Kes sina, poiss oled, kui vana sa oled? Tähendab, kui sina oled nelja aastane, siis sina oled näinud nelja kevadet. Kas sina mõnda kevadet mäletavad ka nendest neljast kevadest? Kaarel siis sina oled näinud viipekevadet. Kas sina mõnda kevadet mäletad, ka nendest viiest kevadest? Ei meenuta. Talv on nii kaua olnud, et sa ei mäletagi enam. Muidugi ei ole ägermeedianna, mina lennule läheb, laul peab talve kaheks suure kalluri rooli näeb ja siis oli kõik lehetajagi. Et oli talv, aga sina nägid unes, et oli suvi, kas nii-öelda, aga mis sa arvad, kas, kas see talv, mis praegu on, kas see lõpeb ära või lõppe? Ei tahaks? Ja mis siis tuleb siis läksid? Ei tea, kas tuleb sügis. Mina arvan, kihtünagoopistovi. Mina tuleb kevad. Ei, aga mis te siis kokkuvõttes arvate, nüüd sina arvasid, et tuleb söögi, sina arvasid, et tuleb suvi, sina avastajad tuleb keevad aga meil siis ikka tegelikult tuleb. Kui sa oled nelja või viieaastane ja näinud elu sees kõigest nelja või viite kevadet ega seal siis midagi imestada pole, kui sul praegu hästi meeles ei ole. Mis see kevad on ja millal ta täpselt tuleb. Kui sa aknast välja vaatad, siis sa näed ju Lundia raagus puid. Ja kui sa meelde tuletad, siis on see ju kogu aeg nii olnud. Ikka see lumi ja need raagus puud. Talve on olnud ju nii kaua, et sinul ei ole lihtsalt enam muud meeleski kui ainult talv. Mina ise olen elanud juba 30 aastat, see tähendab, eks ole, et ma olen ju näinud kolmekümmet kevadet. Aga isegi mina ei mäleta enam selgesti, missugune see kevad õieti oli. Aga ma usun, et ma mäletan seda siiski paremini kui sina. Sest ma olen tähele pannud, et mida vanemaks inimene saab, seda paremini tal meeles seisab, see, mis mööda on läinud. Nii et ma arvan, et kui ma vanaisaks saan, siis mul on kevad veel paremini meeles kui praegu. Aga selleks ajaks oled sina juba ise emaks või isaks saanud ja mäletad juba ise päris hästi, mis see kevad on. Nii et räägin ikka parem praegu kohe ära, mis kevad ikka õieti on. Selleks, et selle selgeks saaksite, jutustan vahepeal kevade lugusid ja ajan juttu mõne lapsega, kes natukene kevadet ikka veel mäletab. Ja veel laulame koos lastega kevade laule. Ja kevade järgi. Suvel saab ujuma minna. Oi jaa, aga siis võib tulla niisugune häda, et on palju taskurätikut tarvis. Mis häda see on? Nohu nohu või vist praegu ka tulla, kui päike paistab, mõtled, et ahhaa kevad on käes, paned ainult õhukese mantli selga, lähed õue, aga päriselt on üsna külm. Ja siis tuleb nohu mehikene ja võtad naksti ninast kinni. Nohu mehikesest nahust. Õige jah, laulame noogudule proogu neemel taastub alla piiri. Astu meie õue peale otse suu la oi kuusi. Saabaazlirutsu teine lärtsu nii kaasa luuriis. Niimoodi nuriseb, aga tahate, ma räägin teile, missugune nohu mehikene välja näeb? No mehike on nii pisikene nagu pöial pöidla suurune ja tal on seljas must vihmamantel ja tale pikk punane nina. Ja enamasti on tal vihmamantlit must kapuuts pähe tõmmatud, nii et ainult üks suur pikk punane nina paistab sealt kapuutsi alt välja. Ja kõige parema meelega kükitab mehikene seal räästa all. Ja päris üleval seal maja katusel ja sealt on tal hea tänaval vaadata ja tal on pisikesed silmad. Need näevad kõrgelt sama hästi nagu kotkal. Ja kui vihma sajab ja tänaval on suured lombid siis noomehikene teeb silmad hästi teravaks. Sellepärast et siis ta vaatab, et lapsed tulevad õue ja hakkavad lompide spaaterdama. Ja kui lapsed on liiga õhukeselt riides või kui neil jalad märjaks saavad, siis tuleb nohu, mehikene kribinal-krabinal kribinal-krabinal vihmaveetoru mööda alla tasakesi mööda tänavat läheb lapse juurde ja võtab Mikti ninast kinni. Ja järgmisel päeval ongi lapsel häda käes. Ta teeb kogu aeg niimoodi, et appi. Appi. Ja siin ei ole mitte midagi naerda. Sest see ei ole üldse hea, kui sa pead kogu aeg