Kust küll teed alguse saavad ja kuhu teed viivad? Maale ütleb linnalaps. Linna kostab maalaps. Kaugele on mõlemad ühel nõul. Aga vanaisa ütleb, igal teel on oma nägu ja igal teel on oma ajuteede juttu peab oskama ainult kuulata. Ja teede nägu peab mõistma, vaadata. Ja vanaisa hakkabki rääkima oma lapsepõlveteede juttu. Kui palju olen kord sind mööda rännanud? Sinu kaudu rahustasin oma nooruse kauguse igatsust. Vabakusid, vaimustust ja väsimust. Aitasid näha maailma ja ennast, andsid silmadele ning südamele. Vanaisa Karl Ader on paljusid teid näinud. Ta on ilma ja inimesi näinud. Aga ükskord oli temagi põlvepikkune nii nagu teie. Ta seisis siis oma koduaiaväraval ja seadis ennast oma esimesele teele minekule. Koduvärava taga oli küll lihtne külavahe tee väravast välja minnes paremal pool kask suure kiviga. Selle ka seal kivil sai istutud ja vaadatud seda rohtu kasvanud teed. Seda ma juba teadsin üsna väikesena, kuhu see tee viib maanteele. Ja hiljem sai kõnnitud seda teed mööda kooliküla koolilapsena sai joostud, kui vanemad poodi saatsid kaupa ostma petrooli, sest elekter tookord külas muidugi ei olnud. Või suhkurt magusat teed ja kohvi saada tuli ikka lipata, seda teed mööda suve kevaditi ja sügiseti paljajalu muidugi. Raha kõvasti pihku surutud, et see ära ei kaoks. Tee viib linna, oli isa öelnud. Kes teab, kui kaua käis väike poiss selle mõttega ringi. Aina mõtles ja unistas, et küll tahaks linna näha. Siis ühel päeval pandi Myra aiste vahele ja Karlile öeldi, tuled kaasa? Oi, seda kõige õnnelikumat päeva. Esimest korda pääsesin ma linna isaga ühes, kui olin 11 aastat vana siis ma olin külakoolis, käisin ja enda meelest juba tark inimene, ma olin kolmandas klassis. No vaat siis oligi nii, meil oli üks hobune, selle nimi Miira. Et ühel kevade hommikul isa rakendas selle Miira ette, see oli tore loom, selle poolest tore, ta oli küll väikest kasvu, aga tema oli hästi erk. Ega tema piitsa ei tahtnudki, tema hoopis kippus nagu lõhkuma hakkama, kui piitsa Saise lõhkuma hakkama muidugi linnapoisid vast ei teagi, mis tähendab, hobune hakkab galoppi jooksma ja tuhatnelja kihutama võib sind veel päält maha ka visata. 30 kilomeetrit oli linnamaad, Olympic sõit hästi pikk, ma mäletan esimest korda, kui seda minna sai, siis andis üsna oodata. Kui me isaga minema hakkasime, siis päike paistis näkku. Aga kui linna tornid paistma hakkasid, siis oli juba päike paistis kukla taga tundus, nagu oleksime terve päeva peaaegu sõitnud. Sõitsime siis ühe isa tuttavate poole. Hobune aeti Oovi ja anti talle sismi Eina märs ette. Isa ei lubanud enne juua anda. Mina pidin siis olema asjamees, kes hoolitses hobuse eest. Kui hobune on ära kuivanud, milles muidu jääb hobune haigeks naat siis tädi linnas näitas mulle mitmesuguseid pildiraamatuid, mis ma näinud ei olnud. Siis ta ütles veel, kui ma hea laps olen, siis ta ostab mulle poest hiina kaunu. Mina ei teadnudki, mis asjad need hiina kaunad on. Aga siis ometi järgmine hommik oligi nii, et ta tõi ühe musta ja imeliku asja nii nagu ühe suure oa kauna, mis on lapikuks litsutud. See oli niisugune kõvavõitu hammaste