Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga otsib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saatejuhid Arko Olesk ja Madis Aesma alustavad. Tere, järgmise tunni vöödavad raadiovahes populaarteaduslikel teemadel sinuga koos Arko Olesk ning Madis Aesma. Meil on saates nagu ikka üks pikem teema, jagatsume vastatega paarile kuulaja küsimusele. Ja, aga kõigepealt kõige olulisem või kõige huvitavam nädala uudis on sulle midagi silma jäänud, näidis sellest ja mulle jäi silma üks uudis, mis puudutas ninna jäämist, täpsemalt siis uudist Marsilt, kus nüüd seal aeglaselt ringi tui kulgur Curiosity otsustas lõpuks hakata. No nii-öelda nuusutama siis Marsi atmosfääri ja uurimas seda, mis seal täpselt sees on, loodeti leida sealt metaani, gaasi siis mis on gaas, mida toodavad elusolendid muuhulgas muuhulgas ka elusolend ja muuhulgas metaan sisuliselt emaga Isogas. Et, et kui noh, vanarahvas ikka teinekord nägi soos vilkuvaid tulukesi, siis arvatakse, et noh, see on ka metaan, mis niimoodi vaikselt põle, see hiilgas seal soos. Aga tõepoolest metaani kohta on Marsil niimoodi selliseid varasemaid vihjeid olnud, et seal võib midagi olla ja arvatakse, et seda võivat otta, pinna sees elutsevad mikroorganismid söövad oma tavapärast toitu ja mile väljasid. Nende seas on muuhulgas metaan ja nad rahvakeeli veeretavad Selementaanis endast välja ja nüüd siis ühesõnaga hakatigi nuuskima sel Marsi peale, et kas on võimalik seda metaanimisele jälgi leida, paraku ei leitud. Paraku ei leidnud, nii et see teadusuudis on teataval määral pettumust valmistav, kuigi NASA ülioptimistlikud tegelased muidugi ütlesid seda kohe, et see on metaani loo algus. Ja sest see on ilmselt järjekordne mõistatus, mis tuleb lahendada sellepärast, et et varasemad selliseid uuringut siis nii maa pealt kui, kui seal Marie Marsi orbiidil olevad andurid on nagu atmosfääri mõõtes näinud, et seal nagu metanyon jätsementaansel kuidagi muutub väga kiiresti, et korraldada on istuda jälle ei ole nagu arvatigi, et et üks asi, mis võib selgitada selliseid kiireid muutusi, on see, et ongi kusagil seal maapinna all sellised kolooniad, mis siis vahepeal tegutsevad aktiivselt ja eritavad metaani ja siis vahepeal jälle magamata on. Aga loomulikult jah, see Curiosity uudis on väike tagasilöök neile, kes lõpuks ikkagi lootsid leida elu Marsil ja kes lootsid leida Marsi pinna alt mingisugust suurt seent või siis ongi asi selles, et stseen jällegi magab, praegu ei saa üldse välistada, kuigi minu meelest Marsil praegu talveei ole niimoodi, et Curiosity just läks sinna sellisel ütleme ma ei tea, kas, kas tipphooajal või, või suve seal, kus nagu elu peaks kihama, kui seda seal kui seda seal oleks. No igatahes, me jääme huvi ja palava põnevusega ootama järgmiseid, sõnumeid, mida see vahva traktor saadav. Aga meie enda tänane pikem teema. RMK on samasse auku just samamoodi mikroobidest, kes eritavad aineid ja need ained on sellised, mis meile väga meeldivad. Nii et kui te tahate teada saada näiteks, mis elukas on keefiri seent, siis jääge kuuldele, jah, kõikvõimalikest pärmid, kõikvõimalikud biootilised bakterid, kõikvõimalikud väikesed olendid, sest nad on pigem ikkagi ju, kes kui mis, mis siis toidu sees teevad toitudest selle, mis nad on, on meie tänaseks pikemaks teemaks siin raadio kahest saatest puust ja punaseks. Isegi. Mu poode. Kindlasti. Kombel. Puust ja punaseks. Saade puust ja punaseks võtab täna taas ette väga maitsva teema toidu teema aga teeb seda natukene erilisema nurga pealt. Nimelt me üritame täna aru saada, millist rolli mängivad meie igapäevasel toidulaual teised pisikesed mikroorganismid nagu bakterid, seened ja sellised, mis on abiks erinevate toitude valmistamisel näiteks säilitamisel ja hapendamisel ja oleme kutsunud stuudiosse sellest rääkima toidu ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskus. Projekti juhi Kaarel Adanbergi tere. Tere. Tervist. Võtame kas või supermarketis ja vaatame kõike seda laia toiduvalikut siis kui palju on seal selliseid tooteid, mille tegemise puhul mängivad mikroorganismid sellised täiesti vältimatu tuttrolli. Vältimatut rolli mängivad muidugi päris paljude toiduainete valmistamisel, et seal alates leivast, hapupiimatoodetest juust, kaali õlu ja hapukapsas ja kurgid. Et tundub, et lihtsam on loetleda toiduaineid, mille puhul nad ei mängi mingit rolli vesi ja soolvesi ja sool. Noh ma ei tea, siin joogipiim ja mingid lihatooted või jahud ja helbed ja seal tõesti mikroorganism ei ole, nii et noh, muidugi