võtma taskust taskurätikute aina nuuskama. Ja ei tohi teiste lastega õue mängima, kaela minna. Ja mõnikord läheb isegi terve nädal aega voodis olemas. Näed, sinul ongi köhasulamist sinuga köhid. On ja oi, teil ongi Mehhikene kergelt juba ninast kinni võtnud. Aga see on veel natukene, aga kui ta väga kõvasti niimoodi ninast väänab, siis juhtub see lugu, et võite isegi voodisse jääda. Ja siis Ja siis on igav olla. Siin näpistas kahjuks külmapoisist ja vaadake siis ma õpetan teile ühe tarkuse, et no mehike ei saaks teile kallale tulla. Kui te mängite, siis vaadake hästi hoolega, et ei oleks ühe paiga peal kaua aega. Hüpake kogu aeg või, või jookske ringi selle. Ja hästi kiiresti, sellepärast et nohu, mehikene niisugune pisikene nagu Pöial. Tal on pisikesed jalad ja ta ei jõua teile järele, kui te kiiresti jooksete või kui te kõrgele hüppate, siis ta ei jaksa teil jalga mööda üles ronida, ei saa jalast kinni võtta ja isa teid ninast näpistada. Kevad hakkab tulema siis valvake hästi hoolega nohu mehike ei saaks ninast niimodi tikiti keerata. Kas te ise? Vaata kevadelaulu oskate? Raivo, sina oskad ühte niisugust laulu, laula seda ja me laulame kõik kaasa. Et siis meil tuleb kevad paremini meelde ja paneme selle linnukesega vilistama, mis teil siin lasteaiakapis on terve talv aega seisnud seal niisugune plekist ja vesi on tal sees, see teeb nisukest linnu häält, siis tuleb ka kevad paremini meelde. Oksad ja säält ja äsja. Nii nüüd ma loodan, et teil on juba natukene paremini meeles, mis see kevad on. Noh, näiteks et kui praegu on metsas ja pargis vaikne või ainult mõnda üksikut linnu häält kuulda, siis päris kevadel on kõik puud linnulaulu täis. Ja muidugi muutub lumi kevadel veeks ja voolab kulinal minema. Ja see tuleb muidugi sellest, et ilm läheb soojemaks. Ilm läheb soojemaks sellepärast et päev läheb pikemaks ja sellepärast on päikesel nüüd rohkem aega ilma soojendada. Vaata ise, kui sa hommikul lasteaeda lähed, siis on juba täitsa valge. Aga kui sa kesktalvel lasteaias käisid, siis oli lasteaeda minnes ju kottpime. Ja varsti tuleb veel niisugune aeg, et sa ei saa võib-olla juba enne lasteaeda minekut hommikul hästi magada, sest hele päike paistab aknast sisse otse sinu voodi peale ja äratab su üles. Peale sinu äratab ta veel üles igasuguseid muutukaid, putukaid ja sitikaid ja satikaid, kes magasid terve talv otsa puukoore all või kändudes või samblasse või mullas. Ja kevade päike äratab ju ka suuremaid loomi ülesse. Siil poed välja lehekuhja alt, mäger poeb välja oma keerulisest pikast urust. Karu ärkab sellepärast, et tema kasukas saab märjaks. Karu koopal oli ju lumi katuseks peal, aga kevade päike sulatab selle veeks ja karu tunneb läbi uned, voodi läheb märjaks. Tal on paha olla ja ta ärkab üles. Aga ühe Alutaguse metsa karuga juhtus hiljuti päriselt niisugune lugu. See karu ei olnud viitsinud endale korraliku koobast teha ja oli jäänud niisama pool lagedale magama ja lumi 100. talle lihtsalt peale. Inimesed käisid talvel sealt mööda, vaatasid, et seisab lihtsalt lumehang. Sellel karul oli nii raske uni, et kui päike hakkas kevadel lund sulatama, siis tema ei teinud sellest väljagi ja põõsas aina edasi. Aga ühel päeval jõudis asi nii kaugele, et inimesed, kes sealt mööda läksid vaatasid, et mis imelik Hankse küll on, et keset valget lumehange. Ja, ja siis nad alles äkki said aru, et nad olid talv otsa käinud mööda kohastus, karuott oli maganud ja enam nad sealt igaks juhuks mööda ei käinud, et lasta parem magab oma talveune rahulikult täis. Aga nüüd kuulake, kuidas Kaarel ja Kaspar katsuvad omast peast kevade kohta luuletusi ja naljajutte välja mõelda. Nii võite teiega teha, sest kevadel juhtub hulga kõiksugu põnevaid asju, mille kohta saab ise teha Jutaja laule. See oli sinu tehtud luuletus kevadest. Aga. On