all, aga üsna hea mekiga. Nonii siis kui linnas olime öö ära olnud, siis peagi hakkasime teisel hommikul tagasi sõitma. See, mis tee peal näha oli, oli ikka tore küll. Minule oli see ikka täitsa uudiseks, ma nägin esimest korda suurt vägevat tõlda, ma olin küll näinud, kui mõisasaksad Alatskivilt, jaga avastust läbi küla sõitsid niisuguse troskadega nagu üteldi. Aga see oli, mis ma linna lähedal nägin, õige suurt tõld ja seal oli neli hobust ees. Eks neid sõidukeid oli ka väga mitmesuguseid. Meil oli niisugune plaanvanker ja see puru Ta süda kenasti, aga minu meelest oli see tore sõita. No siis oli veel talumeestel, kes jõukamad olid, niisugused toredad, vankrite toreduse vankriteks, nagu meiereid kutsusime, mõned olid niisugused pikad, hästi pingid, niisuguseid pingeid, mis seina ääres on, seal siis istuti kah, naised istusid enamalt jaolt nii külgepidi, seal mehed, aga istusid ka kaitseratsi, üks jalg ühel pool, teine teisel pool, siis ma mäletan, oli veel kaarikuid porist ilmadega, kellel võimalused suuremad olid vaid suuremad kohad. Siis oli kaarik vankrid, kaarikutega sõideti kaks ratast, nii nagu kärud, umbes siis olid veel ja niisugused vedruvankrid. Jõukam rahvas sõitis nendega, meil polnud muud kui see plaanvanker ja sealt sai veel see korru pealt ära võtta kodus ja siis panni lauatükid kahele poole veeti seal sõnnikut ja einu sellega ja käidi veskil pandi kotid sinna peale. Eks mina muidugi isaga sõitsin neid, teid pidi kaasa, aga see esimene pikk reis linnareis, see oli minu meelest kõige suurem ja kõige põnevam. Mis mul poisikesena siis oli ja mis mul praegugi veel mõneti meeles on, miks pärast linna sõideti? Eks seal olnud oma asjatoimetused näiteks isal oli vaja kasv vikatit osta heinaaja eel. Või oli vaja muud kaupa tuua, kas vastlanahka või muud, jääb minti linna peamiselt kaupa tooma. Laadal ka käidi. Meil oli suureks sündmuseks küll maal koosa laat. See oli üks vägev sündmus selle poolest kaks korda aastas, see oli ja see on mul praegugi meeles. See oli 20. septembril sügise poole ja 20. aprillil kevade poole. See oli selle poolest põnev, et ema ja isa andsid siis mulle alati nii palju kopikaid, et ma sain osta ühe pudeli mõõdu ja kringlisaia. Mõnikord arva, tee vorsti kah minu meelest see oli nii hea, et keele viis alla nagu üteldi. Mida suuremaks saab inimene, seda pikemaks lähevad teed karjadest, kus pajupilli meisterdatud saab märkamatult koolide. No eks ta nii olnud minulgi, kui ma külakooli lõpetasin, olin siis kolm klassi läbi teinud. See oli veel niisugune tore kool, et mina käisin seal neli aastat, üks aasta võis vabatahtlikult veel käia, et haridus suurem oleks. See tähendab vabatahtlikult ühe aasta olin koolis rohkem. No siis ma siis mõistsin, ma mõistsin ühte korda, ühte mõistsin lugeda päris kenasti. Ega kirjutamisel ka väga viga ei olnud ja enda meelest olin ma siis juba üsna tark. Kui ma siis linnas koolis hakkasin käima, eks ma õppinud siis seda linna teed hoopis teisest küljest tundma, see tähendab ma käisin siis tihtipeale kodus. Nädala lõpulgi, laupäeval, kui koolide lõpes hakkasin maastuma jalgsi 