peab siin mainima seda, et tänapäeval ka paljusid nii-öelda hapusid toiduaineid tehakse tööstuslikult firma mikroobid ette, et noh, siin on näiteks kali, et see on paljud kaljatooted, on tänapäeval lihtsalt limonaadid, ütleme nii, süsihappegaasi sisse sisse pandud mitte enam kääritatud. Ja just Me olemegi harjunud mõtlema, et kui me nägime mikroobides, siis kohe meile tuleb pähe midagi, midagi halba, midagi võib-olla, mis tekitab haigusi. Aga nagu ma aru saan, siis need on ikkagi äärmiselt kasulikud mikroorganismid. No muidugi tegelikult enamik mikroorganisme ongi aga kas just kasulikud, aga mitte kahjulikud? Mikroorganisme tegelikult ei pea kartma, et see on täiesti normaalne looduse osa, et karta tuleb patogeene, mis asi see patogeen on? Patogeen on siis selline mikroorganism, mis või kes teeb meile halba tekitab haiguseid ja aga halbu haigusi või sa saad ka surmaga lõppeda, nii et kas needsamad mikroorganismid, mida me kasutame toidu ettevalmistamisel, kas kas mingitel tingimustel võivad muutuda haigusetekitajat, eks, või on siiski need täiesti kas eraldi klassi? No sellised mikroorganismid, keda kasutatakse siis toiduainete valmistamisel, need kindlasti ei muutu halbadeks nad ise kuidagiviisi nagu edasi hapuks minna, ei sobi pahaks minna? No üldjuhul ma küll ei tea, et pretselt sellised organismid saaksid muutuda pataljonis, eks. Aga patogeene üleüldse siis leida või kas need võivad toidu sisse sattuda toidu siis see kindlasti sattuda. Eks patogeenide on ka meie ümber keskkonnas kogu aeg olemas, et eksin, palju ole rolliga hügieenilist. Kui väga mustalt töötada, mitte korralikult ümber käia, siis pataljonidest satuvad seal eksju, heitveed ja nii edasi. Need ringlevad meie ümber kogu aeg siin, et tuleb need asjad lahus hoida ja ja mitte kanda Toiduvalmistamise ahelasse. Ma kuulsin seda kujundit mikroorganismidest. Rääkisite, et ütlesite mikroorganismi kohta ikkagi, kes, kas kõik mikroorganismid on ikkagi siis kes mitte, mis noh, see on selline natuke vaieldav küsimus, võib-olla minu jaoks ütleme, baktereid on sõbralik. Ja sõbrad on kes, aga eks valdavalt ikka öeldakse mis kuna seene kohta öeldakse vist valdavalt ikkagi, mis aga see iseenesest on loomale lähemal, kui taimele. Need on, ma ei tea, kas just lähemale ja nad on ikkagi täiesti eraldi haru, ütleme seal bioloogias samuti elusorganismid. Nüüd ütleme, et toidupoes seista ja vaadata riiuli peal erinevaid toiduaineid, neid, mida me siin mainisime, no ütleme, on seal hapendatud kurgid, hapukurgid, eks ole, siis on õlu ütleme, hapupiim, vein ja jogurt, kas kõikide nende puhul võib öelda, et nad valmivad mingisuguse sarnase protsessi tulemusena? Sisuliselt küll, jah, kui puhtalt biokeemiliselt, et asja vaadata, siis tegu on täiesti ühe rajaga metabolismi. Ehk siis suhkru, täpsemalt öeldes glükoosi lagunemisega. Tegelikult pooliku lagunemisega tekivad siis happed või alkohoolid. Ja vastavalt ongi, et kas on hapukurgi hapupiimaga tegu, siis tekib suhkrust meil piimhappe ja kui on õlle või veiniga deeguusistekki suhkrust alkohol ja noh, puhtalt keemiliselt on seal see viimane viimane reaktsioon on tegelikult ainult erinev. Kuidasmoodi see protsessis üleüldse välja näeb, no võtame siin näiteks õllekuidasmoodi õllest ehk siis alguses mittealkohoolsete koostisosadest, mis seal on, eks ole, humala käbid või graanulid siis linnased, siis pärm ja vesi, need on tegelikult neli koosluses, millest õlut tehakse ka sinna rohkem midagi väga vaadata, kuidasmoodi, sellest süüdlast materjalist saab alkohoolne jook. Linnased on tegelikult ju noh, teraviljast eks ju saadud produkt, et terad lasteks idandama, noh, seal muidugi toimuvad erineva tasemega testimised saada seda maitsetega. Selle linnastamise põhitulemus on see, et teraviljas olev tärklis mis on selline vahel olumer produkt, see lõhutakse siis lihtsamateks osadeks ehk lihtsuhkrut, eks ehk selleks samaks koosiks. Ja nüüd kui pärm antud juhul siis pärm selles, eksju, selle suhkru ära tegelikult vääritamisel peab mainima, et see saab toimuda anaeroobse keskkonnas. Õhku ei tohi olla, noh jah või noh, õigemini farmide puhul see õhk väga ei, ei olegi nii kriitiline seal pigem härra pärase suhkru kontsentratsioon, et palju suhkrut on siis pärmid lihtsalt raiskavad seda ja see raiskamist produkt ongi etanool ehk siis alkohol või et see põhimõtteliselt nagu sealsamas raamatus Semperi teine kirjeldati, et pärmid lastakse sellele materjalile juurde, nad hakkavad neid suhkruid sööma ja siis nende väljaheited moodustavadki selle