praegu, eks meele loetle karu ärkab ülesse, keelt pole, ütleb päikesele. Miks kiip Miksega päike? Päike äiklet käijale, et päike sulatab kaude kerra jõed ma uut. Ja muidugi seepärast karu teekonna lobi. Aga linnud jutustada sellest, kuidas linnud lõunamaalt tulevad. Kui nad näevad need nalja nii-öelda mul on ka üks linnud, tulevad mööname, väetavad joon täiale, istuvad oksale kästilistavad. Suurest rõõmust, et lund ei ole ja saab, ei saa hakata tegema. Ja pojad välja haududa, jänes hüppab, seal vaatab lund ei ole. Vaata. Tipulle mõtleb leheks õige mäng. Ütleme ja vahetaks õige kasuka ära. Vaatab lund ei ole ja vahetab valge kasuka alli kasuka vastu. Laulaksime veel mõned laulud või? Üks on niisugune niisugune laul, kuidas kevad meile tuleb, mul on üks pill ka kaasas. Spilsan. Ja ja see teeb niisugust häält. Ja siis laulamegi, et mina laulan alguses ees ja siis, kui tuleb see koht, kus kõik koos laulavad, siis laulame kõik koos. Eks kevadest. Targanu toon kuuse-taadi toore taastillo nab hiire kõrvul valge, et gaase Need on Tabituuli koodna juubale enda oksal rõõmsalt nobe laululinnuke jõudnud. No ju pikk Altreisitee, sa teed nüüd endale soo. Ta ei, ta käis reisima. Ja metsast koos ta õrn voosi. Soulis kuue meistri õõnsa meie mees see laava, igaüht kes meilid vaid rulalauluga naad õlu, uba sõbralikult puud ja põrsa nende laulu laava, meie tiise ta haaks kaasa Nendega ma õi saata soo. Aga nüüd ma räägin teile ühe jutu ja teie arvake ära, kas see on päriselt olnud või on see muinasjutt. Ükskord, kui oli samasugune ilm nagu praegu väljas, lumi oli maas, puud olid raagus, siis mina istusin lennuki peale ja lendasin ühele maale. Kui mina seal maal tulin lennukist maha, siis vaatasin ringi ja nägin, et kõik puud olid lehtedega. Ja ma ei uskunud oma silmi, läksin lähemale ja katsusin sõrmede vahel. Kas need on ikka puulehed? Need olid päris ehtsad rohelised puulehed. Ja seal oli nii soe, et mantliga ei saanud ka olla, pidi särgi väel olema. Ja kui ma seal veel edasi olin, siis oli seal iga päev nii kuum päike, et ma läksin nii pruuniks nagu teie suvel mererannas. Seal on nii suured liivaväljad nagu terve Soome maa kokku. Ja kui ma tagasi tulin sealtmaalt siis olid siin ikka veel puud raagus ja ikka oli veel lumi maas. Ja lillede ja õitsenud. Mis te arvate, kas see oli päriselt realise muinasjutt? Sina arvad kaarel, et see oli päriselt? Ma olen sulle kaarelist jutustanud, mis maasaali. Seal on kaamelit, seal on sisalikud, seal on maod. Ja. Elevanti seal kõrbes ei ole seal see maa on karakuumi kõrb. Ja eelmisel kevadel ma käisin seal karakkumi kõrbes. Ja, ja seal oli kevad juba täitsa käes. Kõik puud olid lehes ja lilled õitsesid. Nii et kevad tuleb sealt lõunamaalt niimoodi sammhaaval siiapoole. No, ja kui kalendrist järele vaadata, siis seal on kirjutatud, et kevad algab täpselt siis, kui on üle maakera igal poolpäev ja öö täpselt ühepikkused. Enne seda oli meil päev lühem kui öö ja siis oli ju talv. Nüüdsest on päev pikem ja talv on möödas. Aga kuidas sellest väljas ringi vaadates aru saab, et nüüd korraga, üleöö on talvest kevad saanud? Ega seda nii kergesti ei märkagi. Aga ma jutustan teile omaenda kevade juttu sellest, kuidas ma ise mõned päevad tagasi järsku Aru sainet nüüd kevadist tõesti tuleb. Panin suusad alla ja sõitsin metsa. Nägin seal loomajälgi ilvese jäljed näitasid, et ilves oli põgenenud jahimeeste eest küla poolt soo poole rebase jäljed läksid jälle kavalasti mööda kraavi põhja, nii et keegi polnud märganudki, kuidas rebane sellest kohast läbi oli hiilinud. Kärbi jäljed läksid nii imelikku keerulist rada, et ainult see kärpise võis teada, miks ta just sellist rada oli valinud. Mets ja jäljed olid jälle nii sügavad, nagu oleks keegi suurt vagu kündnud. See tuleb muidugi sellest, et metsseal on ju lühikesed jalad