30 kilomeetrit tuli minna. See on seitse tundi. Kõndisin, enne kui ma koju jõudsin. Seal ma siis õppisingi tundma seda teed tema mitmekesisust. No küll kevadel sügisel ja talvelgi. Mõnikord mõni hea mees võttis peale, kui ma küsisin, et onu kas ei saaks peale kes hobusega mööda sõitis, mõni aga andis hobusele piitsa ega teinud minust väljagi. Teed kustutavad teadmistejanu aga kui üks väikene mees läheb pikale teele, siis on tal südamel kaasas. Ka ivake hirm. Nii on juba kord, siin elus on soov, jaan, kartus ja mehed kasvavad nendest, kellele soovid on kartustes suuremat. Vaatan maalne. Tee peal selle rööpa sees kuse tolmune rööbas on, magab koer, punane koer magab, aga tagumised jalad käivad ikka vuta-vuta-vuta-vuta. No mina mõtlesin, et mis seal siis nüüd sünnib, Dane nähtavasti und ja näeb nähtavasti unes, et ajab jänest taga ja minul poisike, seal tekib mõte, et mis oleks, kui ma oma suure varbaga vajutaksin tema sabarootsu peale mõeldud, tehtud, niipea kui ma selle varba tema saba rootsule panin igaks juhuks alt. Ja koer Rahmas minu sääremarja suhu. No võite arvata, missugune mu jalg siis välja nägi, verd tilkus ka omajagu, ega ma nutnud, mul oli süda hirmu täis, et saan kodusel naha peale selle tembu eest. Emale kõnelesin siis selle loo ära ja mis ema tegi, ega siis arsti lähedal olnud. Ema viis mind aina juurde, otsisime takkuse koti tüki, panin selle kepi otsa, panin koti põlema ja siis suitsetas selle minu sääremarja ära. Ime küll, lonkasin mõnda aega terveks sai. Kuidas nüüd lood lapsed, nüüd te teate väga hästi, eriti linnalapsed juhtub mõni väike vigastus, kohe on võimalik polikliinikusse minna, süstitakse, sentitaks, mängitakse toredasti kinni kõnelemata, aga sellest minu hädast, kus mul sääremari päris puru oli, ei olnud juttugi, arstist arst oli küll, aga arst elas 10 kilomeetrit eemal. Tookord elas arst Alatskivil. Need olid süsteede esimesed ohud ja mured ikkagi 30 kilomeetrit käia. Iga siis alati saanud valges käia vahelehega pimeda peale. Kas väike poiss val kartma ei hakanud ka? Pimedas oli ikkagi üsna õudne see sõit, eks ta ole nii, et sügiseti ja kevaditi pimedatel öödel, kui tuli sõita või õhtutelgisest sügise läheb ruttu pimedaks, siis võeti latern ja pandi aisa külge aisa otsa külge. See oli niisugune tormilatern, väikene Petrol seal sees, seal näitas siis väikest valgust. Aga selle valguse paistel kilised andis väikest kuma. Teeäär tegi, puud paistsid nii imelikult salapärased ja kui siis tormine ilm, kaolijal latern seal vilkus ja kõikus, siis oli ikka päris sünge. Ja ükskord ma mäletan veel koguni seda, et isaga läksime, meil oli kogunenud tee ääres üks niisugune talu, mida kutsuti Undi saare taluks. Ja siis ükskord läksime sealt hundisaare talust mööda ja Myra ajas kahele jalale püsti ja Noškas ja üsna üsna niisuguse tavahirmuga norskas. Isagi ehmus ära naismirale esimest korda piitsa, siis hakkas ta tuhatnelja kihutama ja isa ütles, ta on näinud paremal pool, teed on vilkunud kaks rohelist silma. Hundi sunnik tuli meile vastu niieteks olnud kartust omajagu. Vaat kui mina Aga? Kui ma nüüd nendele teeradadele