Kena pühapäeva loodusesõpradele meie matk viib seekord nii jõgevamaale kui ka seal asuvale vooremaale ja need on kord juba vägevad paigad. Juba ainuüksi voored ise, kui nüüd kohanimest rääkida, on äärmiselt põnevad nähtused ja mõistagi ka kõik muu, mida sealkandis kohata võib. Oma valiku tänasesse saatesse tegi Uudo Timm ja mina olen saatejuht Haldi Normet-Saarna. Siis kõigepealt lahti rääkida, mida voored endast kujutavad. Peame korraks jälle põikama viimasesse jääaega, nagu me seda eelnevates saadetes teinud oleme. Tervist ja ja ega midagi pole teha või meie maastiku on just kujundanud jääaeg ja need jäljed on nagu kõige tugevamalt neile silmatorkavad. Aga noh, võimega roosalisemaks minna või, või luulelisemaks, kuidas keegi võtab, vooremaad tuntakse ju kui kalevipoja tegutsemisala ja, ja need voored, kirjanduslikus plaanis on siis Kalevipoja künnivaod. Nii et meie esimene ja kõige kuulsam ja kõige tugevam maastikukujundaja maastikuarhitekt noh, oli siis Kalevipoeg ja tema on siis väga paljudes Eesti paikades tegusid teinud. Noh, aga see selleks, kui me lähme neid ikke looduse enda juurde, siis tuleb vaadata ikkagi, et, et seal need voored, pinnavormid on kujundanud meid inimesetaoline tegelane vaid vaid jää. Ja kui me saadetes oleme rääkinud Haanjas ja Karulas otsamoreenidest, siis antud juhul on tegemist natuke teistlaadse moreeniga ehk siis põhja moreeniga. Mida see tähendab? See tähendab seda, et nendest pinnavormidest on jää üle ei käinud ja jää all on kujunenud need pinnavormid Haanjas meil oli nii, et jää ees toimusse kuhjamine. Aga nüüd on jah, ses jääkilbi all. Ja kui me vaatame neid, siis noh, kui kui voore keskmine kõrgus on ainult seal 20 kuni 40 meetrit ja ja nad on pikkuselt on kaks kuni viis kilomeetrit pikad ja noh, kuskil pool kilomeetrit või 800 meetrit laiad siis ongi nad seal, kui leivapätsid keset ja, ja veel, mis on iseloomulik, need voored paiknevad sellised Pätsikesed paiknevad rühmiti moodustades selliseid voorestike, aga vooremaal on neid voorestike olnud mitmeid. Ja noh, grupiti siis pealt lamedad, võib tõesti öelda, et üsna üsna leivapätside või saiapätside moodi. Aga jah, Need voored, kuna nad on moreenist ehk siis epetest, mis on läbi segunenud erinevatest materjalidest liiva, kui kive on seal sees, siis see on suhteliselt toitaineterikas ja see on ka põhjuseks olnud. Et kui me neid jälle võrdlus toome siin Lõuna-Eesti kuppelmaastik, kus on järske nõlvu ja raske põldu harida, siis Vooremaa on tüüpiline põllumajandusmaastik. Ja, ja sellepärast on ka need vaated seal avatud avatud maastikus näeme kaugele ja, ja seetõttu kogus reljeef tuleb hästi hästi pilgule hoomatavamaks. Kui. Kaalsed või ainulaadsed voored üle pea on, kui me võtame muude kantide loodust ka, miks mitte laias maailmas? No kui me võtame, võtame siin Ida-Euroopa lauskmaa, siis, siis meie vooremaad peetakse üheks, kõige paremaks näidiseks missugused ja, ja kõige paremini vaadeldavaks voorte alaks. Väiksemaid voori on meil Eestiski veel siin ja seal ja ka mujal Euroopas, aga jah, siis Ida-Euroopa tasemel meie Vooremaa lausa esindas esimene klassi. Et on ikka nii tähelepanuväärne, et ega ta ilmaaegu kalevipoja tegudega seotud pole. Kõik, ja jah, see on. Kui me nüüd sellest Jõgeva ja Tartu piirkonnast räägime, siis noh, eks, eks neid Kalevipoja lugusid ongi, ongi kõige