ja ta ei saa jalgkõrgele tõsta sügavas lumes. Siis ma jõudsin suusatades sooserva ja nägin metsise linnujälgi. Jäljed käisid ümber madala männikese metsis oli söönud männiokkaid ja siis järsku kadusid jäljed. Aga viimase jälje kõrval olid lumel märgata, nagu oleks keegi tõmmanud sealt kergelt luua otsaga metsis oli siit lendu tõusnud ja tiivaotstega õrnalt lund puudutanud. Võib-olla te nüüd küsite, et kus see kevade jutt siis on, et et ma pidin ju rääkima, et, et kuidas ma kevadet nägin? Ega seda otse näha ju ei ole. Lihtsalt päikesevalgus oli kuidagi heledam, nii et pani silmi kissitama ja tuul kohises puude ladvus. Nii et tuli tunne, et varsti läheb kangeks sulaks. Ja tundsin ühte niisugust lõhna. Ma ei saanud aru, kas see oli see lõhn, mis tuleb sellest, et lumi sulab parajasti veeks või oli see hoopis see lõhn, mis tuleb maa ja mulla seest, kui päike teda soojendab? Aga igatahes see oli selline lõhn, et kui ma seda tundsin, siis tulid mulle korraga meelde kõik eelmised kevaded. Kõik need kevaded, mis igal aastal kindlasti tulevad ja pärast aina jälle meelest ära lähevad. Ja nüüd oli mul korraga täpselt meeles, kuidas kevad, Peab tulema. Ja ma olin äkki täitsa kindel, et tänavu tuleb ka kevad, nii kui igal aastal lihtsalt pead tulema. Ega ma ei teadnud seda, aga ma tundsin. Nii see kevad meile just meelde tulebki. Ega teda näha polegi, teda on aimata. Vaat seal akna peal on nisukesed jäälilled, mis kuju neil on seal? Ümmargusi ja Kuuloodi kuju siia kõik lukk, kandilisi ja lotergu siia. Piiki ja liin. Küll aga kas kõigi ruutude peal? Jõele kahe lähiajal ja ainult ühele aknelan natuke jääl jää ära sulanud. Ma ei tea, miks ta ära on sulanud külla, soojemaks, natuke tema. Ma ei tea, miks sealt just soojemaks läks? Käes juba kevad hakkab tulema, äkki hakkabki tulema. Kui veel soojemaks läheb, siis teised ruudud lähevad ka samasuguseks. Hoopis kuskile kaugele? Linnast põhjamaa akende peale vist. Ütle Elenaga, sina oled lilli korjanud. Jama, mina, sina, Oliver, oled. Ma olen näinud Pärgmäe, Yelligahjanud jälle küsib, kus sa need sinilillede korjanud vangla jäime kililiin kinni, mille metsedama mu sõbranna, kellel ka käinud, aga jääme nii palju sinililli karja esineb peatäi täis ja kui me eali pea täis läksime minuga aju ja edele ema ei kae, tantsime ema. Okk on kalamehi, miks ei taha nende otsa peale mitte ei keerata. Öeldi, tuli jaagu. Alid käibki nii kunagi oli, meil on klamber, läheb linnad ja meil leida pile hambad ära ja siukseid lokki. Lammastel pügoti villa vist muidugi minu vääna võttis kääre ja tegi mulle uued sakid, kui lähevad kõik need katki. Räpina selline nats ei teagi kohe, kas koera kui oli Räpinas suvi? Enne kogu aeg olime paljad, õues päevitasime jääletiga jää. Ning läksime bla rändavaid Klaadika ja käisin kõrvalrihmaga jällegi äkkima ujuma ja siis kõikide tiimide Räpinas. Nii nüüd lapsed vist lõpuks saite aru, mis see kevad on? Kevad on ju see, kui lihtsalt meel läheb rõõmsaks, eks ole. Sest suvi on ju tulemas ja talv lõppeb ära. See ongi kevad, kevad on see, kui sa täitsa kindlasti ette tead, et ilmad lähevad aina soojemaks ja soojemaks, kuni käes on suvi. Kevad on suveootus ja miks see tuju siis ei peaks hea olema, kui nii vahva asi ees on? Nagu suvi? Usute, et kevad tuleb? Igatahes omast käest võin nii palju öelda, et nii palju aastaid, kui mina olen elanud, on ta igal aastal tulnud ja juuda ikka tänavu aastal kah tulemata jää. Tuuletule metsa kõndima, sõbrake, kui aega saad salumetsa sammuma tammikusse tammuma. Oi oi, oi, oi, sõbrake, kõlab meie laul jooke läbi, metsa kaugele veereb väike pildike. Oi-oi-oi, Ooeutrace koola, meie lauluke. Tore on olla kuusikus, kus meil tuttav iga puu sambla rüpes uude kasvukohta mustikal. Oli tore laat. On tore, et kevad tuleb. Ausutajad, kevad tuleb. Ja mina.