alkoholi, mis teeb sellest joogist selle, mis ta on, jah. Nojah, me võime nimetada seda nii jah, et on pärmi välja heita, sest et tõesti rakku sisse läheb suhkur ja välja tuleb alkohol. Kui me vaatame seda lihtsalt sellest aspektist, et kuidas alkoholitootja siis see on tõesti noh väga lihtsalt ja kiiresti toimiv protsess. Aga tõenäoliselt seda kiiresti saadud alkoholi keegi juua küll ei taha, et seal on vajalik nii-öelda laagerdamine, kus siis toimub nende aroomiühendite teke ja nii edasi nagu nagu ka veini ja teiste selliste toodete puhul, et no kust need kasulikud mikroorganismid, mikroobid, pärmiseen ja teised bakterid, et kõik on nagu leitud, nagu ma aru saan, siis nad mingil määral on ikkagi meil keskkonnas olemas. Kui me jätame piimapurgi lauale seisma, siis mõne päeva pärast ongi meil seal hapupiim olemas, mis tähendab, et ta kusagilt leiavad bakterid, tee sinna sisse, tegelikult meie ümber on kogu aeg palju mikroorganisme, baktereid ja farme ja hallitusseeni ja nad hõljuvad siin õhus ringi ja kaasaiamaal leht- taime lehtedel viljadel. Ja noh, kui vaadata siin konkreetselt nüüd seda viima, siis samal ajal oli niimoodi, et lehmad olid karjamaal ja ja olid seal rohu sees, siis rahu kaudu läksid need bakterid, eks ju, lehma udara külge ja sealt piima piim läks väga-väga hästi hapuks, tänapäeval protsess on rohkem tööstuslik ja lehmadele laudas ja tingimusena steriilsema edasi, et tööstusest siis ostetakse nii-öelda baktereid kokku ja pannakse viima siis hapendatakse. Aga need on needsamad bakterid sisuliselt algselt need baktereid ikkagi saadud jah, kuskilt keskkonnast ja selleks tehakse ikkagi kõvasti tööl ja noh, seal on 1000 tüved ja kümned ja sajad liigid, mida siis võiks kasutada valmistamisel on ükskõik mis toodete valmistamisel. Nii et kusagil on lausa mingisugune bakterifarm, kust ütleme, Maide vabrik ütleb, et nüüd ma tahaks teha, ütleme sellist jogurtit. Palun, saatke mulle vastavad bakterid, just nii, et on nii-öelda juuretisetootjad, et see, seda nimetatakse juuretis, eks. Ja siis ostavad, firmad müüvad ja tõesti iga iga ja nii-öelda piima või siis liha või kurgi hapendamiseks on võileiva tegemiseks on täiesti nimekirjad erinevatest bakteritest ja ja müüakse kohe koosluseid mitmest bakterist kokku pannud ja õigemini soovitataksegi, et sellega saab teha hapupiima sellega juustu ja jogurtijuuretis on veel eraldi? Jah, täpselt samamoodi nagu õllepärmi müüakse ikka jah, et selleks on eraldi firmad, kes toodavad neid ja müüvad, aga kuidasmoodi, see nende, kas te olete transport käib või mis kujul ütleme, leivakombinaadis töötavad pagarid selle, selle kätte saavad. Tänapäeva kõige tüüpilisem on bakterid nüüd seal juuretise tehases kasvatas suures tünnis ülesse ja selline mass on seal ikka kümned tonnid ja kasvatatakse ülesse ja ja siis need bakterid on, seal, nad on, eksju, vedel. Aga, aga seda on väga-väga raske hoida, eks ju, ja transportida ja seetõttu tänapäeval laval kas siis külmutatakse selliste kuulikestena või siis kuivatatakse, mis siis võimaldab veel veel kauem. Mul on pikemat aega neid juuretsi transportida sisuliselt sihuke kuivpulber, et kui mingi piimatootmisprotsess pihta hakkab, siis raputatakse lihtsalt pulbrit sisse. Sellisest pulbrist nad noh, sisuliselt on nagu koomas või magavad ja siis kui nad satuvad jah, see keskkonda, siis nad ärkavad jälle üles ja bakteritel. Ja ka teistel ühe rakulistel mikroorganismidel pärmseened. Neil on jah selline omadus, et nad võivad nii-öelda vahepeal ära kuivada. Aga kui pikk neil see eluiga on? Mingisuguse aja peale võivad seal oma kujuses ära ka surra või? No eks ole selline jah, säilivusaja ikka jah või nad just ära ei sure, siis nende aktiivsus on langenud ja nii edasi. Ma just mõtlesin, üks lugu tuli Ülo Ameerika Ühendriikides, kus üks mees, kellel on 70.-te lõpust saadik olnud habe ees leidis sealt kusagilt habeme igavikust kusagilt sealt selle padriku seest väikese leiva. Ja kuna ta on elupõline õllepruul ja tulen oma õllepruulimisfirma, siis sellest leiva kübemest. Kuidagiviisi ta siis võttis pärmi välja ja tegi sellest farmist omakorda ühe laari õlut, mis läks tootmisesse ka põhimõtteliselt habemest leitud prügist pruuli. Seda, eks ole, ma just mõtlengi, et see leivatükk võis seal olla kusagil, no võib-olla president kvartaliajast saadik ju ometi sellest on võimalik niimoodi aastakümneid hiljem veel täiesti joodav jook teha. Jah, põhimõtteliselt on see võimalik, sellepärast et noh, kui konkreetselt on evangeelses leivas on nii baktereid