tihedamalt seotud just selle piirkonnaga, kuigi aeg-ajalt juhtub Kalevipoja tegusid ka muudesse Eesti paikadesse. Nende juurde võib-olla satume veel mujalgi. Aga jah, kuna ta on ikka niivõrd selgelt silmatorkav, siis kuidagi pidid nad ju tekkima ja, ja, ja kes siis veel võiks seda teha, kui mitte meie rahvuskangelane. Vooremaal on tervelt 13 järve. See on jah, selline üsna tavapärane, et et kui on kõrgemad voored, Nende vahele jäävad näod ja sügavamad näod, sinna ikka koguneb vesi ja nii ongi vooremaal nende voorte vahel üsna palju üsna mitmed suuremad järved, muidugi neid oli palju rohkem veel kohe peale jääaega. Aga veetase on üldse meil igal pool madalamaks läinud, siis väiksematest järvedest on saanud soid ja osa neist on isegi haritud põllumaaks jälle, nii et nii et praegu on, on siis jah, 13 looduslikku järve, aga peale selle on sinna vahele, kuna seal voorte vahel jooksevad ka jõed, siis on sinna tehtud ka paisjärvi. Sellest piirkonnast onju kirjutanud Oskar Luts kevade ja sealne paisjärv, see on täpselt samamoodi selle maastiku üks tunnusjooni, et siis on ka paisjärvi sinna loodud. Aga nimetaks ka neid järvi, mis seal vooremaal siis on, et vast nii mõnelgi kuulajal tekib äratundmisrõõm. Jah, kui me nüüd vaatame Vooremaa Nad maastikupiirkonnana, siis tegelikult suurem osa jääb Vooremaast-Jõgevamaale, aga, aga väike osa jääb siiski Tartumaale ja Tartumaal on Vooremaa kõige suurem järv saadjärv siis aga teised. Tuntumad järved on veel Zaits järv ja Raigast verejärv ja ja passa järv ja Nende kõikide juurde ei ole nii väga lihtne pääseda, sest jällegi järvede veetase on alla läinud võrreldes varasemaga ja siis siis ümber. Järvede jääb ikkagi selline soine ala. Aga neid järvi vaadelda saab jah siis nende voorte peal ja, ja noh siis nii mõnegi koha pealt näeme mitmeid järvi korraga mis on veel Vooremaa järvedele nagu omane või, või iseloomulik on, et nad on suhteliselt kalarikkad. Aga kui me vaatame, et kui palju seal Vooremaa järvedest kala välja püütakse, siis ulatub seal kuskil 10 tonnini aasta kohta, nii et see on päris päris suur kogus. Kui me vaatame meie siseveekogude kalavarusid või kalapüügitulemusi väikeste järvede kohta suhteliselt väikeste järve kohta päris hea kalasaak siis kalameeste paradiis, kalameestel on seal tegemist küll jah, ja ilmselt ilmselt neile ikka midagi kotiga jääb, ei pea ainult kive võtma kaasa, nii nagu kalameestele öeldakse. Kivi kotti ja ja ei pea pärast turult läbi astuma. Looduse lemmikud. Aga vooremaal on hakkama saadud ka läinud aasta aastateoga ja nimelt on püsti pandud jääaja muuseum, ehk siis kuidas see sündis? No päris täpselt, ma ei oska nüüd öelda, kuidas need ideed kujunesid, aga tõepoolest ta eksis, selline vahva muuseum on, on rajatud ja noh, nagu me siin juba mitmetes saadetes kogu aeg rääkinud, et et jääaeg on kujundanud meie loodust tugevalt, siis siis tõesti selles muuseumis ka kõiki neid jääaja tegusid ja mõjusid üsna hästi ka lastele arusaadavates vormides eksponeeritakse, noh, siin on kaasa arvatud meediaski läbi käinud mammutitopised ja ja sellised liikide mulaasid on seal olemas, kes siis kohe peale jääaega meie aladel toimetasid. Nii et see on seal küll koht, mida tasub külastada ja sealt saab palju teavet selle kohta, mida kõik see jää on meie aladel korda saatnud. Nii et noh, ta on, ta on hea koha