Tere, väikesed Miidrisaate sõbrad, tean kohe päris kindlasti teile meeldivad muinasjutud. Mõnikord on isegi nõnda, et uni ilma muinasjuttu kuulmata mitte kuidagi tulla ei taha. Eks vast unevana armastab ka ilusaid ja imelisi lugusid kuulata. Maailmas seal muinasjutte palju, palju, kohe nii palju, et neid kokku lugeda ei jõuagi. Iga päevaga saab neid lugusid aina rohkem ja rohkem ning see on imetore, eksole. Muinasjuttude saamislugusid on ka mitmesuguseid. Need lood, mida kohe varsti kuulete, on kirjutanud algklasside lapsed väga mitmetest Eestimaa koolidest. Muinasjuttude algus on aga häälte mõistetamises. Kuulake ka teie. Kas tunnete neid hääli? Tõepoolest olid need kanad, kass, koerad, lammas, lehm, hobune, ja kõige lõpuks Klefisid jälle koerad. Ja kõikide tänaste muinasjuttude peategelasteks. Just nemad ongi. Kuidas poisike leidis pere ükskord vanal hallil ajal, kui inimest ei elanud veel niimoodi, kui praegu elas üks väike poiss. Poisi isa oli päevad läbi ametis toidu hankimisega. Ka emal leidus ühte lugu tegemist. Poisike istus üksinda koopas loomanahkadel jäiga. Ühel päeval tuli poisi juurde heaige. Ta lubas, et annab poisile sõbra, kelle seltsis pole enam iga hall kestidest poisil silmad kinni ja käskis häälte järgi kuulata ning valida ühekide. Ta tahaks endale sõbraks. Kõikidelt kuulis poiss kaagutamist, augumist, haukumist, nääkimist, ammumist ja hirnumist. Päris raske oli ilma nägemata valida endale sõpra. Poiss otsustas lõpuks, et võtab endale sõbraks selle, kes haukus. Niimodi saigi poiss Eldele sõbra inimesi esimese kodule oma koera. Juba ammu on ka teised tookordset häälitsejat kanad, kassid, lambad, lehmad ja hobused, samuti inimeses sõbrad ja abistajad. Nende sai siis poiss endale toreda ja ustava sõbra. Ka järgmises loos on juttu sellest, kuidas meile kõigile tuttavatest koduloomadest just koduloomad said. Amadeuz kadu kord väga-väga vanal ajal elasid ka praegused koduloomad metsas. Neil oli seal päris hea eluaasta, ringi paistis väike, kasvas palju rohtu, põõsastel kasvas palju marju. Eskorsaga hakkas lund sadama. Loomad otsustasid minna inimeste juurde elama. Tol ajal oskasid loomad inimeste keelt läheksid, siis köik kaaskülasse palusid, et inimesed võtaksid neid enda juurde elama. Kana ütles, me ei näe mune munema. Kazja ütles. Minekan hiiri püüdma. Koer ütles mina aga maja valvama. Hammas lubas villanda ja lehm lubas piima anda. Hobune ütles, mina aitan teie rasket tööd ära teha. Inimesed olid rõõmsad ja sellest ajast peale elavadki loomad inimeste juures. Kärt Kibudita eskort lamba, lehma, hobuse, sea, koera, kassi, teiste kanade juures üks nirk kana, Kaaga Kaaga munes muna munas tulli, tibu. Kana pani tipule nimeks kib. No vot väga imelikult toite lammas, läkus Tässilt, piimalehm näksis konti, hobune sõitud, Tõnu iga krõpsutas heinakoer näris vilja, kassi nokkis teri ja kanad ristikut. Ja kõik kaeblesid, et neil kõhud valutavad. Kui Kippaseda näki hakkas, ütleb kuidas sõpra aidata. Soovitas, et nad prooviksid kõiki toite ning jääksid seemne, sellist, mis neile kõige rohkem maitseb. Nii leidsidki kõik loomad omale suupärased, toidu, kõhud. Hea küll, et tibu tipani taibukas oli, siis teate ise, kui pahase kõhuvalu on. Aga mida te arvate suurustamisest? Igaühel oma toit, õel kõlgis kalajaga, aegutes keeli, lämmaid, läperad, see tagunes kassi, sõnas ratiiv meenal, Mikenad, aga mitte, et keerad siis ammusleni. Nii heinu, nigga, oma kuuseum. Nüüd hernes, hobune, kui saaks kaeru, kui saks kaerum. Laudis tuli kuulda lambamegimist, jahu. Tulistasid