mõtlen, mis on hommikuti eriti varahommikuti, kui sai käidud päikesetõusu ajal või õhtuti päikeseloojangu ajal ööbikulaulu kuuldud vara suveti, Kozma Eelmatu sireliheki toolid lõhnasid, seal oli ka oma oma meeldivus juures või jõudsid kuskile väikese veskijärve äärde, seisatasid seal ja puhkasid, vaatasid, kuidas pardid lobistasid, veski, järvedes või imetlesid neid vesiroose seal aega ju oli, ei olnud niisutamist. See oli kavamatu kena ja praegugi tuleb mul meelde, kuidas kirjanik kruusten, kui te olete kindlasti noored lugenud ja tunnete seda meest, aga kes seda vähe lugenud, soovitaks seda rohkem lugeda. See on üks väga huvitav kirjamees. Ta kirjutab hirmus toredasti, ta on väga suur loodusesõber, tema kirjutab, kuidas tema emaga esimest korda linnas käis, kuidas ema peatas hobuse ühe mäenõlva all orus peatas kinni ja ütles. Kuula ja siis nad kuulasid ööbikulaulu. Kruusten kirjutab seda nii imetoredasti, et hobunegi nagu kuulas ja unistavate silmadega, vaatas sinnapoole, kust laul kostis ja kruustele lõpetab selle jutu niisuguste sõnadega, et et ta on väga tänulik emale, et ema õpetas teda kuulama ja nägema. Nii palju ilu, mis looduses on. Aga ma mõtlen, eks tei ennemgi olnud ka mureskuda teid pikale kooliteele saatis. Minu ema saatis mind aastate viisi koma jalgsi, käisin. Peaaegu alati ühe kohani seal kaks kilomeetrit. Sinnani, kus algas see hundisaare talu. Siis me tulime üle heinamaade pisut, õigemini kui maanteed pidi sai. Ja siis on need hetked mul nii toredasti meelde jäänud, kui ema käe tõstis ja maanteele jõudsin, hakkas tagasi minema. Ja minul oli siis nagu kahju emast lahkuda ja mulle tundus, et emal oli ka kahju minust lahkuda. Ema siis kallisse kaks kilomeetrit kompsu, seda kompsu, kus ta oli mulle toidu sisse pannud. Mida ma siis linnas koolis käies tarvitasin. Enamalt jaolt oli see purgikene kapsaid sealihaga, no siis oli veel niisugune pirukas leivast tehtud ja soolane sealiha sees. Ta üks päts niisugust pirukat, vähemasti siis leiba ka ja mõnikord sepikut nisuleiba nagu kutsuti selle konksuga ma siis läksin, ema ulatas mulle selga, see oli niisugune väike kott. Ta ema oli õmmelnud riidest rihmad sinna külge, ulatasin minu selga. Siis patsutas mulle ka veel paar korda, kas õlale või mõnel üksikul juhul tõmbas ka käega läbi minu juuste. No minu meelest õnnelikumat hetke ei olnudki siis mul, kui ma selle kaudu nägin, kuidas ema mind hoidis. Avasta tuli mitmesugused aastaajad, on mitmesugused kordon. Pori, kort tuiskab. Igasugust näädu maantee peal. Nojaa, talveti, kui tee oli tuisanud, siis oli see tee laineline agumäekünkaid kohati täis ja siis, kui ees hobune läks reega kusagil eessõitja, siis järsku kadus tema ära, tee sisse, nii sügavale orgu läks järsku ja siis hakkasid paistma hobused hõõrua toolisikutesse kutessekutes jälle üles. Ja meie siis ei saa ka jälle takkajärgi temale sügaval alla minnes, nagu u tegi hakkas traavi maa ja siis ta sikutas jälle järgmisesse, kelle üles. Ja kui külmakas, eks silla isa õpetas ja nii tuli tehagi. Tulime siis maha ree pärast kinni ja siis lasime kenakese jooksus jalad ei