peal ka kui ekskursioonidega käia. Muidugi eelmine aasta tõesti siis, kui ta avati üllatavalt suured külastaja. Ja noh, ma olen kuulnud mitmete inimeste käest, et, et no ei pääse nagu sinna sisse, rahvatung on nii suur, aga noh, eks iga uus asi on huvitav ja, ja alguses on mass suurem, aga niimoodi kindlasti tasub näiteks koolidel või nad jälle kevadisi ekskursse hakkavad kavandama, siis siis enne ka kohalikega kontakti võtta, et millal, nagu parem ja rahulikumad ajad on. Aga vooremaal on palju tähelepanuväärseid, parke. Meil on jah kujunenud niimoodi, et mõisate ümbruses olid ja on ka suures osas praegu vanad mõisapargid ja nõukogude ajal oli nende kohal selline hästi suur oht nimelt ju mõisakeskustesse ikka üritati kolhoosikeskusi rajada ja siis selle käigus ehitada mõisakomplekside vahele ja parkidesse nõukogude stiilis hooneid. Ja need, kui siis buum nagu lahti hakkas minema, siis nii tolleaegsed muinsuskaitsjad kui looduskaitsjad panid seljad kokku ja võtsid terve rida looduskaitse alla ja sellega blokeeriti tegelikult nende nõukogude arhitektuuripärlite ehitamine mõisa ansamblites. Nüüdseks siis Ta on küll kahjuks üsna üsna paljud mõisapargid ikkagi noh, kas vanaduse tõttu või võsastumise tõttu oma väärtust kaotama. Aga Vooremaa mõisaparkide osas see õnneks nii läinud ei ole ja, ja nii ongi. Tähelepanuväärsed mõisaparki seal kaitse all. Näiteks võime tuua luua pargi, kus siis pealegi praegu oleme ja metsanduskool tegutseb ja seetõttu see park on ka heaks õppekohaks erinevad võõrliikide tundmaõppimisel. Aga luua Arboreetum asub seal ka väga tähtsa võõrsõnaga paik, ladina keelest on see tulnud ja tähendab siis kohta, kus kasvab puid ja ongi siis puude ja põõsaste aretusala. Jah, no see on jälle üks huvitav selline keeleline käiksin et varem nõukogude ajal selliseid selektsiooni aedu või puude kollektsioonide aedu suhteliselt idendraariumiteks siis taasiseseisvumise aja alguses leiti Keelemeeste käest küsima, et mis see õigem oleks või, või hoopiski kasutada ikkagi meie enda kodumaist? Mina võib-olla leiaks, leiaks mingi hea sõna hoopiski. Sest tegemist on on sellise kollektsiooni alaga, kuhu siis on erinevatest maailma piirkondadest kokku toodud ja, ja istutatud puid põõsaid luua. Harboreetum on selles mõttes ikka tähelepanuväärne, et seal on üle üle 750 erineva puu- ja põõsaliigi. Ja tõesti, ta on kujundatud ka niimoodi, et ta on maailmajagude kaupa juba ja hea ülevaate saab, mismoodi näevad välja ühe või teise piirkonna puud-põõsad. Aga samas just need puud-põõsad, mis ka meie kliimas ikkagi vastu panevad. Ehk siis suudavad meil ületalve elada. Ja ka seda kohtlased täiesti külastada, neil on oma koduleht, kus on siis kõik kellaajad ja muu info ilusti kirjas, aga mis puudutab jah, selle kohanimed just siis tõepoolest Tarboreetumi või Tendraariumi asemel võiks olla midagi väga oma ja eestipärast. No voorema pärlite hulka kuulub veel Karl 12. Pärn. No meil on Eestis üsna mitmel pool Karl 12.