lombis ja otsisid midagi, seda kõike kuues härja haugatas, varsti on üle kõige. Et kerasid ühel õuel ja olid tegelikult sõbrad, siis otsustati ühel nõul, et igaühele omad toit. Nüüd aga kuulete lugu sellest, kuidas murelikust kanast sai rõõmsameelne kana. Kanamure elas kord kana, aga tal oli üks häda. Ta ei osanud muneda. Siis otsustas ta minna laia maailma õnne otsima. Teel tulid vanale vastu, kas, kas küsima, et koosa kanala hääd Kanavastas lähen õnne otsima, tule sina kaasa. Niinad asusidki teele. Ühe talu õuel said sõbrad kogu hobuse, kalkuni, koera, lamba ja lehmaga. Loomad pärima, et mis mure vaevab kana jagassi. Kana Sis koordist käiski elama häda, kõik loomad olid nõus abistama. Hakkasid kõik läbisegi teda õpetama, et kõigepealt on vaja vaadata koopia ei saa teha, siis on vaja kaagutada käega, aga kalkun sõnas nüüd pesale. Kana ehtus jäi ootama ja saigi munapessa. Ta lendas pesast välja ja kuulutas oma õnne kõigile valju kaagutamisega. Nii oskavadki kanad tänapäevalgi muneda. Muinasjutt loomadest lehm, lammas, kass, koer, siga ja kanad elasid sõbralikult oma ilusas majakeses. Talve veetsid nad oma elamus kevadel, suvel ja sügisel käisid sageli jalutamas. Kord trehvasin nad kokku metsloomadega. Metsaelanikel oli plaan koduloomade arvele einestada. Läks lahti kähmluseks kostis kõva lärmi ja käis äge võitlus elu eest. Lehm poksis sarvedega oinas, jagas matse ja ise õhutas mägedes teisi koduloomi. Kaslasi, küüned käiku, koer lörises ja katsus hammastega valu, tead pisut kohmakas siga agalasi sörki küla poole, et abi tuua. Kana kaagutas, mis jaksas. Lahing kehtis, terve tunni. Võitjad said ohtralt haavu. Lõpuks väsisid mets laamad ja pistsid hädaldades punuma. Kodulamad kõmpisid tagasi koju, seal haavu ravida ja pidada edaspidiseid. Eluplaane. Millegipärast need tülid, riiulid ikka mõnikord tulevad aga ilma nendeta oleks hoopis parem. Sesteks sõbralikus headus ja abivalmidus oli see, mis alati ja kõiges aitab ja tuju ka heaks teeb. Kanaema kokku Scord ühes peres Kanema kokk. Tal oli hea sõber, kas, kui kokku oli kogunud seitse muna, istus ta pesale ja hakkas hauduma. Kolme nädala pärast oksiid tibupojad, oma munakoored, kätki tulid välja. Kui kokku oli lugenud kõik seitse kibu üle Läks täpp toitu otsima. Aga siis hiilis põõsa tagant väljerleepani kassi, nägi teda ja tormas Muri juurde. Ta kutsus Muri endale. P ja ühel jõul said nad sellest aru teha. Küll oli kokk, on hea meel, et sõbrad, olita, pojad päästnud. Äpardus. Kanapoeg palli tuli munakoorest ilmale laudas. Seal ta elas koos kanade lehma, tähmi, hobuse, Miria, lambatallede, kassi ja kassipoegadega. Pööningul oli kass miisu pesalauda ja pööningu vahel seisis suur redel. Sedamööda sai kassipere käia lauda rahval külas. Algul kanaemale ei meeldinud, et niisu tema tipukestega sõprust pidas. Ta arvasid tibu ja kassi sõprus ei ole õige. Sõpruskanaema valvas tibu hoolega. Palju oli väga uudishimulik ning tahtis kõike teada ja näha. Ühel päeval oli palli kadunud. Kanaema oli väga hirmul. Ta küsis lehmalt hobuselt ja lamba talledelt. Kas nemad on pallik näinud. Kuid keegi ei teadnud midagi talle vastata. Kanaema jooksis Muri juurde kutsuste taapi. Muri hakkas ruttu jälgi nuusutama ning sai aru, kuhu need viivad. Muri niisu ja kanaema jooksid üksteise järel. Peagi olid nad kraavi juures seal kraavi, Vestsipleski väike palli Muri haarastel diivakesest kinni ning tõmbas palli kraavist välja. Kanaema ei, väga õnnelik. Ta tänas oma häid sõpru, kes hädad aitasid. Nüüd aga kuulete ühest