kui pärmil ja sealt on võimalik eraldada veel aastakümneid hiljem nike, jah, kui palju nendest bakteritest selleks ajaks, kui see toit jõuab meie taldrikule või suhu, on seal veel elusad või, või on pigem niimoodi, teevad mingis faasis oma töö ära ja, ja siis ma ei tea, kas võetakse välja või, või surevad ja siis meie lauale jõuab juba selline. Ma ei tea, kas puhast toitu, kuidas seda nimetada? No meie poelettidel võib leida nii ja naasuguseid tooteid, et näiteks kui me vaatame siin jogurteid või selliseid tooteid, siis tõesti tootmisprotsessi jooksul baktereid kasvavad ja nad säilitavad leluvõime seal isegi mitu nädalat. Eestis enamasti ongi, keegi ei hakka jogurtit pastöriseerime, aga noh, siin näiteks Saksamaalt ei kaugemalt, tuues siis või, või eksportida kaugemale, siis üritatakse selle säilivuse pikendamiseks pastoriseerida. Sel juhul muidugi seal enam baktereid ei ole. Aga muidugi kasulikum. Igas mõttes on süüa ikkagi ikkagi bakteritega ja vältida nii-öelda kaua säilivaid ja noh, nii-öelda steriilsed toitlusest bakterid on meie igapäevaelu osa, et tuleks süüa võimalikult värsket ja mitmekesist toitu. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, näiteks õlle puhul on ka vist niimoodi, et üks on nagu elus elu ja teine on siis pastöriseeritud ja filtreeritud, mis tahtsid siis elusas on tegelikult need protsessid veel veel käigus ja need bakterid alles või pärmiseened siis antud juhul. Jah, tegelikult õlle puhul ma nüüd ei teagi, kes päriselus õlut siin meil müüakse, koduõlu on kindlasti elus ja aga no meil on olemas nii-öelda hägustunud olete märganud, et seal on kindlasti karmid sees ja aga kui, kui elus nad on, seda ma küll ei julge öelda, sul on elus, sest need õlled ikkagi säilivad nii kaua aega, et seal võiks midagi reaalselt juhtuma selle säilivusaja jooksul või nad oleksid elus. Raadio kaks jätkame Kaarel Adamsoni ka siin raadio kahes saates puust ja punaseks mikroorganismide ning seente teemal juba mõne hetke pärast vahepeal natukene muusikat. Veise ja loo nimi. Raadio kahes saates puust ja punaseks on teemaks mikroorganismid toidu sees ja meil on külas spetsialist Kaarel Adamson, räägime pärmidesti kõikvõimalikest seentest. No üks omapärane asi, mida toiduainetes kasutatakse põhimõtteliselt ainult juustu sees on juubel, hallitus, eks ole, kuidasmoodi seal hallitusega niimoodi on, et mõnel puhul ta on täiesti söödav selline delikatess, aga mõnel puhul me noh, heal juhul kraabime ta siis leiva pealt minema viskama teisel pool viskame kogu sellel leiva minema, kuidas saab hallitus olla selline? Ühest küljest söödav, teisest küljest söögiks kõlbmatu asi, noh, nii nagu ka baktereid, hallitusi väga-väga erinevat liiki ja tõesti allituseda on selliseid mikroorganismi, kes siis võivad toota toksiine, mis siis on mürgised. Aga on ka selliseid, kes toodavad meile nii-öelda aroomiühendeid ja me naudime seda, et noh, see on niisugune maitse küsimus, ära ei tapa. Aga kui vaadata siin just juustu, siis juustu pool, pigem need allitused, kui ka isegi kodus läheb juust hallitama, siis väga muretsema ei pea, võib selle maha lõigatud kuivasel teraviljad ja lihatooted lähevad hallitama, siis on nagu kuri karjas, et neid ei tasu kindlasti süüa. Mäletatavasti oli vist umbes viis-kuussada aastat tagasi teraviljahallituse teemaga Euroopas, kus inimesed sõid leiba, mis oli tehtud siis teraviljast, mis oli mingisuguse hallitussordiga nakatunud ja pärast seda olid terved linnad rahvast nii-öelda laksu all või siis neid tavaliselt sellised hallutsinatsioonid ja teraviljavool on jah, ilmselt see konkreetne juhtum oli nii-öelda tungaltera teravilja puhul on oluline see, et ta säilimisajaleheks kuiv ja kui seal vähegi niiskust on, siis seal mitu sajandit tagasi oli selle säilitamisega teadagi probleeme. Ega inimesed siis väga ei tundnud ka, et noh, võib-olla ei pruukinudki näha seda hallitust seal ja ega seda toitu ei olnud ka nii küllaga ja söödi ikkagi ära, oli midagi süüa ja, aga jah, need teraviljahallituse võivad olla väga toksilised. Toksiinid tekivad. Aga kui tõenäoline on see, et me näiteks ühel hetkel avastame mingisuguse uudse teravida hallituse, mille tulemusena sellest villast saab, ma ei tea, mingisugune uuelaadne delikatess või ühesõnaga, et kui tõenäoline on üldse, leitakse midagi sellist, mingi uus viis, kuidas olemasolevaid toiduained kroobidega nagu muuta? See eeldab muidugi suurt katsetamist. No ma ei tea, kas just teraviljahallitusega õnnestub midagi head saada, aga aga noh, põhimõtteliselt