-ga seotud puid nime poolest, aga kui me vaatame neid ürikuid, siis teiste puude või kadakate või tammede või mändide puhul ei ole otsest, et tõendit tõesti Karl 12. käsi oleks asjaga seotud. Aga Laiuse pärna puhuelmessis Laiuse kirikaias kasvab, selle puhul on täpselt fikseeritud tõik, et tõepoolest Karl 12. on istutanud selle puu ja noh, kuna seal on ikkagi põhjasõjaaegne lugu, siis see pärn on ja tõesti korralike mõõtmetega ja tasub vaadata, kui laiuse kanti sattuda. Aga miks mitte siis pärna juurest minna tamme juurde rannamõisa 1000 aastane tamm, see jääb nüüd küll Vooremaa piiridest välja. Jah, ja see nimi 1000 aastane tamm tekitab kohe küsimuse, et kas tõesti on tegemist 1000 aastat vana tammega? No selle tamm, Me päris õiget vanust on üsna raske määrata või peaaegu et võimatu määrata sest tegemist on seest õõnsaks jäänud tüvega tammega. Ja noh, on arvestatud, et tegelik tamme vanus võiks sündida noh, sinna 400 aasta kanti. Aga noh, sellegipoolest, see on olnud varem hästi võimas tamm ja jällegi on seotud legendid kalevipojaga. Et Kalevipoeg sealtkandist oli teisi puid maha raiunud ja ühe jätnud alles ja see võimas maastikus ja teie ääres kasvav tamm on siis silma jäänud juba juba ammustest aegadest. Kahjuks küll 20. sajandi alguses juhtus selle tammega, eks õnnetus, nimelt panid mõisa teome, et selle tamme põlema ja, ja selle põlengu käigus siis põles tüve sisemus rohkem ära ja, ja suur osa harudest said kannatada. Hiljem siis murdusid. Nii et tegelikult jäi järgi ainult üks teine suurem haru ja kuna see haru kallutas siis seda puud nagu tasakaalust välja, siis juba eesti ajal pandi sellele harule toed alla. Noh, neid tugesid on tegelikult juba vahetatud isegi mitu korda. Aga jätkuvalt see üks haru jätab kõigele vaatamata väga võimsa mulje. Nii et ainult ja kurvastada, et meie silmad ei ole näinud seda tamme täies hiilguses, see olekski tõeline tõeline vaatamisväärsus, aga ka praegu. On ta siis täiesti selline tähelepanu väärne puu ja Tartust sõites Mustme poole. On ta siis kohe tee ääres, nii et nii et saab igaüks vaadata. Tutvuda ja loodetavasti ta pakub silmailu ja huvi veel sadu aastaid kui mitte 1000 aastat või siin vist ennustamisega ei saa tegeleda, mis asjad need on, mis talle ohtlikuks võivad saada? No temal kõigepealt võib ohtlikuks saada just see, et kuna ta on ühe ainsa arvuga ja, ja seest õõnsa tüvega, siis siis kasvõi tugevamad tormid võivad, võivad selle tammeelugi selle nagu lõpetada, noh, nii nagu siin mõned aastad tagasi siis patepääl või pühajärve sõjatammega juhtus, et lihtsalt suuremate varudega murdis osa harvusid maha ja nii ta nõrgaks jääbki. Aga sealjuures on veel sellesama tuhandeaastase tamme kõrval, mis on ka olnud ohvripuuks. Siis sealsamas kõrval kasvab veel ka silmapaistvate mõõtmetega Künnapu. Nii et see puude grupikene, mis seal tee ääres on, seal tasub peatust teha küll ja seal on suured stendid väljas ka arheoloogiliste märkmetega, nii et noh, see on selline ajalooga koht. No Vooremaa puhul oli juttu 13-st järvest, aga millised on Jõgevamaal üldse suuremad jõed? No kõige suurem ja kõige tähtsam võib-olla või kõige esimesena tuleb meelde Pedja jõgi aga peale selle siis Põltsamaa jõgi selline, mis, mis hästi pikalt jookseb Jõgevamaal ja, ja nad need kaks jõge kokku saavad siis enne kui nad suubuvad Emajõkke, siis seda, seda viimast Pi nimetatakse Bebe jõeks. Ja noh, see see ala, kuhu nad siis suubuvad, see on tegelikult vana Võrtsjärve nõgu ja sealsed alad on sellised suhteliselt inimtühjad alad. Muidugi ka mitmetel põhjustel siin seda piirkonda tunneme praegusel ajal või looduseinimesed tunnevad alampeediana kuhu siis see 94. aastal Eestimaa looduse fondi initsiatiivil loodi suur