uudishimulikest kassist. Elas kord kass, kes oli väga uudishimulik, kored, läks ta laut, Ta ta nägi lehma ja vasikat ning küsis. Oletel Kosoci söödio, kes me oleme, vahtasid lehm ja vasikas. Uudishimulik kass ütles ei pea ja läks lambatalle juurde ning küsis temalt, et kellega ta rääkis. Lambatalled vastasid, nemad on lehm ja vasikat, aga meie oleme lambatalled. Siis läks kass hobuse juurde ja küsis sama hobuselt. Hobune vaatas korra kassi poole ega lausunud midagi. Siis küsis, kas kanadelt, miks hobune ei räägi. Kanad vastasid ei pea, aga meie oleme kanad. Kast läks kurvaks laudast välja, sest ta polnud teada saanud, miks lambatalled on naljakad ja miks hobune ei räägi. Õuel nägi ta koeri Riks ja pauk lähtusid, jooksid metsa poole, murje tuks, mõnulesid päikese käes. Kass hakkas kohe küsima, kas te võite, miks lämbe talled nii naljakat pehmed on nüüd sooduxe ju villa, vastas Muri uniselt. Aga milleks villa vaja, küsis, kas edasi villast saadakse lõnga, vastas Muri, kellel oli kange uni. Aga miks saabun ei räägi, küsis, kas tuks ärkas ka ja urises sellepärast, et sa oled nii uudishimulik. Kas siis hakkas häbi ja ta lonkis minema? Järgmine lugu pajatab ühest loomade vaidlusest Elasid kord üheskoos kana, kas lammas, lehm, hobune ja koerad. Nad elasid sõbralikult, aga ühel päeval läksid loomad vaidlema, et kes neist on peremehele kõige vajalikum. Kanagagutas. Olen kõige vajalikum inimesele, eks see olen ju mina see, kes mune muneb. Ahhaa, sa olen mina, kes aitab inimest põllul ka mujal. Mina olen kõige vajalikum. Kui ei oleks peremees tulnud, oleksid loomadest vaielnud tänapäevani. Peremees lausus. Kõik, aitate mind ning te kõik olete vajalikud. Piisas vaid sellest lausest. Loomad elasid sõbralikult edasi. Järgmise muinasloo pealkiri on. Hobusest kangemat ei ole. Elas kord uhke hobune. Tal oli imeilus tütar. Vana hobune tahtis oma, tütrel on maailma kõige kangemat meest. Seepärast läkski ta Kuke juurde, ütles sina kokk, oled kõigevägevam maailmas. Kired nii nagu kõri võtav. Võta oma tütar endale naiseks kokku, aastas on veel minustki, kangemaid tuleb, kas teda ma kardaan ja ajab nõrrele. Hobune nägi kassi, küsis, kas sina oled kõige tugevam maailmas. Võta mu tütar endale naiseks, kasvu aastas ei ole mina, kõige tuga tuleb lammast, tugeva jooksuga ning mina olengi posti otsas. Hobune läks lamba jutule. Sina lammas, ühed kõige tugevam maailmas. Võta mu tütar endale naiseks, lammas, vastutulev. Koer näitab korraks hambaid ning ajabki mu lauta peitu. Hobune sammus siis koera jutule. Sina koeralt, kõige tugevam maailmas. Võta mu tütar endale naiseks. Koera aastas ei ole mina kõige tugevam. Tuleb hobune, lööb korraks kaviaga ning ajabki mu kuuti. Nii sai hobuse preili endale kõige tugevama mehe hobuse. Kas te olete kuulnud loomade laulupeost? Kui ei ole, siis kohe kuulete. Oli see, kus oli, elasid kord loomad sõbralikult täielikus üksmeeles. Nad olid alati lõbusad ja rõõmsad. Kõige rohkem meeldis nendele laulmine. Ainult koerad ei pidanud sellest lugu. Kordsesiskised küla suure tamme küljes. Järgmine kuulutus. Tulge peole. Homme toimub laulupidu kavas sõpruslaul kohal olla õhtu hakul. Uudis levis kiiresti perest perre, kõik olid vaimustatud suurest peost. Kanad unustasid munemise, sättis sidendid ritta ja kuketaktikepi all. Eks lahti lõbus laul. Küll oli algul palju võõraid hääli, kuid peagi kõlas särav viis karsi tunnustasid hiireaugud ja hiired sootuks. Vana Vassinsu juhatusel saadi peagi õiged hääled kõlama. Isegi siiret juukse siit kaasa. Laulu ei sallinud