tegelikult ajalooliselt kõik nende hapendatud kääritatud tooted on, need on kõik juhuslikult tekkinud, midagi jäi kuskile seisma ja siis keegi avastas ja vaatsed aines söödav ja umbes nii on. On tekkinud aga kõike praktiliselt, et siin võib ju mis tahes toiduained kääritud või hapendada, et ka teravili tegelikult on ju, meil on see Eesti rahvustoit kaerakiisel kunagi, mida keegi võib-olla ei tea enam, mis asi see siis täpselt on. Tegelikult on see kaerahelbe tumm, et kui kaerahelbed ära keeta, siis saab välja sõeluda selle vedeliku, mis sisaldab siis vees lahustuvaid valke, polüsahhariidid ja nii edasi, et noh, see paks mass on ära võetud ja seda siis vanasti happennesti leivaviilu. Ja tekkis selline hapuollus, mis seis tegelikult pärast keedeti veel läbi, et söögi ilmselt ei pea praegu kahetsema, et see on kuidagiviisi sellisest igapäeva igapäevamenüüst välja langenud. Jah, ja noh, muidugi on võimalus ka teha täiesti odavaid tooteid, et selliseid jogurti sarnaseid tooteid Soomes on tegelikult müüa isegi mäletan vist nimetada ja öelda küll oli seal, et ta on lihtsalt noh, pannaksegi needsamad bakterid mida siis jogurti valmistamisel kasutatakse ja selline teraviljasegu hapendatakse ära, segatakse moosiga ja ei saa aru, et ta midagi halba oleks. Kui me juba siin tulime oma naabrite juurde, mida sellest rootslaste suurust röömegist arvata, mis on väidetavalt maailma kõige õudsam lõhnaga asi üldse seal siis mädanema lastud kala, selliseid sööki Põhjamaades armastatakse väga. Ma tean, Islandil maetakse hailiha maa, siis lastakse seal mädaneda rootslased. Meil on siis see suur streaming. LCC ases suustremingi on hapendatud kala täielikult. Aga noh, erinevus on selles, et kui me ütleme räime või heeringa seal soolame ära, siis kasutan hästi palju soola, eks ju. Noh, selles mõttes, et seal baktereid väga väga ei arene, eks ju siis konkreetsel juhul on, kasutatakse seda soola vähem, et roiskbaktereid seal ei kasva, eks ju, aga aga siis on sellised soola lendasid bakterid, kes siis rõõmsalt seal elavad ja toodavad ka happeid seal. Aga lisaks sellele toimub seal ka väike valkude lagunemine ja rasvade lagu olemine ja mille tõttu siis tegelikult see hais tekib sellest nii-öelda naisustest väävelvesinikust maitsed veel seal rasvaselt lagunemisest ja seetõttu ta on selline, et noh, tõesti õudne. Kaarlis ise olete selle tootega kokku puutunud ka kuidas oli, kas pärast pidi tube tuulutama või see oli, või seal õues seal oligi niimoodi, et mina proovisin seda siin Eestimaa pinnal. Ja seda tehti täiesti õues. Ei suveaeg ja no ma arvan, et minu jaoks esimeseks viimaseks korraks, nii et ma mäletan Pärnumaalt kunagi räägiti raadio vahele, et kui ühes taluõues sedasama suurust trammiga avati, siis naabri koer jooksis minema ja tuleb enam mitte kunagi tagasi. Nii et on igasugust määrimist, igasugust kääritamise, kuidasmoodi see niimoodi on läinud, et kui meil siin räägitakse igasugustest proobiootilistest jogurtitega sellest kasulikust, kuidasmoodi see niimoodi on läinud, et praegusel hetkel noh, me võime väita, et Eesti on nendes arengutes protsessidest lausa esirinnas. Eesti nii tugev, selline bakteri jogurtimaa. Nii jah, no ma arvan, et üks osa siin on muidugi selles, et Eestis on üldse palju tarbitud ja tarvitatakse praegu hapupiimatooteid. Ega siin maailmas aga ei leia, et lähed poodi ja osta, on öelda, eks ju noh, jogurtite leia võiks ju siin üldiselt ka Euroopas, aga keefiriga lähebki raskeks, keefiriga on juba tänapäeval väga raske, et seda saanud, nägi küladest või kui kodus ise teha, siis saab ütleme seda naturaalset päris keefiri, et see, mis Eestis siin müügil, on ikkagi kokku segatud puhas skulptuuridest ja selline toodet. Aga, ja noh, Eesti on tõesti päris aktiivselt arenenud seda robiootiliste toodete turu, et noh, ma arvan, et selle tõttu, et see ajalugu on ikkagi päris tugev, et neid baktereid ikka kogu aeg leitaks juurde ja juurde, et kasulikud omadused seal kõik on, et üks paks vere, eks ju, seal on kasulik mingi seedetegevuse vastu ja teine jälle mingi antioksüdatiivse omadustega ja nii edasi. Võimalusi on palju, et kasutatakse ära. Vot kuidasmoodi see ise keefiri tegemine siis käibki, see vist poes müüakse, pole nüüd päris keefir, aga ma tahan kodus isegi keefiri teha, mis oleks ka hapupiim. Mis ma siis tegema pean? Lasen ikka piima hapnema kõigepealt? Ei no selleks on ikkagi vaja tõelist keefiri seent, kust ma selle saan kusagil looduses olemas ja eks need loodusele Aja jooksul tekkinud, kuidas nad täitsa tekkisid, ega