13. septembril 1959. aastal kell 22 ja kaks minutit ning 24 sekundit Kesk-Euroopa aja järgi jõudis esimese maise saadikuna Kuu pinnale Nõukogude automaatjaam Luna kaks. Kuigi tollal ei osatud aparaate veel pehmelt kuundada, suutis Luna kaks oma olemasolu viimastel sekunditel maale edasi anda nii selgeid televisioonikujutisi et oli võimalik eristada kuni poolemeetrise läbimõõduga lohke ja kive Kuu pinnal. See oli tohutu samm edasi meie kosmilise kaaslase tundmaõppimisel, sest seni suutsid isegi kõige võimsamad teleskoobid nähtavaks teha pinnavorme läbimõõduga mitte vähem kui 300 400 meetrit. Siitpeale hakkas kuu köitma geolooge. Tänaseks, mil automaatjaamad ja inimene ise on toimetanud maale näidiseid nii kuu pinnasest kui tema aluspõhjast on geoloogidel nii mõndagi teada meie öise valguse näitaja pinnast ja sellestki, mis selle all peitub. Kui me oleksime astronaudid ja astuksime oma laevast välja tasandikul, mida kuumereks kutsutakse, oleks vaatepilt õige üksluine. Kõikjal ümbritseks meid hallikaspruun kõrb, mis on täis tikitud suuremaid või väiksemaid lohke ning üle külvatud lahtiste kividega. Et kuuel maast tublisti väiksem näiks silmapiir lausa käeulatuses olevat. Esimesed sammud Kuu pinnal veenaksid meid, et jalgealune on õige pehme. Saabas vajuks oma paar sentimeetrit peent tolmiat liiva meenutavasse pinnakatesse mida teadlased on hakanud nimetama Regoliidiks. Kohati, eriti kraatrite vallide piires jääksid meist maha aga kuni 20 sentimeetri sügavused jäljed. Kuigi igal sammul kerkiks tolm, üllataks meid jälgida selgus. Nad on niisama reljeefsed nagu maal. Niiskel mullal ja õhutühjas ruumis käitub purukuiv tolm hoopis teistmoodi kui maistes tingimustes. Teda võiks sõrmede vahel koguni kämbuks kokku mätsida. Kallakatel pindadel oleks ta aga ebapüsiv jalgealune. Isegi 10 kraadise son tühise kallakuse korral kipuks kindel pind talla alt kaduma ja sammuiat ähvardaks üha käpuli kukkumine. Kui paks on kuupinnakate, on raske öelda lipuvarrast või lihtsat pinnasepuuri inimene igatahes üle paarikümne sentimeetri Regoliidist seisuru elektrilise puuriga jõuaksime ehk natuke üle kahe meetri. Seepärast arvatakse, et keskmiselt kolme kuni viie meetri peal peaks kõikjal juba kõva alus kalju vastas olema. Ehkki raadiolainetega kuubina kompimine lubab mõnes kohas eeldada kuni 47 meetri paksust pinnakatet. Oma ülemises mõne sentimeetrises osas on Regoliit äärmiselt poorne. Tema üks kuupsentimeeter kaalub kõigest 0,6 grammi. Järelikult moodustab kuubinnakate alus kaljule seesuguse teki, mis imehästi kaitseb teda planeedi pinnal toimivate suurte temperatuurikõikumiste eest. Kuumeneb ju kuupäeval Regoliidi pind kuni pluss 120 kraadini ja jahtub pikkadel öödel 175 kraadini allapoole nulli. Tänu pinnakate väga headele soojaisolatsiooniomadustele on juba ühe meetri sügavusel temperatuur, püsib see asjaolu koos õhkkonna ja vee puudumisega seletavadki miks kivimite murenemine kuutingimustes äärmiselt aeglane. Kuu pinnalt kaasa toodud lahtised kivid olid seal lebanud juba vähemalt 200 miljonit aastat. Maa peal on selle aja jooksul peaaegu juurteni kulutatud. Uurali mäed, kuul pole aga ajahammas isegi mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga kivist jagu saanud. Seada, lubab oletada, et need jäljed, mille on jätnud seni kuut külastanud inimesed või seal ringi liikunud kaugjuhitavad aparaadid näiteks kaks Nõukogude kuukulgurid peaksid püsima kustutamatuna sadu tuhandeid või mine tea, koguni miljoneid aastaid. Kas on Kuu pinnakattes midagi taolist, mida maal ei ole? On need on keskmiselt veerandi kuni poolemillimeetrise läbimõõduga pruunikad, rohekad või mustad klaasiat kerakesed mis meenutavad veel peenema kuutolmu sisse segatud rosinaid. Uurimine näitab, et nad on tekkinud ka kõrge kuumuse ja rõhu tingimustes. Sellest järeldatakse, et need kerakesed pole midagi muud kui üliväikeste meteoriitide poolt kuukivimist välja löödud. Sulaainepiisad, mis õhutühjas ruumis on saanud kera kuju ja otsekohe jälle tardunud. Nende pinnal võib omakorda märgata veelgi väiksemate mikrometeoriitide löögijälgi. Pidev pommitamine kosmosest koos suurte temperatuurikõikumistega ongi need peamised jõud, mis Kuu pinnakate ülemise kihi on tolmjaks jahvatanud. Pinnakatte all lamab enamasti muutumatu alus kaljukuu merede seal tasandike kohal moodustab selle basalt tumepurskekivim, mis ka maalt hästi tuntud eriti ookeanide põhja alt. Maisest basaldist erineb kuu basalt peamiselt suurema kroomisisalduse poolest. Selle kivimi vanuseks on paljude analüüside keskmisena saadud ligikaudu 3,6 kuni 3,7 miljardit aastat. Hoopis teistsugune on aluspõhikuu mägistes osades. Seal valdab helekivim, mis koosneb pea tervenisti jällegi Maal laialt levinud mineraalist taevakivist. Seda kivimit nimetatakse ann ortosiidiks. Anortosiiton basaldist tublisti vanem kuni 4,6 miljardit aastat. Kahe erivanuselise kivimi olemasolust järeldatakse, et valge anortosiit võiks kujutada endast kuu algset koort. Umbes miljard aastat pärast tekkimist tagas sulas osaliselt üles või lõhenes. Nii et sai võimalikuks koorealuse basalt laava väljavoolamine, millest kujunesidki Kuu pinna suured tumedad tasandikud kuumered. Kas see kõik just täpselt nõnda toimus? Selle eest pead anda ei saa ent maa geoloogilise aja raamatuga võrreldes leidsid need sündmused aset igatahes väga ja väga ammu kõige vanemas aekunas, mis ürgaekuna nime kannab. Eeldades, et Maa ja Kuu geoloogilises arenguloos võiks leiduda ka ühiseid jooni annab just kuu kivimite ja pinnavormide uurimine võimaluse tundma õppida neid sündmusi mille jäljed on maakeral kas pea täiesti kustutatud või siis uurija eest sügavale nooremate kihtide alla ära peidetud.