koerad, sest nad olid tõsised mehed. Pidu ja pillerkaar nendele ei passinud. Vihaselt läppimisega segasid nad harjutajaid. Väike talleke tunnustus sooja emapiima ja laulis koos teistega. Lehm ei lasknud ennast ligi, oleks ta peaaegu koosnepsikuga upakile löönud, sest laul oli nakatanud ka teda. Hobune jättis põllul töö, astus haljale aasale, laskis veereda rõõmsal viisil. Lõpuks nakatas ka koeri lõpus laulu luist. Hinnad hakkasid hoolega hääli viisi järgi sättima. Proovid tehtud korralikult riietatult kammitult koguneti peo kohta Tammemäele. Küll oli seal palju peolisi, üks ikka kaunim kui teine. Läks lahti lõbus laul, taktile isand kukk, sest temal on kõige ilusam lauluhääl terasem kõrv. Sellist imelist koorilaulu polnud keegi veel ennem kuulnud. Laul kõlas üle seitsme valla. Või sinna kanti juhtud minega peole. Meie migri saate viimane lugu on ühest reisist tundmatule planeedile. Ühel aprilli hommikul tuli kass Kelly tüdinud ilmel õue ja lausus haigutades nuud, seal raadius enam ei ole kui kosmonautika ja kosmonautika koer tuksi, aga kohe vastu. Sina ei tea, et varsti on kosmonautika päev. Võib-olla valmistuvad inimesed Kuubale sõitma. Aga miks inimesed võib-olla hoopis koerad käisid ju nemad esimesena kosmoses tähendas koerdaksi. Mineda, hinga lendama, minna lausa hambad. Halmäe oko kutsus koka kõik ülejäänud loomad nõupidamisele, et arutada, kes neist üks kosmoselennule minna. Vaieldi ja vaieldi, kuni jõuti otsusele, et sõidetakse koos, algaski kibekiire, raketiehitusülesanded jätkus kõigile, peagi oli materjalid kohal. Peakonstruktor, kokk kõndis ehitusplatsil tähtsa näoga ringi. Prooviti nii ja teisiti, aga tulemusi polnud. Lõbuks otsustati appi kutsuda naabripereäss. Jajuku poisid olid nõus, kui kuulsid, et ka nemad saavad reisist osa võtta. Nüüd jääks töö ladusasti ja peagi võis meeskonnale juba ülesandeid jagada. Komandöriks valiti ühe hääleljas. Kuna Jukule meeldivad kõik võõrkeeled distemale, jäi tõlgi amet pardainseneriks haiguk uurijatest Tuuxihedaksi fotograafid. Eks kanad ennast sai, kokk, hobusest, mehaanik, lambad alles tagaajakirjanik. Ühel varahommikul startis rakett suure hulga pealtvaatajate hurraa saatel maailmaruumi. Ööse elu teisel planeedil tundus meie loomapere naljakas. Koerad olid siin sarved ja kaapiadega kassidega mitme küüruga nagu kaamelid. Jänestel olid lühikesed kõrvad ja pikk saba. Kasvasin maasikapuud Steni põõsad, inimesed olid hiiglasekasvu, kuid rahulikud ja väga sõbralikud. Ja masinaid, millega nad töötasid, ei saanud isegi Juku ja jazz nime anda, sellest huvitavast tüliga maale teateid saata ja Allasades fotosid telegramme ning kirju AEG tundmatul planeedil möödus märkamatult ja peagi tundsid meie sõbrad koduigatsust võõrama asukate kõrvu jäi kõlama meie sõbraliku reisiseltskonnalaul. Kõrgel taevas säravad tähed, kui laev hoopis maa poole läheb. Võõrsil on huvitav, tore, hea, kuid kodu siiski kallimaks pean. Muinasjutumaailm on täis imesid, kummalisi sündmusi aga väga paljud inimeste ammused unistused onni saanud ka tõeks. Muinasjuttudes võidab ikka hea kurja tarkus, rumaluse, ilus, inetu, aga nõnda peab ju olema ka päriselt. Ja üldse nii, et kui tahad ja oskad märgata, siis on ju igas päevas midagi, mis muinasjutuliselt hea, tore, ilus. Tänaste muinasjuttude eest, ütleme aitäh Rapla, Vändra, Rannu, Ruusmäe, saduküla, Koonga, Kolga-Jaani, Taebla, Avinurme, Haanja ja Emmaste, koolide tähelastile. Lugesid neid lugusid Katariina ja Elisabet Tamm Nõgene ja Mart Relve. Soovime teile kõigile rõõmsat ja sõbralikku.