looduskaitseala ja nüüd selle looduskaitseala loomine noh, selle eeldusteks või, või, või mis seal enne oli, enne looduskaitseala loomist? Nõukogude ajal oli seal pommitas ala praegugi, kui me sealt nii mõnegi koha pealt metsast leida või selliseid vanu romusid alkot siis soomukite näol või suuremad veomasinad kosuda näol, mida siis kaugelt isegi Siberist startinud lennukid käisid siin pommid. Samas vahel on selline tunne, et sellest risust ei vabane Eestimaa loodus mitte kunagi, et see on ja jääb. No eriti veel neid alampeedi all, kus on tegemist ikkagi suurte sooaladega ja küll metsad seal alade vahel nagu ikka, on aga ka needsamad, et neid soomukeid ja, ja muid tehnikat, kuna neid veeti sohu, kus nähtavus oli nagu, nagu parem siis lennuki pealt, siis nad hakkasid sinna vajuma sisse ja muist ongi juba vajunud sambla alla, nii et me ei, ei või arvatagi, et mis seal all on. Teised on veel tükel apa veel näha. Ja muidugi selles piirkonnas, samas ei tasu olla sinisilmne, et, et kõik need alla loobitud pommid siis lõhkesid. Ja noh, kuigi kuigi valdavalt kasutati õpe pomme, aga neid pommiauke ja neid homme on kindlasti seal rabades veel küll ja veel, aga teiselt poolt võttes õnneks seal eriti palju rahvast ei käi üldse sellel alal, kui me vaatame, et selle ala suurus algselt oli 260 ruutkilomeetrit, kus kaitseala loodi nüüd teda on hiljem veel laiendatud kuskil 340 ruutkilomeetri peale ja sellel Alam-Pedja alal tegelikult siis elab ainult kuskil paarkümmend alaliste elanike, nii et see on üks Eesti kõige hõredama asustusega paiku meil. Ma arvan, et me ka järgmises saates, kui meil juttu tuleb Tartumaast ja Emajõest, me ei saa üle ega ümber sellest piirkonnast, sest see on, see on põnev piirkond mitme tahu pealt. Selline oli tänane looduse lemmikute saade Vooremaast ja Jõgevamaast üldse. Nii, ja nüüd heidame siis pilgu jälle sellele, mis on laekunud meile kuulajatelt. Looduse lemmikud. Ja meie pildi näitus looduse lemmikute kodulehel on täienenud kuue võrratu foto varra. Näiteks Koidula soe on jäädvustanud tõelise talvemuinasjutt, kus puuoksad on kaetud tuhandete jääkristallidega ja võimas on ka tema teine vaade, mis on pildistatud läbi kauni jäämustrilise klaasi. Terve rea haaravaid loodusvaateid on saatnud Jüri Varik. Tema piltidel ei ole lund ja need tuletavad meelde rohelisemaid aastaaegu. Võime imetleda Otepää lähistel pildistatud liblikat ja siis märksa suuremaid tiivulisi toonekurgi. Nimelt esimese pildi juures oli ka järgnev jutt. Kui sõbrad Saksamaalt minul külas käisid, siis näitasin neile kauneid kohti. Nad olid väga üllatunud, nähes tee ääres kurepesa ja kolme kurepoega selles. Saksamaal olla sellised pildid üpris haruldased. Jälgisime seda kureperet päris pikk aega. Pilt on tehtud hetkel, kui üks poegadest sai kõhu täis. Kaks kurepoega vaatavad pingsalt suunas, kuhu ema kurg lendas. Ja väga põnev pilt on Jüri Varik Kolga kahest sookurest, kellest, tõsi küll, ühte pole näha. Loen, kuigi kuulen sookurgede häälitsemist üpris tihti, pole neid siiski eriti lihtne näha. Nad on ikka äärmiselt ettevaatlikud linnud. Selle pildi sain teha Põlvamaa ja Tartumaa piiril. Kahjuks pole mul head fotokat ja objektiivi, seega on sookurg küllaltki raskesti märgatav. Tegelikult oli kaks sookurge, kuid teine peitis ennast põhupalli taha. Ja veel saab imetleda võrratut vaadet