seda ei teagi. Niimoodi metsast noppima minna vist ei ole nagu võimalik ei saa ja see on ikkagi aastad ja aja jooksul on, eks ju, üle kogu aeg kantud edasi edasi põlvkonnast põlvkonda ja nii nad on tekkinud. Ausalt öelda ma ei tea, jah, Eestis praegu mulle endale on küll keefiri seen olemas, et aga ütleme vestlustest ma ei tea, aga Lätis on küll niux tehas, kus päris on olemas, see on tegelikult selline sentimeetri suurune mügarik, valge, terane keefiri seen, järjes, teda nimetatakse keefiri seeneks, tegelikult seen koosneb piimhappe, bakteritest ja pärmidest ja seal on ühed Lactobatšillin baktereid, kes vot sellist polüsahhariidid, mis moodustab sellise karkassi, mille peale kinnituvad teised bakterid Värmid ja siis seal tekib selline kooslus, et bakterid toodavad hapet ja siis pärmid ka seal gaasi ja etanooli, selline õige kehviransisside kihisev natuke ja ja natuke äädika ja piimhappe maitsega, selline mulliga lausa lausa mulli, palju happelisem. No ei, ei pruugi olla happelisem, ta on, on pigem võib-olla seal natukene etanooli maitset ja eks rohkem alkoholi ühesõnaga, eks neid lugusid on kuuldud küll, kuidas tabatakse auto purjuspeaga autoga juhtimisse ja in keefiri. No no see on muidugi, need protsendid on seal 0,2 ja null koma peaks paar tonni selleks, et joovet ja seda ei maksa karta muidugi kuskil seal Kaukaasias tehaksegi kui massi ehk mis on nii-öelda hobusepiimast keefirist seal tõesti alkoholisisalduse tõsta paari protsendini. Ise pole joonud seda võrku maha kukkuda, hobuse seljast mingisugusel hetkel ikkagi liiga palju õigusel ei võta. Aga kustkohast need ütleme, kui meid, mingisugused kodu, sellised pruuliad või kodu hapendajad kuulavad? Kust kohast teil üldse võimalik erinevaid seeni tellida, kas selline koht on kusagil olemas, kuidas netis müüakse, on seal mingi selline seenekaubamaja olemas? No ma ei tea, kas seenekaubamaja, aga siin ütleme, õllede ja veinide jaoks müüakse küll selliseid komplekte veini puhul pärmide pulber ja ja siis vajalikud tarvikud ka seal kääritus nõu ja ülevoolu, torud ja nii edasi, et või siis õlleankrud, eks ju, et saaks rõhku sisse ajada ja muidugi ma ei oska praegu konkreetselt öelda, kus nüüd sõel on, aga ma ise pole kunagi kasutanud, aga ma tean, et kuskil on kodu, naised vahetavad leivajuuretist omavahel väga agaralt. Siin Eestis jahmil väga, mina ei ole leivajuuretist müüa, aga Rootsis ja ma arvan, ka mujal on poest täitsa purgid müüjat. Ostke võtke see topsik, seal on tõesti see nii-öelda vedelleivajuuretis mille saab panna käärima ja leiva teha. Ja seente ja bakterite selline leivas on jah, leivas ka piimhappebaktereid ja pärmid. Noh, nii nagu keefiris, aga lihtsalt oluline ongi, et liigid on erinevad lihtsalt ja oluline sellega, millega sa näiteks selle kokku pannud. Jah. Et see oskan ka, et ühel juhul on piin, teisel juhul on, eks teravili ja noh, toitained on erinevad ja keskkonnatingimused, seal happesus ja nii edasi on erinevad, et siis vastavalt sellele. Meil on tegelikult ajalooliselt välja kujunenud, kes, kus elab, eksju? No mina olen igatahes seda aega huviga ootama, millal see keefiri seen kusagile mehelise poodiumi kirjutama. Isetegemine on ju järjest populaarsem. Nii et kui tahame ökolt elada, siis ma usun, et sellele asjale turg on, ma ei oska keefiri kohta küll öelda ja see nõuab tõsist tahtmist juba natukene teaduslikumate lähenemist. Aga väga tore, meil oli väga huvitav jutuajamine kääritamise teemadel, bakteritest, seentest ja kuidas need kõik varustavad meie toidulauda, meil oli külas toidu ja fermentatsiooni tehnoloogiaga keskuse projektijuht Kaarel Adam Berg, suur tänu. Võtke heaks. Tahame kuulaja küsimuste juurde, meil on foorumisse kirjutanud khati ja Kati on tahtnud teada sellist asja, et miks soolases vees ehk siis näiteks meres või ookeanis elavad kalad on ise magedad. Samas kui hoida surnud kalu soolases vees, muutuvad nad soolaseks, nii et selline kalateemaline küsimus taas ja oleme selles asjas selgusele saanud, amiseks helistanud Maaülikooli vanemteadurile. Arvo Tuvikesele, palun harva. Aitäh küsimuse eest, et tegelikult nad päris magedad ei ole, ütleme siis kalade soolsus enam-vähem olenemata sellest, kas ta elab mageda merevees, et tema soolsus on umbes nii-öelda kolmandik ookeanivee soolsuse eest. Et ütleme, kui meil ookeanis on hoolsus keskmiselt 35 promilli, siis kalade soolsus on kuskil seal 11 12 promilli, kalauurijad muidugi niimoodi kala soolsust ei, sellistes ühikutes ei, ei käsitöö, aga noh, ütleme, et arusaadavale