Täna räägime Peeter Suure nime kandvast lahest. Aga kus asub Peeter Suure laht? Kui arvate, et nii kutsutakse mingit Soome lahe osa kusagil Leningradi lähistel siis lasete küll kõvasti mööda. Sellenimelist lahte tuleb otsida hoopis meie kodumaa teisest servast. Vladivostoki lähedalt, tähendab juttu tuleb killukesest jaapani merest tema niisugusest osast, kus kuus aastat tagasi loodi esimene merekaitseala nõukogude liidus. Miks just seal jaapani meri pole just päris tavaline suure mandri ääremeri. Et tema piires saavad kokku nii soojad kui külmad hoovused, loob see elutingimusi mitmesugustele mereloomadele kelledest ühed oleksid nagu pärit põhjast, teised lõunast. Pilt merepõhjas on siin umbes sama kontrastiderohke nagu Jaapani mere rannikul Ki, kus heade naabritena kasvavad kõrvuti näiteks külma põlgav siberi seeder ja soojalembene amuuri korgipuu. Avar Peeter Suure laht ongi niisuguseid paiku, kus jaapani mere omapära põhjusi on juba pikka aega uuritud. Sellest annavad tunnistust bioloogiajaamad tema randadel või saartel mida tunneb kogu maailm. Et kindlustada lahe looma- ja taimeriigi häirimatus ning teadlastele võimalus jälgida ainult looduse enese poolt põhjustatud muutuste mõju sellele omapärasele, märjale maailmale. Selleks loodigi siin kaitseala. Mulle enesele on too tükike maailmamerest eriti südamelähedane. Sain ma ju siin esmakordselt piiluda need toonuse valdustesse. Ja see esmamulje on mul selgelt silme ees praegugi, kui unustamatute, värviliste piltide rida. Kui lahe vesi esimest korda mu pea kohal kokku lõi ja tillukest õhumullide pilv hajus, leidsin end äkki maailmas, kus puudusid helid. Ent mis oli täis ennenägematut, sinakasrohelist valgust ning mulle tundmatuid eluavaldusi. Nende seas polnud kõige üllatavamad mitte kalad, kes vilkalt siia-sinna sagisid ja mind peaaegu käeulatusse lasksid vaid kõik muu, näiteks merepõhjast kerkivaid laiu linte meenutavad vetikad, mida kattis sammalloomade valge lubi pits. Nagu meie talvede õhkõrn härmatis. Vetikate vahel liivad paljakutel lamasid kümned kammkarbid, suured nagu taldrikud serva vahelt paistmas mantli ääre moekas rüüs, mis igal loomal ise värvi. Tõeliste kaunitaride na näisid karpide vahel aeglaselt liikuvad punase sinisekirjud tõmbeeviis nurka meenutavad meritähed otsekui näituse vitriini laotatud ordenid. Alles hiljem sain teada, et kauni välimuse taha peidab end nende loomade puhul õel ja kaval röövliloomus mida omal nahal tunda saavad pea kõik selle lahe merekarbid, meritähe peamised saakloomad. Ja muidugi kuuluvad sellesse veealusesse maailma ka meriseelikud, keda nende pikkade ja tuli teravate okaste tõttu esmakordselt vetevalda tunginu, võõrastuse ning hirmuga vaatab. Nende läheduses tuleb silmad tõesti lahti hoida, et neile mitte peale astuda või istuda, sest siis oleks pahandust palju. Ise nad kedagi ei ründa, rahuldudes täiesti vetikatega, mida nad oma laternakujulise pöörleva hõõrdlaga põhjakividelt lahti kraabivad. Lausa uskumatu oli näha, kuidas madalamates paikades veelinnud neid hirmuäratavaid okaskerasid välja korjasid saak okaspidi noka vahel tõusti kõrgele õhku ja kukutati siis siilik sealt kaldakividele nagu munakoor purunes mereseeliku lubiplaatidest kerajas keha. Ja sealt valgus välja peeneteraline hallikas mari, mis kiiresti