Tere, lapsed, meie siin Tõnu ja Mihkliga,  mängime sellist mängu, et poisid teevad minule loomi,  kes talveunest parajasti üles ärkavad ja mina pean  siis ära arvama, kes loom, see on. See võib sisalik ei. Ma kuulsin juba ühte õiget vastust, jah. Karu karu on karu. Sain kohe aru, et see on karu. Nii minu kord. See on selline loom. Tal on midagi seljas. Väga huvitav. Pigu võib-olla, ega see kilpkonn ei ole küll? Tigu ja see on tigu. See on tigu. Ja nii ongi Timmu, et kõik need loomad, mida me praegu sulle  ja lastele mängisime need loomad magavadki talve. Täpselt, aga talvejoonud magavad veel näiteks maod,  keda me ei teinud, ja putukad näiteks no sisalikud sisalikud  hiired ja täpselt aga oot-oot-oot, aga millal nad  siis lõpuks üles ärkavad, no praegusel ajal nüüd nad  hakkavadki järgemööda ärkama näiteks märtsikuu nagu sina,  Timu eile ütlesid, et märtsikuu on sulakuu,  see tähendab, et lumi hakkab sulama tavaliselt sel ajal  ja siis, kui lumi hakkab sulama, siis nad hakkavadki  siis riburada pidi sealt oma orgude urgudest ja,  ja orgudest ja koobastest siis välja pugema. Aga ega? Neil ei ole ju ka kerge olnud, mõtle, terve talv on maganud  ja kõik kõigil loomadel on ikka raske, talvel. Ja mõnikord võib isegi nii juhtuda, et need loomad,  kes talvel nagu Magama ei lähe, neil on isegi raskem toime tulla,  kui neil, kes lähevad oma koopasse või urgu magama. Täpselt sellepärast, et nemad peavad selle paksu lume seest  endale pidevalt ja kogu aeg toitu leidma  ja see on tegelikult väga raske, nii et metsas ei ole väga  lihtne olla, kui on väga külm ja raske talv. Ja need loomad, kes toitu üles ei leia lume alt,  ei saa seda kätte surevadki, nälga või külma kätte ära. Kurb lugu selles mõttes on minul väga hea meel,  et reedel algab sulakuu märsel. Aga mis te arvate, sõbrad, kas me võiksime lastele mängida selle? Talve lõpukuu puhul sellise toreda mängu  ja muinasjutu aga. No mängiksime ühe toreda Eesti loo loomade talvekorter,  see on ka lugu sellest, kuidas külmal talvel ellu jääda  ja söönuks saada. Ja siis veel lugu sellest, et kuidas ükski heategu ei jää tasumata. Kui teed teisele head siis tehakse sulle  ka vastu, aita teisi, aidatakse sind ka. Hea mõte. Hakkame pihta. Enne muiste elasid loomad koos, üheskoos elasid härg,  siga, oinas. Kits ja kukk. Loomad elasid üheskoos kõndisid mööda metsi,  sõid heina ja magasid, kus juhtus. Aga sügisel, kui hakkasid ilmad juba külmemaks minema,  siis mõtles härg. Peaksime maja ehitama. Mis meil saab, kui tuleb külm talv? Siga. Hakkab maja ehitama, talv tuleb. Mis maja, ehitajad minust? Mina lähen sohu. Metama. Mis maja minul on karm, pikk habe, maani kotad jalas,  magan põõsa all on soe ja hea. Kuule, oinas, hakkame maja ehitama, külm talv on tulek. Sa oled rumal härg. Minul pole mingit maja vaja. Mul on kasukas all ja kuu peal ja mina lähen põõsa alla. Magan seal on hea ja. No aga Kukeke kukekene. Ütle, kas sina hakkaksid minuga koos maja ehitama? Oh, härg, meie küll ei hakka maja ehitama,  meil on seljas pikad lapid lapid peal, talvel teeme endile  mulla sise augu, paneme pead tiiva alla,  on soe ja hea. Ja ei olnudki härjale abilisi. Mitte keegi ei võtnud võtnud härja nõust kinni. Härg jäi üksinda, võttis kirve ja läks metsa. Hakkas palke raiuma. Siis viis need palgid platsi peale. Ehitas suurtest kividest vundamendi. Palkidest tegi seinad, uksed, aknad ka ette,  ehitas suure ahju majja. Ja kolis sisse. Siis saabuski talv ja pakane paukus. Ilm oli väga. Küll aga härg läks majja, küttis ahju soojaks. Hea ja soe. Aga teised loomad hakkasid vaikselt tundma,  et külm näpistas. Ja puges kangesti naha vahele. Karvja habemaani ja kotad jalas. Sul on siis tõesti väljas külm? No. Mis siis ikka, tule sisse. Sa ju ise ütlesid, et sul on ju seljas lapp lapi peal  ja ja magan mulla augus, kas sul on siis tõesti väljas küll? Tuiskmatis mullaku. Mis seal? No mis seal ikka, tule sisse. Ja niimoodi läks ka siga härja ukse taha  ja palus ennast sooja lasta ärglasi temal sisse. Lõpuks olid kõik loomad härja juures toas soojas. Aga ümber maja. Ulgusid hundid, sest ka neil oli külm. Ka nemad tahtsid sooja saada. Me ei saa lasta hunt saju kargad tuppa ja hakkad kurja tegema. Ei karda, ei karga, ei karga luba kasvõi muesi käpatu. Ei saa lasta võsa. Villem, sa hakkad ju kurja tegema, kargad tuppa. Ei ei karga, ei karga, ärge karga. Aga aga saba jäi ukse taha. Kuule, ärge lubage minu saba ots tuppa, sest külm võtab  meelest ärku. Ma ei saa sind lasta sisse, hallivati mees,  sa ju tor kargad tuppa, hakkad kurja tegema. Ärge luba 100 tuppa. Heakene küll, tule siis. Sisse. Viimaks ka hundi sabaotsakese sooja lubas,  oligi toas ja harja. Loomad nägid härja häda ja jooksid sõbrale appi. Siga kiskus kihvadega kits ja oinas puksisid sarvede. Ja vana hunt põgenes. Kui ta teiste huntide juurde jõudis, hoiatas ta neid Ärge ärge sinna majja küll minge. Seal on põrgu lahti. Üks torkis oma kehvadega, kaks puskisid sarvedega  ja üks hull, hüüdis. Kui ma selle mehe kätt oleks langenud poleks küll minust  enam midagi järele jäänud. Ärge sinna majja minge. Kui hondid seda kuulsid, panid nad kõik põgenema. Härg aga jäi koos teiste loomadega majja elama. Ja kui see ärg surnud pole, siis, Ta elab ja elangi tänase päevani koos oma sõpradega selles.