Ilmatsalu järvest. Pildi autor, samuti Jüri Varik, aga nagu ikka lisaks piltidele meil ka sõna, sest ka nii saab maalida korduvat, tõid loodusvaateid. Koidula soe on oma sõnad pannud riimi ja siinkohal loendama luuletuse ette. Õhku, ilmitsema, härma litreist lööb. Neil päikse soojus purikaid ei söö kuid kerana pall kõrgemale veereb hange harjadel sulgkergeid, lumehaldjaid keerleb, kuldlitreid neile kiired kaela koovad ja tuulepoiss tantsitajaks toovad. Ja siis on luuletus, mille pealkiri on suusaretkel. Valges korallimetsas on kivistunud puude käed, valguse ja varjudeta, pilvelinik laiub üle orgude ja mäe Silm, tõuse laskumisi tajuda ei suuda. Ma liuglev suhkru lumes nagu pilvedel ja kui mind kondimootor liikumatuks veel ei muuda. Taas rändanud Allamate radadel võib vesi soojalainena kord paitada. Mu valgeid võib kõva teenagate järveni. Võib kasvatada pehmeid mägesid, nii valgeid võib väikses sillerdada litri kee kus vesi on kõvem kui kivi, mis sädeleb järvel kui klaas, kus valgesse vatti on uppunud Vainud villast pehmem on lumevaip maas. Ja väikese loo on saatnud ka Tiiu Beliimova, mille siinkohal ette loen. Selline lugu siis, mille pealkiri on looduse omnibussiga Otepääle kalapeole. Kalapeol ei tõmmanud mitte kalapüük, vaid lisategevus ehk õpperetk talvises looduses koos tuntud loodusfotograaf Arne Aderiga kes on osalenud õpetanud ka Eesti ornitoloogiaühingu suvepäevadel virtsus. Nägime seda linnu söögimaja, mida saab internetist looduskalendri kodulehelt vaadata. Järvejääl olid rajad sisse aetud, kohati oli vesi jää peal ja lume all. Eks sealt üritasime kõrvalt minna. Oli kontsert söögitelke mitmeid, oli ka kila-kola laat. Ostsin sealt mälestuseks punase-valge-pruunitriibulised soojad sokid, mis lõngast kootud sellest aru ei saanud, huvitavalt kootud-õmmeldud kokku soonik topeltosa labaselt kahe vardaga kootud iial õmblus talla all ja varbaots huvitavalt kokku võetud. Päris kalamehi oli huvilised oleksid kõik vajaliku jää aluseks püügiks saanud kohapealt osta. Õpetajad olid olemas lasteala eraldi melu, kui palju kostümeeritud kalastajate seltskondi kohtas järvel või parkimisplatsil liikudes. Tore talvepäev oli veel kord suur tänu kõigile, kes meile kaastöid saatsid ja nagu öeldud, kõik eespool mainitud fotod on siis nähtaval meie kodulehel aadressil vikerraadiopunkt ee kaldkriips. Lemmikud. Ja veel. Maire Metsäär on meile juba etteruttavalt kirjutanud Matsalu ja Saaremaa loodusest. Aitäh, Maire. See kiri jääb ilusti ootama oma aega. Ja nüüd siis seekordne ülesanne, ehk siis palve meile saata pilte ja elamusi Vooremaa või siis ka Jõgevamaa loodusest laiemalt. Kas siis nendest paikadest, millest täna juttu oli või mine tea, on teil seal mõni muu lemmikkoht. Ja teie saadetised on oodatud hiljemalt järgmiseks kolmapäevaks ehk 20. veebruari õhtuks. Meie aadrisson lemmiku tät ERE või Kreutzwaldi 14 10 124, Tallinn vikerraadio looduse lemmikud. Ümbrikusse saabunud fotodega sisestame arvutisse ja saadame teile kenasti tagasi. Kõik fotod ilmuvad nähtavale looduse lemmikute kodulehel ja teie kirjeldused leiavad koha meie saates sellega tänaseks lõpetamegi, kuhu matkame järgmisel pühapäeval. Järgmisel pühapäeval vaataks Emajõeriiki Siis Tartumaad stuudios olid Uudo Timm, Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba Kuulmiseni. Nädala pärast. Looduse lemmikud.