linnu noka vahele kadus. Olen seda seelikumarjaga ise proovinud ja tõepoolest maitseb. Seda, mida Peeter suure lahest inimeselgi suhu panna sünnib, on hästi palju. Elab seal ju tuhandeid erinevaid loomaliike, kelle hulgas on sadu söödavaid. Kui palju neid aga püüda võib, ilmad meres valitsev looduslik tasakaal kannataks, seda teadlased praegu uurivadki. Uurimistöö peab tagama kõikide püügiloomade pikaajalise saagikuse. Selleks peab aga nende kohta väga palju teada saama Läänemere äärest tulnu üllatuseks ka niisuguste loomade kohta, keda meie siin püüdmis või söömisväärseks ei peagi. Näiteks limuste kohta, keda jõuab sealsele söögilauale rohkem kui kusagil mujal meie maal. Ja need pole üldse tillukesed meil põlglikult konna karpideks kutsutavad loomakesed vaid soolases ookeanivees päris kopsakad sirguvad olevused kellede karpidest saab tubli tüki liha mis maitseb ühtviisi hästi nii toorelt, kuivatatult, keedetult või suitsutatud. Seepärast teadlased merekarpe nii hoolikalt uurivadki näiteks Kaug-Ida austreid. Olin Austritega varem tuttavaks saanud Prantsusmaal pretani poolsaare rannikul, kus multada kummalist rooga esmakordselt maitsta. Õigemini neelata tuli. Kui Atlandi Austrist saab ainult suutäie siis Kaug-Ida omast mitu, sest ta on palju suurem ja raske Paksu seinalise karbiga. Paljude arvates on kõige maitsvam kammkarbi liha. Mina ise ei laida ka nodaariat neid hästi kumera karbiga limuseid keedetakse nagu kartuleid. Sisu on küps. Kui karbi poolmet kergelt taotuvad, siis jääb üle eemaldada mõned sitked, lihased ja apelsinivärvi sisul lasta hea maitsta. Maitseb nagu midagi seene ja keedetud muna vahepealset. Suurima tööndusliku tähtsusega on aga söödav rannakarp, kellest teadlased praegu teavadki rohkem kui ühestki teisest karbiliigist. Elektronmikroskoop on selgeks teinud, et need piklikud karbid elavad kuni 96 aastaseks ehk kammkarbist üle 30 aasta vanemaks. Loomapüügikõlblikuks saamine sõltub aga oluliselt päikese aktiivsusest. Kui rannakarp sündis siia maailma Päikese kõrge aktiivsuse aastal see on ajal, mil päikesel on palju plekke ja seal toimub rohkesti võimsaid purskeid saavutab ta töönduslikult mõõtmed alles 23 aasta pärast. Rahuliku päikeseaastail elu alustanul kulub selleks kõigest 10 kuni 12 aastat. Kaug-Ida merede suurim maiuspala on siiski krabi, keda elab ka Peeter Suure lahe kaljusaarte rannamees. Midagi maitsvamat küpsetatud krabilihast. Mina ei tunne. Too maiuspala Kamtšatka krabi kasvab aga väga aeglaselt kulub oma tosin aastat, enne kui teda püüda lubatakse. Aga siis võib ette juhtuda ka niisugune purakas, et isegi seitse meest ei jaksa teda ära süüa. Tõsijutt, ja ta võib olla nii suur, et keeta saab teda ainult kõige mahukamas. Silmapesukausis. Ja sööja ei tohi unustada lauda kaasa võtmast suuri rätsepakääre, milleta krabi koorikust jagu ei saa. Seesuguse mereandide nautimise juures on Peeter Suure lahe elustiku uurijad jutustanud mulle mõttest luua seal maailma esimene tehisrif kus võiksid kiiresti kasvada ja suuri saake anda. Kõik jaapani mere kasulikud loomad ja taimed. Kaug-Ida teadlaste töökust nende julgeti otsivat loomust tundes ei kahtlema nende ettevõtmise õnnestumiseks. See tähendaks aga suurt sammu edasi mere viljeluses, milles peitub ilmselt inimkonna suurim lootus täis kõhule.