külmetaks, muidu jalgade külmetamine teeb haigeks nagu teiegi, kõik teate noaga, minu ema tegi veel seda tempoeta, kui kangesti külm oli, nii 20 kraadi ja selle ümber. Ega siis ka nii ei olnud, et kui 20 kraadi külma oli, et siis ei tulnud kooli, ei me seda teadnud, meil tuli ikka koolimine, olgu või minu pärast või neli, 50 kraadi. Aga muidugi nii külvalva ei olnudki. Siis kui me linnas juhtusime sõitma ja ma ütlen, et talvel kange külmaga, siis ikka mindwide hobusega. Ja nii palju, kui isal võimalik oli, siis ema võttis suure piima Mannergu ja pani sinna keeva vett sisse, tõstis selle siis reke või saani, õieti meil saani ei olnudki, aga nagu ma ütlesin, Rees tehti, saan, pandi niisugune peraažinna tahab niisugune saani moodu neljakandiline pera, sinna tahaks köideti see kinni ja siis oli ta nagu saan, vat siis oli seal Eina märss, istusime seal heina märsi pääl ja siis sinna jalgade ette, Teppandi, see soe piima Mannelg, no see oli oma paar tundi oli see ikka üsna üsna meeldivalt, andis sooja jalgadele ära jahtus, siis tuli jälle sorki lasta. Jaa, talvised sõidud siis, kui hobusel olid kulised küljes. Need olid üksikud juhud, vastlapäeval siis kellel oli, see pani hobusele kujused kaela, Aksed istusid peale ja noored siis kujuste kõline, sõideti metsavahelisi teid pidi, aga ka suurima teid pidi. Või jälle pandi aisakell aisa otsa külge, eriti postipoisid tegid nii, sest iga 10 kilomeetri takka ümmarguselt oli postijaam ja seal siis vahetati posthobuseid, reisijad sõitsid siis posthobustega, busse polnud. Nii raudtee küll oli, aga mina ei elanud raudtee lähedal. Ja siis postipoisid pandsid aisakella. See on nüüd suur kell, nagu siis, kui ma külakoolis käisin, sellega helistati tundiga, till, till olid Ellerid Ellari suur, kell neli lastakse elektrikellaga nomaal, mõnel pool vast ongi veel niisugusi aisakella moodi kelgi. Siis sõideti, postipoisid, sõitsid aisakellaga, aga see Kuiuste kõlin on ikka üks päris meeldiv. No teie olete kõik seda kuulnud või on veel mõningaid, keda kuulnud ei ole? No kui neid mõningaid on, siis kuulake nüüd natukene, tulevadki need toredad, kui juuste küüned. Kas olete saanud elus nii palju teid käiatud küllat? Ei, sugugi ei ole? Sugugi mitte nii palju, kui oleksin tahtnud. Need teed, mis koduväravast välja viisid. Need teed tundusid kuni linnani alguses kole pikad. Aga nüüd näivad need ju nii lühikesed, ikka ei saa lahti igatsusest rohkem näha. Rohkem tähele. Panna rohkem tundma õppida. Maailma, ja seda, mis seal sees on. Kuidas vanaisa ütleski? Iga teel on oma nägu ja oma j peab oskama ainult kuulata ja vaadata. Nüüd olen jälle tagasi tulnud. Istun sfääris. Mõtisklen tuletan meelde. Oh ei, ma enam kippu kisu kaudu, väga kaugele. Ei suudakski kippuda. Taevas on pilve tõmbunud. Õhtu läheneb. On vilu. Aga tee ees neid nii pikk ja v tooniline. Ega ole mina enam endine rändaja? Ei külamees, kas ei saaks peale? Seal sees ka astuge, aga rattaile näen ja juba kaugelt, et istub mees maantee ääres vist väsinud, mõtlen Ello ja eks ole juba igav. Nii teil kui minul Jakoobuse õlgi Aga Eeerrzmeela veel edasigi. Linalakk.