siis see oleks niisugune mugav käsitlus ja, ja tegelikult kaladele on siis, kuna evolutsiooni käigus on kujunenud selline sobiv soolade sisaldus, siis nad üritavad olenemata sellest keskkonnas, kus nad elavad kas merevees või magedaks vees, hoida oma seda sisekeskkonda väga kitsastes piirides. Et ühesõnaga siis sellest ei ole, nägi kala enda soolsust, kas ta elab väga soolased? Ei täpselt kalad ütleme, on seal on neid väike, seal vahel on liigiti, aga ütleme, kui kala, neid kalu on ka, kes suudavad minna ookeanivees täitsa magedasse vetega siin lõhe või angerjad, et nemad ikkagi hoiavad oma selle soolsuse sisuliselt samal tasandil olenemata sellest, kas ta merevees peremees, noh, kuskil seal 10 protsenti see muutub, aga, aga see on siis ütleme lühidalt vastates, aga nii, et magedas vees kalad on, on ka sama soolased kui nii-öelda mereväes see info siis puudutab nüüd luukalu, mitte kõhkalu kõht, kaladel käib asi teistmoodi paidel ja Raidel. Aga ühesõnaga siis, kui me võtaksime praegu mingisuguse sellise kala, kes elab ainult magedad vees, näiteks siin Eestis ja paneksime ta kusagil ookeani, siis ta seal hakkama ei saaks, aga on ka liike, kellel see hakkama saamine käib lihtsalt. Ja tähendab, siin on, nüüd peaks need kanad liigituvadki umbes niimoodi, et osad kindlasti ei saa üldse hakkama, kes kohe surevad ära seal siis osad, kalad kes, kui me võtame, ütleme, magedast veest, kes aeg-ajalt käivad merevees näiteks näiteks ütleme, lõhe, haug, ütleme nüüd räägime kohe sellise asja selgeks, et kui me räägime merest, jätame praegu Läänemere välja. Läänemeri on pigem niisugune mageda vee poole hoidev veekogud. Kuna Me Läänemeres on vähemsooli enamasti kui kala kuskil seal Saksamaa ja Taani väinade lähedal, ütleme kala soolsus ja Läänemere soolsus võrdses nii-öelda. Võtame sellised klassikalised näited, näiteks lõhe kui lõhe magedaks vees, tema saab ka merevees elada ja täitsa ookeanivees, aga aga selleks, et ta seal saaks elada, vaata ütleme magedast veest merevette minna või vastupidi, ta peab ikka oma, eriti oma lõpustes teatud muutused läbi tegema ja see on tugevalt hormonaalset rolli all. Et see on nii, et kui me võtame ka magedast veest näiteks lõhe, no Eestis ütleme siis niimoodi, et lähme Inglismaale ja seal on kohe magevesi ja ookeanivesi juures. Et kui me võtame lõhe ja ja viime ta kohe täis soolasusega Atlandi ookeanisse, ta sureb. Noh, angerjas on selline kala, kes talub sellist ütleme, robustselt kohtlemist, et võid võtada magedast veest ja mis teda merevette ja vastupidi, ta langeb küll tugeva stressi all, aga noh, vähemalt jääb ellu. Angerjas käib ju ise Sargasso merest Atlandi käes, aga ta läheb sinna lihtsalt nii pika ajaga. Seda jõuab harjuda. No üldiselt see harjumine käibki niimoodi, et harjumine käib nii nagu meie angerja puhul ta kõigepealt läbi jõest, ütleme Läänemerre, selle soolsus on väga madal, siis kui ta läheb Taani väinadest välja läbi Atlandi ookeani, siis soolsus on muidugi juba kõrge ja eks tal on aega jah, seal nii-öelda tee peal väikseid peatusi teha, aeglaselt minna, ta harjub ära. Nii et selles mõttes selle küsimuse juurde veel tagasi tulla, et miks merekalad on soolased, kui merevesi, et et eks neil on kujunenud nagu, nagu ma ütlesingi kõikidel kaladel, see teatud soolasuse, mis on enam-vähem kolmandik siis ookeanisoolsusest ja nad hoiavad seda üritavad väga kitsastes piirides paigal hoida ja ja peale nii-öelda neerude kaladel on eriti olulise oluline koht ka lõpustel selle hoidmiseks. Arvo, ma küsin veel sellisesse ka siia lõppu. Me oleme teemaga juba päris laiali läinud, aga kas oskate äkki nimetada mingisuguse sellise kala, mis on juba naturaalselt? Nonii, soolane soola juurde panemine toiduvalmistusel oleks täielik kuritegu. Ei, siukseid kalu ei ole, nad kõik on ikka ütleme, kui me võtame luukalad, siis nad on kõik täpselt enam-vähem. Ühe soolased. Selge mingisugust sellist hullu erandit nende hulgas ei ole, ei ole, väga kena, suur aitäh, meil oli telefonil Maaülikooli vanemteadur Arvo Tuvikene. Rääkisime kalade soolsusest. Raadio kaks levib kõikjal üle ilusa Eestimaa. Kuulata Pärnumaal või Ida-Virumaale 102,0 solvaks koma koolon Valga, Võru, Põlva ja Tartumaale 103,6. Viljandimaale 103,3 v. Raadioga. Kas puust ja punaseks? Nõnda meie teine kuulajaküsimus on saabunud meilile ja selle saatis meile Lauri. Ja iseenesest on see selline küsimus, mille vastuse mõningast internetist turnimist annab täiesti rahulikult ka ise välja selgitada. Aga kuna küsimus on huvitav ja see laiem teema