav valdkond, millega mõni kunstnik võiks tegeleda. Hanna, hingelt teie olete EKA teise kursuse tudengid, mida te nende õpiaastate jooksul olete õppinud? Meil on poolteist aastat läbitud ja täpselt sama palju on veel ees. Ma arvan, et me võib-olla aina rohkem teadlikuks nendest teemadest, mis meid tegelikult huvitavat seal hästi oluline osa sellest ja kogu see isiklik areng, jääda kunstnikuks saamiseks, midagigi konkreetselt ma ei oska välja tuua ja ma arvan, see ongi olnud praegu rohkem selline silmaringi avardamine või see, et sa lihtsalt õpid neid põhitõdesid, kuidas üldse kunstimaastik käib või, või mis asi see üldse on, see kunst ja selle tegemine oleme veel väga-väga alguses, ma arvan. Ja seal alles meie teine ühisavalik näitusi. Jah, kunsti kooliga ongi see lugu, et ta on rohkem nagu selline keskkond. Et satute hästi täiesti sellises teistsugusesse keskkonda ja ahmid sealt infot ja, ja õpid seal siis keskkonnas sees olles, kuidas see maailm toimib, sellepärast et kindlaid selliseid kirjutatud reegleid ei ole ja, ja see kõik on selline tunnetuslik ja selline nagu voolav. Sõin ka keskkond, ma arvan, kus on kättesaadav vastavad materjalid, eelkõige inimesed, kes siin saavad aidata ja nõu anda, et see on oluline osa sellest. Igal juhul. Suur aitäh, Marge Monka, Hanne farman hingel vaikadena siia klassikaraadiosse tulemast. Eesti kunstiakadeemia fotograafia osakonna teise kursuse tudengite näitus kunst või eluavamine toimub juba täna, 13. detsembril kell kuus Tallinna vanalinnas asuvas katarsise projektiruumis. Ja kui kauaks näitus avatakse. Näitus jääb avatuks neljanda jaanuarini ja kuna vahepeal on pühad, siis tasuks vaadata neid lahtioleku aegu Facebookist projektiruum katarsise leheküljelt.