on huvitav, siis võtsime selle siin siiski ette ja otsisime vastuse ise ilma spetsialisti abita välja. Küsimus oli siis selline, et kas Mehhikos on üks ajavöönd või on Mehhikos aia vööndeid kaks ja vastuseks Laurile kumbki neist variantidest ei ole õige, sellepärast, sest et tegelikult on Mehhikos hoopis kolm ajavööndit. Kui me nüüd Mehhiko kaarti korraks endale ette kujutame, siis raadiost seda kuidagi piltlikuks tehes, mehhiko kaart näeb umbes välja nagu kalasabaga näkineid, kes on Lõsutamas diivani peal niimoodi, et tal on üks käsi puldiga rippumas üle diivani seljatoe. Ja ühtlasi loomulikult on teil ka pea maha löödud, kuna seal, kus pea peaks olema, on juba Ameerika Ühendriigid asendan tal siis selline, et kalasaba on justkui sinna vasakule poole. Ja siis selg, õlg ja see rippuv käsi on, kui me seda nüüd visualiseerima paremale poole, kujutan seda kõike endale ette ja kogu tema keha alates sellest kalasabast, kuni siis rinnakorvi parema pooleni on ühes ajavööndis. Siis ripub käsi allapoole küünarnukist koos puldiga ja jupikene seda parempoolset rinnakorvi osa järgmises ajavööndis tund tagapool. Ja siis see parem õlg, see pisikene õlavarrejupp, see jääb siis sellest ülejäänud kere ajastel lausa kaks tundi tahapoole. Ehk siis see õlavarrejupp on samas ajavööndis, kus on vaikse ookeani ääres asuv Los Angeles näiteks. Ja siis noh, see parempoolne rinnakorv, see on muidugi selline üsna fantaasiaküllane võrdlus, see on siis tund aega jälle sinna kriin mütsile lähemale ja ülejäänudki ja siis on veel tund aega lähemal. Kriin võitsin, nii et tegelikult jah, laborandid on lausa kolm, kuigi suurema osa neist moodustab kui kaardi peal vaadata siiski ainult üks ja selle kolmanda osakaal on väga-väga pisike. Aga iseenesest ajavööndit maailmas on väga lahe ja huvitav teema ja kuna neid maaliaid on päris palju selliseid riike, kus keeratakse kella mitte sugugi tunni võrra, nagu me siin ise oleme harjunud reisime välisriiki, keerame kellad plõks tund ette, tund taha, see on lihtne, on ka kohti, kus keeratakse kella poole tunni võrra on ka kohti, kus keeratakse kella lausa veerand tunni võrra ja ma kujutan ette, et mõnel pool võib see olla üsna närvesööv. No kõige suurem ja dramaatilisem muutus kellakeeramisest üldse, mis vist terves maailmas saab aset leida. See toimub siis, kui sa oled Afganistanist, tahad minna üle afganistani piiri Hiinasse, see on üks väga selline pisike lühike jupikene seda piiri üleüldse. See on umbes 76 kilomeetrit, nii palju neil kahel riigil omavahelist kiire on. Ja ütleme nüüd, et sa oled Afganistani poole pealt kell on Afganistani aja järgi kaks. Kui sa lähed sellest piirist üle Hiinasse, siis sa pead kella keerama ei rohkem ega vähem kui kolm ja pool tundi ette, ehk siis kell on sujuvalt kohe 17 30. Ja seal ei ole, noh lisaks siis sellele, et kell on vaja kolm tundi kärata, seal ei ole ka seda, et oleks täistunni kauplase keeramine, kuna Afganistan on siis mingisuguses oma sellises vahvas pooled tunnitsoonis. Miks see kellakeeramine nii dramaatiline on, on siis sellepärast, et Hiina on niivõrd suur riik, et nad on isegi ulatuma üle mitme ajavööndi aga nad on kehtestanud igal pool pekingi ja, ja kuna Peking asub ikkagi kaugel Hiina idaosas Afganistanist ikka väga-väga-väga kaugel siis selline anomaalia tekibki. Aga ma arvan, et selle ajavööndite teema juurde võiks tõesti pikemalt tagasi tulla veel siin järgmistes saadetes, kuna raadioid ja põnevaid kohti on tegelikult päris palju maailmas olemas. Laurile vastuseks Mehhikos ei ole mitte üks ega kaks, vaid kogunisti kolm ajavööndit, kuigi pika puuga. Ruulib neist siis üks ja seda kolmandat, mis on kõige läänepoolsem? Seda on Mehhiko pindalast ikkagi väga-väga väikesel alal paha California poolsaare kõige ülemises otsas. Kommenteeri Saadet Foorumis. Kommenteeri Saadet foorumis R2. Miks just sedamoodi kukkus välja seekordne saade puust ja punaseks, rääkisime kääritamisest, rääkisime ka teistest neutroobidest ja andsime vastuse kuule küsimustele ja et meil ka järgmises saates oleks küsimusi, millele vastuseid otsida, siis ootame teie aktiivset panustamist ja andke tuld. Raadiofoorum on üks koht R2 seal internetiaadressil, siis Meeli saab saatekirja kirja, ootame aadressile puust ja punaseks, et r. Ja meile on võimalik kirjutada küsimusi Facebooki, nagu läks näiteks eelmisel korral ja Facebooki aadress on meile aadressil. Facebook punkt com kaldkriips R2 puust ja punaseks. Täpselt nii, kohtume uuesti nädala pärast Arko ja Madis tänavat kuulamast.
